April 2007

Minevik kummitab

Daki kirjutas täna:

/–/ Vaatan jälle «Seks ja linna», ujun nostalgialainetes, tõmban paralleele /–/

Kuskil pool aastat või aasta tagasi hakkasin Seksi ja linna uuesti algusest peale vaatama, vaatasin jutti kuni kolmanda hooaja keskpaigani ja siis enam ei viitsinud. Siin Londonis alustasin õhtute sisustamiseks sealt, kus tookord pooleli jäi ja täna õhtul jõudsin nende osadeni.

Mulle kohe ÜLDSE ei meeldi Bergeri tegelaskuju. No lihtsalt ei meeldi. Mõttetu mees mu meelest. Ma praegu mõtlen, kas sel mitte meeldimisel on ehk mingi alateadlik seos poiss Lepa kunagise käitumisega. Mitte et ma enam pisaraid valaks, kui see meelde tuleb, suht pohhui on, ausalt. Samas, vihakihvatus käib läbi küll. Siiani.

Jätan vist selle osa vahele, nagunii on rohkem nähtud, kui teisi ja sisu enam-vähem peas. Järgmised osad on paremad. Petrovsky oli küll ka viimane idioot, aga lõpuks jõuan ju ikka Bigini 😉

Charlotte: “Is it safe to buy pot from strangers?”
Carrie: “They’re not strangers, they’re new friends with pot.”

Ootame, vaatame…

Vestlus läks libedalt, normaalselt, suhteliselt mittemidagiütlevalt.

Läksin sinna hea ajavaruga, Journey Planneri järgi oleks pidanud minema ca 2 tundi, hommikusel ajal isegi tund ja kolmveerand. Aga riskida ei tahtnud, ma ju polnud varem seda marsruuti sõitnud, oleks võinud peatuse maha magada või mingil põhjusel ummikusse sattuda ja ma üldse ei teadnud, kus see pood seal täpselt asub.

Niisiis lahkusin kodust kaks ja pool tundi enne intervjuu aega. Otse loomulikult läks kõik plaanitult ja perfektselt ning jõudsin kohale tund aega varem, kui vaja. Jah, ainult poolteist tundi läks bussisõidule. Poe leidsin ka kerge vaevaga üles. Passisin siis niisama ja jalutasin ümbruskonnas ja kohalikust kaubanduskeskusest läbi. Päris normaalne koht on.

Intervjuu ise oli lühike, ca 15 minutit. Äärmiselt rõõmsameelne nooremapoolne näitsik rääkis mulle firmast ja tööst natuke, küsis, kas mul on küsimusi, mul polnud… Kiitis mu inglise keelt 😀 Ütles, et pidi hea olema. Mu meelest olen suht roostes. Teen grammatikavigu kogemata (rääkimisega samal ajal saan kohe aru ka, et on valesti, mul põhi ikka on tugev, eks) ja otsin õigeid sõnu ja väljendeid… Aga noh, mul on vaid praktikat vaja, varsti olen nagu vana kala 😛 Praegu oli tema kiiret juttu isegi kohati raske jälgida. Praktikat, praktikat… Aga hea oli kuulda, et mu keel oli tema meelest hea 😀

Ma ei viitsi pikemalt rääkida, mis inimest nad seal täpselt otsivad ja mis töökohustused olema saavad, kui peaks selle töö saama, küll siis kuulete. Mulle öeldi, et ainus asi, mida nad eeldavad mind oskavat, on Photoshop, ülejäänut õpetavad nemad. Ma küll kasutan Photoshoppi pidevalt ja valetasin oma cover letteris suure sõnaga kokku, et tunnen kõiki põhifunktsioone, aga tegeikult ma ikka nii palju ei tea ka. Küsiti, kas ma fotosid taastada (oli vist) oskan, ma noogutasin agaralt ja ütlesin, et vast ikka. Khm. Peaks vist natuke uurima seda poolt. Sest tegelikult ma ei oska, vaadake 😀

Enivei, täna ja homme on siis intervjuud ja reedel helistatakse tagasi nendele, kes proovipäevale saavad tulla. Et kui mulle reedel helistatakse, siis ma hakkan kiiresti Photoshoppi tudeerima. Igaks juhuks ka ei viitsi.

Üldiselt… Ei saaks just öelda, et see töö mind nüüd nii ilgel kombel vaimustaks, aga igatahes palju ägedam, kui paljud teised tööd. Ja see asukoht on jama! Aga suva kõik. Mul on ilgelt tööd vaja ja see oleks nagunii ajutine. Et hoidke mulle pöialt.

Transpordiga on nüüd juba küll nii, et ma enam ei karda ilma kaardita välja minna. Kui kuskile konkreetsesse kohta (aja peale) minek on, siis kasutan muidugi alati Journey Plannerit, aga üldiselt bussipeatustes on korralikud kaardid ja värgid ja need on täitsa tarbitavad. Kramp on kadunud ühesõnaga. Jumal tänatud.

