edevuse laat

Mäletab keegi, et kunagi ammu-ammu määrati sobivaid värve naha, silmade ja juustetooni põhjal ning jagati tüübid neljaks aastaajaks? Millalgi kooliajal üks mu ema sõbranna sellega tegeles ja siis meid kõiki “ära määrati”. Ega ma ei mäletanud kogu sellest teooriast muud, kui et talv ja suvi on külmad toonid, kevad ja sügis soojad – et külmade toonidega sobib hõbe ja soojadega kuld. Ning et meie emaga oleme suvi. Seda, et õekesele ka toona värvianalüüsi tehti, ma üldse ei mäletanudki, aga ka tema määrati suveks.

Vahepeal on möödunud nii umbes 20-25 aastat 😛

Õeke kurtis, et tal on vaja uusi riideid ja uut stiili, aga tema ei tea, mis talle sobib. Ta siin parasjagu õpib uusi asju, tahab oma ettevõtet käima panna ja noh, sellega seoses on vaja teha koduleht, mis peegeldaks teda ennast ja ise kah esinduslik välja näha, kui tulevikus klientidega kokku saada. Nii ta otsustas, et on vaja stilisti. Googeldasime pisut ja leidsime selle käigus värvianalüüsi, mis osutus samaks aastaaegade teemaks, millega meil kunagi põgus kokkupuude oli – küll aga on seda teooriat vahepeal kõvasti edasi arendatud, nüüd on tüübid jagatud 12 kuuks ja igal kuul siis omad nüansid.

Minul on üpriski oma väljakujunenud stiil ja oma lemmikvärvid, aga ma olen samas üsna värvipime ja ma pole kunagi osanud öelda, mis värvid kellelegi sobivad – tihti kõhklen iseendagi puhul. Seega otsustasin, et oleks äge õekesega koos minna ja lasta ennast ka uuesti “ära määrata”. No ja siis kuulis meie juttu Plika ning avaldas soovi kaasa tulla. Lisaks oli tulemas 15. sünnipäev tema pinginaabril ning küpses plaan ka tema kaasa võtta – ütlemata, kuhu ta viime. Nii oli meid lõpuks koos neljane kamp.

Värvianalüüsi tegijaid pole Eestis vist just ülearu palju, aga mõned siiski. Meie valisime Carol Toomsalu Meeletu ilu eelkõige just sellepärast, et meile meeldis mõte isiklikust lähenemisest ja kindlasti aitas kaasa ka ühe sisulooja suht hiljutine artikkel, mis oli väga sümpaatne lugemine ning tundsime, et just seda tahaks ise ka.

Hirmus raske oli leida aega, mis meile kõigile neljale sobiks – põhimõtteliselt oli ainult üks kuupäev, mis kõne alla tuli ja Carol tegi oma plaanid ümber, et meie seltskond just 30. augustile mahutada.

Meil oli õekesega kõik ära korraldatud ja läbi räägitud, plaanid viimse detailini paigas. Õeke tahtis Ikeasse mõningaid asju tagastada ja mina juhust kasutada, et Tallinnas olles tee peal ka mõned puslevahetused teha. Ikea kraam oli autosse laaditud, puslekohtumised kokku lepitud, Plika pinginaaber meile ööseks kutsutud, et järgmisel varahommikul Tallinna poole sõita… Ja hommikul, kui õekest meile hommikust sööma ootasin, sain selle asemel hoopis kuulata tema öösel kell neli saadetud häälsõnumit, et ta on toidumürgitusega täiesti rajalt maas ega ole võimeline voodistki tõusma.

Ütleme nii, et mul oli full on paanika. Kui poleks kokku lepitud üllatuskingitust Plika pinginaabrile, oleks palunud kogu ürituse edasi lükata, aga antud asjaoludel ei tulnud nii viimasel minutil alt ära hüppamine kõne alla. Ma olen teatavasti üsna kehv autojuht, eriti jälestan suuri maanteid rohkete rekadega ja Tallinnas sõitmist. Koroonaajal, kui Kaaslane haiglas oli, sai Tallinna vahet uhatud küll, aga hiljem pole õnneks olnud eriti vajadust väljaspool Pärnut autot juhtida. No ja nüüd siis olin sunnitud täiesti ootamatult ise rooli minema.

