Ma ei loe uudiseid, seega olen teemadest, mis parasjagu üldsuse kirgi kütavad, õndsas teadmatuses. Need teemad jõuavad minuni eelkõige FB kaudu, mida ma aga viimasel ajal järjest vähem viitsin lehitseda. Mul oli varem kombeks korra-paar päevas uudisvoog läbi kerida ja tuttavate tegemistel nii silm peal hoida, aga mida edasi, seda enam kulub aega, seda vähem on samas lugemisväärset. Konto sulgemise ekstreemsuseni ma muidugi ei lähe, FB on minu jaoks endiselt igapäevane suhtlus- ja töövahend. Vaba aega eelistan aga enamasti mujal kulutada.
Ühesõnaga, ma ei olnud sellest teemast isegi mitte FB-st lugenud, kui minu käest tuldi küsima, ega mina ometi oma lastele kloordioksiidi ei anna. Ei osanud sellest küsimusest esimese hooga midagi arvata, siis jagasin välja, et äkki on tegu MMS&DMSO grupiga, millega kunagi päris mitu aega tagasi liitusin, teadmata asjast endast mitte kui midagi. See tuli kuid tagasi jutuks seoses ühe hoopis teise teemaga, mis oli minu jaoks tol hetkel aktuaalne, seega mõtlesin, et uurin, millega tegu. Kuna teema oli aga keeruline ja mul polnud aega süveneda, siis olengi lihtsalt vahel möödaminnes lugenud, mida grupis kirjutatakse – noid harvu postitusi, mis FB feedi jõudsid.
Ma usun, et paljud inimesed läksid FB-s vaatama, kes nende tuttavatest sinna gruppi kuuluvad. Mul on hea meel, et üks neist tuli minult küsima selle kuulumise tagamaid.
Üks teine jälle eelistas küsida minu kuulumise kohta mitte minult, vaid meie ühiselt sõbralt, kes ei teadnud asjast muidugi midagi, sest ma pole seda teemat kunagi kellegagi arutanud, kuna see pole minu jaoks kunagi aktuaalne olnud. Välja tuli see täiesti juhuslikult, kuna mainisin meie ühisele sõbrale seda teemat ise.
Ja pean tunnistama, et tõepoolest tunnen end nüüd puudutatuna, sest tundub, et minuga rääkimata, minult midagi küsimata, on mind tembeldatud üheks tublidest ökoemmedest – väljend, mida ei kasutata tolles kirjatükis, mida ma meelega ei lingi, just ülearu positiivses võtmes.
Sest tõepoolest, mind huvitab esoteerika ja alternatiivsed teooriad. Mulle meeldib lugeda igasuguste tavainimese mõistes veidruste kohta – iseasi, kui palju ma sellesse kõigesse usun, mida õigeks pean või mida ma ise teen, aga mind huvitavad tihti peavoolust erinevad arvamused. Mulle on sümpaatne mõte toortoitlusest, mulle on sümpaatne mõte kodusünnitusest, ma olen väga skeptiline vaktsiinide suhtes – mis siis, et mõlemad mu lapsed on need suuremas osas saanud.
Kõik alternatiivne pakub mulle huvi, aga omaenda tegudes olen ma alati katsunud lähtuda mõistlikkuse printsiibist. Ma teen, söön ja kasutan seda, mille puhul olen kindel, et see mulle sobib. Ma ei ole kunagi kaldunud ekstremismi, ma katsun teistele mitte oma vaateid pähe määrida või veel hullem – neid endast erinevate vaadete pärast (salamisi) hukka mõista. Pole minu asi, kuidas teised oma elu elavad. Enamik teemadest on nagunii ääretult keerulised ja ma pole suutnud neid enda jaokski lõpuni lahti mõtestada – ei ole mina kindel, mis on kõige õigem, mis kindlasti vale, olen lähtunud vaid sisetundest ja loogikast.
Aga tundub, et minu teadmata arvab inimene, kellega ma arvasin end hästi läbi saavat, minust ilmselt hoopis kehvasti. Hästi kurb on, kui tuleb välja, et keegi, kes on sulle alati meeldinud ja kellega sul on enda meelest olnud aastaid vastastikune sümpaatia, sinust hoopis NII mõtleb.
Ma ei ole sellest kunagi aru saanud. Mul on üks sarnane minevikukogemus ühe teise inimesega, kellega arvasin end samuti hästi läbi saavat, kes aga lõpuks teatas mulle, et ta põhimõtteliselt vihkab mind, samas keeldus seletamast, miks – sest ma olevat nii mõttetu, et ei saavat nagunii aru.
Kergem on hukka mõista, kui mõista, selge see. Aga minu meelest on elu palju mitmekesisem, kui tõesti üritada mõista, ka endast väga erinevaid arvamusi. Või kui ei mõista, siis hukka mõistmise asemel lihtsalt aktsepteerida seda, et inimesed ja nende arvamused on erinevad.
