Nov 082020
 

Kui vaheaja lõpus tuleb õpetajalt teade…

Uuel epohhil peavad lastel olema korralikud plokkkriidid, pulkkriidid ja värvipliiatsid. Kriitide puhul piisab mõnest värvist (2-3), kuid servad peavad olema sirged ja puhtad!

…asub lapsevanem usinalt tööle :D

Poisil olid kriidid pinalis kõik koos ja üksteise vastu hõõrdumisest päris räpased. Katsetasin mitut varianti, enne kui leidsin selle kõige optimaalsema noa ja käeliigutuse, et kõik kriidid kiirelt puhtaks kraapida :D

Siis avastas Poiss, et tal oleks ka uusi pliiatseid vaja, sest praegused nii räpased. Ma võtsin selle peale kustuka ja puhastasin kõik ära :D

Esimeses klassis soovitati lastele õmmelda spets pinalid, kus kriite nii hoida, et need kokku ei puutuks ja üksteist ei määriks (õnneks oli võimalus ka väikese summa eest osta usinate vanaemade poolt õmmeldud pinaleid, mida ma tänuga kasutasin). Vanemates klassides anti luba kasutada ka “tavalisi” pinaleid ja need ongi lastel viimastel aastatel olnud. Nüüd aga, pärast suurt kriidi- ja pliiatsipuhastust ohkasid mõlemad, et küll tahaks kriidipinaleid.. Otsisin kapist välja ja mõlemad võtsid rõõmuga kasutusse :D Tavalised pinalid jäid ka alles, pliiatsite ja muu vajaliku jaoks. Poisi oma pesin tema palvel kriidijälgedes puhtaks.

Siin demonstreerib Poiss oma puhtaid kriite:

Ja Plika enda omi:

Kooli kantseleist saab kriite ja pliiatseid vastavalt vajadusele ühekaupa juurde osta – pärast esimest koolipäeva näitab Plika oma nüüdseks puhtaks pestud ja uute kriitidega täidetud pinalit :)

Sep 152020
 

Üritades taastada õhtuste lauamängude traditsiooni:

Tavapärasel kooli alguse eelselt talgupäeval sain tunda ennast eriliselt kasulikuna, sest ära tegemist vajavate tööde hulgas oli laudade lihvimine ja mul on ju see suurepärane praktiliselt mitte midagi maksnud taldlihvija, mis on ennast juba mitmekordselt ära tasunud… Alguses laud, siis kummut, siis poole klassi lauad :D

Ütleme nii, et olin PISUT tolmune :D:D:D

Pärast tuli õlitada kah. Või vahatada. Või lakkida. No igatahes, millegagi katta. Sai ära kasutada lapstööjõudu :D

Lapstööjõud vol 2 :P

Poolkogemata sattusin valgusparve matkale Rummu karjääris – Kaaslasel oli tööl tiimiüritus, üks inimene jättis tulemata ja mina sain olla +1 :D

Continue reading »

Apr 112020
 

Näe, ainult kuu aega läkski, enne kui ma jõudsin blogis muude asjadega nii kaugele, et ka eriolukord natuke pikemalt kajastatud saaks :D

Corona mõju jõudis minuni töö kaudu tunduvalt varem kui Eesti elule üldiselt – pärast Hiina uusaastat algasid tarneprobleemid, mis ainult süvenesid. Sellest hoolimata jätkus töö ettevõttes tavapäraselt ning samamoodi Eesti elu. Pesin küll tavapärasest tihedamalt käsi, aga muus osas ei lasknud ennast häirida.

Ja siis äkki läks asi tõsiseks, välja kuulutati eriolukord ning koolid läksid kinni. 16. märtsi hommikul läksime veel tööle, kuid õige pea tuli kõrgemalt poolt otsus, et kõik, kel võimalik, mingu kodukontorisse. Enamik kolleegidest, kel kooliealised lapsed, olid juba nagunii sellest nädalast kodukontorisse jäänud – mina küll tulin tööle, aga sain ka suht kohe aru, et päris nii lihtsalt see ei lähe lähe, laste koolitööd ma telefoni teel ei koordineeri – ühesõnaga olin juba jõudnud tõdemusele, et kodukontor on ellujäämiseks ainus võimalik valik.

Esimene nädal oli kahtlemata kõige raskem. Olukord oli kõigile uus, minul oli järsku ühe töö asemel kaks. Kui Plika on üsna iseseisev, kohusetundlik ja positiivne, siis tema sai üsna kiiresti asja käppa – ehkki Stuudium on waldorfkoolis mõeldud lapsevanemale, andsin ligipääsu talle üle ja nii ta seal ise vaatas kõik ülesanded ja tähtajad, tegi asjad ära, pildistas üles, laadis vajalikku kohta. Muidugi oli ka tema vahel pahur, kui õppimine liiga õhtusse jäi ja kurtis näiteks hiljuti, et koolis oli palju kergem, kodus peab kõike ise mõtlema ja tegema… :D Aga üldises plaanis on ta siiski kogu selle aja suht iseseisvalt toimetanud, mis on mulle tohutu suureks abiks.

