Jan 132021
 

Kuidagi toimekas nädal on olnud. Isegi nii palju, et tekkis tööpäeva õhtul tahtmine oma rahulolu blogisse talletada.

Esmaspäevased positiivsed emotsioonid olid seotud pesumasinaga. Helistasin hommikul Kent kodumasinad esindusse (esimest korda käisid novembris – kahju, et juba siis kaasa ei andnud, oleks 30€ säästnud, aga olgu peale :D), kurtsin mure ära – lõuna ajal viidi masin minema ja õhtul toodi tagasi. Pumba vahetus 80€ + väljakutsetasu siis taas 30€. Ja mu lirtsmärg pesu sai esmaspäeva õhtul puhtaks ja kuivama ning hommikust järge oodanud pissine voodipesu ka. Ma olin tõsiselt piiritult tänulik selle eest, et ma ei pidanud uut pesumasinat ostma, et ma sain töötava masina remondist tagasi põhimõtteliselt poole päevaga ja muidugi lisaks selle eest, et nüüd tsentrifuugib masin lõpuks ometi jälle normaalselt – sellega olid tükk aega jamad. Rõõm, puhas rõõm.

Eile tuli paks lumi maha, nii et mul on nüüd lisakohustus lumerookimise näol. Eelmised elamised olid esiteks kesklinnast kaugemal, kus kontroll polnud ilmselt nii aktiivne, teiseks polnud maja ees kõnniteed, mis tähendas, et kohustuslikku polnud nagunii midagi – rookida muidugi tuli sellegipoolest, aga oli alati mõni mees, kes seda tegi (nojah, viimasel talvel polnud lundki) :P Nüüd aga jah… Kõik ise :D Hommikul vara pimedas ei viitsi ma kohe kindlasti kodukontoris olles välja lund rookima minna, lõuna ajal on see tunduvalt vastuvõetavam – ongi hea ennast keset tööpäeva natuke füüsiliselt liigutada. Ma ei tea, kas ma olen eriti aeglane või milles asi, aga mul läheb kolmveerand tundi vähemalt… No mõlemal päeval oli lund üksjagu ka. Täna avastasin lumerookimist lõpetades postkastist paberi, kus LV korrakaitseteenistuse ametnikud heidavad ette, et mul on kohused täiesti täitmata ja rookigu ma kiiremas korras oma lumi ära. Naabermaja proua ütles, et pole häda midagi, roogid siis, kui saad. Nojah, ma jätkan oma aktiivseid lõunapause, kuniks just öösel mingit jubedat maru ei tule, mis varahommikuks kõnnitee läbipääsmatuks teeb. Tänane lumekiht küll kuidagi ei käimist ega nt kärutamist ei takistanud. Oh jah, majaomaniku rõõmud. Ootan kannatamatult Kaaslase naasmist, et ma saaks sellised kohustused üle anda :D Seni aga keskendun positiivsele – trenn on hea :P

Päris trenni sai ka üle kuu aja – kiigujooga alustas taas. Mul olid käed päevasest lume rookimisest täiesti valusad, nii et saltod jäid minust tegemata, aga muidu sain täitsa hakkama :D Ja ma käisin jala trennis, juhhei! Niipea, kui väljas läheb pimedaks ja külmaks, ei suuda ma kuidagi motiveerida ennast jala käima – mis siis, et see on ainult 15-minutiline jalutuskäik. Aga lumega on hoopis teine tera. Mõnus!

Tööl on ka sel nädalal positiivseid uudiseid tulnud, mu kliendid ärkavad kõik jälle ellu – täpselt nagu vaja.

No ja menüü järgi söögi tegemine on endiselt rõõm. Plaan on terveks nädalaks olemas, kõik koostisosad on kapis olemas – ei mingit mõtlemist, lihtsalt võta ja tee. Mulle meeldib see, kuidas mul koguneb nädala jooksul ülejääke – praegu on mul kapis näiteks lasanje, hiina kana ja kaks portsu pasta carbonarat ehk põhimõtteliselt neli söögikorda. Saan iga päev lõuna ajal valida, mille järele isu on. Homsest õhtusöögist jääb ka raudselt midagi üle ja reedel lähevad ju lapsed kodust ära… Mis tähendab, et ma ei pea ilmselt kaks päeva süüa tegema :D Nii et reedel ja laupäeval toitun jääkidest, pühapäeval teen kalasuppi :P

Ma jätsin sel nädalal isegi autoga poes käimise vahele, sest varusid on piisavalt, palju ostan turult ja selle vähese, mida poest vaja, sain turu Rimist kenasti kätte. Nii et lumekiht mu autol aina pakseneb… See auto võtab käivitumiseks rohkem särtsu kui eelmine ja mul on ju kõik lühikesed sõidud – ühe korra juba sai aku tühjaks (otse loomulikult siis, kui ma hambaarsti juurde kiirustasin). Õnneks on mul imelised sõbrad, nii et samal õhtul sai autol aku välja tõstetud, öösel toas täis laetud ja hiljem tagasi autosse pandud. Sellest ajast saadik ma autoga sõitnud polegi :D Katsun oma sõidud, kui neid on, ühe päeva sisse mahutada ja siis võimalikult pikalt sõita. Aga kesklinnas elades ja kodukontoris töötades on neid õige vähe. Mõnus, mõnus, mõnus.

No ja raamatud – käisin täna raamatukogus, tõin portsu raamatuid lugemise väljakutse jaoks. Mul on juba neli raamatut 53-st läbi ja need seitse, mis täna koju tõin, loen ilmselt ka jaanuari jooksul läbi. Nii seda väljakutset muidugi kuigi kauaks ei jagu :D Võtan vist ikkagi krimi väljakutse lisaks, põnevikke ma ju nagunii armastan.

Mu luger küll lakkas hiljuti arvutiga koostööd tegemast – USB device not recognized. Proovisin erinevaid kaableid ja pesasid, võimlesin ükspäev hiiglama pikalt ja tegin kõike, mis tark internet soovitas – tulutult. Teised seadmed töötavad sama kaabliga ja igas pesas, nii et asi on lugeris. Viimase hädana saab proovida tehase seadete taastamist, aga seda teen alles siis, kui luger on “läbi loetud” – hetkeseisuga on seal veel 30 lugemata raamatut oma järge ootamas. Kui need kõik ka läbi (võtab ikka hea mitu kuud), siis nullin ära ja vaatan, kas saab tast veel elulooma. Kui ei, tuleb uus osta… Vb ongi hea, need uuemad on sinise valguse poolest paremad. Ehkki mu ustav luger on mind teeninud juba kaheksa aastat ja toimis igati hästi… Nii et kahju ka.

