Jan 122020
 

Mul on endiselt tunne, et olen minetanud oskuse kirjutada igapäevast.

Olen siin mitu korda kirjutamist alustanud, kõik kustutanud ja uuesti alustanud. Blogimise kriis, täiega.

Kas ma peaksin lihtsalt üritama, et uuesti harjuda? Nagu öeldud, ma tunnen mingitel tasanditel blogimisest täiega puudust. Aga tahaksin kirjutada pigem neist asjadest, millest praegu ei saa. Kas pole aeg veel küps või pole võimalust…

Nii et jäävad need igapäevased asjad. Raamatud, kino, igapäev. Ja kui filmidest ma olen suutnud kenasti kirjutada, siis… Raamatutest tegelikult ju võiks ka, aga näed, pole kirjutanud. Ja igapäev – ehkki nädalavahetus oli mõnus, siis sellest kirjutada… Tundub mõttetu. Eks ma siiski katsun.

Eile ei teinudki õieti miskit. Nautisin välja magamist, rahulikult kulgemist, üksinda olemist (kui kaaslane toimetas õues ja lapsed olid raamatukogus), pikka dušši… Õhtupoole kvaliteetaega kõigepealt mõlema lapsega, hiljem ainult Poisiga – olime terve õhtu kahekesi, sest Plika läks ööseks sõbranna poole ja kaaslasel olid omad toimetused.

Mul on vahel natuke kurb, et mul pole Poisiga nii palju “ühiseid huvisid” kui Plikaga – see on see naiste värk, noh. Nii et kirjeldamatult tore oli, kui me eile saime lihtsalt juttu ajada (sealhulgas toredatest tüdrukutest… jajaa, vanus hakkab vaikselt sinna jõudma), lauamängu mängida… Ja kui ma siis uitmõtte ajel läksin Aliexpressist otsima legodega kokkusobivaid juppe (sest Poisil olid suht konkreetsed soovid, mille täitmine oleks läinud päris kulukaks) – no siis teenisin aasta ema tiitli :D Nüüd ootame mõningaid pakke :) Legod on endiselt Poisi suurim lemmik ja minul on tõeliselt hea meel, et ta nendega ikka veel nii palju mängib. Kuni eilseni olin ostnud ainult “päris” legosid, õnneks meie Maximas on päris hea valik ja aeg-ajalt -40% soodukad…. Juhendite põhjal ehitab ta alguses valmis, hiljem aga on puhtalt loovmäng. Ja selline fantaasia käib iga ehitise juurde, et puhas rõõm kuulata.

Ja veel üks asi, mille üle eile õhtul rõõmustada sain – Poiss palus mult paberit ja JOONISTAS. Ta joonistas kunagi nii palju, käis suisa kunstiringis… Aga viimase aasta jooksul on joonistamine kuidagi täiesti unarusse jäänud. Joonistused on tal samamoodi fantaasiarikkad, inspiratsiooniks legod, multikad, arvutimängud… Aga nii huvitav on kuulata, mis kõik ta välja suudab mõelda :)

Täna nautisime iga nädalavahetuse traditsioonilist inglise hommikusööki (mida sööme tavaliselt pigem laupäeval, aga kuna seened ja ciabatta ununesid reedel ostmata, siis ei saanud varem) ja kuna kaaslasel olid taas omad toimetused ning Poisil omad tegemised, läksime meie Plikaga shoppama.

Plika, kas teate, on suureks kasvanud :) Teismeline veel pole, aga päris laps enam ka mitte. Rootsis näiteks, kus kõik ülejäänud lapsed olid poisid vanuses 3-9, hoidis Plika pigem täiskasvanute seltsi ja ühel õhtul mängis isegi meiega kaarte. See on meil väikest viisi traditsioon – alati, kui meie käime Rootsis või õeke Eestis, mängime kaarte, ühte kindlat mängu. Tavaliselt toimub see alati õhtul, kui lapsed magavad, kõrvale väike vein… Seekord siis saadeti kõik poisid magama ja Plika sai meiega koos kaarte mängida. Veini ei saanud :D

Kui ma hiljem Plikalt küsisin, mis oli tema jaoks kõige parem osa reisist, siis ta ütles, et laevasõit ja kaardimäng. Nii et see õhtu jättis talle tõesti kustumatu mulje.

Aga jah, üldises plaanis on temaga nii lihtne ja hea. Teismelise tujusid veel pole, aga samas on ta ääretult asjalik, temaga saab kõigest rääkida… Ja tal on ka tekkinud teatud huvi oma välimuse vastu, eelistused riiete osas, viimane soov oli värvida juukseotsad lillaks :D Ja samas kõik need soovid, mis välimusse puutuvad, on ka nii meeldivalt pretensioonitud, mõistlikud :)

Ühesõnaga, täna me siis käisime poodides. Nii umbes pool kaks vist saime kodust välja, koju jõudsin õhtul kell kaheksa :D Plika läks viie-kuue paiku sünnipäevale, senini olime koos, edasi toimetasin üksi.

Käisime Magaziinis, kesklinna keskustes, vahepeal toidupoodides, lõpetasime Kaubamajakas. Endale ei ostnud ma midagi peale sokkide :D Plikale ostsin tema soovitud lilla juuksevärvi, puuduvad mustad värvipliiatsid ja ühe allahinnatud mõnusalt pehme kõrvadega kapuutsiga pusa H&Mist. Ja ka mõned sokid, sest ta esimest korda avaldas soovi ilma sääreosata sokkide järele, mida tal siiani polnud. Leidsime imeilusa pleedi, mis, otsustasime ühiselt, sobib kõige paremini Poisi tulevasse tuppa – nii et ostsime selle talle. Kohvikus käisime ka :) Ja mina sain hiljem veel endise kolleegiga lobiseda tervelt tund aega, sest pühapäevaõhtune keskus oli meeldivalt tühi ja seega ma ei seganud teda.

Mul vahel ei ole pikalt mitte mingit poodides käimise soovi ja siis ma ei käigi, kuude kaupa. Vahel aga olen naine ja naudin täiega poodides uitamist… Kuna ma olen aga siiski mõistlik ja eelistan teist ringi, siis “tavalistes” poodides käies ma pigem vaatlen ja kogun ideid, vahel muidugi mõne hea hinnaga asja ostan ka… Aga minimalist, nagu olen, pigem vähem. Nii et täna ma olin täiega rõõmus, kui pärast pikka päeva poodides ei ostnud me lõppkokkuvõttes kuigi palju – poodides käimise soov sai aga igakülgselt rahuldatud.

