norra

Autolugu

Kui Abikaasa eelmisel suvel Norrasse tööle läks, polnud tal raha, et Eestist autot osta. Nagunii oli toona plaan pikemaks ajaks Norrasse jääda, välismaa autoga seal aga üle kahe aasta sõita ei tohi ja nö ametlik arvele võtmine on enamasti umbes sama kallis kui auto ise ehk täiesti mõttetu. Seega ostis ta koha peal auto, millega oli nii palju jama, et oleks olnud odavam algusest peale rendiautot kasutada… Selle tõdemuseni jõudsime muidugi alles pool aastat hiljem 😛

Kuna rendiauto maksab aga umbes €1000 kuus ja praegune plaan on Norraga aasta-kahe jooksul lõpparve teha, on Abikaasa juba mitu kuud rääkinud, et peab enne Norrasse tagasi minemist auto ostma. Kuulutusi ta vist vahepeal vaatas ka, aga tegudeni ei jõudnud enne, kui viimane nädal käes.

See oli vist teisipäeval, kui ta hakkas reaalselt laenu taotlemisega tegelema, kolmapäeva õhtuks oli sellega korras (eelistasime autolaenu liisingule, kuna sellega on auto algusest peale Abikaasa nimel ning välismaal on nii tunduvalt kergem asju ajada). Sobiva auto leidmisega läks rohkem aega, siis oli probleem selles, et omanik oli just neljapäeval Tallinnast ära, aga ei tahtnud asja reede peale jätta, kuna samal õhtul oleks pidanud juba laevale minema. Lõpuks sai Abikaasa autoomanikuga kokkuleppele, nii et nad kohtusid neljapäeva hommikul kell kaheksa ja lasid auto kiirteeninduses üle vaadata. Tulemus oli rahuldav, misjärel sai tehtud pangas ülekanne, ARKis paberid ümber vormistatud, kindlustus samamoodi ning seejärel saigi uue autoga koju sõita.

IMG_7867

2008 aasta Citröen Jumpy, kuuekohaline ja meeletult suure pagasiruumiga. Ega teda polegi kohane autoks nimetada, ehtne buss ju – ikka selleks, et Norras oleks mugav tööd teha. Nüüd on kaheks aastaks autolaen, aga üldiselt on see plaanis kiiremini ära maksta. Eks näis, kuidas kujuneb. Maksis €8500, osa maksime kohe sisse.

Loodetavasti teenib see auto meid hästi ja peab Norra mägiteedel kenasti vastu.

Kui autonumber oli olemas, sain lõpuks Abikaasale laevapileti ka ära broneerida. Tallinkil oli kajutikoht €155 ja kuna auto kõrgus on 8 cm üle nende normi, oleks pidanud selle eest €65 asemel €135 maksma (ok, lugesin, et paljud ostavad taolisel puhul ikka sõiduauto pileti ja tihti saavad läbi, ainult vahel on pidanud juurde maksma). Õnneks läheb Paldiskist ka DFDS, millega mu õeke enamasti sõidab, sellega sai €220 eest edasi-tagasi pileti, mis sisaldab ka sööki ning kinnitati, et auto kõrgus ei ole probleemiks, oluline on pikkus, mis jääb meil kenasti alla viie meetri. Tagasisõidu kuupäeva veel täpselt ei tea, aga seda saab muuta ilma igasuguste lisatasudeta, seega suurepärane.

Kuna pidime nagunii lastega sel nädalavahetusel Tallinnas olema, saamegi täna õhtul kõik koos sõita, Abikaasa läheb siis edasi Paldiskisse. Tagasi tuleb millalgi detsembris…

Autolugu Read More »

Ring on täis

Aasta tagasi otsustasime kolida välismaale. Nüüd otsustasime kolida tagasi koju 🙂

Elu on selles mõttes ikka imeline – kunagi ei tea, mis järgmiseks tuleb. Märtsis saime lühikese vahega kaks uudist, mis ühekaupa poleks meie edasist elu oluliselt mõjutanud, aga kuna tulid vaid paarinädalase vahega, pani see uuesti tehtud valikute üle järele mõtlema ja nii saigi lõpuks hoopis tagasi kolimise otsus tehtud. Katsun nüüd selle kaks kuud kestnud otsustamise protsessi siin ka lahti kirjutada. Varuge lugemiseks kannatust, ma lühidalt teatavasti ei oska.

