Ma alustaksin oma seekordset sissekannet klassikalise tsitaadiga, mille autoriks on mu asendamatu elukaaslane Murakamari:
damn i really suck keeping this blog, dunt i?
Ning tänu sellele, et Murakamari võttis puhkuse ja lendas kaheks nädalaks kaugele Ameerikamaale rikkust, õnne ja armastust otsima, olen mina 16 päeva järjest iga päev 11 tundi tööl olnud. Tõe huvides pean tunnistama, et üks päev nende 16 hulgast möödus mitte tööl, vaid hoopis koolitusel, aga faktuaalset vahet pole, sest lahkusin kodust isegi varem kui tööle minnes ja lõpetasin ikkagi tööl, kust lahkusin alles peale sulgemist.
Kogu aeg on nii kiire, et siia kirjutada pole aega – viimasest korrast on palju vett merre voolanud (loe: peaaegu kuu aega möödas).
Näiteks oli mul vahepeal sünnipäev. Pean tõdema, et kõige parema tuju tekitavad ikka need asjad, mida absoluutselt oodata ei oska! Ehk siis lilled kahelt inimeselt, kelle kohta ma kohe üldse ei arvanud, et nad peaks neid mulle kinkima 🙂 Esimene meie müügimehelt ja teine ühelt juhututtavalt, keda ühistelt pidudelt tean. Võttis taas kord tobeda irve näole.
Mitte et teiste lilled vähem rõõmustanud oleksid – neli töökaaslast tõid mulle kõik eraldi lilli, nii et lõpuks oli päris korralik aed 😀
Pidu nõuti kah, niisiis sai see peetud. Lõbus oli!
Sünnipäevaga seoses ka üks veidike nukrasisuline mõtisklus – kuidas saab olla nii, et asi, mis oli nii ilus ja nii hea ja nii perfektne, muutub olematuks, inetuks, arusaamatult nõmedaks… Enesesüüdistamisest pole suurt kasu. Tahaks vigadest õppida, aga pole kindel, kas sedagi oskan. Mulle tundub, et asi on veel poolik, samas ei oska ma seda kuidagi lahendada.
See lõik jäi tahtlikult segaseks. Kes teab, see teab.
Jätkan siiski optimistlikumas toonis. Mäletatavasti õnnestus mul viimasel kevadsemestril ühe kursuse raames viia läbi intervjuu – see läks koos paljude teistega raamatusse, mida kursuse õppejõud toona koostas/kirjutas. Nüüd jõudis raamat lõpuks trükki ja sellega seoses toimus ka koolitus, millele mind (ja kõiki teisi intervjuude tegijaid) tasuta kutsuti.
Nimesildile oli kirjutatud kaasautor, saime autori pühenduse ja autogrammiga raamatu ning koolitus ise oli ka päris tore. Kooli lõpetamisest on nii palju aega möödas, et erialastel teemadel ettekanded mulle enam judinaid ei tekita – vastupidi, pakuvad pigem huvi. Kes teab, ehk hakkan kunagi oma erialal isegi tööle!
Tööst rääkides, ma olin hiljuti päris lähedal uue koha otsimisele – üks ülemus nimelt arvas, et pole mõtet mu palka teistega võrdseks tõsta. Asi läks üsna teravaks ja ma otsisin juba aktiivselt uut tööd, kuid jõudsin leitud seitsmeteistkümnest variandist kandideerida vaid ühele, kui nädal hiljem mu palka siiski tõsteti. Sinnapaika see siis jäi. Sest jah – olgu, mis on ja olgu klienditeenindus kui nõme tahes – sellist kollektiivi, ma kardan, mujalt ei leia. Mul on tõesti liiga lahedad töökaaslased, et neid maha jätta.
Nojah, ootame siis järgmise kriisini. Kui meile kähku kolmandat inimest ei leita, võib see üpris varsti juhtuda, sest kahekesi on koormus ikka meeletu.
Igatahes on mul siiralt hea meel, et Murakas on tagasi ja ma saan üle pika aja vabu päevi nautida. Ja eriti hea meel on mul asendamisega teenitud raha üle, mille hambaarst küll kohe varsti neelab.
Sattusin nimelt märtsi keskel üle kolme aasta hambaarsti juurde. Mõelda vaid: röntgenpilt, kolme augu parandamine ja tarkusehamba väljatõmbamine – seda kõike 35 minutiga ja 1790 krooni eest! Tahaks öelda, et puhas töö, aga kaks auku ja teine tarkusehammas ootavad oma järge, sinna läheb suht samasugune laks. Ja siis on tegelikult veelgi vaja teha…
Mõnes mõttes masendav – ma pidin kaks nädalat juhe koos rabama ainult selleks, et kõik papp hambaarstile viia. Aga noh, selline see elu kord juba on.
Ah, mis ma siin ikka vahutan. Kes minuga rohkem suhelnud on, teavad nagunii juba kõike, mis ma siia kirjutasin ja kes pole… No nendele piisab sellest romaanist vist mõneks ajaks küll.
Aga kõigest hoolimata on elu ilus ja õues on kevade lõhn 🙂