Nojah, reedel ostsin ma see-eest täiesti plaanimatult endale saapad :D Meil polnud mõtet koju sõita, et siis 15 minuti pärast Poisile trenni järele minna, seega läksime Port Arturisse. Uitasin seal kingapoodides, ette jäid ühed mõnusad saapad, mille hind oli vaid 24€ ja suurust oli nii 41 kui 42. Kodus avastasin, et konts, mis poes tundus nii umbes 6cm, oli tegelikult 8cm :D Aga saapad on ilusad. Ma vahepeal kandsin aastaid ainult pika säärega saapaid, nüüd olen tänu soojale talvele avastanud enda jaoks ka lühikese säärega saapad.

Läksin FB abil mälu värskendama, sest tekkis küsimus, millal viimati verd sai antud… Ja jäin pikemalt scrollima ning eelmist aastat meenutama. Ega ma jagamata ju olla ei saa – kui blogimist oli vähem, siis FB ülestähendusi selle eest rohkem. No ikka äge aasta oli :)

Jan 092020
 

Võtan oma igapäevase blogimise lubaduse ametlikult tagasi. Lihtsalt pole ei aega ega piisavalt põnevaid teemasid. Mul on päris mitu asja, millest tahaks kirjutada, aga need nõuavad rohkem aega, kui ma seda õhtuti muude tegevuste kõrvalt näpistada saan. Mõnel nädalavahetusel ehk…

Sellegipoolest katsun kirjutada tihemini, sest ega see harjumus muidu tagasi ei tule.

Üleeile oli tunne, et hakkan haigeks jääma. Pea valutas ja üleüldine olemine oli kehv. Kaaslane oli aga nunnu, tegi õhtul süüa ja kõiki muid vajalikke toimetusi, nii et ma sain pärast tööpäeva terve õhtu voodis puhata ja raamatut lugeda. Vara läksime magama ka, eile oli enesetunne juba palju parem – jõudsin kenasti uue aasta esimeses kiigujoogas ära käia. No ja täna veel parem – kohe rõõm on, et hea on olla :D Peale puhkamise olen ennast ravinud sipelgapuu koore kapslitega ja algava nohu peletamiseks vietnami salvi nina alla määrinud. Ja suht kõik. Mõikas :) Kaaslane oli siin just enne jõule kaks nädalat haiguslehel, minul pole mingit kavatsust haigeks jääda – pole selleks ei aega ega soovi :D

Tööl on mõnusalt kiire. Mul oli vahepeal sügisel vaiksem periood ja ma ei kannata niisama passimist. Siis läks detsembris muidugi nii käest ära, et koormus oli liiga suur ja täitsa tööstress… Õnneks nüüd jaanuaris on veits tagasi tõmmanud, nii et on pigem kiire, aga stressi õnneks enam mitte. Just nii, nagu mulle kõige rohkem meeldib. Tööpäevad lähevad kiiresti, sest kogu aeg jagub tegemist.

Aga no päriselt ka, õhtuti kipub aega väheks jääma. Täna näiteks käisin pärast tööd toidupoes, kosmeetikus, postkontoris, raamatukogus, koju jõudsime kell kuus. Andsin kassidele süüa, vahetasin neil kastis liiva ära, pesin nõud ära, vahetasin Poisi voodipesu ära, käisin Poisil jalkatrennis järel, tegime kiire õhtusöögi (keerasime tortilla sisse kraami, nii et pidin ainult sibulat ja tomatit hakkima, kaaslane praadis hakkliha ja muud polnudki vaja) – pärast mida ma isegi nõusid ei pesnud… Ja oligi kell juba… Maitea, kaheksa? :D Või rohkemgi. No ja siis läks ligi pool tunnikest, et otsida välja parim pakkumine ja tellida lastele ära uus elektriline hambahari… Siis pool tunnikest, et panna kirja selle nädala ostud… No ja tegelikult on kell juba 21.20… Ma päris täpselt ei mäleta, mis kell ma arvuti lahti tegin – võimalik, et see oli peale kaheksat ikkagi, mitte kaheksast… Aga aeg lihtsalt lippab. Ja nüüd ma jälle blogin lugemise aja arvelt.

Nii et tõmbangi parem otsad kokku ja panen arvuti kinni. Siis on vaja veel natuke käsitsi kirjutada, hakkasin igaõhtust tänulikkuse päevikut pidama… Ja SIIS saab lõpuks lugeda ka. Täna on juba üheksas jaanuar ja ma olen sel aastal ainult ühe raamatu jõudnud läbi lugeda, kus on selle häbi ots :D No tegelikult mul on kaks raamatut pooleli – üks neist peaaegu läbi… Nii et ikka pisut rohkem kui üks :)

Jan 012020
 

Imelist uut aastat, kallid sõbrad!

Lubasin endale, et hakkan sel aastal jälle regulaarselt kirjutama. Sest hea on mäletada.

2020, mu sõbrad, tuleb tõeliselt maagiline aasta. Peaeesmärk on olla õnnelik ja nautida elu – nii pisikesi kui suuri asju. Kolida kohe aasta alguses oma unistuste koju ja nautida igat hetke seda sisse seades. Veeta kvaliteetaega kaaslase ja laste, kasside ja sõpradega. Käia jõusaalis, joosta, sõita jalgrattaga. Panna koos perega paika ühised reeglid, et kõigil oleks võrdselt kohustusi ja kodus hea olla. Viia kohustused miinimumini. Puhata, reisida, puslesid panna, lugeda.

Lugemisrindel algas eelmine aasta paljutõotavalt, aga aasta teises pooles oli stressi nii palju, et liiga tihti sai õhtul raamatute nautimise asemel internetis surfatud. Päästsin jõulupuhkuse ajal, mis päästa andis – aasta lõppskooriks jäi 44 raamatut ja 13 789 lehekülge. Nii saigi läbi esimene täisaasta Goodreadsi tänuliku kasutajana.

