Sep 302015
 

Lappasin Swedbanki preemiapunktide pakkumisi. Mõtlesin, et võtaks äkki rösteri. Sest noh, kunagi mul oli röster, aga siis ma ei kasutanud seda üldse ja andsin ära. Nüüd teeme nädalavahetusel ahjus leibu soojaks :D Igatahes, seal üks röster täitsa oli ja punkte oli mul selle jaoks ka piisavalt, aga siis ma tegin selle vea, et vaatasin, millised röstereid veel olemas on. No ja ma ei saa ju nüüd mitte kuidagi võtta seda igavat valget rösterit, kui on olemas sellised:

rösterid

Ainult et eelarve ei näe lähemal ajal ette €50 kulutamist millegi nii triviaalse peale :) Pean vist jõuluvanale kirjutama.

Sep 292015
 

2015-09-22 00.14.36Avastasin, et mingid fotod on tekkinud, mis pole blogisse jõudnud. Saagu see viga parandatud!

Esimesel pildil on e-lugeri hiljutine juubel :) 100 raamatut veidi enam kui kahe aastaga. Ütleks, et ost läks asja ette!

Ahjupuude ostmine jäi nagu tavaliselt häbematult hilja peale, aga mõni aeg tagasi sai need siiski riita laotud. Kas sellest poolkuivast puust mõne kuuga kütmiskuiv saab, eks ole näha. Oktoober pidavat soe tulema, aga samas vihmane, mis ei ole just väga hea… Noh, mis seal ikka, järgmisel aastal paremini! Pliidipuud on vähemalt kuivad ja kuuris :)

2015-09-20 19.34.09

Kui õeke augustis meil külas käis, ei saanud kingitusi mitte ainult Poiss, kel oli sünnipäev. Plika oli täiega pöördes, sest ta on suur Frozeni fänn ja suur loom bands fänn kah. Mina kusjuures neid kummijullasid edukalt ignoreerisin, aga Plika nii lunis, sai kõigepealt vanaemalt ühe väiksema komplekti, nüüd siis suure ja uhkema. Aga pilti tegin ma sellest hoopis muul põhjusel – kumme saab mitmeti kasutada :)

2015-09-22 20.20.18

2015-09-22 20.19.51

Plastiliin oli lastel pikalt ununenud, kuni Poisil tuli meelde seda ükspäev küsida. Ja oh seda suurt rõõmu siis, kui nad avastasid sünnipäevaks saadud komplekti, millest sai hunniku koletisi teha:

2015-09-26 12.05.56

Ma ei ole suurem asi pudrusööja, sest mul läheb kõht pärast seda nii kiiresti tühjaks, et see pole minu jaoks arvestatav hommikusöök. Kui lapsed olid kodused, sai neile igal hommikul keedetud, ise sõin võileibu. Nüüd söövad lapsed hommikust lasteaias, nädalavahetusel koos meiega, pudru keetmise traditsioon kadus… Viimasel ajal on aga Abikaasa hakanud jälle keetma, enamasti nõutakse riisiputru. Ja see on mulle täpselt paras hommikune “eelroog” – imemaitsev puder maasikate, kaneeli ja suhkruga. Kui see söödud, võib tunni-paari pärast “päris hommikust” süüa :D

2015-09-27 09.37.47

2015-09-27 10.11.40

Protected: Mõned pildid

 plika, poiss  Enter your password to view comments.
Sep 292015
 

This content is password protected. To view it please enter your password below:

Sep 272015
 

Ma olen nüüdseks vaadanud ära OCCleaners esimese hooaja ja kolm osa teisest. Ja no nii mõnus on!

Seal on nii palju erinevaid inimesi ja elusituatsioone. Tõeliselt põnev on jälgida, kuidas nii erinevad inimesed suudavad üksteisega kohanduda ja mida mõlemad pooled sellest lõpuks saavad. Tihti mõjuvad nad üksteisele tõesti hästi ja tervendavalt.