Norra elul ei ole mitte midagi viga. Sisse elamine on olnud tänu võõrale keelele ja lastega kodus olemisele aeglasem, aga sellega olin ma arvestanud. Abikaasa töö on olnud pingelisem, kui oleks arvanud, aga ei midagi ületamatut. Autojamad ja sellest tulenevad rahajamad olid küll ootamatud ning säästmise alustamine lükkus tänu neile veidi kaugemale, samuti olid oodatust kallimad kulud toidule ja raamatupidamisteenusele (viimase vajalikkust unustati meile lihtsalt mainida). Aga nagunii oli plaanis otsida pikemas perspektiivis teine töö, oleks saanud oma jamad korda ja hakanud säästma – täpselt nii, nagu plaanis.

Ma ei jõudnud hakata Norrat armastama sel kombel, nagu armastasin Londonit – see oleks alles ees seisnud. Elasime siiski aeglaselt ja kenasti sisse – nii palju, kui hetkeolud võimaldasid. Sisustasime kodu, leidsime lemmikud toidupoed, närisime ennast läbi paberimajandusest, saime lastele sügiseks aiakohad. Augustis olekski alanud sisse elamine vol 2 – lapsed aeda, meie intensiivselt keelt õppima, mina tööle… Rohkem suhtlemist ja ringi liikumist.

Üks peamistest põhjustest, miks me siia kolida otsustasime, oli fakt, et töö oli nii kindel – lehed ju alati ilmuvad. Oli väga turvaline teada, et on stabiilne sissetulek, kuniks Abikaasa on valmis uue töö otsima. Muutused toimuvad aga igal pool – saime märtsi alguses teate, et leheringid tehakse ümber ja osad neist kaovad, nii et Abikaasa viimane tööpäev on 31. mai.

See teade valmistas meile kummalisel kombel pigem rõõmu – ilma puhkepäevadeta öötöö oli pingeline, uue otsimist olime seni edasi lükanud mõttega, et katsuks kõigepealt natuke keelt selgeks saada. Seda aga sellise tempo juures ei jõudnud, nii et võtsime juhtunut kui märki, et on aeg uus ja parem päevane töö otsida, nüüd ja kohe – oligi vaja, et keegi natuke tagumikust torgiks.

Aga siis saime kaks nädalat hiljem teada, et inimene, kes praegu meie kodus elab, kolib välja… 31. mail. Meil oli temaga tegelikult juba varem juttu olnud, et ta kolib, algselt pidi see juhtuma sügisel – hellitasin lootust, et ehk saame augustikuise puhkuse kodus olla, aga see polnud eriti tõenäoline. Nii et kui ta nüüd oma teatega tuli, siis olin jällegi lihtsalt rõõmus – Norras olid ju lasteaiakohad alles alates augustist ning võimalus veeta terve suvi Pärnu kodus, isegi ilma Abikaasata, tundus tõeline idüll.

Ma olen selline inimene, kes enne otsustamist pikalt ja põhjalikult tausta ja olusid uurib, aga kui otsus lõpuks tehtud on, siis enam teisele variandile ei mõtle. Muidugi igatsesin vahel Eesti järele, aga ma ei mõelnud sellest kunagi pikemalt – olime ju valinud Norra, seega keskendusin siinsele elule. Eesti aeg pidi olema paari aasta pärast.