Võttes etteruttavalt kokku kogu selle päeva sõidukogemuse, siis olin kogu aja meeletult pinges ja närviline. Maanteel ei julgenud teha ühtki möödasõitu, kui selleks just eraldi rida polnud, mis tähendas, et tiksusin suurema osa ajast 80 kiirusega mõne reka taga. Tallinnas sees suutsin absoluutselt igasse kohta sõites vähemalt ühe korra valesti sõita – no mul oli kokku lepitud kõigepealt kaks puslevahetust, siis värvianalüüs, pärast Kristiine keskusesse, siis veel üks puslevahetus Sauel ja tagasi Pärnusse, nii et neid sihtkohti ikka oli… Aga ära ma sõitsin ja ellu ma jäin – järgmisel päeval olin enda üle uhke kah. Sellegipoolest pole kogemus, mida tahaks korrata. Laske mul sõita väiksemates linnades ja äärmisel juhul vaiksematel maanteedel. Muu ma jätaks parematele juhtidele 😛

Igatahes – kui me lõpuks värvianalüüsi kohale jõudsime, olin paras närvipundar. Aga järgnevad tunnid olid nii ägedad, et sõidupinge ununes üsna pea.

Värvianalüüsi mõte on leida toonid, mis tõstavad esile su loomuliku ilu. Kandes oma sobivaid toone, läheb tähelepanu sind vaadates kõigepealt näole. Kandes mitte nii sobivaid toone, läheb tähelepanu kõigepealt riidele, mis sul seljas. Mis ei pruugi kah olla tingimata halb. Ja kui näiteks muidu külmade toonidega inimene värvib juuksed mõnd sooja tooni, tekitab see kontrasti, mis võib ka olla iseenesest väga äge. Aga just oma toonid panevad su eriliselt särama. No umbes selline teooria. Ma pole ilmselt selle seletamises kuigi osav 😛 Aga siin pildi peal on näha kõigi kuude värvipaletid ja Carol seletamas, palju osavamalt kui ma teile 😀 Plika pinginaaber saigi alles koha peal teada, kuhu ta veeti 😛

Värvianalüüsi alustuseks proovitakse su näo juurde järjest kõigi 12 kuu värvidega rätikuid – ja kui neist sobivaim on leitud, siis hakatakse edasi proovima konkreetseid toone, et leida need kõige paremad, mis just sinu naha, silmade ja juustega kõige paremini kokku sobivad. Carol annab need parimad lõpus ka värvikaartidena kaasa, et oleks hea hiljem poes käia. Ja enamasti need värvikaardid ei ole päris kõik just selle kuu omad, vaid saab “laenuks” ka mõne teise kuu sobivaid värve. Selline täppisteadus ja personaalne värk. Neid parimaid värve koguneb lõpuks 15-20 ringis.

Sel pildil olen ma oma kuu “rätikuga”:

Olin alguses pisut murelik, kas on üldse mõtet teha värvianalüüsi teismelistele, kes kogu aeg oma juukseid värvivad. Carol ütles, et ikka tasub ja et võiks olla 1-2cm juuksevärvi väljakasv, sellest piisab. Plika juuksevärv oli jõudnud õnneks piisavalt välja kasvada. Plika pinginaabri emale lugesin sõnad peale, et ta jumala eest ei laseks juukseid värvida enne, kui oleme ära käinud 😀

Meil oli kokku lepitud, et laseme kõigepealt tüdrukutele analüüsi ära teha, siis saavad nemad Kristiinesse minna ja teha, mis iganes soovivad, kuni meie õekesega oma analüüsid kätte saame (nüüd siis küll mina üksi). Ja nagu arvasingi, soovis Plika pinginaaber, et Plika oleks kõige esimene ja tema siis teine.

Plika oli juunikuu, hele külm suvi. Plika pinginaaber oli september, novembri mõjutustega – soe…? sügis. Appi, ma olen juba ära unustanud, mis need omadused seal olid… No aasta peale kokku külm ja soe, hele ja seega ilmselt kuskil ka tume, kevadel oli näiteks üks kuu kirgas ja kindlasti olid mingid lisaomadused veel erinevatel kuudel… Aga no paremini meelde jäi ikka see, mis enda kohta käis 😀 Mina olin juuli – külm suvi.

Plikale meeldivad rohelised ja pruunid “metsa”toonid, Plika pinginaabri riidekapis on peamiselt valged ja sinised toonid… Ehk siis mõlemad olid harjunud eelistama just nö valesid toone. Naersime, et nad peaks oma riided või kehad ära vahetama. Väga äge oli, et nad just sellised kontrastid sattusid. Igal juhul oli küllaga põnevat avastamist, lisaks värvitoonidele saime lõpuks soovitusi ka sobiva huulepulgatooni osas – ja Plika pinginaabril oli meigikott kaasas, nii et ta sai seal oma meigiasjade kohta ka küsida soovitusi, mis paremini sobib ja mis mitte.