On nii täielikke friike (olgu nad siis paaniliselt pisikute kartjad või siis obsessive hoarders ehk haiglaselt asjade kokku korjajad), on aga ka normaalsemaid inimesi, kes on mingitel põhjustel muutunud sellisteks, nagu nad on. Just nende viimaste puhul juhtub vahel, et eelnevalt iga vaba hetke koristamisele kulutanud pereema suudab hiljem vabamalt võtta ning mingil põhjusel pikemat aega kohutava saasta sees elanud inimene on pisarateni tänulik selle eest, et keegi aitas tal otsa peale saada ning hoiab seda korda ka edaspidi.

Ma usun, et igaüks leiab sellest saatest midagi, millega suhestuda – kas siis ühe või teise poolega. Mingid pisikesed asjad, milles ennast ära tunda. Mis omamoodi näitavad, kui hulluks võiks asi teatud asjaoludel muutuda ja kui hea on olla suhteliselt normaalne :)

Kui esimeses hooajas oli peale kahe põhilise ehk kodu koristamise kolmandaks projektiks UK avalike kohtade (ujula, park, supiköök jms) koristamine vabatahtlike poolt, siis teises hooajas käivad vabatahtlikud erinevates avalikes kohtades proove võtmas, et näha, kui palju pisikuid siis täpselt kuskil on. See on ka üpris “huvitav” kogemus… Ütleme nii, et paneb igaühe mõtlema, kas ta peseb ikka piisavalt tihti käsi :)

Aga jah, kõige rohkem pakub see saade kindlasti puhtusefriikidele. Ohhetamist selle üle, millised kodud võivad alguses välja näha ning siirast rõõmu selle üle, millised need lõpuks on.

Huvitav, kas taolisi saateid leiaks veel kuskilt? Ma vaataks hea meelega. Mulle nii meeldivad igasugused realityd, kus koledatest kodust saavad ilusad. Olgu see siis Kodutunne, Queer Eye for the Straight Guy (otsisin vist seda isegi ükskord veebist, aga ei leidnud), Anthea Turner või OCCleaners. Minu jaoks on ilus ja mõnus kodu nii oluline – tõeline nauding on vaadata, kuidas neid teistele tehakse.

Extreme Makeover: Home Edition on küll üks asi, mida kunagi ammu armastasin, aga enam väga vaadata ei suuda, sest seal on liiga palju ameerikalikku – positiivsust, mis kõlab lõpuks nii võltsina jne. Kõike on way too much. Ses mõttes mulle meeldivad veidi väiksema kaliibriga ettevõtmised tunduvalt enam. UK ja Austraalia realityd on üldiselt minu jaoks USA omadest etemad.

Tuleb ähmaselt meelde mingi Austraalia tõsielusari, kus oli vist neli paari, kes pidid kõik mingi summa eest korterid ilusaks tegema ja siis lõpuks keegi hindas neid ja valis võitja… Seda nägin kunagi ilmselt Eesti teles, aga midagi täpsemat meenutada ei suuda… See oli ka tore.

On kellelgi mulle mingeid soovitusi? :)

EDIT: See Austraalia sari oli vist The Block ja noh, kiire otsinguga leidsin terve nimekirja remondirealitytest… Koristamine sinna alla muidugi ei lähe. Aga näiteks How Clean Is Your House? tundub ka üsna vahva olevat :P Ja siin on paar soovitust. Võib vaatama jäädagi :D Iseasi muidugi, palju neist veebist saadaval on.

Sep 262015
 

Ma ei tea, miks mul on iga kord pärast terve elamise põrandate pesemist tunne, et keegi peaks mulle medali andma. Ja ma ei tea, kas see on tõesti võimalik, et viimati pesin ma põrandaid 19. juulil ehk kaks kuud ja üks nädal tagasi. Vähemalt blogis pole hiljem mingit märki ja mulle vähemalt tundub, et kui ma selle ristiretke ette võtan, siis ma sellest ka kirjutan :D

Ühesõnaga selline räpakott olengi. Tegelikult on muidugi võimalus, et ma ikkagi pesin ka millalgi vahepeal põrandaid ja lihtsalt ei kirjutanud sellest :)

Igatahes – kolm tuba, köök, vannituba, koridor, kokku ca 70 ruutu. Vannitoa põrand saab loomulikul viisil pidevat pesu, köögis saab vajadusel ka lapiga pühitud… Üldiselt aga – kui ma juba põrandaid pesen, siis terve elamise korraga, sest mul on tunne, et muidu pole sellest üldse mingit kasu. Ja pesemine eeldab eelnevat pühkimist… Ja see kõik… Oeh.