Igatahes… Elu on ilus :) 1. jaanuaril saime häid uudiseid ka Kaaslast puudutavas, nii et ootan nüüd kannatamatult uusi uudiseid, et saaks täpsemalt teada, millal ta lõpuks Tartusse minna saab. Endiselt on mul lootus, et EHK on ta mu sünnipäevaks kodus :)

Jan 112021
 

Mul oli plaanis nädalavahetusel blogida… Ausõna oli :D Aga prioriteedid olid mujal, nagu näha, nii et kõik, mis ma siia kirjutada jõuan, on seletus, miks ma ei kirjuta sellest, mis mul plaanis oli :D

Ühesõnaga – plaanis oli nädalavahetusel kõik teie suurepärased soovitused ja kommentaarid läbi töötada ning kirjutada üks ühtne postitus, kus neid kõiki kokkuvõtvalt kommenteerin. Aga see on ajakulukas ettevõtmine. Igal juhul suur aitäh kõigile, kes kommenteerisid ja ma kindlasti kirjutan sel teemal pikemalt. Millalgi :)

Esimene nädal toidu rindel oli edukas – järgisin menüüd peaaegu 100%. Reedel ja laupäeval ma süüa ei teinud, toitusime jääkidest. Täna tegin reedeks planeeritud lasanje ja supp jäi seega tegemata. Järgmisel nädalal on see-eest plaanis kaks suppi ja menüütahvlil on ring peal :) Tortillad kustutasin üldse ära, see poolenisti kiirtoit, mis on pigem laiskadeks õhtuteks – tahvlile oli vaja mahutada kohafilee, nii et läks selle asemele. Homme võib tahvli tühjaks kustutada ja uuendatud listi asemele kirjutada :)

Tegin oakotlette (2 purki ube, purk kikerherneid, sibul, küüslauk, maitseained, pisut jahu koos püsimiseks) – rikkusin need laste jaoks ära mingi maitseainega, mis neile ei meeldinud. Aga tundub, et neile üldiselt ei meeldigi oakotletid, ehkki muudes toitudes sobivad oad hästi. Ma ei jäta siiski jonni ja katsetan oakotlette mingi hetk teistsuguste maitseainetega, äkki lõpuks läheb kaubaks :D Mis maitseained on teie (laste) lemmikud?

Kohafilee juurde tegin tartar-kastet, mis mu meelest on imemaitsev ja olin täiesti kindel, et lastele maitseb ka (nad söövad meelsasti kõiki koostisosi). Poisil oli aga jälle see tuju, kus peale vaadates otsustas ära, et ei maitse ja pärast suurt tüli lõpuks proovis – no muidugi ei maitsenud. No enda asi, söögu siis ilma kastmeta, jääbki head kraami meile rohkem :D

Lasanjet teen ma ilma valge kastmeta :D Ma olen maitsega täiesti rahul ka ilma selleta ja kui mul on võimalus kasutada vähem jahu ja piimatooteid siis ma seda ka teen – lasanjeplaadid ja riivjuust juba olid nagunii. Samuti panen ma peale tomatipasta, sibula, küüslaugu ja hakkliha sellesse möginasse igasugu muid köögivilju, sest sinna on hea peita :D Seekord tuli pea identne chili con carnega – ainult tšillit ennast ei pannud ja ube vaid ühe purgi. Aga porgandit ja paprikat panin (ma kahtlustan, et need ei käi originaalis chili sisse ka, aga meie peres küll).

Järgmise nädala menüü on ka paigas, seekord jätsin teadlikult seitsmenda söögi panemata, sest kogemus näitab, et jääke koguneb piisavalt.

kool kodu
esmaspäev pasta köögiviljaga mulgi puder
teisipäev kõrvitsapüreesupp peekoniga hiina kana
kolmapäev kartul ja kanapada pasta carbonara
neljapäev kartulipuder veisehakklihasupp
reede hernesupp suitsulihaga köögiviljakotletid
nädalavahetus kalasupp

 

Tuli muidugi meelde, et lapsed on see nädalavahetus kodust ära, nii et kahtlane, kas ma reedel üldse viitsin süüa teha… Kui jääke jagub, siis pigem mitte. Ühesõnaga… Siit listist jääb võib-olla veel miskit ära või läheb muutmisele. Aga kõik koostisosad on mul igatahes juba kodus ootamas – lihakraam/kala peamiselt sügavkülmas.

Menüü koostasin täna hommikul üsna kiirelt, poole tunniga – pikk nimekiri oli ju silme ees, arvestasin kapis leiduvat ja isusid ning valmis ta saigi. Imelihtne!

Nädalavahetus möödus peamiselt lugemise lainel. Reede õhtul lõpetasin kaks pooleliolevat raamatut, alustasin uut, mille lõpetasin täna õhtul. Veetsin ka pikalt aega lugemise väljakutse jaoks arvustusi kirjutades ning raamatuid lapates ja valides – esimese portsu reserveerisin raamatukogus ära, kolmapäeval trenni minnes lähen läbi.

Eile oli jube külm, nii et kütsin praktiliselt terve päeva. Muidu lihtsalt istusingi diivanil teki all ja kas lugesin või toimetasin arvutis. Täna olin pisut usinam – üritasin pesu pesta, tegin inglise hommikusööki ja lasanjet, pidasin Kaaslasega videokõnet, panin lõpuks kõik jõulukaunistused ära ja viisin kuuse välja, mööbeldasin toa normaalseks tagasi.

Pesu pesemine muidugi ei õnnestunud, sest nüüd on masin ametlikult umbes, vesi ei lähe üldse ära. Tellin homme jälle 25€ eest mehed kohale ja seekord siis selgub, kas saab normaalse raha eest korda või tuleb uus osta. Lootsin nii väga selle teemaga Kaaslase koju jõudmiseni oodata, aga mis seal ikka. Saame hakkama. Lahendusi on kaks, mõlemal omad plussid. Keskendume positiivsele.

