Aeg lendab
Igasugu toredaid, huvitavaid ja mõtlemapanevaid asju toimub, aga blogida viimastel nädalatel lihtsalt ei jaksa.
Seega lihtsalt üks nunnu kass teile, kuniks kunagi jälle siia kirjutama jõuan!
igapäevaelu
Nagu kuninga kass
Enamik nädalast oli äärmiselt kummaline, sest nii Kaaslane kui Plika olid pühapäevast neljapäevani reisil ja meie seega Poisiga kahekesi. Ei ole harjunud sellise asjaga! 😀
Tavapärasele igaõhtusele sooja söögi tegemisele mõjus see absoluutselt hävitavalt. Pühapäeval tegin wrappe (tavaliselt pigem nädalavahetuse hommikusöök, aga ajab asja ära ka õhtusöögina). Esmaspäeval teatas Poiss, et tal sõber tellib pitsat ja seega õhtusööki ei soovi – jõudsin trennist peale üheksat, tegin eelmise päeva jääkidest veel ühe wrapi. Teisipäeval ööbis Poisi kolm sõpra meie pool – ta tegi õhtusöögiks pasta carbonarat ja sõime seda viiekesi. Kolmapäeval tabas Poissi mingi kõhuhäda, mistõttu tema ei söönud üldse ja mina tegin endale viimased kaks wrappi pühapäevastest jääkidest. Neljapäeval sõin lõuna ajal vähem kui tavaliselt, nii et tööpäeva lõpus oli kõht jälle täitsa tühi – tegin neli sooja võileiba ja tassi kohvi. 1,5h hiljem trennis oli soojendust teha pisut raske, aga muidu polnud õnneks häda… Ja koju jõudes rohkem süüa ei tahtnudki – Poiss läks ööseks sõbra poole ja mina kell kümme magama.
Küll oli suur rõõm, kui Kaaslane ööl vastu reedet koju jõudis ja kell kolm magama tuli – LÕPUKS OMETI sai kaissu. Ei ole mina ikka üksi elamiseks ega magamiseks loodud 😛
Reedel jõudis Plika ka Soomest koju ja terve pere oli lõpuks jälle koos.
Plikal oli kusjuures kaks kooliga seotud reisi järjest. Koolivaheajal käis ta CERNis, siis vahepeal sai kolm päeva kodus olla (millest ühe ta käis Jõhvis tantsuvõistlusel) – ja seejärel Erasmuse kaudu kooriprojektiga Soome. Sügisel elas üks Soome poiss sama projekti raames nädala meie juures, nüüd siis Plika tema pool. Reisid olid väsitavad, aga lahedad ja Plika jäi väga rahule. Nüüd ainult tuleb koolinädala jagu õppimist tasa teha… Esimene nädal ladina keelt, millest ta ilma jäi… Õpetaja on tal sama, kes mulgi omal ajal… 🙂
Kõigi nende vaiksete õhtute jooksul üksi kodus ma muudkui lugesin. Perrini “Minu kallis tädi” sai lõpuks läbi. Uhh, kui hea raamat!
Eile käisin pärast kiigujoogat emal külas, siis sai paar tundi kodus ka olla ja õhtul viis Kaaslane mu välja. Oli talle ette jäänud FB reklaam, et Röömus on ginihooaja avamine ja müstiliselt ilmus kutse mu kalendrisse… Oh, kuidas ma armastan selliseid kutseid, pole midagi paremat, kui mees mind toredatesse kohtadesse viib. Nii tore on väljas käia ja nautida uusi maitseid ning kauneid toite!
Täna olen terve päeva diivanil mõnulenud, muidugi kasside ja raamatutega. Berit Sootaki “Karulõks” sai läbi loetud – Liis ja Kessu juba enne lugesid ja soovitasid, ma siis nüüd jõudsin ka lõpuks lugemiseni.
Parim nädalavahetus, jällegi – nautides pisut nii trenni ja väljas käimist kui ka perega kodus olemist ja raamatu ning kassidega lõõgastumist.