Minu jaoks eelneb igasugusele küürimisele asjade ära panemine ja kui ma vähekenegi põhjalikumalt koristamise ette võtan, läheb juba asjadega nii kaua aega, et põrandapesuni ma lihtsalt ei jõua – hea, kui pühitudki saavad. Täna sundisin ennast väevõimuga teisi asju sinnapaika jätma ning kohe põrandate kallale asuma. Ka pühkimine ja pesemine võttis pool päeva :D No hea küll, vahepeal olid muud toimetused ka, pesu pesemine ja kuivama panemine, erinevate muude asjade küürimine, nagu koristuspäevadel ikka.

Aga sellegipoolest pole minu jaoks mitte midagi tüütumat kui põrandapesu. Kui mul on ükskord korras elamine, kus kõik põrandad on normaalsed ja seinte ääres pole ühtki lollakat pragu, kust igavesti tolmu juurde tuleb ja mul on normaalne tolmuimeja… Ma täiesti usun, et siis ma pesen ka põrandaid tihemini. Kuni aga olukord on selline nagu praegu, siis ma lihtsalt ei suuda ennast tihemini sundida. Enamjaolt piirdun lihtsalt suurema sodi kokku pühkimisega.

Ja kui te nüüd küsite, miks see kõik mul nii kaua aega võtab, siis ma ei oska väga seletada. Kõigepealt peab kõik asjad eest ära tõstma. Siis peab jube hoolikalt pühkima. Suure harjaga saab toa keskelt suure sodi kokku lükata, aga igasugused nurgad ja nurgatagused, sealt ei saa. Enamasti jäävad need kohad lihtsalt puutumata, täna aga roomasin väikese harjaga põlvili põrandal ja pühkisin kõikvõimalikud nurgad ja liistupealsed ja kapialused ka puhtaks. Ja siis veel selle kõige pesemine… Uhh.

Usinad pesevad põrandaid iga päev, normaalsed inimesed vähemalt korra nädalas, korra kuus ehk ka veel kuidagi läheks… Aga kaks kuud on ilmselgelt liiga pikk aeg. Mis seal ikka… Katsub edaspidi väiksema vahega.

Nüüd on muidugi imeline. Põrandad on puhtad, voodipesu väljas kuivamisest värske lõhnaga, ise ka duši all käinud ja puhas, kõht maitsvat kanapastat ja pirne täis… Ja homme on ka veel täitsa vaba päev JA PÕRANDAD ON PUHTAD! Mis tähendab, et ma võin südamerahuga tegeleda sellist tüüpi koristamisega, mis mulle tõesti meeldib… Asjade organiseerimisega :)

2015-09-26 22.04.49

Pirne jagab meiega lahke üleaedne naaber. Eelmisel nädalavahetusel saime ühe ämbri, sel nädalavahetusel kaks. Ühe laari viis Abikaasa oma perele, teine ootab selles suures kausis söömist. See on ühtlasi ka vihje minu emale, et kui pirnisoovi on, tuleb külla tulla :P

Sep 252015
 

Sattusin täna õhtul tööl hoogu – sorteerisin kõigepealt ära kõik jama oma kirjutuslaualt ja seejärel ka mujal tagaruumis. See pole kunagi just ülearu sassis olnud, me oleme selleks kõik liiga korralikud, aga oli lihtsalt igasugu asju, mis… Ootasid oma aega :)

Koju jõudes polnud kihk kuskile kadunud, sorteerisin magamistoas riiulisse kogunenud asju. Pidin vahepeal koristamisse pausi tegema, et lastele unejuttu lugeda, pärast seda enam jätkata ei viitsinud. Veetsin õhtu üle pika aja lugemise asemel arvutis ning FB-s jäi silma Mari kommentaar:

Obsessive Compulsive Cleaners is best thing on TV when doing some cleaning.