Hetkel on mul aga suur kausitäis lirtsmärga pesu ja masin, mille põhjas on vesi. Plika KÕIK pikad püksid läksid pessu, õnneks Eksabikaasa juures oli ka üks paar, nii et saab homme siiski oma pükstega kooli minna (täna pani Poisi omad jalga, aga need olid talle lühikesed). Mina võtsin kogu selle jama peale õhtul klaasi punast veini. Ja siis veel pool klaasi. Läks kohe palju lõbusamaks :D Ma ei joo noil päevil pea üldse, nii et pole palju vaja :D

Igatahes, lõpetan nüüd aruande. Tee, mida plaanisin raamatu lugemise kõrvale juua, jõudis selle postituse kirjutamise ajal juba ära jahtuda. Klassika :D Arvestades, et kell on pool üks, peaksin juba nagunii magama, nii et lähen hambaid pesema ja siis raamatuga voodisse :)

Dec 252020
 

Palusin teha lastel pingerea oma koolitundidest – Poisi oma vasakul, Plika oma paremal. Ennetavalt ütlen, et vanade ametite kohta saate lugeda siit ja süüdi oli kevadine distantsõpe, mis tähendas, et koolis käimise ja õpetaja huvitava jutu kuulamise asemel pidi Poiss lihtsalt väga palju kirjutama. Ta ei ole just suur kirjutamise fänn :D

Kevadel mul riidest maski polnudki – kasutasin ühekordseid noil harvadel juhtudel, kui oli kohustuslik, üldiselt püsisin kodus ja ei roninud toidupoes inimestele külje alla. Nüüd on poed lahti ja maskid kohustuslikud… Kaaslane tellis siis meile ka mingi valiku, see on mu lemmik :D Kõrvarõngastega on ainult jube tüütu – vanasti valisin neid riietuse järgi, nüüd sobita veel maskiga kah :D Selles mõttes oleks ühevärviline must mõistlikum… Aga noh, vahet pole, ma eriti väljas nagunii ei käi :D

Üritasin üksvahe õhtuti väga kohusetundlik olla ja kui peale kümmet veel arvutis, siis sinist valgust blokeerivate prillidega. Noh, praegu on kell veerand kolm öösel ja mis te arvate, kas mul on need prillid ees või ei… :D :D :D

Saadan ikka Kaaslasele vahel taolisi pilte, mille peale ta kommenteerib, et teen ilma temata romantikat. Nojah, absoluutselt iga päev teen. Pime aeg ju, küünlad on must be :D

Annika avastas ükskord, et meil on ukseavas selline ämblikuvõrk. See võrk on seal muuseas siiani… Maitea, puhas kunst, mis ma lõhun – ees ei ole :D

Mõtlesin millalgi, et köögis võiks olla kriiditahvel, kuhu kirjutada… No isegi mitte menüüd, pigem just kõik toidud, mis tervele perele maitsevad – muidu on ikka nii, et pooled pole meeles ja siis teeme kogu aeg ühtesid ja samu asju. Mõeldud – tehtud. Oli täpselt üks koht seinal, kuhu see tahvel sobis, leidsin sobivas mõõdus ja väga soodsa hinnaga Charloti e-poest, tellisin nende Pärnu poodi, puurisin ise kruvid seina ja panin tahvli üles. Ja olin enda üle uhke, sest mu esimene mõte oli küll “ah, ma ei viitsi, palun Eksabikaasat” – aga no ma olen siiski iseseisev naine, eks, ja saan kõigega ise hakkama, kuni mees kodunt eemal :P

Kirjutasime siis kõik üles, mis pähe tuli, panin selle pildi FB-sse ja küsisin sõpradelt-tuttavatelt, mis on nende laste poolt heaks kiidetud toidud. Arenes VÄGA aktiivne diskussioon, lõpuks oli pildil üle 100 kommentaari.

FB küsitluse abiga sai tahvlile palju asju juurde kirjutatud – osad neist sellised, mida nagunii oleme ise ka teinud, aga ei tulnud alguses meelde, osad aga meie jaoks täitsa uued, nagu näiteks pad thai:

Too nimekiri sai tehtud 07.12 ja tänaseks oleme jõudnud ära teha kõik punase tärniga märgitud, kusjuures ükski toit ei ole seni kordamisele läinud. Detsembri lõpuks saab ehk ringi peale? Aastavahetuseks võiks ju sushit teha isegi… Ehkki sushi tegelikult on minu jaoks rohkem selline… Snäkk. Seal tahvlil peaks olema sooja õhtusöögi ideed. Nii et mingi hetk, kui selle menüü ümber kirjutame, jätan selle seal ilmselt hoopis välja. Igatahes on mul väga hea meel nii tahvli ostmise idee kui FB-st saadud soovituste üle :)

Samal teemal jätkates pildike meie külmkapi uksest. Mõlemad on üsna hilise aja lisandused ja sobivad külmkapile ideaalselt :D Meil on siin pidevalt mõni iginälgur, kes näpuga suu poole näitab ja mina olen näljasena väga pahur, nii et see vabandus on ka igati adekvaatne nii mineviku kui tuleviku teravate ütlemiste eest :D

Mõtlesin alguses küll ahju kõrvale mingi kena korvi soetada puude jaoks, aga jõudsin siis järelduseni, et on siiski vaja rohkem puid ära mahutada (eelkõige pliidipuid, mida meil tunduvalt rohkem kulub, sest ahju kütame harva) – nii sai kõige optimaalsema mõõduga puudehoidik välja valitud ja ära tellitud. Ja siis sai 3D puslet kokku panna :P

Käisime ühel nädalavahetusel Birgitil külas, Plika sai puidupõletiga kunsti teha:

Juhtumisi märkisin oma selle aasta 100. raamatu Goodreadsis loetuks just äpis – ma arvan, et arvutis poleks sellist konfetisadu tulnud :)