Tüdrukud olid mõlemad kogu päevast ja kogemusest vaimustuses. Eriti äge on mu arust just see, et teismelised võivad ju olla pisut skeptilised või oma harjumuspärases kinni ning nii mõnigi värv võib alguses väga võõras tunduda, nii et kohe ei julge ehk katsetama hakata – parimate värvide kaardid jäävad aga alles, saab kasvõi aastaid hiljem need välja kraamida ja poodi minna.

Siin pildil on Plika ja tema pinginaabri värvitoonid:

Siin on needsamad toonid selle kuu ametlike toonide “sees”:

Ja minu toonid (meil oli Plikaga kuus ühist, aga ma unustasin nendest eraldi pilti teha):

Mulle endale on alati meeldinud erksad toonid, aga suve toonid on pigem tuhmimad, nö halliga segatud. Need mu lemmikud erksad on pigem talve toonid – talve aga on eestlaste hulgas väga vähe, sest see nõuab suuremaid kontraste. Õnneks sain ma õige mitu tumedamat tooni talvelt laenuks. Ja pika lunimise peale ühe punase ka 😀 Mulle ju hullult meeldib punane, see on alati olnud üks minu leivanumbreid… Aga punane teadagi on enamasti soe. No lõpuks sain endale külma “sinipunase” 😛 Otse loomulikult ei peaks suvi kandma musta, nii et see soovitati mul asendada võimalusel erinevate hallidega, samuti sobisid mulle teatud tumesinised ja tumerohelised. Sain kinnitust sellele, et valge ja pastelsed toonid, mis pole mulle kunagi meeldinud, ei olegi minu teema. Oma “valge” ma muidugi sain, selle nimi oli vist rose beige… No selline hallika alatooniga. Peale punase mulle üldiselt meeldivad üsna õiged toonid – tõsi, ma olen neid siiani eelistanud küll pigem erksamatena, aga nüüd siis tean, et peaksin pigem eelistama neid tuhmimana, halliga segatuna. Ja mitte ükski kollane toon mulle ei sobinud.

Õeke leppis omale värvianalüüsiks uue aja kokku ja läksin temaga järgmisel nädalal Tallinnasse kaasa, sest NII PÕNEV! Ja teate, mis temal välja tuli? Et kunagi määrati ta suveks, aga tegelikult on hoopis hele kevad 😀 Inimene on 20 aastat teadnud, et talle sobivad külmad toonid, siis saab järsku teada, et ups, tegelikult hoopis soe. Tal oli seega eriti šokeerivate tulemustega analüüs ja palju ümber harjumist.

Carol vaatas tükk aega, kas on hele suvi (sama, mis Plika) või hele kevad, aga lõpuks ütles, et ikka kindlalt kevad. Siin on mõlemad näha, aga võitjaks osutus parempoolne:

Õekese toonid said üles pildistatud kahe erineva kuu “sees”. Ta oli mai… Aga ma ei teagi, mis see teine kuu on 😀 No märts või aprill, muud varianti pole 😀 Igatahes tema sai soovituse kasutada oma garderoobis 80% heledaid toone, kuna aga tumedaid on ka lisaks vaja, siis 20% võivad olla siis need nö laenatud tumedamad alumisel pildil.

Mina olin kasutanud juhust ja vedanud kaasa hunniku oma punaseid riideid, et uurida, kas ma tõesti peaks need kõik oma riidekapist välja viskama. Minu suureks kergenduseks jäi kaks lemmikut täitsa alles (sh see punane kleit alloleval pildil, juhhei). Aga rohkem muidugi läks… 😀 Samuti oli mul kaasas paar erksamat riiet, mille kohta kahtlustasin, et need vist ikka suvi ei ole ja tõepoolest, olid pigem talv… Küll aga sain loa neid edasi kanda ja soovituse erksaid toone heleda roosa huulepulgaga tasakaalustada – sh seda rohekat pluusi pildil.

Värvianalüüsist edasi on võimalik ka Caroliga poodi minna – ja õeke tahtis seda ka. Soovitus oli, et värvianalüüsi ja poeskäigu vahele jääks vähemalt paar nädalat, et oma toonidega harjuda ja selle aja jooksul kindlasti ka ise oma värvidega poes käia ja üritada miskit sobivat osta. Nende kolme nädalaga olin mina teinud õige mitu Humana tiiru ja ostnud õige mitu asja – õeke ostis ühe 😀 Minul oli lihtsam leida turvalisi tuttavamaid toone – halle, tumesinist, tumerohelist… Heledamate ja roosade ja lilladega ikka kahtlesin, kas see nüüd on minu oma või mitte.

