Kuna põhikooli lõpp hakkab lähenema, on kõik kooliteemad sel aastal kuidagi eriti intensiivsed ja ise mõtlen ka kõigest rohkem kui tavaliselt. Nii põnev aeg on ees!
Kaheksas ja üheksas klass on kogu ülejäänud koolist pisut eraldi ja nende majaosa on sellest tulenevalt tunduvalt vaiksem. Plika naudib vaikust juba teist aastat, Poiss on nüüd sellest sügisest temaga ühel pool. Vanimate olijate privileegid 🙂
Olen sel nädalal käinud mõlema klassi vanemate koosolekul. Väga palju infot on tulnud…
Lõpueksamite osas ei oska me Plikaga muretseda. Ta on tugev nii eesti keeles, matemaatikas kui inglise keeles, nii et erilist õppimist peale tavapärase nendega ilmselt ei kaasne.
Lõpureisi planeerimist hakkasime juba vaikselt arutama – kuna enamiku soov kaldub pigem välismaa suunas, siis saatsin päringud paarile klassireise korraldavale firmale ja küsisin pakkumisi. Loodetavasti leiame miskit mõistliku hinnaga.
Plikal on käsil Flex programmi kandideerimine, jällegi ülipõnev. Ta saatis augusti lõpus oma taotluse teele – oktoobris läheb taotlusvoor kinni, eks siis järgmise vooru kohta tuleb info millalgi aasta lõpupoole. Esialgseks kandideerimiseks tuli peale foto ja üldinfo kirjutada kolm 300-tähemärgilist esseed. Teemad olid umbes sellised, et… 1) Minu kolm tugevat külge 2) Kirjelda üht juhtumit, kus kõik ei läinud plaanipäraselt ja mis sa siis tegid 3) Kirjelda üht juhtumit, kus sind kritiseeriti ja kuidas sa sellega diilisid. Mõlemad juhtumid pidid olema koolivälised. Plika arutas minuga pisut, mida kirjutada, aga kirjutas kõik ise valmis, mina lugesin hiljem ainult üle ja no ausalt, mitte midagi polnud parandada. Veatu grammatika. Ma olin ise pisut hämmingus. Millal ta nii targaks sai?
Olen pisut kurb, et Plika klassiõpetaja viimasel aastal vahetus – kaheksa aastat oli ta nendega, oleks nii tore olnud, kui oleks saanud lõpuni. Aga talle sai sel aastal uus esimene klass ja Plika klassil on seega viimasel aastal teine õpetaja, kes on ka igati tore, lihtsalt… Oleks tahtnud võimalust ühega lõpuni minna.
Seda suurem oli mu rõõm, kui Poisi klassiõpetaja tänasel koosolekul kinnitas, et tema on nendega kuni lõpuni. No nii hea meel! Poisil oli esimesed neli aastat üks õpetaja ja viiendast tuli teine. Mõlemad imetoredad.
Üleüldse ma ikka vaimustun oma laste koolist, sest seal on nii mõnus ja turvaline ja… Lihtsalt hea.
Tuli siin ükspäev kolleegiga jutuks, et kui lapsed käiks tavakoolis, oleks saanud igal aastal õppemaksuks tasutud raha eest väga korraliku perereisi teha. Muigasin, et ilmselt lapsed eelistavad siiski oma kooli reisimisele. Küsisin siis hiljem Plika käest, kas ta oleks eelistanud tavakoolis käimist, kui oleks saanud selle arvelt iga aasta reisida. Vastuseks tuli väga kindel EI, millele järgnes pikk tiraad sellest, kuidas waldorfkool on küll oma kiiksudega, aga nii äge ja õpetajad on nii ägedad, et Heli on parim mataõps üldse ja Terje ühiskonnaõpetuse tunnid on nii põnevad ja nii edasi… No ausalt, ma maksan suurima rõõmuga. Sest kool on olnud kõik need aastad teine kodu ja mul on alati teadmine, et mu lapsed on hoitud.
Oh, ma ei jõua kevadet ära oodata, et saaks teada, kuidas Flexiga läheb, kuidas eksamid lähevad, millisesse kooli Plika läheb… Nii põnev, nii põnev! 😀
Plika on oma trennidest vaimustuses – küsisin, et mis siis kõige rohkem meeldib, aga ta ütles, et võimatu valida, kõik on nii erinevad. Praegu olevat just hea – ühes trennis on ta kolmandat aastat ja vana kala, teine on sarnane sellega, kus ta varem käis ja treener on ka sama, kes teadis tema võimeid, nii et pandi seal kohe kõige paremasse gruppi ja peab seal täiega tööd tegema, kolmandat stiili pole ta varem tantsinud, seal on ta teises grupis viiest, kus tal on just parasjagu rahulik uus stiil korralikult selgeks saada.
