igapäevaelu

Enamik nädalast oli äärmiselt kummaline, sest nii Kaaslane kui Plika olid pühapäevast neljapäevani reisil ja meie seega Poisiga kahekesi. Ei ole harjunud sellise asjaga! 😀

Tavapärasele igaõhtusele sooja söögi tegemisele mõjus see absoluutselt hävitavalt. Pühapäeval tegin wrappe (tavaliselt pigem nädalavahetuse hommikusöök, aga ajab asja ära ka õhtusöögina). Esmaspäeval teatas Poiss, et tal sõber tellib pitsat ja seega õhtusööki ei soovi – jõudsin trennist peale üheksat, tegin eelmise päeva jääkidest veel ühe wrapi. Teisipäeval ööbis Poisi kolm sõpra meie pool – ta tegi õhtusöögiks pasta carbonarat ja sõime seda viiekesi. Kolmapäeval tabas Poissi mingi kõhuhäda, mistõttu tema ei söönud üldse ja mina tegin endale viimased kaks wrappi pühapäevastest jääkidest. Neljapäeval sõin lõuna ajal vähem kui tavaliselt, nii et tööpäeva lõpus oli kõht jälle täitsa tühi – tegin neli sooja võileiba ja tassi kohvi. 1,5h hiljem trennis oli soojendust teha pisut raske, aga muidu polnud õnneks häda… Ja koju jõudes rohkem süüa ei tahtnudki – Poiss läks ööseks sõbra poole ja mina kell kümme magama.

Küll oli suur rõõm, kui Kaaslane ööl vastu reedet koju jõudis ja kell kolm magama tuli – LÕPUKS OMETI sai kaissu. Ei ole mina ikka üksi elamiseks ega magamiseks loodud 😛

Reedel jõudis Plika ka Soomest koju ja terve pere oli lõpuks jälle koos.

Plikal oli kusjuures kaks kooliga seotud reisi järjest. Koolivaheajal käis ta CERNis, siis vahepeal sai kolm päeva kodus olla (millest ühe ta käis Jõhvis tantsuvõistlusel) – ja seejärel Erasmuse kaudu kooriprojektiga Soome. Sügisel elas üks Soome poiss sama projekti raames nädala meie juures, nüüd siis Plika tema pool. Reisid olid väsitavad, aga lahedad ja Plika jäi väga rahule. Nüüd ainult tuleb koolinädala jagu õppimist tasa teha… Esimene nädal ladina keelt, millest ta ilma jäi… Õpetaja on tal sama, kes mulgi omal ajal… 🙂

Kõigi nende vaiksete õhtute jooksul üksi kodus ma muudkui lugesin. Perrini “Minu kallis tädi” sai lõpuks läbi. Uhh, kui hea raamat!

Eile käisin pärast kiigujoogat emal külas, siis sai paar tundi kodus ka olla ja õhtul viis Kaaslane mu välja. Oli talle ette jäänud FB reklaam, et Röömus on ginihooaja avamine ja müstiliselt ilmus kutse mu kalendrisse… Oh, kuidas ma armastan selliseid kutseid, pole midagi paremat, kui mees mind toredatesse kohtadesse viib. Nii tore on väljas käia ja nautida uusi maitseid ning kauneid toite!

Täna olen terve päeva diivanil mõnulenud, muidugi kasside ja raamatutega. Berit Sootaki “Karulõks” sai läbi loetud – Liis ja Kessu juba enne lugesid ja soovitasid, ma siis nüüd jõudsin ka lõpuks lugemiseni.

Parim nädalavahetus, jällegi – nautides pisut nii trenni ja väljas käimist kui ka perega kodus olemist ja raamatu ning kassidega lõõgastumist.

Praegu kuulan poole kõrvaga Roland Tokko töötuba sissetuleku loomisest unistuste elu jaoks, aga no tema jutus minu jaoks miskit uut ei ole… Ma täitsa arvestatavas osas juba elan oma unistuste elu (sest õnn mäletatavasti peitub minu jaoks eelkõige pisiasjades) – ja plaanid on mul ka, kuidas oma tööelu muuta tasapisi rohkem unistuse poole. Merit Raju 12-kuulises programmis osalen, mis aprilli alguses pihta hakkas… Esimese kuu teema oli tervis, nädalate miniteemad joomine, uni, toitumine ja liikumine – see on nii tore ja paneb asjade üle mõtlema! Rõõmustama selle üle, kui hästi kõik tegelikult juba praegu on ja samas ka astuma neid pisikesi samme, et oleks veel parem. Kunagi kirjutan kindlasti pikemalt.

Aa, ja Jetpacki asja sain ka korda – tuli välja, et probleemiks oli mu blogroll, mis pole juba mõnda aega värskuse järgi uuenenud ja juhtumisi oli sinna pikemaks pidama jäänud Mallu postitus, kus ta oma kööki reklaamib ning teistele 30% soodustust pakub. Lisaks üks teine igivana postitus, mis rääkis mingi raamatu ilmumisest… Tühjendasin vahemälu ära, blogroll hakkas jälle tööle – Mallu postitus seega uuenes, teine blogi polnud oluline ja kustutasin selle üldse ära. Jetpacki kasutajatugi kinnitas, et võttis linnukese commerciali eest ära ja saan rahus edasi blogida.