Nii mitmedki sõbrad inspireerisid mind aasta lõpus oma raamatukokkuvõtetega – tšau, Gea, Liis, Kessu ja Minna! Seega kuulutasin 2020 stressivabaks lugemisaastaks :) Püstitasin endale eesmärgiks lugeda 100+ raamatut ja 30 000+ lehekülge. Ennast tundes on see täiesti reaalne eesmärk.

Selle hunniku vedasin üleeile raamatukogust koju, algus on tehtud :)

Tahaksin sel aastal palju rohkem kirjutada, aga tahab veel läbi mõtlemist, kuhu ja mida :) Et blogimisega jälle sina peale saada, katsun alustuseks igal õhtul lihtsalt väikese päevakokkuvõtte kirjutada. Ei miskit põnevat seega, aga kuidagi tuleb ju uuesti harjuda.

Tänane päev möödus mõnusalt stressivabalt ja puhates, just nagu eesmärk oligi. Magasime mõnuga ja kaua, ärkasin peale kümmet. Lugesin läbi Le Rhino teise osa (ohh… imeliselt soe, nunnu ja naljakas, soovitan soojalt kõigile – tahaks sellest mingi hetk pikemalt kirjutada, aga täna ei jaksa). Asjalik olin minimaalselt – käisin pesus, koristasin veidi, aitasin kaaslasel puid tuppa tuua ja süüa teha… Saatsime panka kodulaenu taotluse (pikem jutt, aga ka kunagi hiljem). Tellisin netist ära paar vajalikku asja, saatsin päringu kolmanda asja tarneaja kohta – nii lihtne ja kiire, aga ometi olin seda miskipärast kuu aega edasi lükanud. Lasime masinaga üksteisel juukseid lühemaks. Lapsed olid päeval isaga, saime rahulikult omas tempos toimetada – õhtu koos lastega oli ka suuremalt jaolt mõnusalt rahulik. Õhtusöögiks sõime imemaitsvat ahjukana riisi ja salatiga… Magustoiduks eilsest ülejäänud kringel… Mmm.

Nüüd järgmine raamat, tee ja kassid.

Ma olen nii ütlemata tänulik, kõige ja kõigi eest. Elu on imeline!

Feb 102019
 

Kas teate, kui mitu inimest on juba ette heitnud, et ma üldse ei blogi? Kas teate, kuidas ma tahaks blogida, aga alati on midagi vajalikumat või lihtsalt mõnusamat teha? Kas teate, kui keeruline on valida, MILLEST blogida, kui oled lõpuks näpistanud ühel õhtul lugemise aja arvelt selle tunnikese, et blogisse siiski midagi üles saaks?

Nii palju pilte on veel näidata ja nii mitmel teemal tahaks kirjutada, aga kuna täna jõuan ainult pisut, siis otsustasin, et jagan lihtsalt hetki möödunud 1,5 kuust. Igapäevaelu. Võrratult tavaline, stabiilne ja mõnus.

Aga viimase kuu märksõna ongi vist eelkõige raamatud.

See lõik sai üles pildistatud “Minu Viinist”. Naersin südamest.

Üks jõulupuhkuse hilisõhtune söömaaeg :)

Poiss sai jõuludeks Carcassonne’i. Täiesti võrratu lauamäng, piisavalt põnev kogu perele.

Sai lastega Apollost nuputamist valitud… Ja siis nõudis Plika ristsõnu ka.

Kogemata valis ta Ripsiku asemel Miniristiku, nii et täiskasvanud said ühe endale :P

Te ei kujuta üldse ette, kui ogaralt palju rõõmu valmistab mulle see, et ma saan kellegagi koos lugeda.

Leia pildilt kass :P

Ühel õhtul sai korralik kõdistamismaraton maha peetud. Ma hoidsin targu veidi eemale ja võtsin endale fotograafi rolli :D

Tavaliselt loeme kahekesi, aga tol õhtul pressis Plika ka ennast meie vahele. Pluss noh, kassid.

Ja sel nädalavahetusel võtsin üle hiiglama pika aja pusle ette…

Ja nii ongi.

Igapäev. Töö, kodused toimetused, lapsed, kassid, kaaslane.

Loen raamatuid. Joon teed. Käin trennis. Tantsutrennis ja jõusaalis ja eile oli Hardcore Saturday ja…

Vahel on sõbrad-tuttavad-sulelised. Tallinnas on paar korda käidud, Kaidi-Annika jõuavad vahel külla, Liisiga joome vahel veini, nädalavahetusel jõudis koguni Virge külla.

No ja siis käisin reedel ja laupäeval teatris (tänks, Virge!), lähen homme kinno, neljapäeval jälle teatrisse…

Kogu aeg nii tihe kava ei ole, aga näe, nüüd juhtus nii.

Nii et ärge siis imestage, et mul ei ole aega blogida. Elu on lihtsalt liiga mõnus :)

Aga ma luban, et ma ikka katsun siia tihemini sattuda. Sest kui on mõnus, siis tahaks ju jagada.

Tahaks kirjutada pikemalt sellest, kuidas ma ise ka ei usu, et ma jõusaalis käin ja seda naudin, jätta märgid maha kõigist toredatest kokkusaamistest sõpradega, jagada rohkem kassipilte ja mõtiskleda elu üle. Eks näis, millal tegudeni jõuan :) Vahel kirjutan peaski blogipostitusi :) Lootust ühesõnaga on.

Dec 242018
 

Ma ei mäleta, misasi see õige jõulutunne üldse on, aga asjaolusid arvestades on olnud tõesti ootamatult meeldiv detsember :)

Mul on puhkus. PUHKUS! See oli nii naljakas, kuni viimase tööpäevani oli graafik nii tihe, et jaksasin mõelda vaid tükikaupa: täna see, homme see, ülehomme see, need asjad tuleb enne puhkust veel ära teha…

Ööl vastu kolmapäeva ja neljapäeva olin üleval ühe-poole kaheni, et kalendrid valmis saada. Neljapäeva õhtul oli üks tööalane jõuluõhtusöök, ma siiralt imestasin, et sinna magama ei jäänud, õnneks oli täitsa tore õhtu. Reedel oli tööl kolleegidega jõululõuna, enne ja pärast seda oli vaja kõik töö ka tehtud saada. Ütleme nii, et ma olin üks viimaseid lahkujaid.