Igatahes, eile käisime õekesega Tallinnas ja saime Caroliga Ülemistes kokku, et õeke saaks koolitatud, kuidas poodidest oma toone üles leida. Teooria on siis selline, et kui oma värvikaardid nö lehvikuna laiali lööd ja proovid seda mingi riide taustale, siis kui sulanduvad, on sinu värv, kui pigem on suurem kontrast, siis mitte. Aga jah, need nüansid… Et õeke saaks aru, kas tegu on kevade või sügisega, näiteks. Mul on heledate, lillade ja roosade puhul kohati isegi raske aru saada, kas need on külmad või mitte. Kui ma alguses arvasin, et mulle värvianalüüsist piisab, edasi saan ise hakkama, siis olles mitmeid kordi Humanas paljude toonide juures kahelnud ja eile jälginud seda, kuidas õeke õppis oma toone tuvastama, siis mulle tundub, et ma ikka tahaks ise ka 😀

Kaks tundi möödus kiirelt, jõudsime käia paaris riidepoes ja ühes kosmeetikapoes. Riidepoodides pildistas õeke üles kõik oma toonis riided, mis talle vähegi meeldisid, et neid hiljem selga proovida. Kosmeetikapoes saime me mõlemad endale sobivad huulepulgad. No ühe olin ma tegelikult juba varem ära ostnud, selle näidise järgi, mis Carol mulle kaasa pani – aga nüüd sain teise veel lisaks ja oleks saanud ka kolmanda, kui ma oleks olnud nõus kasutama kauapüsivat vedelat huulevärvi, mis oli nii kleepuv, et hakkas vastu või maksma 50€ Yves Saint Laurenti huulepulga eest, mis oli ülimõnus konsistentsiga ja õiget tooni, aga krt, no ausalt käsi ei tõuse sellist summat huulepulga eest välja käima. Kuni 10€ on mu arust mõistlik hind, 20€ ma võin ka veel maksta õige tooni eest, vb isegi 25€ käiks pika hambaga välja, aga 50€… Nope. Selle raha ma maksan pigem Carolile, et ta mind juhendaks ja koolitaks, see on tunduvalt mõistlikum investeering 😀 Ühesõnaga seekord meil sai lihtsalt aeg otsa, aga kuna me kohtume tulevikus kindlasti veel, siis loodan, et väisame mõnd teist kosmeetikapoodi ja leiame mulle ka mõistliku hinnaga roosa – samuti tahaks ma ikkagi ühte külma punast, mida samamoodi sellest poest ei leidnud, kus me seekord käisime.

No ja kui kaks tundi oli läbi ning me olime saanud  õekesega pisut süüa, puhata ja hinge tõmmata, käisime veel vähemalt sama pikalt poodides – õeke proovis kõiki neid riideid, mis varem välja valitud said, tegime kõigist pilti, õeke ostis nii mõnedki ära ja lõpetuseks käisime talle veel uut pesu ka ostmas. Lisaks ostis ta endale huulepulga ja -läike ning ripsmetuši. Ühesõnaga päev läks täiega asja ette ja õeke proovis õhtul kodus asju selga ning kirjutas mulle, et tunneb ennast nii ilusana. Ta oli ise ka täitsa hämmingus, sest tavaliselt ta vihkab shoppamist ja ei leia midagi, aga nüüd sai ühe päevaga nii palju asju ja ise nii rahul.

Ma spetsiaalselt otsisin kõik tema ostud (no need nö päris riided, mitte pesu) veebist üles, et jääks mälestus (sest need pildid, mis me poodide riietuskabiinides kiiruga klõpsisime, polnud blogi jaoks piisavalt esinduslikud). See üliäge kollane litritega kampsun on pildi peal küll üsna ilmetu. Tegelikult näeb täiega äge välja. See oli üks neist, mille kohta Carol ütles, et proovi, õeke arvas, et proovida ju võib, aga ei tundu tema stiil – ja seljas hakkas meeldima.

Ühesõnaga ÜLIÄGE kogemus on see kõik olnud, tahtsin juba ammu teiega jagada, aga nagu isegi näete, on see postitus hirmpikk ja mul polnud selle kirjutamiseks varem lihtsalt mahti. Nüüd, pärast kolmandat korda, tahtsin emotsiooni pealt ära kirjutada, enne kui jälle muu elu peale tuleb.