Järjekordne romantiline hommikusöök, sedapuhku Mihkel Raua seltsis :D

Kui pad thai puhul õigustas ennast kalakastme ja tamarindipasta ostmise risk, sest lastele see toit maitses ja seega hakkame edaspidi regulaarselt tegema, siis misopastat ma ei leidnud Maximast üldse ja Delice’is oli ainult 400g pakk, mis maksis üle 4€. Ostsin selle siis ohkega ära ja mõtlesin, et loodetavasti lastele meeldib… Pildil on ramen nuudlisupp, kuhu seda miso läheb 2spl… Ja ütleme nii, et lapsed ei arvanud sellest midagi… Mulle täitsa maitses, aga vaevalt et ma seda niipea uuesti teha viitsin – ehk siis, kui Kaaslane on kodus. Nii et mul on nüüd see miso… Googeldasin enne ostu, et kui seda õhukindlalt külmkapis hoida, peaks üsna hästi säilima. Ja sügavkülmutada võivat ka, ehkki ma väga ei viitsi, seega pigem hoiaks külmikus ja loodan, et ei lähe halvaks… :D

Nov 082020
 

Ma polegi Kaaslase haigusest rohkem bloginud – no ma pole peaaegu üldse bloginud :D Lühidalt on seis selline, et millalgi oktoobris sai ta lõpuks käidud Tartus konsultatsioonil, pärast mida pandi ta lõpuks ometi sinna andmebaasi, kust talle luuüdi doonorit otsitakse. Öeldi, et jaanuari alguseks vast leiab doonori ja siis peab veel kaks kuud Tartu haiglas jälgimisel olema. Novat siis, SEDA osa polnud varem mainitud ja ei saaks öelda, et me selle üle just eriliselt rõõmsad olime. Aga mis seal ikka, eks, peaasi on ju terveks saamine. Nii et nüüd manifesteerin ma universumi poole vaid seda, et mingil tingimusel lastaks ta vahepeal aasta kaheks viimaseks nädalaks koju, kus ma võin temaga ülirõõmsalt kaks nädalat karantiinis istuda… Ainult et lapsed ju tahavad jõuluvaheajal väljas ka käia… Nii et ma ei tea, mismoodi saab. Kui koroonanäitajad hullemaks lähevad, siis nagunii ei saagi. Aga ÄKKI Pärnus püsib madal? ÄKKI kuidagi ikkagi on võimalik? See on mu ainus jõulusoov – saada Kaaslane jõulupuhkuse ajaks koju. Nii et kõik, kes te siin loete, saatke oma häid mõtteid ja nii edasi. Äkki on abi.

Aga praegu ongi nii, et mingeid uudiseid pole. Palavikku pole, enesetunne on hea, immuunsus madal, ta on veetnud täpselt kaks kuud PERHi üksikpalatis, kus teda jälgitakse, pidevalt vereproove võetakse, vajadusel saab antibiootikume ja verd. Olen nii tänulik selle eest, et tänapäeval on võimalik ka sundolukorras pikemalt ühes väikeses ruumis viibides nii mitmekesiselt aega veeta – on telekas, on arvuti, sarjad, raamatud, ristsõnad… Trennina teeb kükke :D Eks see ühes ruumis kinni olemine on muidugi jama, eriti nii liikuvale inimesele nagu Kaaslane, aga ÕNNEKS teab ta ise ka, et vaja positiivne olla ja nii see eluke siis veerebki.

Koroona tõttu on haiglas külastuskeeld, aga temal on arstilt eriluba – võib all kohvikus kokku saada lähedastega, vaiksemal ajal ja mitte liiga tihti. Mina käin Tallinnas regulaarselt iga kahe nädala tagant, tädi elab õnneks Tallinna lähedal ja tal on lihtsam külas käia. Iga kord, kui käime, viime talle kodutehtud toitu ja muud meelepärast kraami. Mina viisin viimati jälle hunniku teed ja kuna ma enne Plika sünnipäeva just fotomajandusega tegelesin ning korktahvli uuendamisest osad fotod üle jäid, tegin talle ka ühe kollaaži 30×40 raami sisse – sest noh, kui inimene peab veel neli kuud haiglas olema ja näeb perekonda ainult paar korda kuus, siis olgu nad tal vähemalt fotodel kogu aeg lähedal, eks.

Septembris käisin ma esimest korda Tallinnas koos Annika ja lastega – haiglas üksi ning hiljem koos spas. Järgmine kord septembris käisime koos lastega haiglas ning hiljem veel Proto avastustehases. Oktoobris sõitsin aga mõlemad korrad üksi – kuidagi ei tulnud meelde, et õigel ajal FB-s kuulutada ja endale reisikaaslast otsida, ehkki üksi on suht nüri 2×2 tundi päevas maha sõita. Nüüd viimati sel nädalavahetusel käisime koos Kaaslase vennaga ja no kohe poole mõnusam oli autosõit, sai lobiseda.

Ma olen NII tänulik selle eest, et meie uus auto võtab nii vähe kütust – ma tangin korra kuus ca 40 liitrit ja saan käidud 2x kuus Tallinnas pluss kõik oma lühikesed linnasõidud (mida on, tõsi, tänu kodukontorile väga vähe – korra-paar nädalas toidupoodi ja korra nädalas trenni – vahel ehk midagi veel, aga üldjoontes kõik). Ilmselt venitaks kolmandagi Tallinna-sõidu välja ühe paagitäiega, aga see on mu jaoks liiga piiri peal, nii et eelistan enne paagi täis panna.

Ja ma olen NII tänulik selle eest, et ma sõidan nüüd maanteel ja ka Tallinnas! Ma ju enne keeldusin, sest alati sai ilma, Kaaslane oli roolis. Aga nüüd on vaja ja lihtsalt sõidangi. Alguses sõitsin Pärnust haiglasse ja tagasi. Siis oli vaja kesklinna mingi asi ära viia ja siis oli vaja mingis keskuses käia midagi ostmas ja… Nii ma lihtsalt sõitsingi :D Meeletu hirm oli, aga tegelikult täitsa ok :D Waze näitab sõiduridasid ka enam-vähem adekvaatselt, sellest on suur abi. Ja ma olengi juba omandanud ka Tallinnas teatava pohhuismi, mis mul oli senini vaid Pärnus sõites – et ega ma alati täpselt ei tea, kuidas minna, aga kui juhtub, et lähen valesti või lõppeb rida otsa, siis eks katsun pressida õigesse ritta. Ja noh, nii ongi – alati ju kuidagi saab, tuleb lihtsalt rahulikult võtta :D

Tasuline parkimine, mis mu jaoks oli täiesti tume maa – ka seda on nüüd Tallinnas vaja ja saan hakkama :D Ehkki ükskord lastehaigla parkla tõkkepuu välja sõites helistamise peale ei avanenud, nii et pidin helistama kõigepealt parkla infoliinile (kust sain koodi, mida sisse panna, et tõkkepuu tõuseks), seejärel Telia infoliinile (et nad nö käsitsi mu parkimise ära lõpetaks ja selle eest topelttasu ei võtaks (sest ma üritasin väljumise numbrile helistada õige mitu korda ja nende süsteemis läks see kirja nii, nagu ma oleks lühikese aja jooksul järjest mitu korda parkimist alustanud ja lõpetanud) – aga kõik tehti kenasti korda ja hiljem pole probleeme olnud.