Praegu kuulan poole kõrvaga Roland Tokko töötuba sissetuleku loomisest unistuste elu jaoks, aga no tema jutus minu jaoks miskit uut ei ole… Ma täitsa arvestatavas osas juba elan oma unistuste elu (sest õnn mäletatavasti peitub minu jaoks eelkõige pisiasjades) – ja plaanid on mul ka, kuidas oma tööelu muuta tasapisi rohkem unistuse poole. Merit Raju 12-kuulises programmis osalen, mis aprilli alguses pihta hakkas… Esimese kuu teema oli tervis, nädalate miniteemad joomine, uni, toitumine ja liikumine – see on nii tore ja paneb asjade üle mõtlema! Rõõmustama selle üle, kui hästi kõik tegelikult juba praegu on ja samas ka astuma neid pisikesi samme, et oleks veel parem. Kunagi kirjutan kindlasti pikemalt.
Aa, ja Jetpacki asja sain ka korda – tuli välja, et probleemiks oli mu blogroll, mis pole juba mõnda aega värskuse järgi uuenenud ja juhtumisi oli sinna pikemaks pidama jäänud Mallu postitus, kus ta oma kööki reklaamib ning teistele 30% soodustust pakub. Lisaks üks teine igivana postitus, mis rääkis mingi raamatu ilmumisest… Tühjendasin vahemälu ära, blogroll hakkas jälle tööle – Mallu postitus seega uuenes, teine blogi polnud oluline ja kustutasin selle üldse ära. Jetpacki kasutajatugi kinnitas, et võttis linnukese commerciali eest ära ja saan rahus edasi blogida.
Nipet-näpet
Sain just Jetpackilt kirja, et ma peaksin neile maksma hakkama, sest mu blogi on kuidagiviisi klassifitseerunud kommertslikuks. Nende AI support arvas, et äkki mul on kuskil mingid annetusnupud, mis peaks eemaldama – no ei tea, ausalt, ei leia 😀 Iga jumala aasta maksan domeeni eest ja serveri eest, ei teeni sentigi – aga nemad tahavad raha saada… Nagu ma aru saan, siis peamine põhjus on, et külastusi (või vaatamisi… ma ei mäleta enam) olla üle 5000 kuus. Mulle tundub, et keegi loeb hetkel mu blogi nagu raamatut? Kas on nii? 😀 Mingid ülivanad postitused tulid statside all üles, sellest järeldan.
Igatahes, kuna too AI mind aidata ei suutnud, kirjutasin supporti, kus päris inimesed peaks asja üle vaatama. Kui mul on tõesti kuskil mingid varjatud annetusnupud, siis juhendatagu, kuidas maha võtta. Kui asi on ainult külastuste arvus, siis raha need mulle ju sisse ei too. Eeldan, et ühel või teisel viisil see ära laheneb. Eks ole näha.
Mõtlesin tervisest ühe pikema postituse kirjutada, aga kulutasin sellele Jetpacki jamale nii palju aega ära, et nüüd midagi sügavamat ja sisukamat siia enam kirjutada ei viitsi, jäägu järgmisse nädalasse.
Aga paari puslet võin teile näidata, mis vahepeal kokku sain. Üks neist suisa 3D! Aga too oli lihtsalt ühekordse kogemusena tore, ma ikka jään oma tavaliste puslede juurde edaspidi 🙂
Nädalavahetus möödus mõnusalt, laisalt, koduselt. Eile käisin kiigujoogas ja hiljem Kaaslasega rannas jalutamas, täna olen terve päeva kodus olnud. Muus osas tavalised kodumajanduslikud tegevused (kassiliiva vahetus, pesu pesemine) ja kõige suuremas osas lugemine. Enamiku nädalavahetusest, võiks öelda, olengi diivanil mõnnanud, kasside ja raamatutega. Ideaalne puhkus!
Oli nii palju selliseid hetki, kus ma tundsin nii tugevat õnnetunnet, et ma saan teha täpselt neid väikeseid asju, mida ma kirjeldasin eelmises lõigus. Ma armastan oma elu, kodu, peret ja kasse!
Esimese raamatu lugesin eile ühe jutiga läbi – väga põnev, aga pikemalt selles tervisepostituses, mille kirjutamise edasi lükkasin.
Teisele ootasin aasta algusest saadik järjekorras, kuni nüüd lõpuks kätte sain – see on paras tellis, ligi 200lk on läbi ja üle poole veel ees. Naudin. Perrin on võrratu.
No ja niisama kassipilte kah lõpetuseks.