Carol on ääretult sümpaatne ja lahe, rõõm on olnud temaga kõik need korrad kohtuda ja neid kordi tuleb kindlasti veel. Õeke tahab veel ühte poeskäiku, et oma stiili kujundada ja mina vist tahaks ikkagi värvide valimise õppetundi… Ja no tegelikult ma tahaks kogu oma riidekapi Caroliga üle kontrollida 😀

Ma olen aastaid olnud oma stiiliga täiesti rahul ja olen praegu ka, aga olen ka alati olnud teadlik sellest, et ma olen “värvipime” ja et kõik mu lemmiktoonid ei pruugi olla minu jaoks parim valik. Areneda mulle aga väga meeldib ja minu jaoks oli üliõige otsus minna stilisti juurde ja lasta kogenud silmaga inimesel endale parimad toonid välja valida. Koos poes huulepulgatooni valida oli ka ikka hoopis teine asi, kui üritada ise selle värvinäidisega õiget tooni leida… Ja nii head on sellised soovitused, et ok, kui sulle meeldib see erk värv, siis kanna pealegi, aga tasakaalusta heleda huulepulgaga. Ma ise lihtsalt ei taju selliseid asju 😀 Nii et kui saaks õiged huulevärvid ostetud, oleks pikemalt mureta ja kui ma saaks korra koos Caroliga poes käia ja õppida paremini oma värve tuvastama, siis sellega vast saaksin tulevikus ise hakkama.

Kusjuures minu arust on värvianalüüs täpselt selline asi, mida võiks teha korra elus KÕIK inimesed. Igaüks saaks sealt midagi uut. Ja värvipimedad nagu meie õega – sellised muidugi eriti palju kasulikku 😀 Mul on plaanis mingi hetk ka meie meespere Caroli juurde saata. Mehed, ta ütles, pikka juttu tihti ei taha – ja huulepulgatooni neile ka valima ei pea 😀 😀 – neile lihtsalt anna sobivaimad värvid kätte ja nad on väga rahul. No vaatame, millal me sinna jõuame… Aga kunagi kindlasti! Ja see on nii põnev, et ma kohe tahaks kõik oma sõbrad ka Caroli juurde saata ja nendega kaasas käia, et näha nende kogemust ja avastusi. No lihtsalt nii põnev, noh!

Ma ei meigi ju ennast üldse – lihtsalt ei viitsi ega tunne vajadust, olen enda meelest niigi kobe ja õnneks on mul loomulikult tumedad kulmud ning ripsmed. Kui oleks mõni ülipidulik sündmus, laseks kosmeetikul meigi teha, aga niisama piduliku sündmuse puhul olen siiani tundnud, et huulte punaseks värvimisest piisab küll 😀 Huulepulk on põhimõtteliselt ainus meigitoode, mida olen nõus regulaarsemalt kasutama, sest minimaalse vaevaga maksimaalne efekt, samuti ei pea seda õhtul eraldi eemaldama, kulub ise maha 😀 Kui ma ökopoe juhatajana töötasin, olin rohkem klientide silme all ja siis viitsisin huuli värvida küll, aga viimased kuus aastat töötan kontoris, kus keegi ennast suuremat ei meigi, pole tundnud meikimiseks mingit vajadust ega survet – seega olengi parimal juhul korra-paar aastas peole minnes huuled punaseks võõbanud. Aga nüüd kogu sellest värvianalüüsi teemast innustust saanuna tunnen, et huulepulga kasutamise võin endale jälle külge harjutada küll. Kui spetsialist on mulle minu parimad toonid välja valinud, siis miks mitte 🙂

Seega ma lõpetuseks tegingi pilti oma huulepulkadest – kaasa arvatud sellest punasest, mis on vale nii toonilt kui läikelt. Suvi peaks matti huulepulka kasutama – kerge läige on ok, aga mitte full on läige. Ma olen alati läikeid eelistanud, aga nüüd tunnetan, et matt, kui see pole liiga matt, on tegelikult päris mõnus. Nii et ma siis katsetan.

Need kaks on hiljuti ostetud õiged toonid:

Sorry, selfid on suht suvalised klõpsud, mul lihtsalt polnud kuskil väga head valgust ja ma üleüldse pole eriline selfitaja 😀

Siin on vale punane:

Kärtsroosa, mille ostsin Caroli kaasa antud värvinäidise järgi ja mille suhtes ma olen endiselt pisut kõhklev – aga see olevat täiesti tavaline, et “õige” huulepulgatoon paneb alguses kulmu kergitama 😀

Ning lilla, mille Carol mulle eile välja valis ja mis mulle neid kõigist kolmest hetkel kõige rohkem meeldib.

