igapäevaelu

Imeline igapäevaelu

Erilised hetked, oodatud sündmused – need on kõik väga olulised ja toredad ja nauditavad, aga leiavad aset ikkagi pigem harva. Enamasti on lihtne igapäevaelu. Seega minu jaoks on äärmiselt loogiline, et just see tuleb muuta võimalikult nauditavaks. Ja ma tõesti armastan oma elu, just neid väikeseid igapäevaseid tavalisi hetki. Need päriselt ka valmistavadki mulle arutult suurt rõõmu. Ja nii on väga mõnus elada, sest iga päev saab muudkui rõõmustada.

Kolmepäevane nädalavahetus oli oivaline. Magasin iga päev kella kümneni. Natuke sai asjalik oldud, aga enamjaolt pigem puhatud ja lebotatud.

Reedel käisin üle pika aja Humanas, olin seal päris pikalt, proovisin selga palju asju ja lõpuks ostsin… Ühe pluusi 😀 Siis tegin kiire tiiru ka paaris odavamas “päris” poes – lootuses, et äkki jääb ette mõni sobiv basic tank top… Ei jäänud – küll aga leidsin NewYorkerist allahindlusega tumerohelise pikkade käistega body trenni jaoks – mul üks juba on ja rangelt võttes teist vaja pole, aga 3€ ja minu värv 😀 Inimesel võib ju vaheldust olla.

Ühtlasi oli see reedene käik mu selle aasta esimene rattasõit. Nii mõnus! Mõtlesin laupäeval kiigujoogasse ka rattaga minna, aga nii külm ja tuuline tundus, et otsustasin siiski jalutada. Teel trennist koju põikasin uitmõtte ajel sisse ka ema poole, pole tal juba mõnda aega külas käinud.

Aga nii üldiselt… Lihtsalt olla kodus, oma pere ja kassidega… Ülim. Maailma parim koht, maailma parim seltskond! Ma võiks iga päev teile täpselt sedasama kirjutada 😀 Nii mõnus on koos toimetada, nii Kaaslase kui lastega. Nad on kõik nii toredad! Lapsed on nii asjalikud! Ja nii tore, et õeke nüüd Eestis elab ja mul igal nädalal külas käib! Sõpradega ma suhtlen suht harva ja kaootiliselt, sest enamik neist on teises linnas ja kõigil oma kiired elud – aga ma kuidagi üldse ei tunne, et mul millestki puudust oleks, põhimõtteliselt mu õde on mu parim sõber. Ma väga hindan seda, et mul on perega nii head ja lähedased suhted. Ei öelda ilmaasjata, et see on kõige alus.

Nii ma siis muudkui rõõmustan. Koos söömise üle. Koos toimetamise üle. Koos filmi vaatamise üle. Kaisus magamise üle. Kasside silitamise üle.

Jaanuaris panin kuus puslet, veebruaris ja märtsis mõlemas kuus vaid ühe… Nüüd on alles aprilli algus ja mul on juba kolm puslet koos. Sain jälle soonele 😀 No vahepeal oli lihtsalt kiirem aeg, sünnipäev ja kõik muu. Ja sai selle eest rohkem loetud. Aga puslet panna on nii mõnus! Neljapäeval lõpetasin ühe, eile teise, täna kolmanda… Tänasest pole küll veel valmis pilti, sest pime oli…

Sumenast (Pärnus on nüüd ka pood!!!) ostetud trühvli popcorn oli MAGUS. Ja trühvli maitset oli ülivähe. Samas omal jabural kombel maitses täitsa hästi. Uuesti küll ei ostaks 😛

Traditsiooniline pühadepilt ikka ka. Mune värvisime Plikaga alles eile õhtul, lilled lasin Kaaslasel täna tuua, sest ilma kollaste lilledeta ei saa seda pilti teha 😀 Ja kass jänese asemel, peab asja ära ajama 😀

Ja täpselt nii ilus elu ongi!