Need kaks tavaliselt ühel diivanil ei maga – kui nägin, jooksin kohe fotoka järele 😛
Oli vaid vaja eelmises kassipostituses mainida, et Siimuke ja Teet enam kahjuks nii tihti ja nunnusti koos ei maga, kui nad seda kohe tegid, et oleks uut pildimaterjali 🙂
Ümmargune on vorm.
Lapergune ka 😀
Imeline igapäevaelu
Erilised hetked, oodatud sündmused – need on kõik väga olulised ja toredad ja nauditavad, aga leiavad aset ikkagi pigem harva. Enamasti on lihtne igapäevaelu. Seega minu jaoks on äärmiselt loogiline, et just see tuleb muuta võimalikult nauditavaks. Ja ma tõesti armastan oma elu, just neid väikeseid igapäevaseid tavalisi hetki. Need päriselt ka valmistavadki mulle arutult suurt rõõmu. Ja nii on väga mõnus elada, sest iga päev saab muudkui rõõmustada.
Kolmepäevane nädalavahetus oli oivaline. Magasin iga päev kella kümneni. Natuke sai asjalik oldud, aga enamjaolt pigem puhatud ja lebotatud.
Reedel käisin üle pika aja Humanas, olin seal päris pikalt, proovisin selga palju asju ja lõpuks ostsin… Ühe pluusi 😀 Siis tegin kiire tiiru ka paaris odavamas “päris” poes – lootuses, et äkki jääb ette mõni sobiv basic tank top… Ei jäänud – küll aga leidsin NewYorkerist allahindlusega tumerohelise pikkade käistega body trenni jaoks – mul üks juba on ja rangelt võttes teist vaja pole, aga 3€ ja minu värv 😀 Inimesel võib ju vaheldust olla.
Ühtlasi oli see reedene käik mu selle aasta esimene rattasõit. Nii mõnus! Mõtlesin laupäeval kiigujoogasse ka rattaga minna, aga nii külm ja tuuline tundus, et otsustasin siiski jalutada. Teel trennist koju põikasin uitmõtte ajel sisse ka ema poole, pole tal juba mõnda aega külas käinud.
Aga nii üldiselt… Lihtsalt olla kodus, oma pere ja kassidega… Ülim. Maailma parim koht, maailma parim seltskond! Ma võiks iga päev teile täpselt sedasama kirjutada 😀 Nii mõnus on koos toimetada, nii Kaaslase kui lastega. Nad on kõik nii toredad! Lapsed on nii asjalikud! Ja nii tore, et õeke nüüd Eestis elab ja mul igal nädalal külas käib! Sõpradega ma suhtlen suht harva ja kaootiliselt, sest enamik neist on teises linnas ja kõigil oma kiired elud – aga ma kuidagi üldse ei tunne, et mul millestki puudust oleks, põhimõtteliselt mu õde on mu parim sõber. Ma väga hindan seda, et mul on perega nii head ja lähedased suhted. Ei öelda ilmaasjata, et see on kõige alus.
Nii ma siis muudkui rõõmustan. Koos söömise üle. Koos toimetamise üle. Koos filmi vaatamise üle. Kaisus magamise üle. Kasside silitamise üle.
Jaanuaris panin kuus puslet, veebruaris ja märtsis mõlemas kuus vaid ühe… Nüüd on alles aprilli algus ja mul on juba kolm puslet koos. Sain jälle soonele 😀 No vahepeal oli lihtsalt kiirem aeg, sünnipäev ja kõik muu. Ja sai selle eest rohkem loetud. Aga puslet panna on nii mõnus! Neljapäeval lõpetasin ühe, eile teise, täna kolmanda… Tänasest pole küll veel valmis pilti, sest pime oli…
Sumenast (Pärnus on nüüd ka pood!!!) ostetud trühvli popcorn oli MAGUS. Ja trühvli maitset oli ülivähe. Samas omal jabural kombel maitses täitsa hästi. Uuesti küll ei ostaks 😛
Traditsiooniline pühadepilt ikka ka. Mune värvisime Plikaga alles eile õhtul, lilled lasin Kaaslasel täna tuua, sest ilma kollaste lilledeta ei saa seda pilti teha 😀 Ja kass jänese asemel, peab asja ära ajama 😀
Ja täpselt nii ilus elu ongi!