Ootan juba põnevusega, millal jälle Caroliga kokku saame, seniks aga käin värvikaartidega Humanas ja üritan oma uusi toone avastada.

Kogu selle kirjutamise peale on kell märkamatult üks saanud ja äratus on juba 6.40… Tuleb lühike öö, aga no mis seal ikka, üritan üle elada 😀

Temu kohta räägitakse igal pool hirmus palju halba. Andmelekked – ok, ma äppi pole kasutanud, tellin ainult arvutist. Eetilisus – on nad palju hullemad kui Aliexpress, Shein vms suured Hiina lehed? Alist olen aastate jooksul ikka tellinud vajalikku nodi, sest kui see on ikka kordi odavam kui poes, siis milleks maksta rohkem… Aga riideid ja jalatseid pigem mitte, sest neid on vaja proovida ja vähemalt minu puhul selgub proovimise ajal enamasti, et ikkagi ei sobi. Ja Alisse ju tagasi saata ei saa.

Mul on juba päris mitu suve olnud probleem, et ei leia kohalikust kaubandusest jalatseid, mis meeldiks ja sobiks – nii välimuse, mugavuse kui hinna poolest. Kui soojade kvaliteetsete jalanõude eest olen nõus rohkem raha välja käima, siis suvejalatsid, mille kandmise periood on pigem lühike – no üritaks pigem soodsamalt läbi saada, eks. Ja nii ma olingi olukorras, kus aastaid tagasi ostetud plätud, sandaalid ja kingad kõik üksteise järel lagunesid, kuni mul polnudki lõpuks eriti miskit kanda – või siis kandsin selliseid, mille koht oleks pigem olnud prügikastis 😀

Sellepärast ma Temut katsetama hakkasingi. Sest seal, erinevalt Alist, on esiteks tagastusvõimalus, teiseks töötav otsingusüsteem, kust saab valida oma jalanumbri ja kolmandaks on iga toote juures konkreetne sisetalla mõõt. Mina tuvastasin üsna kiirelt, et nende 41 jalatsid on mulle väikesed, nii et ma panin otsingusse 42-43. Ja kohati on 42 ka väike. Minu jalalaba mõõt on… Issand, olen jälle unustanud, äkki 26,5cm? Üldiselt suvejalatsitel on sisetalla mõõt mul 27cm, plätudel vahel enamgi. Nii ma siis sellest lähtusin ja tellisin jalatseid, mille sisetalla mõõt oli vähemalt 27cm.

Sellest muide ju ei piisa, et suurus on õige… Ikka on enamik jalatseid ebamugavad 😀 Tagasi olen saatnud tunduvalt enam, kui alles jätnud. Ja muidugi me võime rääkida siin kõigi nende Hiina vahet liikuvate pakkide keskkonnamõjust, aga praegusel hetkel on mul rahaline seis täpselt selline, et pole väga võimalust keskkonnahoidlikke kalleid valikuid teha. On vaja jalatseid, mis oleks mugavad, ilusad ja soodsa hinnaga – nii et kui pean selle nimel Temust tellima ja üle poole tagasi saatma, aga selle tulemusena on mul vähemalt midagi jalga panna, siis mu arust päris hea diil. Mul ausalt võtab see ka vähem aega ja energiat, kui kõiki Pärnu kingapoode läbi kammida, tõdeda enamike meeldivate jalatsite juures, et minu numbrit pole, nii et valikut nagu lõpuks väga ei jäägi – ja noh, alternatiiv oleks minna Tallinna, mis oleks veel tüütum ja ajakulukam. Pigem veedan mõne tunnikese Temust valides.

Alguses olin skeptiline nende tagastuse suhtes. Eks ma mingil määral enne googeldasin ja teadsin, et üldiselt toimib, seega julgesin proovida. Kõige olulisem asi, mis meeles pidada, on see, et pakki avades ei tohi ära visata ega segi ajada neid pakendeid, mille sees tooted on – tagastamiseks on vaja samadesse pakenditesse tagasi panna, sest nende peale on kleepsud koodidega, mis tõendavad, et sa ikka Temu kraami tagasi saadad. Tellisin esimene kord õige mitu paari musti jalanõusid, kus kõigil oli kleepsul kirjas black ja sama number ning jalga proovides lihtsalt viskasin kilekotid kõrvale… Hiljem siis leiutasin 😀

Praeguseks olen tellinud kolm korda, igast pakist üle poole tagastanud, aga omajagu kraami on ka sobinud. Ma täpselt ei tea, mis loogika neil seal raha tagastamisega on, aga alla 100€ summa puhul tuli summa mu krediitkaardile tagasi suht järgmisel päeval, kui olin paki automaati pannud – üle 100€ tagastuse puhul pidin ootama, kuni pakk jõuab nende lattu, aga ka see juhtus ülikiirelt – 25.07 panin paki automaati ja 01.08 oli raha arvel. Lisaks saatsid nad vahepeal meile, kus teavitasid, kusmaal tagastus parasjagu on, samm sammu haaval oli ära näidatud, mis veel teha vaja, kuni raha tagasi saab.