Poiss seevastu, kes on ligi kaks aastat noorem ning väga kannatamatu ja emotsionaalne, samuti neist kahest tunduvalt seltsivam – temal on olnud palju raskem. Õppimine kui selline iseenesest ei ole probleem – ta on oma klassis üks targemaid, saab ülikiirelt kõigest aru ja hea tujuga läheb õppetöö lennates – sisse lipsavad vaid kiirustamise tõttu tehtud hooletusvead. Mis ta aga kõigist tegemist vajavatest ülesannetest arvab ja milline tuju tal juhtub olema, on täiesti iseasi.

Lühidalt – paljud asjad lihtsalt ei meeldi :D Mulle aga ei meeldi, kui ma üritan oma töösse süveneda ja kõrval ahastab üks dramaatiline üheksa-aastane väga vinguval hääletoonil, kuidas kool on nõme ja kõik on nii ebaõiglane :D

Selle nelja nädala jooksul on olnud tuntavaid arenguid. Ka Poiss on järjest iseseisvam ja osavam. Aga viimasel nädalal, kui tundus, et ehk saab ta samamoodi iseseisvalt hakkama, oli viimasel päeval kontrollima hakates tulemus see, et pea kõigis ainetes oli jäänud midagi märkamata, midagi valesti tehtud… Tegime neid asju siis veel eile hommikulgi järele… Aga tehtud need said ja esitatud ka. Järgmisest nädalast kontrollin tema töid jälle igapäevaselt. Mul endal on küll keerulisem ennast pidevalt oma töö ja õpetajaameti vahel jagada, eriti kui päevas juhtub olema mitu koosolekut, aga eks ma saan hakkama. Ja siis tuleb nädal õnnistatud vaheaega, kus ma saan teha terve nädala segamatult ainult OMA TÖÖD. Ei kujuta seda luksust enam ettegi :D

Üleüldises plaanis – eks me kõik oleme saanud selle kuu aja jooksul aru, KUI HEA on käia normaalselt tööl ja koolis… Ja oskame seda ükskord normaalsuse taastudes vääriliselt hinnata.

Tavalisest rohkema kvaliteetaja veetmisest perega või võimalusest leida aega ammu mõttes olnud projektidele või suurpuhastusele kodus – sellest võib siin muidugi ainult und näha. Tavapäraselt oli elul rütm – lapsed hommikul kooli, meie tööle, kus oli tavapärasel ajal lõunapaus, pärast tööd vajadusel poodi, siis koju, kuhu jõuda oli rõõm ning õhtusööki teha mõnus, nädalavahetustel jõudis nii puhata kui koristada… Nüüd on lihtsalt kodu-kodu-kodu, üks kohustus teise otsa, lõunapausid hektilised, õhtul tööarvuti kaant sulgedes ei taha söögitegemisele enam mõeldagi, nädalavahetused kuluvad suuremas osas mitte midagi tegemisele ja taastumisele, minimaalselt kodutöid saab ehk tehtud. Kui lastel on õpitud, järgneb piiranguteta ekraaniaeg, sest muidu ei saaks mina ÜLDSE midagi tehtud.

Aga ehkki vahelduva eduga on meeletult raske ja väsitav ning enamik õhtuid olen nii sooda, et ei jaksa isegi süüa teha (Kaaslane õnneks päästab päeva), siis eelkõige olen ikkagi pisarateni tänulik selle eest, et meil mõlemal on töö alles, kodukontori võimalus olemas, et me jõudsime kolida enne corona-saagat, nii et meil on nüüd imeline kodu, kus karantiinis isolatsioonis olla on puhas rõõm… Ning et meie kooli õpetajad on alati olemas, alati toetamas… Väga hoitud tunne on – vaata, kust otsast tahad :) Selle meenutamine aitab üle ka kõige raskematest hetkedest. Sest suures plaanis on meil kõik ikka väga hästi.

Nii et mõtleme positiivselt, elame üks päev korraga ja loodame parimat. Ükskord saab kõik korda niikuinii :)

Teise päeva hommik. Leib oli vist parasjagu otsas, nii et hommikusöögiks oli selle asemel pitsa.

Ja pool tundi hiljem läksid ahju saiakesed, sest närvid olid juba läbi ja aju karjus magusa järele.

Tavaline distantsõppe päev meie majas :D

Tol esimesel nädalal, mil ma korraga kahe töö tegemisega alles harjusin ehk lisaks enda tööle pidin järsku koordineerima ka laste õppetööd ning vahepeal oli tunne, et KOGU AEG KEEGI TAHAB MIDAGI ja süveneda OMA töösse pole üldse võimalik, venisid tööpäevad hoolimata kell kaheksa alustamisest tihti tavapärasest tunduvalt pikemaks, sest päevaseid segajaid oli lihtsalt liiga palju. Kui Kaaslane siis töölt koju jõudis ja veini valas, oli see märk, et tööarvuti tuleks kinni panna. Antud pilt on tehtud kolmapäeva õhtul, üle tunni hiljem me harilikust tööpäeva lõpust. Klaas punast veini õhtuti on viimase kuu jooksul üpris tavaline. Hädavajalik, ma ütleks :D

Pärast seda, kui ma olin esimese nädala kolmapäeval kell üksteist Poisi peale kõva häälega röökinud ja siis magamistoas nutnud, oli ülejäänud päev võrdlemisi rahulik. Neljapäeva hommikul oli Poiss ideaalne ja koostööaldis, kirjutas minu abiga endale ülesannete listi ja asus seda täitma.