Aga nüüd hakkasime mõtlema, kas nende sündmuste kuupäevade kokkusattumus pole ehk hoopis märk, et olekski aeg päriselt koju tagasi kolida. Ja siis, kus ma lasin endal teadlikult mõelda kohe Eestisse tagasi kolimise võimalikkuse üle, sain aru, KUI väga ma seda kõike igatsen.

Meie Norra kodu on väga mõnus – parem, kui me oleks julgenud loota. Tahtsin esimest korda elus nautida teadlikult üürikorteri võlusid ja seda ma ka sain. Aga… Teate, kui kiirelt see ära tüütas 🙂 Ja teate, kuidas ma igatsen OMA kodu järele – täpselt selliselt säästuremonditud kodu järele, nagu ta meist maha jäi. Suuri tube, päikest, aeda, laste oma väikest mänguväljakut… Isegi meie väikest kööki. Vannituba küll jah absoluutselt mitte 😀

Kodu keset linna, kust ma pääsen igale poole jala või jalgrattaga, kus bussipiletid on odavad ning on võimalus laenata ema autot, millega ma julgen ka päriselt sõita. Siinses liikluses pole siiani autot juhtida julgenud ning bussipiletid on nii kallid, et bussiga sõita väga ei raatsi. Küllap oleksin aja jooksul ikka vaikselt autosõitu harjutama hakanud ning tööle minnes kuupileti ostnud, aga jah…

Meie mõlema perekonda, kõige rohkem muidugi oma ema. Võimalust jätta lapsed kellegi hoida, et saaks mugavalt ja kiirelt omi asju ajada. Nüüd on nad lõpuks ometi nii vanad, et võib probleemideta ka näiteks paariks päevaks vanaema juurde jätta.

Veidi morbiidsemalt mõtiskledes – üks blogituttav kirjutas hiljuti, kuidas tema ema ilma igasuguse eelneva haiguseta lihtsalt jalapealt ära suri. Hvostovi artikkel ja selle kommentaarid panid elu üle järele mõtlema. Ma küll loodan ja palvetan, et meie pereliikmed oleksid terved ja tugevad veel aasta(kümne)id, aga kunagi ei tea, mis elul varuks on. Tahaks olla oma kallite juures, nüüd ja praegu.

Sõpru ja tuttavaid. Võimalust saada suvalisel hetkel kokku Tage, Kristina või Kaidiga. Või jätta lapsed vanaema juurde ning sõita nädalavahetuseks Tallinna või Tartusse teiste kallite juurde.

Võimalust osta oma toitu otse talunikult – selle asemel, et vedada kõik mahekraam koju supermarketist. Viimane on küll mugav, aga nii… Ebaisiklik. Mida isiklikum suhe mul toiduga on, seda parem.

Tuttavat (keele)keskkonda, kus iga asjaajamine ei nõua hulluks ajavalt palju paberimajandust. Oma kosmeetikut, juuksurit, hambaarsti. Selgelt eristuvaid aastaegu.

Ja ka võimalust otsida tööd, mis mulle tõepoolest meeldiks. Aasta tagasi tegin seda, edutult. Kandideerisin mitmele poole, käisin isegi ühel vestlusel, aga ei osutunud valituks. Poisile lasteaiakohta ei saanud, kõik tundus olevat ummikusse jooksnud. Välismaale kolimine tundus tol hetkel ainuõige lahendus – olin meelsasti nõus kodu jaoks säästmise nimel veel mõnda aega suvalist lihttööd tegema. Siin Norras mõtlesin aga miskipärast vaid sellest, mil moel oleks võimalik Pärnus normaalset tööd leida ning mul tekkis uusi ideid, mida teha teisiti, et see ka päriselt õnnestuks. Lisaks üldistele mõtetele sain paar päeva pärast meie kodu tühjaks jäämise teadet inspiratsiooni jutuajamisest ühe sõbrannaga, nii et nüüd on mul tööalaselt tegelikult veelgi konkreetsem siht ning ka mõtted selle saavutamiseks – aga sellest praegu pikemalt ei räägi, sest kõik on alles lahtine.

