Rahulolu
Ma ei tea, miks mul on iga kord pärast terve elamise põrandate pesemist tunne, et keegi peaks mulle medali andma. Ja ma ei tea, kas see on tõesti võimalik, et viimati pesin ma põrandaid 19. juulil ehk kaks kuud ja üks nädal tagasi. Vähemalt blogis pole hiljem mingit märki ja mulle vähemalt tundub, et kui ma selle ristiretke ette võtan, siis ma sellest ka kirjutan 😀
Ühesõnaga selline räpakott olengi. Tegelikult on muidugi võimalus, et ma ikkagi pesin ka millalgi vahepeal põrandaid ja lihtsalt ei kirjutanud sellest 🙂
Igatahes – kolm tuba, köök, vannituba, koridor, kokku ca 70 ruutu. Vannitoa põrand saab loomulikul viisil pidevat pesu, köögis saab vajadusel ka lapiga pühitud… Üldiselt aga – kui ma juba põrandaid pesen, siis terve elamise korraga, sest mul on tunne, et muidu pole sellest üldse mingit kasu. Ja pesemine eeldab eelnevat pühkimist… Ja see kõik… Oeh.
Minu jaoks eelneb igasugusele küürimisele asjade ära panemine ja kui ma vähekenegi põhjalikumalt koristamise ette võtan, läheb juba asjadega nii kaua aega, et põrandapesuni ma lihtsalt ei jõua – hea, kui pühitudki saavad. Täna sundisin ennast väevõimuga teisi asju sinnapaika jätma ning kohe põrandate kallale asuma. Ka pühkimine ja pesemine võttis pool päeva 😀 No hea küll, vahepeal olid muud toimetused ka, pesu pesemine ja kuivama panemine, erinevate muude asjade küürimine, nagu koristuspäevadel ikka.
Aga sellegipoolest pole minu jaoks mitte midagi tüütumat kui põrandapesu. Kui mul on ükskord korras elamine, kus kõik põrandad on normaalsed ja seinte ääres pole ühtki lollakat pragu, kust igavesti tolmu juurde tuleb ja mul on normaalne tolmuimeja… Ma täiesti usun, et siis ma pesen ka põrandaid tihemini. Kuni aga olukord on selline nagu praegu, siis ma lihtsalt ei suuda ennast tihemini sundida. Enamjaolt piirdun lihtsalt suurema sodi kokku pühkimisega.
Ja kui te nüüd küsite, miks see kõik mul nii kaua aega võtab, siis ma ei oska väga seletada. Kõigepealt peab kõik asjad eest ära tõstma. Siis peab jube hoolikalt pühkima. Suure harjaga saab toa keskelt suure sodi kokku lükata, aga igasugused nurgad ja nurgatagused, sealt ei saa. Enamasti jäävad need kohad lihtsalt puutumata, täna aga roomasin väikese harjaga põlvili põrandal ja pühkisin kõikvõimalikud nurgad ja liistupealsed ja kapialused ka puhtaks. Ja siis veel selle kõige pesemine… Uhh.
Usinad pesevad põrandaid iga päev, normaalsed inimesed vähemalt korra nädalas, korra kuus ehk ka veel kuidagi läheks… Aga kaks kuud on ilmselgelt liiga pikk aeg. Mis seal ikka… Katsub edaspidi väiksema vahega.
Nüüd on muidugi imeline. Põrandad on puhtad, voodipesu väljas kuivamisest värske lõhnaga, ise ka duši all käinud ja puhas, kõht maitsvat kanapastat ja pirne täis… Ja homme on ka veel täitsa vaba päev JA PÕRANDAD ON PUHTAD! Mis tähendab, et ma võin südamerahuga tegeleda sellist tüüpi koristamisega, mis mulle tõesti meeldib… Asjade organiseerimisega 🙂
Pirne jagab meiega lahke üleaedne naaber. Eelmisel nädalavahetusel saime ühe ämbri, sel nädalavahetusel kaks. Ühe laari viis Abikaasa oma perele, teine ootab selles suures kausis söömist. See on ühtlasi ka vihje minu emale, et kui pirnisoovi on, tuleb külla tulla 😛