Muidugi, kui tegu on millegi teisi kahjustava, antud juhul siis eelkõige lapsi kahjustava tegevusega, siis ei ole see mitte kuidagi aktsepteeritav. Aga võikski ju siis küsida, kõigilt, keda näed sinna gruppi kuuluvat, mis on selle kuulumise taust – selle asemel, et nad vaikimisi kellekski tembeldada?
Ilmselgelt ma lihtsalt reageerin üle ja kindlasti ütleks see inimene, et “ega ma ju sind ei mõelnud, ma üldiselt”. Paraku jah, on ta osanud ühte teksti koondada üldiselt ja juhuslikult kõik need teemad, mis mind potentsiaalselt huvitavad, mis mulle potentsiaalselt sümpatiseerivad ja mis võivad olla nii täiesti loomulik osa elust kui ka äärmuslik ekstremism. Kuidas keegi võtab. Mina rihin pigem sinna esimese kanti ja nüüd on mul tunne, et minult küsimata on mind viimastega ühte patta pandud.
Aga küsida ometigi ei tasu, ega ju. Ega vist ei tasugi, kui piisab paljast faktist, et mõni inimene otsustab oma lapsed vaktsineerimata jätta, tekitamaks edasistesse suhetesse jää. Vaktsiiniteema on minu jaoks isiklikumalt üks keerulisemaid üldse, pime usk nii ühte kui teise poolde on mu meelest ühtviisi jabur. Ma saan aru nii neist, kes vaktsineerivad, kui ka neist, kes seda ei tee – mul ei tuleks uneski pähe emba-kumba poolt hukka mõista või sellepärast oma suhtumist kellessegi muuta.
Samas on tõsi ka see, et me ei ole kunagi tihedalt suhelnud. Neli aastat tagasi jättis ta küll täiesti ühese mulje, et ka mina olen talle sümpaatne, nii et ta siis kas valetas mulle näkku või on ta vahepealse ajaga mingil põhjusel minu suhtes meelt muutnud. Ja kuna me ei ole tegelikult kunagi palju isiklikult suhelnud, vaid pigem üksteise elusid eemalt jälginud, siis miks ta peakski tulema minu käest midagi küsima. Või mulle ütlema, et tead, sa ei meeldi mulle enam – sellel, teisel ja kolmandal põhjusel. Sest me ju ei suhtle. Ega ma ju isegi samas olukorras ei läheks kellelegi midagi sellist ütlema. Miks ma peaks?
Nii et jah, asi on eelkõige minus ja selles, et ma tundsin end ühest avalikust üldisest sugugi mitte otseselt minule suunatud kirjatükist liigselt puudutatuna.
Kurb on küll, sellegipoolest. Ei tea, kui palju on neid inimesi, keda mina siiralt imetlen ja kellega enda meelest hästi läbi saan, aga kes minust salamisi pigem halvasti mõtlevad? Ma ei ole muidugi sugugi kindel, kas ma tahan sellele küsimusele vastust. Vist pigem mitte. Enamasti ma selliste inimeste peale ei mõtle. Vahel juhtub, et mingil põhjusel mõtlen, siis ikka natuke kurvastan. Siis tuletan endale meelde, et mina pean elama oma elu ikka nii, nagu kõige õigemaks pean – ja mul on palju sõpru ning tuttavaid, kelle puhul saan olla 100% kindel, et ma tõesti meeldin neile. Ja et inimesed, kes neile arusaamatu või nende uskumustest erineva puhul küsimise, mõista püüdmise või aktsepteerimise asemel pigem hukka mõista eelistavad – neil on pigem mingid enda mured, mis panevad neid sel kombel käituma.
Siiski on mul selle kõige üle äärmiselt hea meel. Sest inimene, kes minu käes KÜSIS, on minu ainus sõber, kellega ma pole viimased aastad üldse suhelnud, aga kellest ma siiamaani väga puudust tunnen. Kellega ma olen üritanud mitmeid kordi ühendust saada, aga see pole erinevatel põhjustel õnnestunud. See kurbus, mida ma tundsin ülalmainitu pärast, ajendas mind taas tollele sõbrale ütlema, kui väga ma tema järele igatsen. Ja ma sain temaga üle pika aja veidike virtuaalselt lobiseda. Ja ma väga loodan, et hoolimata meie mõlema ülikiirest elust, vahemaast ja muudest raskendavatest asjaoludest (loe: rahapuudusest) ehk trehvame millalgi lähikuudel ka silmast silma. Nii et – kaotasin vist tuttava (õigemini tutvus on ju alles, lihtsalt… saate isegi aru, eks), loodetavasti taaselustasin ühe minu jaoks väga olulise sõpruse. Pole halba ilma heata.
Ja hea, ma ütleks, kaalub siinkohal halva üles. Nii et sain selle kõik endast välja kirjutada, lasen nüüd kurbusel minna ja keskendun jälle sellele, mis on elus hästi.