Ühesõnaga ma sõidan ISE autoga igal pool Tallinnas. Ja olen enda üle jube uhke, sest minu jaoks on see meeletu areng. Ja seda kõike ainult tänu Kaaslase haigusele. Sest lihtsalt oli vaja :) Nii et jah. On palju asju, mille eest olla tänulik, ka praeguses olukorras.

Igatahes, miks ma seda postitust siin üldse kirjutan – ikka fotode pärast. Ma olen Tallinnas käinud septembrist alates kuus korda (septembris viisin nädala keskel Kaaslase ära ja sama nädala lõpus käisin tal esimest korda külas, sealt edasi siis kahenädalase intervalliga), fotosid on mul kahest korrast – mõlemal puhul siis, kui käisin Liisi juures. Esimene kord lihtsalt korra külas ja sõitsime samal õhtul tagasi, seekord jäin ööseks, sest mul polnud Plika sünnipäeva tõttu võimalik enne kella nelja liikuma hakata ja pimedas tagasi sõita ei tahtnud.

Siin purskkaevu juures saame alati Kaaslasega kokku – mõlemal maskid ees ja hoiame viisakalt distantsi :P

Paar suvalist klõpsu Proto avastustehasest:

Liisil on selline kassipuu :D

Eile õhtul jõime Joe Bideni terviseks gintonicut. Ja muidugi oli seltsiliseks ka KASS.

Öö veetsin Liisi tütre toas, kus mu voodikaaslaseks oli ükssarvik. Otse loomulikult pidin ma sellega Kaaslasele saatmiseks selfi tegema :D

Pärast kassi silitamist olin pisut karvane :D

Hommikune idüll kassiga, inglise hommikusöögi ootel:

Nov 082020
 

Kui ma Kaaslasele septembris esimest korda haiglasse asju viisin, tühjendasin ära tema seljakoti ja pidin puruks irvitama kõige selle peale, mis sealt välja tuli. Pildi tegemise hetkeks olin kohvitermose ja sheikeri juba kööki ära viinud :D

Annika värvis Plika juuksejuured blondiks, et lilla värv paremini peale hakkaks :P

Kaaslasele saadan vahel (kassi)selfisid :D

Oli üks septembrikuine pärastlõuna, kus oli täielik suvi:

Continue reading »

Nov 082020
 

Oli üks mõnusalt päikeseline oktoobri alguse nädalavahetus ning ma tahtsin lastega midagi vahvat teha. Otsustasin, et võiks ometigi ära käia minizoos, kuhu me põliste pärnakatena seni miskipärast kordagi sattunud polnud. Seal oli NII ÄGE! Sellele kohale lisab väga suure plussi jutukas omanik, kes huvitavaid lugusid räägib – muuhulgas pakkus ta võimalust prussakat süüa, millest me kõik loobusime :D No ja madu sai süles hoida ja osad elukad seal nii lahedalt toimetasid, vahva oli nende asjatamist jälgida… Raudselt läheme sinna veel mõnikord tagasi!

Continue reading »

Sep 172020
 

Kui väikesed Maximad on poed, millest ma parema meelega eemale hoian, siis me suur Maxima on põnev. See pole kindlasti parim koht, kus kiirelt oma igapäevaseid sisseoste tegemas käia – see on lihtsalt nii suur, et juba ringi käimine võtab aega. Mina käin seal tavaliselt korra-paar nädalas ja ostan siis korraga kõik vajaliku. No näiteks värske kraami valik on seal väga hea, 200g spinat ja rukola maksavad kõigest 1.49€ (lisaks rahale ka pakendi kokkuhoid – üks kilepakend iga 200g kohta vs kilepakend + plastkarp iga 100g kohta). Ube tomatikastmes inglise hommikusöögi jaoks ostan ka sealt – Maxima enda brändi. Olen aja jooksul vist pea kõik erinevad saadaolevad läbi proovinud, see maitseb “õigesti” ja hind on kõigest 0,75€. Rimi omad olid ükskord tulisoolased, enam ei julge osta, ökovariant on liiga mage ja ma ei viitsi eraldi maitsestada, Eesti tootjate omad on pisut teistsugused ja pole nagu päris see… Heinz on lihtsalt poole kallim, küll tihti soodukas, aga ikkagi.

Aga mitte söögist ei tahtnud ma tegelikult rääkida. Maxima juures võlub mind ka nende tööstuskaupade valik ja allahindlused. Ma ei saa midagi parata, et ma olen loomu poolest vaikimisi säästlik, nagu esimene lõik seda juba näitas :D Näiteks sokkide puhul ma ei näe mitte mingit mõtet neid täishinnaga osta, sest tean, et varsti tuleb jälle -40% :D No vahel on üldse kõik tööstuskaubad -40%, aga see on üks päev korra kuu-paari tagant, ma tihti magan selle lihtsalt maha. Samas on kõik tootegrupid suht regulaarselt iga teatud aja tagant terve nädala soodukas – nädalas korra ikka poodi satun, saan nii kõik vajaliku kätte.

Ega need allahindlused jäävad minust enamasti kasutamata, tihti ma tööstuskaupu üldse ei vaatagi. Aga vahel lihtsalt juhtub nii, et kuidagi juhuslikult satun sinna ja on tuju ja on soodukad ja leian midagi rõõmustavat.