Tagastada on ülilihtne – paki kokku ja vii lähimasse DPD pakiautomaati. Kui esimest korda, juunis, ei saanud veel automaadis QR koodiga tagastuskleepsu, vaid selle pidi eelnevalt ise välja printima ja pakile kleepima, siis nüüd juuli lõpus oli juba kleepsu võimalus ka, mis oli väga mugav, sest kodus mul printerit pole ja oli parasjagu puhkus.

Lisaks tulevad pakid kiirelt – Alist muidugi saab ka vahel kahe nädalaga kätte, aga pigem läheb ikka kolm nädalat kuni kuu, halvemal juhul kauemgi. Kui Temu tarne võtab üle kahe nädala, saab neilt 5€ krediiti, aga minuni on kõik pakid kiiremini jõudnud – ehk ca 10 päevaga, ega ma nii täpselt jälginud pole.

Ühesõnaga, jättes kõrvale eetilisuse küsimused, siis ma olen ausalt ülirahul. Kiirem, mugavam ja kohati soodsam kui Aliexpress. Ja tagastusvõimalus on muidugi hindamatu.

Riideid ma sealt tellida ei viitsi, sest ei jaksa otsida, võin panna materjaliks puuvill, aga annab ka kõik segud, kus pool on polüester – ja eelistan nagunii teise ringi poode. Aga vot jalatsid ja kotid – nendega olin täitsa hädas, sest kohalikust kaubandusest viimastel aastatel miskit väga meeldivat leidnud pole. Nii et tellisin Temust üksjagu, saatsin üksjagu tagasi ja jätsin täitsa palju endale ka.

Kollaste jalatsite ja kottidega on üks suur ikaldus. Mulle kollane hullult meeldib – kollane värv riietuses domineerides mulle ei sobi, seega otsin võimalust seda väikestes kogustes aktsendina kasutada. Kui paljud vahetavad suvel tumepruunid ja mustad jalatsid-kotid valgete ja beežide vastu, siis ma pole nende värvide fänn ja võtaks vabalt selle asemel kollase, mis mu arust sobib ka absoluutselt kõigega. Kahjuks pole valik suur – isegi Temus. Ja JUBE raske on teha kollast värvi toodetest adekvaatseid pilte. Nii oligi, et tellisin päris mitu pildil üsna sarnase ilusa kollase värviga kotti ja jalatsipaari, kohale jõudes aga selgus, et üks oli hoopis sinepikollane, teine praktiliselt oranž jne. Üks kollane oli ilus, aga kingadel oli nii jäik tald, et otsustasin siiski tagasi saata 😀

Aga näitan pilte ka – tellinud ja alles jätnud olen kõik allolevad jalatsid. Mulle on oluline, et tald poleks hirmõhuke (väga paljud kingad ja plätud jäävad sellepärast automaatselt valikust välja) ja painduks normaalselt. Ideaalne sisetald on pehmendusega, aga kui mitte seda, siis vähemalt mitte õhuke ja kõva.

Mustad tekstiilkingad, hind 7.56€. Tahtsin täiesti neutraalseid, lihtsaid, musta tallaga – no tundub lihtne soov, aga Pärnust otsides kas pole numbrit, ei ole mugavad või on vanaeide stiil 😀

Mustad plätud koduaias kasutamiseks, välimus küll mitte midagi kaunist, aga üllatavalt mõnusad ja pehmed jalas, aias toimetamiseks väga ok, hind 6.89€ – plaanin teise tiba suurema suuruse veel tellida, mis Kaaslasele mugavamalt jalga mahuks, sest praegu ikka juhtub, et kaks pereliiget tahaks korraga aias miskit teha, aga terrassiukse juures on ainult ühed plätud 😀