Kevadine

Minu põhimõte on mitte kunagi ilma pärast nuriseda. Ma ei saa seda muuta, nii et milleks vaevuda? Otsin iga ilmaga seda, millest rõõmu tunda. Pimedal sopasel ajal sellest, et saan kodus nautida elavat tuld ja põletada küünlaid… Must detsember ei ole just ideaalne lahendus, aga see ei muuda fakti, et on ikkagi jõulud ja jõulupuhkus – võimalus aeg maha võtta ja nautida kallitega koos olemist. Ja no see meeletult külm jaanuar – aga milline imeline lumi! Päike! Nii mõnusalt stabiilne ja talvine, kogu aeg lumi!

Ja siis järsku, pärast üsna külma veebruari, tuli 1. märtsil täiesti kevadine olemine. Lumi sulas päevadega, suusapüksid pesin puhtaks ja panin kappi järgmist hooaega ootama, talvesaapad vahetasin kevad-sügis saabaste vastu… Nii äge! Eeskujulik! Nii kevadine märtsi algusest saati! Nautisin sügist, nautisin talve, nüüd naudin kevadet – kõike täiega.

Armastan nelja aastaaega. Kui kogu aeg oleks soe ja ilus… No tore, aga nii üksluine? Kuhu jääb see arutu rõõm päikesest, esimestest lumikellukestest, puudest, mis otsekui üleöö roheliseks muutuvad? Nauding hommikusöökidest terrassil, tegemisi täis soojadest päevadest, sumedatest suveõhtutest… Ja hiljem see mõnus tunne, kui ilmad muutuvad jälle jahedamaks, saab suveriided kappi ära pakkida, nautida kollaseid lehti, siis jälle pimedaid õhtuid, küünlavalgust, jõule, lund… Oh, nii palju toredat!

Mul on olnud märtsis ülikiire aeg. Asendasin puhkusel olevat kolleegi – see oli vabatahtlik, tore, vaheldusrikas… Aga kuradi kiire ja kuradi väsitav 🙂 No täitsa sooda olin lõpuks.

Eelmisel nädalavahetusel sain muidugi ka puhata ja elu nautida – päris palju sai puslet pandud, aga ka näiteks kinos “Erikat” vaatamas käidud, pikal jalutuskäigul rannas, sushiõhtu oli… Ainult blogimiseni ei jõudnud 🙂

Sel nädalal läks tööl aga sama intensiivselt edasi ja ehkki kolleeg on neljapäevast saadik tagasi, siis minu väsimusaste oli nädala lõpuks tavapärasest tunduvalt suurem.

Eile lõpetasin kodukontoris töö üsna täpselt pool viis, aga olin terve teise poole tööpäevast tundnud, kuidas aju üldse ei tööta ja juhe on koos. Siis oli vaja veel tunnike kassitoitu lõikuda… Lõpuks räntsatasin veidi enne kuut diivanile ja tundsin, kuidas mitte midagi teha ei jaksa. Und ei olnud, aga mõttetöö oli ümmargune null ja silmad nii väsinud, et ei jaksanud ei lugeda, puslet panna, arvutist videot vaadata ega telefoni rullida. Mõtlesin, et tuleks siis jalutama minna… Hakkas juba pimedaks minema, keegi ei võtnud vedu, Nele lõpuks oli nõus tulema ja tegime kena tiiru, sain õhtu lõpuks peaaaegu 10k sammu täis. Koju jõudes oli juhe endiselt täitsa koos… Aga magasin öö ära ja täna hommikuks olin jälle tavapäraselt rõõmus ja rõõsa.