Sel nädalal sattusime Maximasse suht plaanimatult ühel õhtul koos Plikaga. Tavaliselt käin ma poes Kaaslasega või üksi, lastega harva. Riided olid -40%, ma möödaminnes pisut vaatasin neid… Ja leidsin ohtralt kassipiltidega tüdrukute riideid :D Ilma lapseta lihtsalt suuruse põhjal ostmine pole mulle kunagi meeldinud, nüüd oli hea Plika kohe proovima saata. Ja ostsimegi suuruseid 146, 152 ja 158 – kõik parajad, no viimasel veits kasvuruumi on. Kõige põnevam oli aga see, et kui mina olin arvestanud, et saan 40% alla hinnasildi hindadelt, siis hiljem tšekki uurides selgus, et neil toodetel olid täishinnad hinnasildist ca poole odavamad ja sealt läks VEEL 40% maha… Ehk et ma sain kaks dressikat, ühe pikkade käistega mõnusast pehmest riidest pluusi ja ühe t-särgi kokku 12.16€ eest. Ulme :D

Kasutan seal alati äppi, sisse skännides ma täpselt hindadest aru ei saanud, alles kodus tšekki vaadates tõdesin, et NII odav. Ja ei saagi aru, miks. Ainus seletus oleks see, et need riided olid juba kõik lõpumüügi hindadega, seda on varem juhtunud küll. Aga tavaliselt on siis hinnasildil punaselt need lõpumüügi hinnad peal. Ja ei ole kaugeltki nii head suuruste valikut. No igatahes, ei kurda, üldse mitte :D

Lisaks sellele sattusin mööduma tassidest. Ma alati vaatan, aga mul suht spetsiifiline maitse, nii et kuigi paljud võivad olla ilusad, pole soovi neid osta. Ja nüüd siis… KASSID. Täpselt mu lemmikkujuga tassid, täpselt õige suurus, kollakat tooni, seega sobivad mu ülejäänud nõudega. Täishind 2.40€, soodushind 0.99€ :D No ma ilmselgelt oleks ostnud need ka täishinnaga, aga tore ju ikka, kui veel soodsamalt saab :D

Mul olid ligi kümme aastat need kollased värviliste triipudega tassid, mida ma jumaldasin, viimased kaks kukkusid millalgi mõned kuud tagasi väikese vahega puruks. Pärast viimase tassi katki minemist ma konkreetselt nutsin :D Ja sellest ajast saadik ongi mul See Õige kohvitass puudu olnud.

Meil on üldse tassidel välja kujunenud väga konkreetsed rollid, mida naljalt ei riku. Ma usun, et enamikul inimestel on oma lemmik kohvi- või teetass, aga mitte päris nii, et igal tassil oma ülesanne ja teiste asjade jaoks ei kasutata? :D

Lapsed joovad meil 99% ajast vett, kann ja klaasid on kogu aeg laua peal. Nii et tasse kasutavad nad üliharva – tee, kakao või piima jaoks (viimast ma ise kunagi ei osta, Kaaslane vahel toob lastele, aga vabalt võib mööduda kuid ilma piimata :D). Vasakpoolne on kingitus Plikale ühelt tema parimalt sõbralt. Parempoolsed jäid mulle näppu Rimis ja ehkki eelistan “ümaramaid” tasse ning kõik me muud nõud on kollased, siis must-valge mulle iseenesest meeldib (ja sobib ju kõigega :D) – no  ja kassid! Ja rattad!

Igatahes, need on laste tassid, mida meie kunagi ei kasuta.

Nii ja siin pildil on siis “meie” tassid, millest jällegi lapsed praktiliselt kunagi ei joo. Lepatriinudega on suuremad, neid on mul neli, sain kunagi Mariselt kingiks – need on täiskasvanute teetassid. Kaaslasega jõime iga õhtu teed, nüüd pole viitsinud üldse teha… Ühesõnaga neist tassidest muud ei joo :D Parempoolset väiksemat on mul kolm tükki, tulid koduga kaasa – enamik siia jäetud nõusid andsin ära, aga tassid jäid, sest meeldis nii kuju kui kollased detailid. Nendest kujunesid välja kohvitassid, mida kasutame siis, kui meil on külalised – need on pisut väiksemad ja seega jagub kohvi rohkematele :D Nendest me viimased kuud hommikukohvi joonud olemegi, aga jah, polnud See Õige. Nüüd jälle on. Kiisud :)

Tegelikult mul on kindel plaan tellida endale siit saidilt üliäge kassidega tass (see flash sale on neil seal kogu aeg ja isegi postikuluga koos ei tule ulmesumma) – jäi kunagi reklaam ette ja mängisin seal pikalt kujundamisega, sain jumala ägeda tulemuse. Kaaslase moodi meest ma ei suutnud teha, aga enda moodi naise küll :D Takistuseks sai see, et neil ei olnud võimalik valida, kummale poole tuleb pilt ja kummale kiri. Minul on kohvitass alati paremas käes ja nii oleks minu poole kiri – aga ma tahan kasse. Nende klienditeenindusest öeldi, et tõenäoliselt võib see valik mingi hetk lisanduda – olla teisedki küsinud. Nt varem oli ainult kahe kassi variant, nüüd saab ka kolm. Viimati, kui vaatasin, siis veel ei saanud valida… Aga näete, umbes midagi sellist saan loodetavasti kunagi :)

Ei, mul ei olnud tegelikult plaanis nii pikka postitust tassidest kirjutada, I can’t help it :D See lihtsalt eskaleerub, nagu juhtus ka selle klaasipostitusega :D

Sep 162020
 

2020 pidi olema stressivaba lugemisaasta, mäletate? Koroonat selles kokkuleppes polnud ja viimase nädala sündmuseid ammugi mitte.

Eelmise nädala teisipäeva hommikul läks pisut väsinud ja näost ära, aga enda teada täiesti terve Kaaslane perearstile, et uurida, miks tal sinikad ära ei kao. Vereanalüüsi tulemus oli nii kehv, et ta saadeti sealt otseteed EMOsse, kust suunati edasi Tallinna haiglasse. Öeldi, et nemad saaks transportida kolmapäeval, aga parem oleks teha vereülekanne kohe samal päeval, nii et oleks hea, kui keegi saaks ära viia.

Niisiis sõidutasin ta Tallinna ja sõitsin üksi sama targalt Pärnusse tagasi. Kolmapäeval võeti luuüdi proov, tehti kompuutertomograafia, veel vereanalüüse.

Neljapäeva hommikul saime diagnoosi: aplaasia ehk aplastiline aneemia.

Kas teie teate, mis see on? Mina ka ei teadnud.

Luuüdi puudulikkus. Ehk et luuüdi ei tooda immuunsüsteemi jaoks vajalikke rakke.