Korktallaga plätud, mu kõige kallimad Temu jalatsid 😀 Hind 15.04€

Mustad sandaalid, idekad vabaaja ja sportlikuma riietuse juurde, hind 8.66€

Kuldsed tantsukingad, mida ma küll absoluutselt ei otsinud, AGA viskas sisse mu sandaaliotsingusse ja kuna mul on siiski kindel plaan mingi hetk tangot õppima minna, siis mõtlesin, et tellin pulli pärast, tagasi saata saab ju alati… Üllatavalt mugavad, nunnu välimusega, mõnusa kontsaga, pehme mugava sisetallaga. Tõesti üllatusin. Ja no septembris on ju paras aeg tangokursusega alustada! Hind 9.43€

Ma rohkem pilte ei viitsi panna, aga mis ma veel tellinud olen… Plikale sahtlisse organiseerimiseks plastkarpe – 6 karpi 5.22€. Plikale musta sametise põhjaga kaelakeede hoidja (mahutab 10tk) – 3.98€. Mõned rihmad kottidele, paari euri ringis. Paar peokotti, mis sobivad olemasolevate peokingadega (mul reaalselt polnud ühtki kotti ja varem panin oma telefoni ja huulepulga lihtsalt Kaaslase taskusse, edaspidi üritustel seda muret pole) – ca 5€ mõlemad. Erinevas suuruses mustad õlakotid, hinnad ca 15-20€. Päevitusriided 5.15€. 6 paari kõrvarõngaid kokku 7.53€ (täpselt sama kraam, mis Alis, aga kui seal on hinnad 2-3€, ühel uhkemal paaril 5-6€, siis Temus kõik samad asjad 1€ ringis ja see uhkem 2€ midagi). Kindlasti miskit veel, aga ei hakka päris kõik siin üles lugema 😀

Kokkuvõtvalt võib öelda, et eks oli omajagu kõhklust, aga Temu ausalt öeldes ületas mu ootused – olen rahul ja vajadusel tellin veel. Kui mul oleks raha nagu muda, siis ma ilmselt jah ostleks väga eetiliselt aeglast moodi, aga praegu on nii, nagu on. Nagu te teate, ei ole ma ka arutu ostleja, kes lihtsalt ostmise pärast igasugust ebavajalikku kraami kokku telliks – aga kui mul on ikka reaalselt vaja, siis on tore, kui saab soodsamalt.

Pärast Temu tellimuste kättesaamist sain rahulolevalt ära müüa/anda/visata õige mitu paari jalatseid ning tõdesin, et suvejalatsitega on nüüd mõneks ajaks mureta, ainult ühed viisakamat ja naiselikumat sorti mustad lahtised kingad on veel puudu. Kuidagi kujunes nii, et vanasti leidsin enamik sobivaid jalatseid endale Shu poest ja pärast nende sulgemist ongi olnud üks suur ikaldus. Pärnus põhimõtteliselt ainus pood, kust aeg-ajalt miskit leian, on Deichmann. Ma Kaubamajakasse tihti ei satu, aga kui seal olen, piilun enamasti sisse ja kindlasti vaatan üle selle viimaste paaride riiuli, kus on kenasti numbri järgi pandud ja allahindlus enamasti 50-75%. Just sealt jõudsid minuni ka soovitud mustad kingad hinnaga 7.49€. Novot, nüüd on süda rahul.

Endiselt on mul soov saada kollased kingad ja kott – nii pidulikumad kui tavalisemad – aga noh… Eks ma neid otsin edasi, küll kunagi näkkab 🙂

Kiikasin täna eelmise postituse kommentaarist ajendatuna H&Mi pesuosakonda. Leidsin sealt ka analoogseid, aga need ei olnud siiski päris minu maitsele. Võimalik, et ka parasjagu polnud valik parim.

Pärnu keskuses avati hiljuti Sinsay – ma ei teadnud sest poest suurt miskit, käisin läbi, et uurida. Tundub olevat Primarkile sarnane odavpoodide kett? No IGATAHES.

Ma leidsin sealt endale kaks ülimugavat “suverinnahoidjat” ehk täpselt seda, mida ma eelmises postituses soovinud olin – et oleks madalam lõige ja peenemad paelad.  No paelad on nüüd jah päris peenikesed, aga olgu siis. Rinnaalune soonik on ka parasjagu lai ja tundub, et püsib kindlalt paigal. Maksid mõlemad 4.49€. Veel odavam kui NewYorker 😀

Eks vaatame, kuidas kvaliteet on ja kaua vastu peavad. Hoian edaspidi kõigis pesupoodides silmad lahti ja otsin oma uusi lemmikuid. Kes teab, mis veel avastada võin.

No ausalt, tõeline rõõm!