Ja siis ei jõudnud tükk aega üldse kohale, et nüüd ongi puhkus. Et nüüd ongi kõik need kohustused ja käimised ja üritused ühel pool ning järgmised poolteist nädalat ei pea mitte midagi asjalikku tegema. Tühjaks pigistatud sidruni tunne oli. Õhtusöögiks ostsin Kanpolist ahjukana, sest kokata ei jaksanud. Pärast laste magama panemist vaatasime Klassikokkutulekut, aga ma jäin poole peal nii uniseks, et tukkusin kaisus ega jaksanud jälgida. No ma olen seda näinud nagunii, saigi vaatamiseks võetud eelkõige sellepärast, et üks teine ei olnud :)

Laupäeval ärkasime ka liiga vara. Oleks ju võinud kauem magada, aga tööpäevade varajase ärkamise rutiin… Pool seitse muidugi ei tõusnud, aga kaheksa läbi oli vist uni juba suhteliselt läinud.

Hommik venis sellegipoolest mõnusalt, nii et hommikusöögini jõudsime kell üks :P Turgatas pähe, et mul on olemas PEAAEGU kõik vajalik inglise hommikusöögi jaoks, puudu vaid seened ja sai. Plika oli nõus poodi minema :) Tõi mulle Selverist šampinjonid ja ciabatta kenasti kohale.

Mulle muidugi laua ääres kohta ei jagunud…

Laupäevane kõige olulisem plaan oli jõuda raamatukokku ja 45 minutit enne sulgemist me isegi jõudsime. Enne jõulupuhkust on vaja ikka lugemist varuda :P

Mul oli lootus, et Poiss endale midagi ilukirjanduslikku leiab, aga ta vedas koju vähemalt viis Minecrafti raamatut :D Plika küsis raamatukoguhoidjalt soovitusi kassiraamatute suhtes ja ühe laenutas ka… Aga ma ei mäleta, mis see oli :D

Mina jätkasin aastatepikkust traditsiooni saada jõulupuhkuse ajal järjele Minu-sarjaga. Panin ennast seitsmele uuemale raamatule järjekorda, kolm neist sain enne jõule kätte ka. Laupäeval tõin viimase ära ja mõtlesin, et tahaks ikkagi midagi veel.

Uurisin tükk aega põnevike riiulit ning otsustasin, et ei laenuta ühtki raamatut, mis on tõlgitud inglise keelest, liiga tugev harjumus on neid originaalkeeles lugeda. Seega vaatasin võõrapärase nimega autoreid, googeldasin veits ja tõin lõpuks koju ühe trioloogia kaks esimest osa (kolmandat polnud tol hetkel kohal), mille tegevus toimub Stockholmis. Netist kiirelt uuritu põhjal tundus, et väga kiidetakse, raamatu tagakaane kokkuvõte tundus ka piisavalt põnev. Ma küll ei tea, millal ma lugemiseni jõuan, seni on kogu aeg muud asjatamist olnud…

Ma küll ei kavatsenud uue aasta lubadusi anda, aga kaaslane mõjutas mind endale (või siis talle, haha) lubama, et märgin kõik oma loetud raamatud nüüdsest GoodReadsi. Ma millalgi sel aastal liitusin, aga ei viitsinud seal ikkagi midagi teha :)

Vanasti ennemuistsel ajal pidasin loetud raamatute kohta Exceli tabelit, aga see oli tõesti 10+ aastat tagasi. Ma ei teagi, miks vahepeal pole üldse midagi üles märkinud. Nii et see on üks hea lubadus ja katsun täita.

Aga mul tekkis küsimus, et kui tegu on eesti keelde tõlgitud välismaa autori raamatutega, siis kas ma peaks pigem originaali üles otsima või on eestikeelne variant eraldi üleval? Kuidas seal üldiselt kombeks on?

/ – – – /

Esimest korda siin elatud kaheksa aasta jooksul polnud mul plaanis üldse kuuske tuua. Ma olen koduga pahuksis ja tundus liigne jauramine, arvestades, et elutuba on kogu aeg nagu sõjatander ja ma ei veeda seal üldse aega.

Mõtlesin ainult, et võiks kuskilt kuuseoksi skoorida, saaks kuuselõhna ja natuke jõulutunnet. No ja siis oli mõte laupäeval metsa minna, aga teatud noormehe tujude tulemusena jäime selle käiguga liiga hilja peale (seda arvestades oli raamatukokku jõudminegi töövõit :D).

Leppisin olukorraga ja arvasin, et eks pühapäeval on ka veel aega, võib siis katsuda metsa jõuda – või vähemalt turule… Aga saatuse tahtel tuli mulle ikkagi koju kätte terve kuusk. Annika ütles, et tal on üks kõverik üle ja võin selle endale saada. Tõi laupäeva õhtul ära.

Sellega seoses sai ikkagi elutuba ülehelikiirusel korda tehtud. Ja ära lõigatud okstest sain teistesse tubadesse ka veidike jõuluhõngu. Nii et ootamatult jõuluseks kiskus see värk siin. Mis on iseenesest äraütlemata tore.

Laupäeva õhtul jõudsime isegi kesklinna viimast valgusetendust vaatama. Ma ei osanud sellest midagi oodata ega eeldada, aga täitsa tore oli. Lastele ka meeldis. Kuradi kuradi külm oli muidugi – hoolimata sellest, et soojendaja oli olemas – üle kümne minuti poleks väga jaksanud.

Ma ise pilti ei teinud, aga mälestuse mõttes võtsin ühe tuttava tehtud pildi FB-st:

Oo, ja me käisime laupäeva õhtul peol! Tükk aega oli juba jutt, et tahaks välja ja tantsima, aga Pärnu üritused, teadagi… Tempel ja jõulupunk kõlas täpselt sedamoodi, et võiks. Ja väga mõnus oli natuke “tukka loopida”. Üritus lõppes viisakalt vara ka, nii et juba kolmest jõudsime koju voodisse nagu vanainimestele kohane ja tänu sellele terve järgmine päev raisku ei läinudki :D

…ainult esimene pool päevast… :D

Voodist välja saime pühapäeval alles pärast lõunat ja hommikusöögini jõudsime mu mäletamist mööda kuskil kolme paiku :D Õigemini, esimene hommikukohv voodis oli ikka juba enne lõunat, seniseid advenditraditsioone eirates küll ilma piparkookideta, sest magusaisu polnud, sai hoopis kapist pakk krõpsu otsitud, sest mulle meeldib kohvi kõrvale midagi näkitseda… Aga jah, hommikune dušš ja “päris” hommikusöök… Kella kahe-kolme paiku ilmselt, mitte enne.