Põhjus? Seda pole siiani leitud. “Noortel vahel lihtsalt juhtuvat”, midagi sellist ütles arst. Üheks trigerdajaks oli ilmselt stress. Kas mingi füüsiline põhjus üldse leitakse – pole kindel.

Ravi? Luuüdi siirdamine. Õigemini – kõigepealt proovitakse immunosuppressantidega immuunsus nulli tõmmata, sest on väike lootus, et luuüdi selle peale restardi teeb ja uuesti vajalikke rakke tootma hakkab. Aga see on ebatõenäoline. Nii et ilmselt siiski luuüdi siirdamine. Selleks on vaja sobivat doonorit. Pere on juba kahjuks välistatud. Seega otsitakse doonorit üle-Euroopalisest andmebaasist. See võib võtta kuid.

Kas varem siis tõesti mitte midagi viga polnud? Kaaslane on aastaid regulaarselt verd andmas käinud, mina viimased 1,5 aastat koos temaga. Viimati käisime mai alguses, siis oli tal hemoglobiin kõrge ja kõik korras. Ta ise oskab tagantjärele välja tuua vaid seda, et kuskil augusti alguses tekkis väsimus, mis tasapisi suurenes – aga nii aeglaselt, et ei tundunud kuidagi suure ohu märgina. Ainsaks füüsiliseks sümptomiks olid juba varem mainitud sinikad – esimest korda märkasime neid augusti keskel, kui terve Kaaslase keha pärast vihtlemist ulmeliselt jube välja nägi. Sealt edasi sinikaid muudkui tekkis. Aga me arvasime, et lihtsalt mingi aine puudus – seda Kaaslane perearsti juurde tuvastama läkski. Arsti sõnul – kui punaste vereliblede arv oleks korraga nii palju langenud, poleks ta suutnud voodistki tõusta, aga kuna see toimus pikkamisi, oli kehal võimalik olukorraga harjuda. Ja kohe alguses küsiti, kas tal pole hingamisraskusi, mis olevat sellises seisus tavalised… Neid ei olnud üldse.

Kuna kõik sümptomid vihjasid leukeemiale, siis see diagnoos on tegelikult juba isegi hea uudis. Ja pärast siirdamist saab päris suur osa täitsa terveks. Kaaslane on noor ja tugev, tervislike eluviisidega sportlane… Seega kõik räägib tema kasuks.

Lihtsalt. Tuleb oodata. Ja uskuda. Ja positiivselt mõelda.

Kuna laenukindlustust LHV tol hetkel ei pakkunud, oli meil plaanis kohe pärast laenu võtmist teha mõlemale korralik elukindlustus. Ja õnnetusjuhtumikindlustus. Võtsime kevadel pakkumised, aga ei jõudnud nende võrdlemiseni, sest tuli koroona ja eriolukord. Kodukontor ja distantsõpe võtsid nii läbi, et lükkasime seda muudkui edasi. Siis tuli suvi ja puhkused ja… Nii lükkus võrdlemine veel edasi. Ehk et… Jäi tegemata. Kaaslasel on küll rattavõistlustel osalemiseks kohustuslik õnnetusjuhtumikindlustus, aga sellest pole antud hetkel tolku.

Sõbrad, kindlustage ennast. Kunagi ei tea.

Meil on õnneks hästi. Oleks lihtsam ja muretum, kui oleks olnud kindlustus, aga saame hakkama ka ilma selleta. Esialgu on pool aastat töövõimetushüvitis, lisaks saab taotleda töövõime toetust. Selle ajaga on juba täitsa tõenäosus terveks saada :) Aga säästame nüüd igaks juhuks nii palju kui võimalik. Kui läheb kauem, siis on abiks.

Olen läbi mõelnud ka kõige kehvemad stsenaariumid ja vastus on õnneks sama: saame hakkama.

Nii et Kaaslane on PERHis, madala immuunsuse tõttu üksikpalatis. Nädalavahetusel sain teda veel vaatamas käia – lasti koguni palatisse ja puha. Küll maski, kitli ja kinnastega ning väga lähedale minna ei tohtinud. Sellest nädalast on koroona tõttu jälle külastuskeeld. Õnneks on tal suur telekas, saab vaadata nt Eurosporti, Tour de France just käib :) Läpakas, luger, raamatud, ajakirjad – kõik on olemas. Suhelda saab ka chatis ja telefonis.

Esialgu on vaja palavik alla saada, nii et raviks on hetkel antibiootikumid ja suht regulaarsed vereülekanded. Tundub, et mõjub – palaviku number on väiksem ja Kaaslase hääl reipam. Sealt edasi, täpselt ei teagi. Tartus on vaja mingeid uuringud teha, võib-olla proovitakse neid immunosuppressante… Kumb enne, ei tea. Elame üks päev korraga.

Arst on öelnud nii seda, et tuleb valmistuda väga pikaks haiglas olemiseks, kui ka seda, et tervise paranemisel on lootust saada koju ravimite peale. Tööle muidugi minna ei tohi, aga kui saaks haigla asemel kodus doonori leidmist oodata, oleks juba tohutult palju parem. Kuidas aga sobivad madala immuunsusega kokku tööl käiv naine, koolis käivad lapsed ja kolm kassi (arvestades, et Kaaslasel on kerge kassiallergia)? Mina võiks kodukontorisse ka jääda, aga lapsi ju koolist koju ei jäta ja kasse ka asumisele ei saada… Nii et jah. Selles suhtes ei julge hetkel midagi loota ega arvata.

Sellegipoolest andsin Kaaslasele korralduse, et kui ta Plika sünnipäevaks koju ei jõua, siis 23. november oleks hea (meil siis aastapäev). Ja et jõuludeks olgu kindlasti kodus :P

Ehkki diagnoos on olemas, on küsimusi ikka rohkem kui vastuseid. Eks kõik selgub. Vaja on lihtsalt oodata. Ja positiivselt mõelda. Ja uskuda. Kõik saab korda.

Esimeste päevade teadmatus oli kahtlemata kõige raskem. Siis ei suutnud küll kogu aeg positiivne olla. Vahepeal käisid ikka väga mustad mõtted peast läbi.

Aga praeguseks on möödas nädal ja oleme saanud olukorraga pisut kohaneda.

Nüüd olen ma jälle positiivne. Ma päriselt SUUDAN olla positiivne! Ma päriselt USUN, et kõik saab korda.