Rõõmuga toimetasin hommikusi toimetusi. Rõõmuga läksin kiigujoogasse. Pärast trenni otsustasin üle pika aja Jenny Krusest läbi astuda – seal oli NII PALJU ASJU, et üldse ei mahtunud ringi käima 😀 Aga vaatasin ja proovisin ühte ning teist, lõpuks ostsin… Kaks paari kõrvarõngaid 😀

Kodus hakkasin riidekappi revideerima. Saatsin sealt peaaegu kotitäie riideid teisele ringile. Muide, fun fact – just paar päeva enne tänast kapitühjendust olin kokku lugenud riidekapis riidepuud – vist mingi 73-74… Lugemise ajal vaatasin oma riideid selle pilguga, et kui palju on teiselt ringilt ja kui palju mitte… Üks t-särk oli ema antud, üks särk ja üks kleit 10+ aastat tagasi Reservedist ostetud… Kõik ülejäänu – Humana ja muud teise ringi poed. No ma ütlen, ei oska ma tavapoodides ostelda 😀 Pesu, sukki-sokke ja jalatseid muidugi ostan uuena. Vahetevahel mõne ilmastikukindla jope (aga jopesid ja jakke on mul piisavalt ka teiselt ringilt). Teksad ja retuusid on uuena ostetud – ma nii pikk, et teiselt ringilt leida keeruline. Paar basic toppi on uuena ostetud, ühed lühikesed püksid… Need kõik on aga kummutisahtlis 😀 Trenniriided on enamikus teiselt ringilt, aga trennirinnahoidja ostsin uuena (NewYorkeri soodukas kunagi, ilmselt ca 6€), hiljuti ostsin trenni jaoks body (ka NewYorker, 10€ äkki?) – õhurõngas ja hammockis on oluliselt lihtsam trikitada, kui vahepeal naba paljaks ei lähe.

Igal juhul proovisin igasuguseid suvisemaid riideid selga ja sealt saigi osa ära andmiseks kõrvale pandud – samuti mingeid praeguse hooaja riideid, mida pole eriti kandnud. Nii tore on asjadest vabaneda!

Õhtupoole tahtsin jalutama minna, aga kuna trenni, riietega toimetamise ja söömisega läks omajagu aega, siis kodust välja saime Plikaga alles viiest. No ja siis mul tuli meelde, et mul on sokke vaja. Mulle üldse ei meeldi sokke kanda, aga no olude sunnil on aeg-ajalt ikka vaja 😀 Ja mul on järjest mitu paari katki läinud, alles on palju erineva paksusega villaseid sokke, aga tavalisi praktiliselt mitte ühtki paari. No ma külmal perioodil kannan õhukesi villaseid sokke tavaliste asemel. Aga kodus, kuna sussid ei meeldi, on mul talvel jalas tavalised sokid, mille peale on tõmmatud villased… Ja need tavalised seal sees, saate aru, lihtsalt läksid kõik järjest katki!!

No igatahes, mulle ei meeldi riietele eriti raha kulutada. Minu jaoks on riided lihtsalt tarbeesemed, nö kulumaterjal nagu sokid ja aluspesu veel eriti. Nii et tahaks küll ägedaid sokke, aga näiteks Sokisahtlis ma ei käi, sest minu arust on sealsed hinnad overkill 😀

Plaan oli minna Plikaga Realiseerimiskeskusesse ja Pepcosse, kiirelt veits sokke ja pesu skoorida, siis Jaansoni rajal jalutada.

Nojah… Jaansoni rajale ei jõudnudki 😀 Ostlesime ära, ostsime ühe jäätise kah, selleks ajaks oli kell kuus läbi, päike läinud, automaatselt hakkasime kodu poole jalutama, mingi hetk tuli meelde, et oot, vale suund ju… Aga ei viitsinudki minna enam jõe äärde, sai ilus ilm maha magatud 😀 No hommikul trenni ja koju ju jalutasin, selles mõttes ok, täitsa raisku ei läinud 🙂 Läksime siis õhtul hoopis emale külla, seal oli ka tore.