Minu pühapäevane evil masterplan oli see, et saatsin kaaslase autoga omi asju ajama ja jäin ise kodusoojust nautima. Kuna mul autot polnud, ei pidanud ma seda ka puhastama, samuti ei pidanud ise välja minema, vaid sain esitada tellimusi stiilis “kui õhtul tagasi jõuad, too palun rull pakkepaberit ja tomateid” :D

Mõtlesin, et ei viitsi küll midagi asjalikku teha, lebotan voodis ja loen raamatut või alustan mõnd puslet, aga ikka juhtus kuidagi nii, et hoopis toimetasin kõik need tunnid, mil üksi olin, isegi blogimiseni ei jõudnud. Igasugused vajalikud pisiasjad said see-eest ära tehtud – sätitud, kaunistatud ja koristatud ehk kodu natuke veel mõnusamaks.

Jõulupuhkuse ajaks plaanitud filmide nimekiri, näha küll vist midagi pole :D Ja ühtki mu traditsioonilist jõulufilmi seal ka kirjas pole. Nii et lisaks raamatutele ja pusledele peab filmid ka puhkuse päevakavasse mahutama :P

Eile õhtul oli plaanis tomatisuppi teha, aga kasutasin hoopis juhust, et lapsed käisid Eksabikaasaga Sushi Kingis ja lasin endale ka sushi koju tuua… Üks ajas mulle just paar päeva tagasi isu peale :P

Ja sel ajal, kui lapsed vannis olid, jõudsin isegi kingitused ära pakkida.

Täna, ametliku puhkuse esimesel hommikul, JÕULULAUPÄEVAL, oli äratus kell kuradima pool kaheksa. Tavaliselt ärkame minu äratuse peale, aga nagu ma eile õhtul väga konkreetselt ütlesin: MINA äratust ei pane puhkuse ajal :D Sellegipoolest oli vaja üks Tallinna bussile viia… Nii et see üks pani ka äratuse :P Ta oleks tegelikult pidanud juba eelmisel õhtul minema, aga ei saanud, oli vaja selle asemel minuga šampust juua :D

Tegelikult oli täitsa mõnus. Sain kohe hommikul tule pliidi alla teha – luksus, mida tööpäeva hommikutel pole. Ja äratus oli siiski tavapärasest tund aega hilisem. Väljumine samuti.

Ja õues oli imeline talve võlumaa…

Tagasi koju jõudes oli perekondlik kassisilitamismaraton:

Pärast mõningast (loe: mõnetunnist :D) veenmist õnnestus lapsed kelgutama saata…

…nii et nüüd on mul ometigi see hetk, kus kõik vajalik on tehtud, keegi ei sega, saan voodis vedeleda ja blogida :D

Ühesõnaga päris mõnus jõululaupäev, senini :) Nii palju asjalik võiks muidugi olla, et õhtuks mõned piparkoogid küpsetada, lubasin ema juurde kaasa võtta… Samas, mingi varu veel on alles, äkki piisab nendestki?

Äkki täna on see päev, kus ma lõpuks ka lugemise ja pusle kokku panemiseni jõuan?

Jõulupuhkus on üks imeline asi, ütlen ma teile. Eriti nii kohustustevaba, nagu mul sel aastal.

Ja ma olen tõesõna väga-väga tänulik selle eest, mida postituse alguses juba mainisin – et detsember ootamatult nii meeldivaks kujunes. Nagu nad räägivad, jõulud on jagamise aeg… Ma ütlen ausalt, väga tore on hetkel kõiki neid elu pisikesi momente kellegagi jagada.

Aga nüüd on aeg teiseks hommikusöögiks :D

EDIT: Või siis pigem lõunasöögiks. Ma ei tea, kuidas teiega, aga mulle pakub üksi olles suurt naudingut kapist suvalisi toidujääke eest ära kokata. Ehk siis keerasin kokku mingist päevast üle jäänud riisi, terve igaviku sügavkülmas seisnud herned, pudelipõhjast viimase magusa tšillikastme… Lisaks üks muna. Ja nii laisk olin, et salatit ei viitsinud kaussi teha õliga, lihtsalt viskasin rukola ja tomatid taldrikusse :P

Dec 202018
 

Täna oli umbes-täpselt samasugune õhtu kui ligi kaks nädalat tagasi viimaseid advendilaada ettevalmistusi tehes. Ainult et tagajärjed olid tsipa tüütumad.

Kõik sai alguse sellest, et ma olin eile kella üheni üleval ja nikerdasin fotokalendreid, mille tegemine oli tavapäraselt viimasele minutile jäänud. Üks lühike öö mind üldiselt ei murra, aga tööl oli ka üsna intensiivne päev. Veetsin viimased tunnid kaheksa Exceli tabeliga opereerides, et üsna mahukast infost paar ülevaatlikku faili kokku panna ja kui ma olin sellega ühele poole saanud, siis aju sõna otseses mõttes suitses. Ei olnud tegelikult rangelt võttes üldse nii KEERULINE ülesanne, aga lihtsalt andmemaht oli suur ja tähelepanelik tuli olla…

Ja õhtul oli koolis laste jõulupidu.

Ja pärast seda ei suutnud ma mõelda enam ühtki adekvaatset mõtet :)

Läksime poest läbi, sest oli vaja osta puuduv kraam hilisõhtuse kiire pasta jaoks. Turu Rimi on minu jaoks peaaegu sama võõras kui Mai Comarket, kus ma kaks nädalat tagasi juhmi näoga ringi vahtisin. Täna kordus täpselt sama. Ma lihtsalt ei jaksanud mõelda. Kaugelt liiga palju läks aega, et sulatatud juust ja tükk peekonit ostetud saaks :D

No ja siis jõudsime koju. Panin esimese asjana poti tulele, et pasta kiirelt keema saaks. Siis hakkasin tuld tegema, kasse toitma ja kööki koristama. Pool tundi hiljem tõdesin, et olin unustanud pliidi sisse lülitada.