Kevadine
Minu põhimõte on mitte kunagi ilma pärast nuriseda. Ma ei saa seda muuta, nii et milleks vaevuda? Otsin iga ilmaga seda, millest rõõmu tunda. Pimedal sopasel ajal sellest, et saan kodus nautida elavat tuld ja põletada küünlaid… Must detsember ei ole just ideaalne lahendus, aga see ei muuda fakti, et on ikkagi jõulud ja jõulupuhkus – võimalus aeg maha võtta ja nautida kallitega koos olemist. Ja no see meeletult külm jaanuar – aga milline imeline lumi! Päike! Nii mõnusalt stabiilne ja talvine, kogu aeg lumi!
Ja siis järsku, pärast üsna külma veebruari, tuli 1. märtsil täiesti kevadine olemine. Lumi sulas päevadega, suusapüksid pesin puhtaks ja panin kappi järgmist hooaega ootama, talvesaapad vahetasin kevad-sügis saabaste vastu… Nii äge! Eeskujulik! Nii kevadine märtsi algusest saati! Nautisin sügist, nautisin talve, nüüd naudin kevadet – kõike täiega.
Armastan nelja aastaaega. Kui kogu aeg oleks soe ja ilus… No tore, aga nii üksluine? Kuhu jääb see arutu rõõm päikesest, esimestest lumikellukestest, puudest, mis otsekui üleöö roheliseks muutuvad? Nauding hommikusöökidest terrassil, tegemisi täis soojadest päevadest, sumedatest suveõhtutest… Ja hiljem see mõnus tunne, kui ilmad muutuvad jälle jahedamaks, saab suveriided kappi ära pakkida, nautida kollaseid lehti, siis jälle pimedaid õhtuid, küünlavalgust, jõule, lund… Oh, nii palju toredat!
Mul on olnud märtsis ülikiire aeg. Asendasin puhkusel olevat kolleegi – see oli vabatahtlik, tore, vaheldusrikas… Aga kuradi kiire ja kuradi väsitav 🙂 No täitsa sooda olin lõpuks.
Eelmisel nädalavahetusel sain muidugi ka puhata ja elu nautida – päris palju sai puslet pandud, aga ka näiteks kinos “Erikat” vaatamas käidud, pikal jalutuskäigul rannas, sushiõhtu oli… Ainult blogimiseni ei jõudnud 🙂
Sel nädalal läks tööl aga sama intensiivselt edasi ja ehkki kolleeg on neljapäevast saadik tagasi, siis minu väsimusaste oli nädala lõpuks tavapärasest tunduvalt suurem.
Eile lõpetasin kodukontoris töö üsna täpselt pool viis, aga olin terve teise poole tööpäevast tundnud, kuidas aju üldse ei tööta ja juhe on koos. Siis oli vaja veel tunnike kassitoitu lõikuda… Lõpuks räntsatasin veidi enne kuut diivanile ja tundsin, kuidas mitte midagi teha ei jaksa. Und ei olnud, aga mõttetöö oli ümmargune null ja silmad nii väsinud, et ei jaksanud ei lugeda, puslet panna, arvutist videot vaadata ega telefoni rullida. Mõtlesin, et tuleks siis jalutama minna… Hakkas juba pimedaks minema, keegi ei võtnud vedu, Nele lõpuks oli nõus tulema ja tegime kena tiiru, sain õhtu lõpuks peaaaegu 10k sammu täis. Koju jõudes oli juhe endiselt täitsa koos… Aga magasin öö ära ja täna hommikuks olin jälle tavapäraselt rõõmus ja rõõsa.
