Viis päeva jõulupuhkuseni
Üks nädal on jälle mööda lennanud, nii et sellest suurt midagi ei mäleta… Isegi ühtki kassipilti ei teinud 😀 Nädalavahetus sai kuidagi ka liiga kiirelt läbi, ei saanud korralikult aega maha võtta ega lebotada. Aga mis seal ikka – ees on viimane töönädal ja siis saab 16 päevaks juhtme seinast välja tõmmata. Õndsus!
Uuskasutuskeskus kolis Pärnus suuremale pinnale (Port Artur 2 0-korrusele) ja olevat nüüd Eesti suurim – väga uhke, pole midagi öelda! Mul ei olnud üldse plaanis sinna kohe avamise päeval minna, aga kuidagi juhtus nii, et Anneliis mainis – tal jääb üks laste trenn vahelt ära ja plaanib sel ajal vaatama minna… Jalutasime siis pärast trenni koos sinna. Väga ilus ja puhas ja suur oli küll, kiitus. Ja esmaklassiline jõulueelne väljapanek – palju sätendavaid riideid 😀 Inimesi muidugi oli ka jube palju… Proovikabiini sabas sain seista ja siis ÜLIpikas kassasabas… Aga mul aega oli ja tuju oli hea, nii et polnud hullu.
Alates 20€ ostuga anti kaasa 5€ kinkekaart ja sellest teavitav silt tõsteti kassa pealt ära just enne seda, kui mina oma 22€ arvet maksma hakkasin, täielik ebaõnn 😛
Igal juhul mul on väga hea meel, et nad ruumi juurde said ja mugavamasse kohta kolisid – nüüd ma ilmselt satun sinna tihemini. Inimene on laisk – tihti jäi seal käimata just sellepärast, et ma ei viitsinud võtta ette seda väikest jalutuskäiku jõe poole… Ja vaatasin, et ehkki nad ei ole avatud päris keskuse lahtiolekuaegadel, siis tsipake kauem kui enne – vanasti olid nad nädala sees kuueni ja laupäeval neljani – nüüd on vastavalt seitsme ja viieni. Nii et jaa, ennustan, et hakkan seal rohkem käima – kui Humanasse minek, saab UK ka plaani võtta.
90% riietest tuleb mul ju teiselt ringilt, ma lihtsalt ei oska tavapoodides ostelda 😀 Minu jaoks on palju loogilisem riiete jaotamine konkreetsetesse gruppidesse ja värvide järgi – kui ma tahan, maitea, rohelist kleiti – siis ma lähen ja vaatangi roheliste kleitide juurest 😀 H&M ja teised taolised poed – kui tahad mingit konkreetset asja ja pead seda mööda suurt poodi taga otsima, sest kleidid on kümnes eri kohas… Niimoodi ajab närvi, et ma parem ei käigi! Eks ma mõned korrad aastas ikka satun “tavalistesse” riidepoodidesse ka, aga jah… Regulaarselt ma neid külastada ei soovi. Teise ringi poodides ringi tuulamine on minu jaoks palju nauditavam. Seal on küll täiesti õnne asi – vahel ostan viis asja ja vahel lahkun tühjade kätega. Aga valik on nii palju suurem ja loogilisemalt välja pandud.
Häid uudiseid ka – oma pusle sain LÕPUKS OMETI valmis, halleluuja! 22. novembrist saadik oli see mul töös – enamiku ajast küll seisis niisama, aga ikkagi. Nii mitu korda oli tunne, et mingi tükk on puudu (mida pikemalt pusle panemine aega võtab, seda tõenäolisem on, et tükid ikkagi kuskile jalutama lähevad) – veel täitsa lõpuski tundus, et midagi on valesti ja ei klapi. Tegelikult olin kogemata ühe tüki valesti pannud ja sain kõik korda.
Nüüd ootavad ees viis jõulupuslet – lootsin juba täna esimesega pihta hakata, aga päev kuidagi kadus käest ja nüüd on plaan TV3-st “Üksinda kodus” vaadata – ehkki ma ei tea, kui hea mõte see on, eilset kogemust arvestades… Me vaatame esimest kahte osa iga aasta detsembris, aga siiani oleme alati arvutist vaadanud (noh, arvuti telekaga ühendanud, aga you get the point). Ja tõenäoliselt Netflixis või Disney+ oleks ehk ka olemas?
Eile me nimelt vaatasime Masterchefi ja selle jaoks telekat käima pannes viskas ette TV3 kava, kus nägime filmi “Coyote Ugly”. Plika on tahtnud pikalt seda vaadata, nii et siis mõtlesime – ok, vaatame telekast. Jeesus küll, ma ei tea, kuidas inimesed otse telekat vaatavad, ausalt! 😀 Esimene reklaam tuli nii ruttu ja tundus, et oli sama pikk, kui see filmi osa, mida enne seda näidati… Teise reklaami ajal jõudsime hambaid pesemas käia ja muid toimetusi teha – reklaam kestis 10 minutit, võtsin aega… Kolmanda reklaami ajal läksime ära magama (film algas alles 23, nii et meie jaoks liiga hiline nagunii) – täna siis vaatasime järelvaatamisest ülejäänu ja saime reklaamid edasi kerida. Aga on ju olemas mingid inimesed, kes vaatavadki telekat otse… Tunnen neile kaasa 😀
Lisaks subtiitrite ränt – teine põhjus, miks ma ei soovi telekast midagi vaadata. Kui kohe filmi alguses tõlgiti “pretend to be mad” “teesklen, et olen hullumeelne”, ehkki selles kontekstis oli see vihane 😀 Ja songwriter tõlgiti järjekindlalt heliloojaks… Aga no samas sõnaraamat ütleb, et helilooja on inimene, kes kirjutab muusikat, nii et äkki siis kõik on juriidiliselt korrektne. Minu jaoks on helilooja see, kes meloodia kirjutab… Aga no see on võib-olla lihtsalt minu kiiks. Igal juhul neid tõlkepärleid pilluti kogu filmi jooksul. On põhjus, miks ma vaatan filme ingliskeelsete subtiitritega… Vast ehk oleks saanud kuidagi keele ära ka vahetada, aga keegi ei vaevunud otsima… Lihtsam niisama viriseda 😀
Kui uskuda mu statistikat, siis see oli mu selle aasta seitsmes film. Lisaks käisin ühe korra kinos ka, aga sattusime kogemata mingit väärtfilmi vaatama ja see ei olnud üldse minu teetassike. Meil olid vist mingid tasuta piletid, mis aeguma hakkasid ja too hetk polnud midagi paremat ka võtta. Kunagi käisime tihti kinos, nüüd tundub, et seal pole midagi huvitavat… Tegelikult toda kodumaist raha-filmi oleks tahtnud näha küll, aga seal jälle ei sobinud ükski aeg ja… Nii see jäi. Küllap vaatame siis miski hetk telekast. Vähemalt pole subtiitreid!
Aga detsembris tuleb veel vähemalt seitse filmi ära vaadata (iga-aastane jõuluklassika), nii et aasta lõpuks peaks mu filmilistis vähemalt uhke 14 olema. Äkki venitan isegi 15 täis! 😀