Tegin seda ja toimetasin edasi. Mingi aja pärast tundsin väga veidrat lõhna. Selle allikat otsides tõdesin, et olin valele pliidiplaadile tule alla keeranud… Selle plaadi peal oli aga suur plastmassist kandik piparkookidega (väikese köögi häda, kõik vabad pinnad on (eba)sihtotstarbeliselt kasutuses)… Jeerum noh.

Ei ole kusjuures esimene kord vale plaat sisse lülitada, ükskord lõhkusin nii oma lemmikvaasi ära, mis pliidi peale oli pandud, sest mujal polnud ruumi… Oi, ma olin õnnetu. Aga toona oli vaja lihtsalt klaasikillud ja vesi kokku pühkida, nüüd haises terve köök räigelt plastmassi järele. Suitsuandur läks ka lõpuks tööle :P

Ma olin, eks, JUST tule alla saanud ja hakkasin JUST natuke sooja saama. No ja siis polnud muud, kui tegin nii köögi kui magamistoa akna pärani lahti… Temperatuur köögis langes üsna kiiresti 15 kraadi peale ja mul oli NII KURADI KÜLM. Ja ikka haises.

Aga noh… Lõpuks sai söök valmis ja suurem hais välja ja õnneks küttis pliit kogu elamise üllatavalt kiiresti soojaks.

Ja üllataval kombel ma ei läinud selle kõige peale isegi närvi ega masendusse, mis oleks tunduvalt tõenäolisem variant… Maru rahulikuks jäin :D

(seda ma ei tea, kuidas toda plastmassist pliidiplaati tulevikus kasutada saab – pühkisin kuuma plaadi pealt salvrätiga nii palju plastikut kokku kui sain, aga ilmselt jäi seda sinna veel alles…)

No ja nüüd olen jälle poole ööni üleval, sest ootasin, et õeke koju jõuaks ja kalendri jaoks pilte saadaks… Aga kaks päeva veel ja SIIS ONGI PUHKUS!

Nii et võiduka lõpuni…

Dec 202018
 

Ma juba pikalt katsun blogimise lainele tagasi saada, aga edusammud on visad…

Viimasel ajal olen üritanud pisut enam pisikesi hetki pildile jäädvustada – kui kirjutamiseks aega ei jagu, jäävad vähemalt pildid mälestuseks. Ja nende jagamine omakorda motiveerib kirjutama ka.

Möödunud nädalavahetus oli mul üle pika aja suuremas osas lastevaba – reedel nad läksid ja pühapäeval tulid. No ikka väga-väga mõnus oli olla TÄIELIKULT ebaproduktiivne. Ja sinna sekka pisut produktiivne ka :)

Reedeõhtune vaikelu blogimise ja kassidega. Õhtu päädis küll sellega, et ma sõitsin keset ööd GPSi abiga minu jaoks täiesti tundmatusse kohta metsa vahele, et kaine rooli teenust pakkuda… Ma tavaliselt ei tee selliseid asju… Aga üks kord on alati esimene :D

Laupäev oli mõnusalt laisk ja ebaproduktiivne. No umbes stiilis hommikukohv kell 11 voodis, seejärel veel mõned tunnid magamist, siis järgmine hommikukohv ja hommikusöök, siis oli vist mõte asjalikuks hakata, aga magasime veel natuke, lõpuks läks mul õhtul viie-kuue paiku lõplikult uni ära ja kaaslase ärkamist oodates tekkis ootamatult päeva produktiivne osa.

Kütsin ja koristasin ja küürisin tunnikese või kaks… Mul on siin viimasel ajal pidev motivatsioonikriis, sest koju jõudes on õhtuti alati nii külm ja enamasti ka sassis, see võtab igasuguse tegutsemistahte ära. Laupäev oli esimene kord üle pika aja, kui ma neid rutiinseid kodutöid rõõmuga tegin.

No ja õhtul jõudsime lõpuks välja ka. Oli kavatsus minna paari kindlat asja ostma… See plaan kuidagi eskaleerus, nii et sai Kaubamajaka jõululaadal erinevaid õunamahlu maitstud (ja üks ka koju toodud, rabarber, nom) ning kolmest erinevast toidupoest kuus erinevat õlut ostetud, et neid degusteerida. Tegelikult me läksime veini ostma ja ostsime ka, aga see on siiani alles… :D

No ja kuna terve päev sai maha magatud, siis õhtul uni just kõige varem ei tulnud, üle hiiglama pika aja sai arvuti suure ekraani taha ühendatud, et filmiõhtut korralikult nautida.

Kolmas advent algas hommikukohvi ja piparkookidega voodis. Igati adekvaatne.

Pühapäev möödus mul suurema produktiivsuseta – kui ma kaaslase lõpuks pärastlõunal koju tagasi viisin, et tema saaks ka produktiivne olla, käisin emal külas ja oligi pool päeva läinud. No vähemalt kaks masinatäit pesu pesin, nii et midagi kasulikku sai ikka tehtud.

Päeva tipphetk oli aga kahtlemata see, kui ma keerasin  täiesti juhuslikult kokku üsna suurepärase oalasanje. Kui tavaliselt suhtuvad lapsed millessegi vähekenegi ebatavalisse suure kahtlusega, siis seekord õhati ainult “Lõhnab niiii hästi!” – kõik sõid ja keegi ei vigisenud. Win!