Kuna ma olen ka kergelt korrafriik, siis no mis te arvate, kas ma otsisin kohe selle sarja välja või mis :D Youtube’is on õnneks täitsa vaadatava kvaliteediga olemas (pole küll uurinud, kas kõik osad, hakkasin lihtsalt otsast vaatama) – olen alles esimese osa keskel ja no täitsa lõpp :D On seal alles äärmused koos. Suisa hullud!

See tekitab minus ühtaegu nii koristamistuhinat kui sügavat tänutunnet, et ma ise olen hoolimata oma mõningasest korrafriiklusest siiski nii… NORMAALNE. Ma ei kujuta ette, kuidas oleks võimalik elada meeletus segaduses ja mustuses, aga sama vähe kujutan ette seda, kuidas oleks võimalik elada paanilises pisikute kartuses, kasutades igapäevaselt majapidamises räigelt tugevaid kemikaale – mõlemad tunduvad ühtviisi hullud. Seal sarjas on neil hulludel aga tõesti üksteisest kasu :D

Mina olen teatavasti eelkõige organiseerimise ja asjade oma kohal hoidmise friik, seda küürimise usinust oleks küll juurde vaja…

Anthea Turner ja Perfect Housewife tuleb meelde. See oli ka tore vaatamine.

Ja ma muidugi lihtsalt jumaldan briti sarju! Alates aktsendist, lõpetades kõigi neile iseloomulike pisiasjadega – külalislahkus, kodude sisustus jne jne jne. UK igatsus tuleb alati neid vaadates peale. Minu unistuste elus on mul üks kodu Eestis, teine UK-s (kolmas kuskil soojal maal) ja elustiil, mis võimaldab mul elada kõigis neis kodudes täpselt nii, kuidas isu tekib. Unistused…

Igal juhul – ma olen üsna kindel, et homne päev möödub mul küürides :D

Sep 182015
 

Üle hiiglama pika aja on siin blogis jälle üks selline mõttevahetus, kus mul on argumenteerimisest täiega kõrini. Mulle meeldib analüüsida, seletada, argumenteerida ja vaielda, samas ma lõpmatuseni ei viitsi. Ja hetkel on tõesti see koht, kus mul hakkab isu täis saama. Samas – kuna ma ise selle teema nii põhjalikult tõstatasin ja ka edasi arendasin, tundub kuidagi ebaviisakas nüüd kommenteerijatele vastata: ma enam ei viitsi. Sest ise ma ju kirjutasin :) Oleks võinud ka palju lühidamalt. Lühikeselt ja konkreetselt kirjutamine pole paraku kunagi olnud mu tugevaim külg :P

Aga jah, ma enam ei viitsi. Ma olen hetkel kõigile enda meelest ammendavalt vastanud ja ma oleks hästi tänulik, kui te sel teemal nüüd minna laseksite. Olge parem lihtsalt rõõmsad, et teie olete normaalsed ja mina olen normaalne ja kui mõni sealt grupist ongi hull, siis nüüd tegelevad sellega juba kõrgemad instantsid.

Üleüldises plaanis on maailm siiski üks mõnus koht. Tuleb see lihtsalt ise endale mõnusaks teha :)

Sep 182015
 

Alternatiivsete arvamuste teemal jätkates – ma pean ausalt tunnistama, et olles olnud viimased viis aastat oma elust pigem vastuvoolu ujuja, kipun ma positiivsemalt suhtuma just alternatiivsetesse arvamustesse ja olen üha enam skeptiline peavoolu suhtes. Nii et kahtlemata olen ka mina veidi kallutatud. Vähemuse poole.