Aga shoppamise mõttes oli väga viljakas ja see valmistas palju rõõmu – saime soodsalt vajalikku kraami. Realiseerimiskeskusest kolm paari sokke ja kaks rinnahoidjat, arve kokku ca 17€. Pepcos oli arve 30€, aga selle eest saime 2 rinnahoidjat, 13 paari sokke, 3 paari boksereid ja 5 plastist hoiukasti.

Mis ma endale sain, küsite? ÜHE paari sokke – ja need polnud ka päris need, mida oleks tahtnud, lihtsalt teised ei kõnetanud 😀 9 paari sokke ja bokserid olid Poisile – kõik ülejäänud riidekraam Plikale.

Ja no ausalt ma ei näe mingit põhjust rohkem maksta… Milleks? Nii tore, et sellised soodsad poed on olemas. Nii saab rohkem raha muudele toredamatele asjadele kulutada 🙂

Oleks ma selle peale tulnud, et tänasest saagist ka mõni pilt teha… Ei, kõik jagasin tubadesse laiali… Selline pilditu postitus siis seekord 😛

Läheb jälle käest ära

Kaks nädalat on jälle märkamatult möödas ja praegu ka lihtsalt istun ja kratsin kukalt. Ilmselgelt ei ole blogi mu elus eriline prioriteet, sest ma ei jõua kunagi nii kaugele, et võtaks aega millegi sisukama kirjutamiseks. Isegi mitte kassidest kirjutamiseni – no nende puhul mõtlen peamiselt, et tahaks paari iseloomulikku pilti saada igaühest, aga need peaks keegi siis tegema… Kirjutamise osa oleks lihtne 😀

Küll oleks tore, kui mõtted mu peas iseenesest postitusteks formuleeruks. Oi, kui palju sisu siia siis tuleks. Reaalsuses aga jaksan neid teemasid arutada vaid pere, õekese ja töö “pinginaabriga”… Inimestega, keda ma regulaarselt näen, ühesõnaga. Rääkida on lihtsam kui kirjutada. Kirjutamise asemel pigem loen ja panen puslet. Noh, tavaline värk.

Ma olin sunnitud sel nädalal kodu tavalisest enam korda tegema – see on nii tore, sest kui juba on korras, siis see omakorda innustab mind korda hoidma ja vabatahtlikult veel rohkem korda tegema. Vahepeal olid asjad pikalt käest ära – kogu aeg oli tunne, et kõik on sassis ja siis ei viitsinud ise ka eriti midagi teha. Aga nüüd on nii hea, kõik on ümberringi mõnus, täiesti loomulikult ning alateadlikult ma hoian seda korda, panen kõik asjad kohe ära, sätin vabatahtlikult lisaks. Näiteks külmkapi koristasin ja puhastasin ära, pärast seda enamiku köögikappidest ka… Ehkki mul oli plaanis sel nädalavahetusel üldse mitte koristada, vaid korras kodu nautida ja niisama leboda.

Kui jaanuaris panin viis puslet, siis veebruaris oli puslerindel pigem ikaldus. Ainsana sain valmis selle, millest paar nädalat tagasi pooliku pildi üles panin:

Eelmisel nädalavahetusel võtsime ette 3000tk väljakutse. Tükke nii palju, et võtsin 60×90 korktahvli kasutusele hiigelkandikuna pusletükkide jaoks 😀

Pusle aga väga ei edene, sest nagu öeldud, paras väljakutse – ja mina olen parasjagu hoopis lugemise lainel.

Mul on ülipikalt olnud lugeris paar Freida McFaddeni raamatut ja 22. veebruaril alustasin esimesega, milleks osutus “The Teacher”. See oli nii jabur, et ma pidin kohe tema järgmised raamatud ka ette võtma. Teisena lugesin tema kuulsaima – “The Housemaid” – ja sealt edasi “Never Lie”, “The Perfect Son”, praegu on pooleli “The Boyfriend”.