Selle kulinaarse katsetuse taga oli puhas laiskus – ma ei viitsinud minna poodi hakkliha ostma, aga tahtsin sellegipoolest pooliku paki lasanjeplaate kapist eest ära saada – vähevõitu neid oli, jagus ainult kaheks kihiks, aga sellest täitsa piisas. Sibul + küüslauk + riivitud porgand + 2 pakki tomatipastat + 2 purki ube moodustasid täitsa adekvaatse koguse kolmeks kihiks möginaks. Valge kaste jäi lihtsalt ära :D Peale läks juust nagu ikka. Üllatavalt hästi tuli välja, ühesõnaga. Vahel veab :)

No ja ei oleks adventi ilma piparkookide küpsetamiseta (hommikul said viimased ära söödud). Ma ise ei viitsinud, pool päeva seebitasin Plikat, et tema seda teeks… Ta kogu aeg lubas, aga tegudeni ei jõudnud – õhtul kell kaheksa, kui vannis oli käidud ja õhtusöök söödud, arvas, et nüüd on juba liiga hilja. Ma arvasin, et ega ei ole ju, natuke ikka jõuab :D

Hea, et on lapstööjõudu, keda ära kasutada, kui piparkookide söömise isu on, aga viitsimist küpsetada mitte :P

Esmaspäev oli “Las MEES riietab sind” päev.

Hommikune kurtmine riidekapi juurest:

Tema: “Kas ma pean nüüd hakkama neid kokku sobitama või?”
Mina: “No sa võid alati lihtsama vastupanu teed minna ja kleidi valida”

Sukkadega polnud pikka valimist, kollane hakkas teiste seast kõige paremini silma :D Ja oluline detail, mida pole pildilt näha, on muidugi kõrvarõngad. Need olid kollased linnukesed. Ehk igati adekvaatne valik, ma olen täpselt sedasama komplekti varem korduvalt kandnud.

Ja esmaspäeva õhtu oli kinoõhtu… Aga sellest ma juba kirjutasin.

Lõpetuseks pildike meie kontori “jõulupuust”. Oleks pidanud hämaras tegema, oleks efektsem olnud. Pilti tegema ajendasid maha liuelnud kollased lehed. Sügisene jõulumoment.

Dec 152018
 

Appi, ma sain totaalse šoki, sest WP uuendas ennast 5.0 peale ja postituse kirjutamine kast oli totaalselt pea peale keeratud… Kõik oli teistmoodi ja ebamugav, teksti ei saanud paremalt sirgeks joondada, sest justify nupp puudus, korraga ei saanud postitusse palju pilte lisada muudmoodi, kui galeriina, mis aga tähendas, et ma ei saanud piltide kirjeldusi kirjutada mitte harjumuspäraselt tavalise tekstina enne pilti, vaid pealkirjana pildi alumisse äärde… Õudne! ÕNNEKS ma googeldasin ja leidsin, et on olemas plugin, mis vana postituse kirjutamise versiooni tagasi annab ja ei saanudki südarit suurest vihastamisest. Saan ikka kõik plaanitud pildipostitused ära teha.

Ühesõnaga harilik – tulin kiiret advendilaada pildipostitust tegema, aga jäin siis vanemaid fotosid vaatama ja tõdesin, et oktoober ja november jäid blogis täitsa vahele. Kuna mul on üle pika aja selline täitsa vaba õhtu, kus jagub aega ja viitsimist ning magamaminekuga ka kiiret pole, siis võtsin kätte ja sorteerisin kõik ära. Saab tagantjärele mõned killukesed üles, et oleks tulevikus mingidki mälestused :)

Üks mõnus septembri nädalalõpp. Hommikusöök kassiga:

Sandra Vungi oa-suvikõrvitsakotletid olid vahepeal mu totaalsed lemmikud:

Oktoobri alguses sain 6 ruumi pliidipuid. Tänu sõbra abile ja hilisemale lapstööjõu kasutamisele (Plikal oli pinginaaber külas ja kõik pandi tööle :D) sai need isegi ühe õhtuga ära laotud. Töö kiire ja korralik :P

Õpetajate päeval käisin õpside bändi kontserdil:

Ja nädal hiljem jälle oa-suvikõrvitsakotletid :D Siit on näha ka see, et kotlettide praadimise juurde käib mul ALATI vein, see on lihtsalt nii tüütu tegevus muidu :D

Üks mõnus laupäevaõhtune veinijoomine Liisiga. Need pildid, kus me ise peal oleme, jäägu privaatseks, aga vähemalt paar olustikupilti, mis ülejäänut meenutama jääb… :D

Oktoobri keskel käisime Annikaga rannapargis sügist otsimas. No tsipakene leidsime ka!

Kui mul oli elus parasjagu väga keeruline periood ja täitsa lambist jalutas tööl laua juurde kolleeg sellise “abipakikesega”… Tegi ikka südame ütlemata soojaks :)

Käisime kolleegidega Lätis väljasõidul. Jäätisevabrikust on mul nii kehvad pildid, et ma ei hakka üldse üles panema, aga saime ohtralt jäätist degusteerida, sealhulgas pärleid ning musta värvi jäätist, mis oli tehtud samal päeval, polnud jõudnud veel täielikult külmuda ja oli nii mõnusalt kreemjas…

Ja siis õlletehas, millest ma paar klõpsu siiski blogi jaoks leidsin. Ma ju üldse õlut ei joo, aga sügisel oli üks selline periood, kus ma eksperimenteerisin ja maitsesin erinevaid õllesid, seega Lätis sai sellega jätkatud… Ütlen ausalt, “tavaline” õlu mulle ikkagi üldse ei maitse :D See-eest kirsiõlu – eriti see, mis sisaldab ehtsat kirsimahla – on imehea… Ja üks ingveriõlu, mida proovida sain, oli ka väga mõnus. Nii et kui te tahate, et ma õlut jooks, siis need kaks sobivad kindlalt ja igasuguste muude maitsega õllede proovimisest olen ka endiselt väga huvitatud.

Oktoobri lõpuks tuli korraks lumi maha. Aknal on Plika poolt pärimusringis tehtud “lehed” :)

Oct 292018
 

Huvitav, mitu korda varem ma juba taolise sisuga postitust kirjutanud olen? :)

Mulle tundub liiga tihti, et ma olen avalikuks blogimiseks liiga vana. Elu lihtsalt ei luba. Kõigi ja kõigega tuleb arvestada.