AGA. Need viis aastat on minu silmaringi tohutult avardanud. Ma olen õppinud uurima, küsima, mõtlema. Tulemuseks on tõepoolest see, et ma ei usalda enam pea mitte midagi ega kedagi :) Tänapäeva klikipõhine meedia on kõike muud, kui objektiivne arvamus, mida saab 100% usaldada. Uuringud täpselt sama asja kohta võivad anda täiesti vastupidise tulemuse sõltuvalt sellest, kes neid uuringuid rahastab.

Ma olen nõus, et ma olen liialt skeptiline ja usaldamatu, nii ühe kui teise poole suhtes. Aga tõepoolest jõuan ma pea iga asja puhul järeldusele, et ma ei tea lõpuni, kus on tõde. Seega on väga vähe asju, mida ma otseselt hukka mõistan.

Nii et ma uurin, lähtun oma sisetundest ja elan oma elu. Vahel lähen ka vooluga kaasa ja teen mingit asja “sest kõik ju teevad”, aga üldiselt ma siiski üritan pigem küsida: kas see viis, kuidas alati on tehtud, on ikka kõige õigem? Ja kui on kellegi teise jaoks, siis kas ka minu jaoks?

Igaüks võib elada oma elu täpselt nii, nagu paremaks peab, kuni teised selle all ei kannata.

Praegu on väidetavalt tegu avalikkuse huviga ja nö laste kaitsmine kaalub üles kõik muu. Väidetavalt on õigustatud kõik need minu arusaamist mööda pigem ühekülgsed artiklid ning see, et kinnisest grupist on neisse artiklitesse teise poole “objektiivseks” arvamuseks ilma küsimata ja nimesid kasutamata kopeeritud artikli autorite poolt valitud arvamusi. Ju siis ongi õigustatud. Olen igal juhul täiesti nõus, et on väga vale eksperimenteerida millegagi nii, et lapsed kannatavad.

Aga jah, see kallutatus… Praegusel hetkel kannatavad ka paljud inimesed, kel pole kunagi tulnud mõttessegi oma lastele MMSi anda, selle all, et nad on mingisse gruppi kuulumise tõttu automaatselt tembeldatud (sotsiaal)meedia poolt laste mürgitajateks või vähemalt selle julgustajateks, sest paljude arvates sinna gruppi kuulumine just täpselt seda tähendabki. Ja see on minu meelest ka täpselt sama vale. Enamik neist tembeldajatest ei tea absoluutselt, millest nad räägivad. Nad võtavad selle ühe killukese – “appi, keegi mürgitab lapsi” – ja annavad kõigile ühe rauaga.

Objektiivne ajakirjandus my ass :)

Ja ma kordan veelkord – ma ei tea, kas MMS on mürk või imeravim, mind antud hetkel isegi ei huvita see eriti. Olles nii skeptiline, nagu ma olen, on minu jaoks 50-50 võimalus, et see võib olla nii üht kui ka teist. Ükski poolt- ega vastuargument meedias ei suuda mind lõpuni veenda. On üsna tõenäoline, et iseenda peal ma sellega katseid tegema ei hakka. Kui mul peaks siiski kunagi selline soov tekkima, küllap ma siis loen hoolega igasugust infot, mis ma selle kohta leian – aga hetkel ei näe ma vajadust sellele oma aega kulutada.

Minu jaoks pole küsimus kunagi olnud selles, kas lapsi peaks kaitsma või kas MMS on mürk, vaid puhtalt selles, kuidas seda teemat on seni kajastanud ja kuidas see on mõjutanud mind ja teisi sellesse gruppi nö mitteaktiivselt kuuluvaid inimesi.

Sellepärast mulle meeldibki lihtne elu. Kui ma tarbin vaid seda, millest lõpuni aru saan, ei pea ma liigselt mõtlema :) Sestap söövad mu lapsed igal hommikul lusikatäie mett õietolmu ja taruvaiguga ning loodan, et muid “imeravimeid” meie majapidamises tarvis ei lähe.