Mul oli üleeile ja eile mingi kummaliselt uimane olemine – mitte unine, aga selline nagu vati sees ja eemalolev, ei suutnud kuidagi oma mõtteid kontsentreerida. Eile lisandus veel peavalu, mille vastu tablett ei aidanud ja mis kadus alles õhtuks, masendus nagunii. Mõtlesin, millest see kummaline uimasus tulla võiks, lõpuks leidsin, et äkki vähesest söömisest. Mul nimelt polnud eriti isu ega ka viitsimist poodi minna (rahast rääkimata), seega olin kahe päeva jooksul söönud ainult paar moosisaia ja taldrikutäie makarone ning joonud vett. Vedasin siis eile õhtul ennast poodi, ehkki isegi trepist alla minek tundus hiigelsuure füüsilise pingutusena.

Ja vist oligi söömises asi. Nüüd on igatahes normaalne olla.

Põiepõletik on ka enam-vähem tagasi tõmbunud, ma muidu eile jõudsin nii kaugele, et ostsin siis soovitatud jõhvikamahla selle ravimiseks… Tuli välja, et mahl oli magus, nii et täiesti pointless. Ma vihkan jõhvikamahla, muide. Täna ostsin greibimahla, vat see oli hapu. Mõrkjas suisa, nagu greip ikka. Iiris tegi nägusid ja ütles, et talle ei maitse. Mulle maitseb väga 😛 Igatahes loodame, et see põletik kaob päriselt ära, head teed talle minna.

Rohkem vist ei midagi praegu.

(Mh, ma kohe tunnen, kuidas mu blogi pole viimasel ajal muud, kui üks nutt ja hala või tuim olude kirjeldus. Ma ükspäev lugesin selle aasta esimesi kuid üle ja kohe TUNDSIN, et ma kirjutasin siis paremini, et oli huvitavam lugeda. Loodetavasti ma saan oma tavalise teravuse tagasi, kui siin asjad paika loksuvad, ma hetkel igatahes tüütan ennast.)

Weee!

Ma sain just esimese kõne vastuseks lugematul arvul saadetud CV-dele – nädal aega tagasi leidis Iiris Gumtreest kohaliku fotopoodide keti Snappy Snapsi tööpakkumise… Ma ise poleks seda ilmselt märganudki. Homme kell kolm lähen vestlusele.

Ma tean küll, et see ei tähenda absoluutselt mitte midagi, et vestlus ei tähenda veel tööd… Aga pagan, siiski! Esimene vestlus! Ma polegi täiesti lootusetu 😀

EDIT: Nüüd tuleb muidugi välja mõelda, kuidas sinna kohale jõuda, sest see asub suht p*rses (loe: viiendas tsoonis). Kahe bussiga kaks tundi, bussi ja metrooga tund, aga metroo on kallim (loe: päevane bussipilet maksab £3 naela, metrooga üks ots 1-5 tsoonis £3.50, päevapilet £11.20; bussi nädalapilet maksab £14, metroos 1-5 tsoonis £40…) ja mõlemal suunal on mingisugused ehitustööd, mis võivad komplikatsioone tekitada. Tramaivõi. Aga ikkagi. Ilus.

Elus & terve!

Sedapsi siis. Vabandan sügavalt pika vaikuse pärast. Olen viimased viis päeva konstantselt purjus ja/või pilves olnud ning veetnud kodus vaid paaril õhtul täpselt nii palju aega, et riideid vahetada ja duši all käia. Rangelt võttes oli võimalus internetti kasutada pidevalt olemas, aga tutkit ma seda teha viitsisin, kui enda arvutit käepärast polnud. Ehk siis mailid said loetud, aga blogi jäi kirjutamata.

Kõigepealt ma panen siia lubatud pildi piimast. Siin on siis 6, 4 ja 1-pindised variandid. 6 pinti on ca 3,4 liitrit. Muud arvutused võite ise teha. Mulle igatahes meeldib, kui piima suurtes kogustes müüakse 😛

Aga jah. Teisipäeva õhtul mõtlesin, et annan Iirisele & Kayle natukeseks rahu ja lähen ühe endise Eesti töökaaslase juurde jooma.

Ma üldiselt arvan, et see oli päris hea mõte.

Lühidalt tegelesin terve ülejäänud nädala täiesti süüdimatu absoluutselt mitte millegi asjaliku tegemisega (mis algas näiteks sellest, et magasin iga päev vähemalt kella üheni) ja kämpisin Swammiga erinevate eestlaste juures.

Tulemuseks totaalne ja peaaegu et kõike hõlmav pohhuism ja just seda mul oligi siin siiani vajaka jäänud.

Ma muidu homme kavatsen jälle korralikuks hakata. Tööd otsida ja nii. Üks tüüp, kellega ma tuttavaks sain, töötab hotellis ja mul on selle hotelliketi personaliotsingu ankeedid ja ma peaks neid täita vuhtima ja nii. Homme… Khm.