Alguses tundus praegu Eestisse tagasi kolimine võimatuna – alla andmisena, läbi kukkumisena. Olime ju tulnud siia selleks, et säästa ning oleksime siia jäädes selle eesmärgi kindlasti ka saavutanud. Kas me oleks säästnud just nii palju, kui algselt plaanisime, seda ei oska öelda, sest vähemalt praeguse töö puhul olid kulud arvatust suuremad ja mis edasi oleks tulnud, seda ju ei tea. Aga kindlasti oleks säästnud tunduvalt rohkem, kui sama ajaga Eestis. Ja ma ei ole harjunud alla andma, olen harjunud oma tahtmist saama 🙂

Aga kui ma olin kõiksugu asjad enda jaoks selgeks mõelnud ning süda karjus ikkagi üheselt Eesti järele, siis jõudsin järeldusele, et ju siis oli Norra mõeldud mitte säästmiseks, vaid andmaks mulle võimaluse veel ühe aasta lastega kodus olla ning saamaks aru, KUI palju mul tegelikult juba olemas on.

Sest jah, ehkki meil oli varasemast olemas välismaale kolimise kogemus, ka lapsega, siis nüüd oli olukord siiski mitmes mõttes täiesti uudne – seekord läksime võõrasse keelekeskkonda kahe väikese lapsega, OMA kodust, mis jäi meid ootama, linnast, kus olime elanud viimased kaks aastat oma perekonna lähedal. Jah, kodu vajab remonti ja tööd leida on raske, aga ometigi on nii palju juba olemas. Ma teadsin seda kõike ka aasta tagasi, aga tol hetkel tundusid takistused igapäevaelus liialt suured, olime väsinud üritamast – tundus, et jookseme lihtsalt peaga vastu seina. Ja eks ta ju nii olegi, et kõige paremini osatakse midagi hinnata alles siis, kui sellest on ilma jäädud. Meie puhul ei olnud me õnneks millestki ilma jäänud – kõik on endiselt ootamas. Ja nii ma avastasin, endalegi üllatusena, et minu jaoks on pere ja kodu – just selline, nagu ta hetkel on – olulisemad kui see raha, mis me siin Norras säästa võiksime. Et ma pigem elan Eestis, katsun pisitasa väikese rahaga midagi kodus paremaks teha ja loodan, et rahaline seis muutub siiski aja jooksul paremaks.

Abikaasa oli muidugi praktilisem. Tema oleks eelistanud siia jääda ja säästa 🙂 No temal on teine asi ka, ta on ju kogu aeg töötanud. Mina olen see, kes on neli aastat lastega kodus olnud, sestap on pere ja lapsehoidjate lähedus eriti oluline, samuti on mul suur kihk otsida tööd ning esialgne soov on just turvaline palgatöö, stabiilne igakuine sissetulek. Abikaasal seevastu on vähetasustatud palgatööst kõrini (normaalse palgaga tööd on aga Pärnus raske leida 😀 ), tema tahaks pigem mingit oma asja ajada – mis ka esialgu kindlasti eriti sisse ei tooks, aga oleks vähemalt oma.

Kaalusime vahepeal isegi kaugsuhet. Mitte et see variant oleks mind eriti rõõmustanud, aga tundus, et kui minul on nii suur Eesti-igatsus ja temal samas nii suur soov säästa, siis võiks ju mõnda aega nii elada. Aga mul oli tingimus, et pool ajast peab ta siiski kodus olema 🙂 Ja sellist tööd leida on teadagi keeruline.