Rõõmuga toimetasin hommikusi toimetusi. Rõõmuga läksin kiigujoogasse. Pärast trenni otsustasin üle pika aja Jenny Krusest läbi astuda – seal oli NII PALJU ASJU, et üldse ei mahtunud ringi käima 😀 Aga vaatasin ja proovisin ühte ning teist, lõpuks ostsin… Kaks paari kõrvarõngaid 😀
Kodus hakkasin riidekappi revideerima. Saatsin sealt peaaegu kotitäie riideid teisele ringile. Muide, fun fact – just paar päeva enne tänast kapitühjendust olin kokku lugenud riidekapis riidepuud – vist mingi 73-74… Lugemise ajal vaatasin oma riideid selle pilguga, et kui palju on teiselt ringilt ja kui palju mitte… Üks t-särk oli ema antud, üks särk ja üks kleit 10+ aastat tagasi Reservedist ostetud… Kõik ülejäänu – Humana ja muud teise ringi poed. No ma ütlen, ei oska ma tavapoodides ostelda 😀 Pesu, sukki-sokke ja jalatseid muidugi ostan uuena. Vahetevahel mõne ilmastikukindla jope (aga jopesid ja jakke on mul piisavalt ka teiselt ringilt). Teksad ja retuusid on uuena ostetud – ma nii pikk, et teiselt ringilt leida keeruline. Paar basic toppi on uuena ostetud, ühed lühikesed püksid… Need kõik on aga kummutisahtlis 😀 Trenniriided on enamikus teiselt ringilt, aga trennirinnahoidja ostsin uuena (NewYorkeri soodukas kunagi, ilmselt ca 6€), hiljuti ostsin trenni jaoks body (ka NewYorker, 10€ äkki?) – õhurõngas ja hammockis on oluliselt lihtsam trikitada, kui vahepeal naba paljaks ei lähe.
Igal juhul proovisin igasuguseid suvisemaid riideid selga ja sealt saigi osa ära andmiseks kõrvale pandud – samuti mingeid praeguse hooaja riideid, mida pole eriti kandnud. Nii tore on asjadest vabaneda!
Õhtupoole tahtsin jalutama minna, aga kuna trenni, riietega toimetamise ja söömisega läks omajagu aega, siis kodust välja saime Plikaga alles viiest. No ja siis mul tuli meelde, et mul on sokke vaja. Mulle üldse ei meeldi sokke kanda, aga no olude sunnil on aeg-ajalt ikka vaja 😀 Ja mul on järjest mitu paari katki läinud, alles on palju erineva paksusega villaseid sokke, aga tavalisi praktiliselt mitte ühtki paari. No ma külmal perioodil kannan õhukesi villaseid sokke tavaliste asemel. Aga kodus, kuna sussid ei meeldi, on mul talvel jalas tavalised sokid, mille peale on tõmmatud villased… Ja need tavalised seal sees, saate aru, lihtsalt läksid kõik järjest katki!!
No igatahes, mulle ei meeldi riietele eriti raha kulutada. Minu jaoks on riided lihtsalt tarbeesemed, nö kulumaterjal nagu sokid ja aluspesu veel eriti. Nii et tahaks küll ägedaid sokke, aga näiteks Sokisahtlis ma ei käi, sest minu arust on sealsed hinnad overkill 😀
Plaan oli minna Plikaga Realiseerimiskeskusesse ja Pepcosse, kiirelt veits sokke ja pesu skoorida, siis Jaansoni rajal jalutada.
Nojah… Jaansoni rajale ei jõudnudki 😀 Ostlesime ära, ostsime ühe jäätise kah, selleks ajaks oli kell kuus läbi, päike läinud, automaatselt hakkasime kodu poole jalutama, mingi hetk tuli meelde, et oot, vale suund ju… Aga ei viitsinudki minna enam jõe äärde, sai ilus ilm maha magatud 😀 No hommikul trenni ja koju ju jalutasin, selles mõttes ok, täitsa raisku ei läinud 🙂 Läksime siis õhtul hoopis emale külla, seal oli ka tore.
Aga shoppamise mõttes oli väga viljakas ja see valmistas palju rõõmu – saime soodsalt vajalikku kraami. Realiseerimiskeskusest kolm paari sokke ja kaks rinnahoidjat, arve kokku ca 17€. Pepcos oli arve 30€, aga selle eest saime 2 rinnahoidjat, 13 paari sokke, 3 paari boksereid ja 5 plastist hoiukasti.
Mis ma endale sain, küsite? ÜHE paari sokke – ja need polnud ka päris need, mida oleks tahtnud, lihtsalt teised ei kõnetanud 😀 9 paari sokke ja bokserid olid Poisile – kõik ülejäänud riidekraam Plikale.
Ja no ausalt ma ei näe mingit põhjust rohkem maksta… Milleks? Nii tore, et sellised soodsad poed on olemas. Nii saab rohkem raha muudele toredamatele asjadele kulutada 🙂
Oleks ma selle peale tulnud, et tänasest saagist ka mõni pilt teha… Ei, kõik jagasin tubadesse laiali… Selline pilditu postitus siis seekord 😛