Elamise koha pealt ka ei tea, mõtleme, et ehk oleks eraldi ikka kergem leida, sobiva hinnaga kahe magamistoaga variante pole just üle mõistuse palju saadaval. Aga muidu me peame siit vist 20. aprilli paiku välja kolima, nii et aega pole eriti. Homme… Khm.

Ühesõnaga homme hakkan korralikuks.

Aga kui jätta kõrvale fakt, et ma nii pikka aega nii süüdimatult aega veetes lõpuks iseendale ka veidi süümepiinu hakkasin tekitama, siis oli mulle seda läbu vaja. Sõna otseses mõttes aega maha võtta ja mitte millegi pärast muretseda (või noh, muretseda ikka, näiteks sellepärast, et ma ei suuda oma mõtteid üle kahe sekundi ühele asjale kontsentreerida ja muudel taolistel kohutavalt olulistel teemadel).

Ma nüüd jõudsin üle pika aja pikemaks ajaks koju (kolmapäeva õhtul olin kaks tundi ja eile õhtul ka umbes nii vist) ja sain isegi wifi oma arvutis tööle (seda luksust pole juba väga ammu olnud) ja kirjutan kohusetundlikult blogi ja – juhhuu – saan seda normaalselt illustreerida.

Et pildimaterjali siis veel teile.

See on vist Green Park. Miski päev käisime Ronniga seal jalutamas. See võis olla… Neljapäev näiteks. Või midagi sellist.

Oravad Eestis just nii avalikult ringi ei lase, nagu siin. Rebased ka mitte (neid ma pole näinud ise, aga pidavat olema igal pool):

Suvaline ühistransport. Selle mõttega, et oma nägu tuleb ju ikka ka ära näidata:

Brixton:

Ma pole päriselt kindel, kus ma need pildid tegin:

Buckingham Palace’i nägin ka ära, aga see oli konkreetselt NII kole, et ma ei pane siia pilti. Tegin küll paar tükki. Eriti inetust seal ees asuvast kujust tegin kah. Aga mõttetuid pilte pole mõtet näidata, eks. Vaadake parem ilusaid tulpe, mis seal palee juures olid:

Millalgi käisime Camdenis. See oli vist laupäev. Ma pakun. Ja jõime mingi kanali kaldal õlut. Ja siis ma pildistasin igasuguseid asju:

Vot selline nädal siis oli.

Homme hakkan (loodetavasti) korralikuks – ega ma igavesti nii süüdimatu olla saa, te ju teate küll mind, kaks vastandlikku poolust, pohhuism ja ilge korralikkus… Aga tõesti, ma olin ikka nii elusügavas masenduses enne, see on nüüd läinud. Küll kõik kuidagi paika loksub!

Ilm on siin üle mõistuse ilus, täna oli miski 23 kraadi või nii, kogu nädala on soe olnud.

Ma parem ei luba, millal ma teile jälle midagi kirjutan. Kes see krt teab, kuidas elu läheb.

So long, my dears!

EDIT: Kui mu blogil 10 000 külastajat täis sain, magasin selle maha. Otse loomulikult pidi 20 000 juures sama asi juhtuma. Mis seal’s ikka – ootame, kunas 30 tuleb.

EDIT 2: Kui keegi oskab soovitada, kuidas koduste ja mitte midagi maksvate vahenditega põiepõletikku ravida, siis andke nõu. Olen kunagi mingeid kapsleid või pille või midagi taolist söönud ja teed on vist ka selle vastu, aga rohu ostmiseks raha pole ja teed ma enivei ei joo. Peab vist lihtsalt ootama, kuni üle läheb. Äärmiselt ebameeldiv. Käi veel öösel parkides joomas…

Pähh

Ma suutsin viimasel postitusel kuidagi (täiesti tahtmatult) kommenteerimise ära keelata ja olemasolevad kommentaarid koos sellega ära varjata. Ma ei teinud seda meelega, ausalt. Nüüd on korras jälle.

Tegelikult tahtsin teile panna siia pilti kohalikust piimast, aga ma ei viitsi tegeleda hetkel, kahe arvutiga möllamine on nii kuradi tüütu. Iirise arvutil pole Photoshoppi ega mälukaardilugejat, minu arvutis pole netti. Mis tähendab, et ma pean pildid oma arvutisse tõmbama, need ära töötlema, siis mälukaardile tõstma, selle fotokasse panema, fotoka kaabliga Iirise arvutiga ühendama, pildid tema arvutisse tõmbama ja need siis üles panema. Ja ma tegelikult usun, et kogu selle protsessi tegemine oleks umbes sama palju aega võtnud, kui selle kirjeldamine, aga ma siiski ei viitsi, teate.

Leppige siis lihtsalt teadmisega, et ma ostsin omale 3,4-liitrise piima. Eestist juba sellist asja ei saa.

Homme lähen ennast linna peale välja pakkuma.

Scroll to Top