Tegelikult ajendas mind praegust postitust kirjutama hoopis Mallu. Mulle lihtsalt nii väga meeldis tema viimane postitus ja ma kirjutan sellele kahe käega alla. Mitte et ma saaks ennast kuidagi temaga võrrelda. Aga üldiselt tal lihtsalt veab, sest

  1. tal on mees, kellel on pohhui
  2. tal endal on ka pohhui

Mul nii pohhui ei ole ja meest ka ei ole, aga näiteks seda, miks ei ole, ei saa avalikult lahata, sest et noh, esiteks mul ei ole pohhui ja teiseks tuleb arvestada teistega ja asjaoludega :D

Ma ei ole kuskilt otsast staar ja ma ei ole ennast kunagi kuulsaks pidanud, aga elu näitab, et liiga palju inimesi teavad ja loevad, nii et oleks mõistlik olla ettevaatlik.

Ja te ei kujuta üldse ettegi, kui pärssivalt mõjub teadmine, et tööl teatakse selle blogi olemasolust. Eelmine töökoht oli nii teistmoodi, seal ei häirinud see mind üldse, ehkki vist ka teati ja keegi luges. Nüüd ma lihtsalt ei oska, töömina ja blogimina on kaks nii erinevat mina, et mul tekib sügav error. Ilmselt mängib siin olulist rolli see, et ma ei ole siiamaani osanud enamiku töökaaslastega isiklikus elus mingit ühisosa leida, sest lihtsalt… Ma ei tea. Erinevad harjumused, mille pinnalt ei ole saanud seda tekkida. Tundub lihtsalt, et kõigil oli enne mind see ühisosa olemas, minu olemasolu kedagi väga ei huvita ja ma ei oska ennast kuskile sobitada, pole ka ülearu selle poole püüelnud.

Tegelikult ei ole see asi muidugi üldse nii hull ja ma suhtlen igasuguste inimestega üsna vabalt ja vähemalt üks Minu Inimene on ka olemas, aga lihtsalt… Ah, las jääda, ma ei oskagi seda sõnadesse panna.

Igal juhul ma tunnen pidevalt väga tugevalt, et ma ei saa enam avalikult blogida mitte millestki, mis mulle tõeliselt korda läheb, mis omakorda tähendab, et ma olen põhimõtteliselt täielikult üle kolinud kinnisesse blogisse, kus saab filtrita asju endast välja elada ning lugejateks on vaid see käputäis inimesi, keda aastaid tunnen ja usaldan.

Ja mõtlen, kas jätkata ÜLDSE avalikult või mitte. Kas ma suudan saada kunagi tagasi avaliku blogimise lainele? Ma ei ole kindel.

Ma arvan, et ma olen tõsisemalt kui kunagi varem mõelnud, et paneks selle putka siin kinni. Mitte et oma server nüüd nii kohutavalt palju maksaks, aga €60 majutus + maiteagi, €10 domeen? See viimane läheb iga aastaga kallimaks ja ma pole viitsinud kolida :)

Jaanuaris peaks jälle majutuse eest maksma. Selleks ajaks tuleks ilmselt ära otsustada. Tühja maksta pole ju ka mõtet.

Ma võiks kolida blogi tagasi Bloggerisse või WordPressi, et see jääks avalikuks, sest on postitusi, millest inimestel on kasu praeguseni. Ma võiks maksta ka ainult domeeni eest… Ehkki ma ei tea, mida see mulle annaks. Ilusama aadressi, jah. Aga pole erilist vahet, kas tikriblogi.net või tikriblogi.wordpress.com – no tõesti ei ole. WordPressis on paroolipostituste võimalus, Bloggeris värskuse järgi sorteeritav blogroll, mida ma tean, et paljud kasutavad. Mõlemat tasuta ei saa :)

Ja muidugi on ka variant blogi päris kinni panna, nii et keegi enam ligi ei saagi.

Ja ma päriselt ei tea, mis ma teha tahan.

Ilmselt ei peaks ühtki otsust tegema, sest ma olen praegu taas kord seisus, kus ma kahtlen kõiges :)

Blogimine on nii pikalt olnud osa mu identiteedist, et kui ma selle nüüd ära lõpetan, ehk on identiteedikriis veel sügavam kui enne? Nagunii koosneb mu elu hetkel vaid küsimustest. Küsimustest Suurte Asjade kohta.

Nii palju fatalist ma muidugi olen, et usun siirait: küll need vastused ükskord tulevad…

(Ma suisa googeldasin fatalismi, et üritada jõuda selgusele, kas see on ikka see sõna, mida kasutada. Ma kuskilt otsast ei usu, et vaba tahe puudub. Ma usun, et igal hetkel on võimalik valida uuesti ja oma elu muuta :) Aga ma usun, et kõik juhtub põhjusega (põhjusest saab muidugi enamjaolt aru alles tagantjärgi). Ja ma usun ka sellesse, et mõned asjad on määratud juhtuma ja mõned mitte ning kui ikka üldse ei lähe, siis võib-olla ei tasuks peaga vastu seina joosta, vaid selle asemel mõnda muud varianti proovida. Oeh. Ma ei jaksa diibiks kätte ära minna. Ja ma ei ole ikka kindel, kui palju ma ennast fatalistiks tembeldada võin. Las jääda.)

Ja blogiga läheb ilmselt nii, nagu alati – ma lihtsalt ei viitsi midagi muuta, seega maksan jaanuaris jälle ja ehk tuleb kunagi avaliku blogimise soolikas ka tagasi ja…

Elu näitab.

Sep 212018
 

Kas pole olnud võrratu september? Sekka küll paar külma päeva, aga enamjaolt nii soe ja suvine.

Tänane õhtu pani suvele minu jaoks imelise punkti. Ilm oli nii mõnus, et käisin kell kuus rattaga poes, lühikeste käiste ja miniseelikuga, ei olnud üldse külm!

Ma arvan, et kogu selle suve jooksul sai grillitud ainult kaks korda… Täna oli kolmas.

Ja mulle toodi imemaitsvat kirsiõlut.

Ja võrkkiik! On absoluutselt ainuõige, et suve lõpp saabus võrkkiiges.

Mis siis, et ametlikult algab sügis alles ööl vastu pühapäeva. Ilm läheb homme jahedaks. Minu jaoks on hooaeg vahetatud :)

Nüüd algab jahedate päikesepaisteliste ilmade, kuldsete lehtede ja sügismantlite hooaeg. Pimedate vihmaste õhtute, küünlavalguse, sooja tee ja kaisus olemise hooaeg.

Ka see kõlab üsna imeliselt, kui päris aus olla.