Ehk siis kahe nädalaga ligi viis raamatut. Ainult esimesele panin viis tärni, sest see üllatas kõige rohkem, sealt edasi oli kirjaniku stiil juba natukene tuttavam ja nii suurt vau-efekti enam polnud – kui oleks neid raamatuid teises järjekorras lugenud, oleks ehk ikka kõige esimesena loetu max punktid saanud? Ega ei tea. Mõni neist raamatutest on tsipa liiga tume ja f*cked up ka olnud, aga no need on ikkagi üldjoontes nii põnevad ja lähevad nii kiiresti… Nii ma siis neid neelan. Samal ajal ootab mind ka uus Fredrik Backman… Aga sellel on nii väike kiri ja mul on lugerist mugavam lugeda… Nii et see siis ootab…

Oo, ja olen pikalt mõelnud jagada kahte lemmikut, keda Facebookis jälgin:

Marko Pikkati pildiloomaaed sattus mu feedi esimest korda surematu teosega “(N)orm oja”. Tal on üliägedad sõnamängud! Minu kõigi aegade lemmik on siiski see – iga kord, kui seda kuskil näen või lihtsalt meelde tuleb, siis irvitan. See ei ole küll selline pilt, mida ma endale koju seinale tahaks, aga appi kui naljakas ja tabav 😀

Tal on igasugu muid ägedaid pilte ka kodulehel – mõtlen, et äkki kunagi peaks mõne valima seinale ka… Mul praegu pole eriti vaba seinapinda, aga… Kunagi, kunagi 🙂

Teine tore FB leht, mida jälgin, on Kassid tegutsevad – pole vist vaja küsida, miks 😀

Jälle nädalake möödas

Oh… Ei tasu blogimist jätta pühapäeva hilisõhtusse… Unustasin ennast jälle puslet panema ja märkasin mingi hetk, et kell on palju… Nüüd olengi juba nii väsinud, et miskit asjalikku kirjutada ei jaksa 😀

Mis siis sel nädalal põnevat juhtus? No otseselt põnevat – mitte kui midagi 😀

Poisi arenguvestlus oli. Noormees teatas, et teda motiveerivad vaid head hinded ja et kodus ta õppida ei viitsi, sest teab, et saab koolis nagunii läbi niisama ka. Ja hinded on tal täitsa kobedad. Mõned neljad, enamik viied. Praegu käib meil diskussioon selle üle, et ta on ümber mõelnud ja mõtleb Koidula asemel pigem Ühisele, kuna Koidulas olla kurjad õpetajad ja Ühis on meie kodule ju mõnusalt lähedal… Ja ehkki Ühis on mulle koolina ausalt öeldes ehk sümpaatsemgi kui Koidula, siis ma arvan 200%, et ta peaks minema just Koidulasse, sest seal peab ta heade hinnete nimel rohkem õppima ja saab tugevama põhja, kuna tal on kindel soov ülikooli minna. Kuhu – seda ta ei tea 😀 Ma lihtsalt ei näe teda kuskil mujal kui reaalsuunal. IT vms. Seega jah… Sundida teda ei saa, aga loodan, et siiski läheb Koidulasse.

Mina ostsin Poisile kolmapäeval 50€ kingad ülikonna juurde ja balli riietus oli seega olemas. Õekese vanim poeg, Poisi klassivend, käis riiete otsinguil alles neljapäeval – viimasel päeval enne balli – ja sai kokku suurepärase komplekti: Humana 2€ kingad ja 2€ pintsak, NewYorkerist 40€ identsed triibulised ülikonnapüksid. Muljetavaldav! Triiksärk oli tal juba varasemast olemas. Õeke ütles, et oli arvestanud 150€ väljaminekuga ja oli väga rõõmus. Kingad küll lagunesid ballil tantsides ära ja tuleb uued osta, aga see on väike mure 😀 Poiss unustas kingad pärast pidu Tallinna riietusruumi, aga see on ka loodetavasti väike mure, küllap need tagasi meieni jõuavad 😀 Peamine on see, et pidulikud riided said õigeks ajaks soetatud ja poistel oli peol väga lõbus.