Esimese nädala reede hommik. Kaaslane püüdis ka minu pildile. Olen küll nüüd üritanud ikka enne lõunat vähemalt riidesse saada :D

Kodukontor + distantsõpe: esimese nädala kokkuvõte :D

Continue reading »

Dec 152018
 

Ma olen kolmandat aastat waldorfkooli lapsevanem, aga kuna eelmised kaks aastat töötasin ökopoes ja olin nende letiga laadal müümas, avanes mul sel aastal esimest korda võimalus laadamelu külalisena nautida. Ja no ausõna, palju mõnusam oli :P

Kuna ma ise olen alati hädas, et kõik on magus, aga tahaks soolast, tegin ka kohviku jaoks soolased ampsud. Muna-majoneesi mögin rukkikorvikestes. Maha need igatahes müüdi, tundub, sest tühja taldriku sain õhtul tagasi :D

Päris alguses viitsisin isegi mõned “olustikupildid” teha – ma olen hästi laisk pildistaja, aga praegu on küll hea meel, et need mälestuseks jäid.

Neid kitsekesi imetlesin ja mõtlesin, et osta ei raatsi kohe kuidagi…

Ja oma esimese õnneloosiga võitsin ma… KITSE! Te ei kujuta ette ka, kui rõõmus ma selle üle olin :D Ja te ei kujuta ette,  KUI PALJU ma tähelepanu ja kommentaare sain, kui järgmised tund aega ringi jalutasin, kits kaenlas :D

Järgmise õnneloosiga võitsin ägeda mütsi!

Poiss kauples endale välja mõõga ja kilbi :)

Mina käisin mitu korda imetlemas ja lõpuks ostsin ära meie viienda klassi õpilase kunstiteosed… Nii ägedad värvilised :)

Plika sai endale kassisaba, on sellest siiamaani ahvivaimustuses ja käib sellega igal pool, kaasa arvatud koolis :D

Ütleme nii, et ma võtsin laadale kaasa 70€ ja maksin ikka lõpuks kohvikus veel veidi kaardiga ka :D Aga ma olen tõesti rahul meie ostudega, kõik kooli õpilaste või vanemate käsitöö ja kogu raha kooli heaks :) Õnneloosiga sai veel muidki asju, aga kõiki ei hakka siin vast üles lugema.

Esimest aastat sain ka kontserti nautida. Kuna mulle saabus selleks hetkeks ootamatult ka parim seltskond, oli kohe eriti tore :)

Dec 072018
 

Töönädal algas ja lõppes kooli advendilaadaks valmistumise tähe all. Esmaspäeval käisin tähekesi voltimas, täna kooli kaunistamas…

Eile õhtul küpsetasime piparkooke. Kassid olid kõik abiks… Magasid köögis ja olid nunnud. Vahepeal jälgisid hoolega toimuvat. Vahepeal läksid piparkoogitaignast pöördesse ka :P

Stiilinäiteid tänaõhtuse kaunistustiimi tööst:

Õhtul koolist tulles olin väsimusest täitsa sooda (ja mina lahkusin juba pool kaheksa, kangemad lõpetasid seal peale ühtteist – ma ei tea, kuidas nad jaksasid…). Läksin tee peale jäävasse poodi, et glasuuri osta, aga kuna ma seal muidu pea kunagi ei käi, oli paigutus võõras ja ei suutnud kuidagi leida. Seisin juhmi näoga keset poodi ja kurtsin chatis sõbrale, et kangesti tahaks jonnida. Glasuur oli muidugi nina all, ma olin lihtsalt pime, pidin müüjalt abi küsima :D Söögi suhtes ei suutnudki miskit välja mõelda, nii et tulin koju ära ja lükkasin Rimi pitsa ahju.

Õnneks väike puhkepaus pitsa ja kohviga laadis nii palju, et jaksasin piparkoogid ära kaunistada, pakkida ning kappi peita – et kassid neile öösel 1:0 ei teeks ja oleks ikka homme midagi kaasa võtta :D

Mõned piparkoogid said ikka isiklikuks tarbimiseks ka :P

Lapsed küpsetasid Eksabikaasa juures homsesse kohvikusse vahvleid ja jõudsid ka koju alles kell üksteist. Mina valmistusin lisaks piparkookide kaunistamisele soolaste ampsude meisterdamiseks, need teen küll alles homme hommikul valmis… Ja nende kaunistamiseks unustasin küll kraami osta, nii et tuleb homme hommikul veel poodi jõuda…

Aga hommik on kindlasti õhtust targem :P