Ja on NII PALJU asju, mille eest ma olen piiritult tänulik.

Ma olen tänulik selle eest, et Kaaslane läks perearsti juurde nüüd ja mitte hiljem, mil olukord oleks võinud olla juba palju hullem.

Ma olen tänulik selle eest, et meie ümber on nii palju toetavaid inimesi. Kaaslasel on toetav perekond, minul samamoodi. On töökaaslased, sõbrad… Toetust ja häid soove tuleb igalt poolt kuhjade kaupa.

Ma olen tänulik selle eest, et ma olen nii pikki aastaid positiivsust praktiseerinud, et ma suuda seda rakendada ka praegu.

Ma olen tänulik selle eest, et meil on väga hea tööandja. Tervis on kõige olulisem. Ei pea muretsema, et haiguse ajal koondatakse.

Ma olen tänulik selle eest, et me saame rahaliselt hakkama. Pool aastat saame säästa. Minu sissetulek pole ka kõige väiksem. Ja ma olen vajadusel väga osav majandaja.

Ma olen tänulik selle eest, et me jõudsime osta mõnusa kodu, ennast seal sisse sättida ja kõik olulisemad asjad tehtud.

Ma olen tänulik selle eest, et meil on olemas talvepuud.

Ma olen tänulik selle eest, et me jõudsime välja vahetada auto, nii et saan praegu muretult sõita ka pikki maid – ei pea kartma, et tee peale jään, kütust kulub samuti võrreldes varasemaga imeliselt vähe.

Ma olen tänulik selle eest, et tänu kõigele eelnevale saan ma suurepäraselt koduse majapidamisega üksinda hakkama.

Ma olen tänulik selle eest, et ma oskan üksindust nautida. Või noh, nautimine on siinkohal vist pisut liialdamine, igatahes suudan olla rahulik ja rõõmus.

Ma olen tänulik selle iseseisvuse crash course‘i eest, mis elu mu teele lükkas. On nii palju (pisi)asju, mida ma polnud meie uues kodus teinud, sest ülesanded olid nii jagunenud, et neid tegi kogu aeg Kaaslane.

Ma olen viimase nädala jooksul teinud väga palju uusi asju. St, ma olen muidugi neid kõiki ka varem teinud, lihtsalt mitte praeguses kodus.

Ma olen sõitnud paduvihmaga maanteel ja Tallinna tipptunni liikluses ning jäänud ellu :P

Ma olen saanud kõrvalistujaks olemise asemel nädal aega ise autot juhtida, nii et uus auto on nüüd mugav ja “oma”. Mul on olnud pidevalt ise sõites lõpuks võimalus mõelda välja enda jaoks kõige mugavamad teekonnad kõigist vajalikest kohtadest uude koju. Pärnu on väike ja siin pole ju midagi keerulist, asi pole kunagi olnud selles, et ma ei jõuaks punktist A punkti B. Aga just need kõige efektiivsemad marsruudid, võttes arvesse ühesuunalisi tänavaid, parkimise suunda, uusi ringteid :) Enne lihtsalt sõitsime enamiku ajast koos, Kaaslane eelistas juhtida ja ega ma ju ei keelanud, mul oli kõrval mugav :D Aga iseseisvus on hea.

Ma olen vaadanud kapoti alla ja lasknud endale õpetada, kuhu mida valada tuleb. Valas küll seekord veel Kaaslase vend. Aknapesuvedelikku :D Aga ma nüüd tean, kuhu see käib ja oskan seda järgmine kord ise teha :D

Ma ostsin autole uued kojamehed. See tähendab, ma parkisin Fixuse akna alla, läksin leti juurde, näitasin näpuga parkla poole ja ütlesin: palun mu Audi A4-le uued kojamehed, palun pange külge ka :P Kümme minutit ja tehtud. Vanad kojamehed olid õudus kuubis, tegid KOHUTAVAT häält.

Ma õppisin oma nutikellal ise äratust panema. Ja magamistoa fancyl päikesetõusu imiteerival linnulauluga ärataval kellal äratust sisse-välja lülitama.

Ma olen tutvunud meie magamistoa robottolmuimeja töö- ja tühjendamispõhimõtetega ning oskan seda nüüd kasutada.

Ma olen kütnud pliiti, tühjendanud postkasti, viinud välja bioprügi, lohistanud prügikasti pärast tühjendamist tänavalt hoovi tagasi.

Paljud neist on täiesti lihtsad ja tähtsusetud pisiasjad. Lihtsalt. Seda kõike tegi varem Kaaslane :)

Kuna poes käimine ei mahu hetkel mu huviorbiiti ja nagunii on eesmärk maksimaalselt säästa, on vahelduseks ääretult tore majandada ja kappe tühjemaks süüa. Imelikult vähe süüa kulub, kui Kaaslast pole :)

Ma olen alati eelistanud töötada kontoris – pärast koroonat, sunniviisilist kodukontorit ja distantsõpet tundus kontor suisa puhkus :D Üldises plaanis oli lihtsalt tore Kaaslasega koos tööl käia. Nüüd, kus Kaaslane ei tööta ja lapsed käivad koolis, olen aga avastanud, et mu praeguse olemisega sobib kodukontor paremini. Õnneks on meil koroona tõttu endiselt täiesti vaba valik, kas töötame kontoris või kodus. Olen küll positiivne, heatujuline ja rahulik, aga samas ka ääretult rahutu. Just selles mõttes, et ma ei kannata pikalt paigal istuda. Kui on parasjagu vaba hetk ning rahutus, saan vahepeal püsti karata ja kodus midagi kasulikku teha – mõned nõud pesta, pesu kokku lappida, mis iganes. Ühesõnaga, funktsioneerin nii efektiivsemalt. Vaatame, kaua läheb, enne kui ma hakkan töökaaslaste ja suhtlemise järele nii suurt puudust tundma, et jälle kontori ust kraabin :P Ega ma 100% ajast nagunii kodus ei ole ka, vahel tuleb ikka nägu näidata. Aga jällegi asi, mille eest olen väga tänulik – et mul on töö, mis võimaldab kodus töötamist, et mu tööandja võimaldab valimist.

Nii et – positiivselt edasi. Kõik saab korda.

Ja sõbrad, kes te olete mõelnud mulle Pärnusse külla tulla, aga pole veel tegudeni jõudnud – seltskond on oodatud :)