Neljapäeval oli tööl doonoripäev. Hemoglobiin oli 125, napikas – aga sain veel anda. Peet mulle ei maitse ja maksa söömise harjumust ka pole (ehkki mul iseenesest pole selle vastu midagi). Ehk seda rauda siiski kuskilt tuleb piisavalt, et saaks järgmine kord ka anda…

Nädalavahetusel sain tavalisest rohkem kodust välja – käisin laupäeval Humanas (proovisin selga ilmselt mitukümmend asja ja ostsin lõpuks ainult ühe halli seeliku :D), täna käisime Kaaslasega kolmes eri toidupoes, seejärel kolmes eri riidepoes talle riideid ostmas ja lõpus viisime kuus kotitäit riideid ja muud kraami uuskasutusse.

Väga rahuldustpakkuv on asju elamisest välja saada ja uuele ringile saata. Sama rahuldustpakkuv on ka suurte allahindluste ajal shopata, kui on miskit juurde vaja 😛

Aga jah, üldiselt oli rahulik nädalavahetus – nagu alati. Pesin pesu, panin puslet, usual stuff.

Ööd on siin külmad

…päevad ka 😀

Aga külmast hoolimata ma nii väga naudin seda ilma. Lumi ja päike, imeline!

Käisime rannas jalutamas. Ei jõudnud kodust välja enne kella poolt nelja, aga päikest ikka veel jagus, mõnus! Meri oli jääs, lõputu valge väli, kõndisime õige kaugele. Kahju, et ei tulnud meelde kella sisse panna, oleks olnud hiljem pull vaadata jalutuskäiku meres. Samme tuli tänase päeva peale kokku 13k ja nüüd õhtul olen päris väsinud 🙂

Kui päikesele selja keerasime ja tagasi jalutama hakkasime, hakkas tuuli pisut näkku puhuma ja läks jahedaks, nii et tõmbasime mõlemad kapuutsid pähe. Mina peitsin ennast sinna sisse täitsa ära 😀

Ma olen ikka absoluutselt iga päev NII tänulik oma suusapükste eest. Aastaid ma neist unistasin ja nüüd sain nii imelist värvi. Täiega ilus, mõnus, mugav ja soe. Ideaalne minusuguse külmavarese jaoks. Eelmise aasta parim ost, ma ütleks 😀

Kannan neid peaaegu iga päev. Trenni minnes hea retuuside peale tõmmata. Kui jalutan kodust poodi, emale või õele külla – hea retuuside peale tõmmata. Jalutan pikemalt looduses – ikka hea retuuside peale tõmmata.

Tööl nendega muidugi ei käi, selles mõttes on mul eriti hea meel, et nüüd pikema tumesinise parka sain, mis tagumiku paremini soojas hoiab 🙂 Ja see on nii mõnusalt kaela ümber, et salli pole ka vaja. Mis muidugi tekitab tunde, et tahaks värvilisemat mütsi sinna juurde.

See tsipa lühem 3€ Vero Moda jope, mida sel talvel siiani kandsin, sobib aga mu arust suusapükstega isegi tiba paremini – esiteks on mu imeilusat värvi pükse nii rohkem näha (ja kui need on jalas, on tagumik nagunii soojas, nii et polegi lugu, et jope lühem)… Ja kuna selle jopega on vaja salli, siis mu lemmiksall on ka värvilaik seal kahe sinise vahel ja sobib samas idekalt mu pükstega. Nii et võib-olla hakkangi edaspidi kandma suusapükstega lühemat jopet ja muul ajal pikemat parkat.

Võrratu on käia talvel sellise külmaga õues ja mitte külmetada. Ometigi saan seda ilma täielikult nautida!

Scroll to Top