Poiss käis eile Kaaslasega esimest korda jõusaalis ja talle meeldis väga – ühtlasi tuli välja, et pooled tema klassivennad käivad ka seal, nii et seltsilisi, kellega trennis käia, tal tulevikus jagub (aga esimese kuu käib koos Kaaslasega, kes talle kõik vajaliku selgeks õpetab). Eile käisid proovimas nö üksikpiletiga, aga teen nüüd Poisile aastase paketi, sest see on kõige soodsam. Kaaslane lubas kuu aja pärast Tervise Paradiisi tagasi minna, talle meeldib seal rohkem – mida oligi arvata. Aga mul on nii hea meel, et ta praegu Poissi ise treenib. Ikka on vaja alguses sportlase valvsa pilgu all põhitõed selgeks saada 🙂
Oh, mul on veel asju, millest muljetada, aga kogu aeg on nii palju teha, et blogima jõuan harva… Üritan, ausalt!
Ma täna spetsiaalselt otsisin arvuti välja, et siia kommenteerima tulla ja sulle öelda, kui väga ma su postitusi naudin. Su postitused annavad mulle kuidagi nii koduse ja turvalise tunde 🙂 Vahet ei ole millest sa kirjutad, alati on nii mõnus lugeda! Tihti olen tahtnud ka kommenteerida, aga kuna ma loen pea alati blogisid telefonist, siis sealt on nii ebamugav kirjutada ja nende kirjutamine võtaks nii palju aega, siis ma lükkan alati seda tegevust edasi ning lõpuks kas löön käega või unustan.
Uskumatu, et lapsed juba nii vanad :O
Muideks, mulle tuli praegu täitsa üllatusena, et meie plikad on oma kooliteega täpselt sama kaugel!! Ma ei teagi miks või kuidas, aga mulle on tundunud, et sinu oma on vanem (no ongi ju tegelikult, aga ikkagi samas aastagrupis koolis).
G on ka põhikooli lõpusirgel, aga ma ei saa küll öelda, et me sama ‘chilled’ oleks. Me peame (ta peab) juba praegu enam vähem teadma mida ta ülikoolis õppima tahab hakata ja ära otsustama mida gümnaasiumis ning aasta pärast juba erinevatesse ülikoolidesse avaldused sisse andma. Enne seda aga muidugi tegema ära põhikooli lõpueksamid, mitte ainult kolmes aines nagu teil, vaid kõikides ainetes mida ta õpib (need ained mis on kohustuslikud kõigile ja 4 mis iga õpilane ise saab valida). Ja kuna igas aines on VÄHEMALT 2 paberit (ehk siis 2 eksamit), siis on tal neid eksameid kokku kuskil 20 ringis :O
Ma loodan, et mu närvid kõigele sellele vastu peavad 😀 😀
Ootan uusi postitusi! 🙂
Ma suhestun väga sellega, et “tahaks kommenteerida, aga telefonist on ebamugav ja hiljem arvutis olles juba ununenud” – siinpool on täpselt sama. Aga nii tore, et sa lõpuks jõudsid, tagasisidet on ikka tore saada! Mina igatsen täiega sinu blogi, nii kahju, et sa enam ei kirjuta…
Aga jah, jumal tänatud, et meil praegu veel ülikooliplaane paigas olema ei pea (ma olen oma lastele muidugi ka kogu aeg rääkinud, et palun jumala eest minge ülikooli ALLES SIIS, kui te päriselt TEATE, mida te õppida tahate). Eks gümnaasiumi osas tuleb ikkagi ära otsustada, mis suund, aga üldiselt jah, aega on… Ja tundub, et eksamitega on siin põhikooli lõpus palju lebom kui teil. Aga ma olen kindel, et G saab kõigega absoluutselt suurepäraselt hakkama. Need olid nii toredad pildid, mis sa temast hiljuti FB panid, kooli ukse ees 🙂
Jaa, siin maal hakkavad õpilased oma tuleviku peale juba vaat et pea kohe põhikooli alguses mõtlema ja aineid õpitaksegi siis juba selle pilguga, et mis edaspidi huvitaks või õppida tahaks. 7.klassis peavad juba oma esimesed valikud ära tegema ja otsustama mis aineid (mitte mis suunda) nad järgmised kaks aastat, kuni põhikooli lõpuni, õppima hakkavad ning sellest sõltub osaliselt ka see, mida nad gümnaasiumis või kuskil mujal edasi õppima hakkavad. Gümnaasiumis õpitakse ainult kolme (õpilase enda poolt valitud) ainet ja gümnaasium kestab kokku 2 aastat. Gümnaasiumi esimesel aastal antakse juba erinevatesse ülikoolidesse avaldused sisse ja saadakse pakkumised vastu tingimusel, et lõpueksamid tehakse nõutavate tulemustega. Ehk siis õpilastel on üsna suur juhtiv roll oma õpingutes 🙂
Selles, et ma enam ei blogi, on süüdi me koer 🙁 Ise väga tahaks, kasvõi lihtsalt iseenda ja oma pere tarbeks, aga loomulikult ka oma tuttavatele lugejatele. Kahjuks blogimine on tihti kui eraldi töö ja mul lihtsalt ei jätku selleks energiat ja aega :(((
Aga teile suured kallistused ja lastele toredat ning põnevat kooliteed ja blogi sellest kõigest siis ikka ka siin….sul ju koera pole 😀 😀 😀