Õigemini – üks võimalus oleks isegi olnud. Nimelt kolib Külli sügisel lastega Eestisse, sest tal on magister pooleli ja akadeemilist ei saa enam pikendada. Minu jaoks oli see veel üks märk Eesti kasuks – oleksin oma ainsast Norra sõbrast ilma jäänud. Külli mees, kellele jäi tema ring alles, plaanis varianti olla kuu siin ja kuu Eestis – leida pooleks ajaks endale keegi asendama. Nii oleksid nad põhimõtteliselt võinud tööd sel kombel jagada. Ainult et numbreid ritta lükates tundus mulle kahtlane selle plaani rahaline mõttekus – sellesama töö puhul on kohalikud kulud siiski piisavalt suured ning kui kasutada rendiauto asemel oma autot, siis ka täiesti ettearvamatud (autoremont, teadagi). Ära elanud oleks küll, aga ära elaks Eestis ka. Suurt säästmise võimalust ei tundunud sel kombel olevat, seega jätsime plaani sinnapaika.

Meil oli märtsi lõpus üldse üsna pingeline periood ja palju tülisid. Lihavõttepuhkuse ajal saime aja maha võtta ja rääkida, pärast mitmeid pikki jutuajamisi otsustas Abikaasa lõpuks ka ikkagi Eestisse jääda. Kas ta otsib palgatöö või mõtleb välja selle oma asja, millega tegelema hakata, see on juba tema otsustada. Eks palju sõltub ka sellest, mis palka mina saama hakkan, aga arvestades seda, et alustan tõenäoliselt uuel erialal nullist ning olen mitu aastat tööturult eemal olnud, siis on temal oma kogemustega igatahes tunduvalt suurem võimalus minust suuremat palka saada.

Ma ei tahtnud meie plaane enne avalikustada, kui on kindel, et saame ikka Pärnusse jääda – oluliseks faktoriks olid lasteaiakohad, mida Pärnus hakati õnneks jagama alles aprilli lõpus. Järjekorras on nad ju juba ammu, Plika sai koha juba varem ning oleks saanud ka eelmisel sügisel… Lükkasin järjekorra ära kolides 2015. sügisesse, nüüd sai siis tagasi sellesse sügisesse tõstetud. Ja kui ma nüüd aprilli lõpus kirjutasin ja uurisin, kas on juba midagi otsustatud, sest meil oli vaja siinses korteris välja kolimisest kuu ette teatada, siis saingi täna lõpuks kauaoodatud vastuse, et lastele on kohad olemas. Hiljemalt 15. maiks oleks teada antud, aga jah, meil oli selle teada saamisega kiire. Nii et nüüd on siis kindel – tuleme ja jääme 🙂

Mina lendan ema ja lastega 27. mail. Abikaasa peab 31. maini töötama, nii et tema tuleb veidi hiljem järele. Nüüd on siin variant, et äkki ta ikkagi saaks endale ka uue postiringi, nii et selles mõttes oleks võinud elu Norras ehk isegi täitsa vanaviisi jätkuda – samas kodus, sama töö peal, lapsed oleks läinud lasteaeda… Aga jah, mina ei taha, tahan koju 🙂 Abikaasa töötab siin ilmselt mingi hetk veel paar kuud. Kui kõik läheb plaanipäraselt, siis saab ta suve meiega Pärnus olla, augusti lõpus paariks kuuks tagasi tulla ja siis püsivalt Eestisse jääda. Teine variant, et jääb suvel kauemaks Norrasse, aga ma loodan, et ta saab ikka koos meiega puhata. Suviseks äraelamiseks on igatahes rahalised vahendid olemas, sügisest tuleb tööle minna. Varem võib muidugi ka 🙂

Nii et jah, ring on täis. Võõrsil käidud, kodu ootab 🙂 OMA kodu, pere ja sõbrad – nüüd ja kohe, mitte kahe-kolme aasta pärast. Küll saab ka remondi kuidagi tehtud, alati oleme kõige soovituga hakkama saanud.

Kahe nädala pärast tuleb ema külla. Kolme ja poole nädala pärast lendame tagasi. Ei jõua ära oodata!

Ring on täis Read More »