Jan 122020
 

Mul on endiselt tunne, et olen minetanud oskuse kirjutada igapäevast.

Olen siin mitu korda kirjutamist alustanud, kõik kustutanud ja uuesti alustanud. Blogimise kriis, täiega.

Kas ma peaksin lihtsalt üritama, et uuesti harjuda? Nagu öeldud, ma tunnen mingitel tasanditel blogimisest täiega puudust. Aga tahaksin kirjutada pigem neist asjadest, millest praegu ei saa. Kas pole aeg veel küps või pole võimalust…

Nii et jäävad need igapäevased asjad. Raamatud, kino, igapäev. Ja kui filmidest ma olen suutnud kenasti kirjutada, siis… Raamatutest tegelikult ju võiks ka, aga näed, pole kirjutanud. Ja igapäev – ehkki nädalavahetus oli mõnus, siis sellest kirjutada… Tundub mõttetu. Eks ma siiski katsun.

Eile ei teinudki õieti miskit. Nautisin välja magamist, rahulikult kulgemist, üksinda olemist (kui kaaslane toimetas õues ja lapsed olid raamatukogus), pikka dušši… Õhtupoole kvaliteetaega kõigepealt mõlema lapsega, hiljem ainult Poisiga – olime terve õhtu kahekesi, sest Plika läks ööseks sõbranna poole ja kaaslasel olid omad toimetused.

Mul on vahel natuke kurb, et mul pole Poisiga nii palju “ühiseid huvisid” kui Plikaga – see on see naiste värk, noh. Nii et kirjeldamatult tore oli, kui me eile saime lihtsalt juttu ajada (sealhulgas toredatest tüdrukutest… jajaa, vanus hakkab vaikselt sinna jõudma), lauamängu mängida… Ja kui ma siis uitmõtte ajel läksin Aliexpressist otsima legodega kokkusobivaid juppe (sest Poisil olid suht konkreetsed soovid, mille täitmine oleks läinud päris kulukaks) – no siis teenisin aasta ema tiitli :D Nüüd ootame mõningaid pakke :) Legod on endiselt Poisi suurim lemmik ja minul on tõeliselt hea meel, et ta nendega ikka veel nii palju mängib. Kuni eilseni olin ostnud ainult “päris” legosid, õnneks meie Maximas on päris hea valik ja aeg-ajalt -40% soodukad…. Juhendite põhjal ehitab ta alguses valmis, hiljem aga on puhtalt loovmäng. Ja selline fantaasia käib iga ehitise juurde, et puhas rõõm kuulata.

Ja veel üks asi, mille üle eile õhtul rõõmustada sain – Poiss palus mult paberit ja JOONISTAS. Ta joonistas kunagi nii palju, käis suisa kunstiringis… Aga viimase aasta jooksul on joonistamine kuidagi täiesti unarusse jäänud. Joonistused on tal samamoodi fantaasiarikkad, inspiratsiooniks legod, multikad, arvutimängud… Aga nii huvitav on kuulata, mis kõik ta välja suudab mõelda :)

Täna nautisime iga nädalavahetuse traditsioonilist inglise hommikusööki (mida sööme tavaliselt pigem laupäeval, aga kuna seened ja ciabatta ununesid reedel ostmata, siis ei saanud varem) ja kuna kaaslasel olid taas omad toimetused ning Poisil omad tegemised, läksime meie Plikaga shoppama.

Plika, kas teate, on suureks kasvanud :) Teismeline veel pole, aga päris laps enam ka mitte. Rootsis näiteks, kus kõik ülejäänud lapsed olid poisid vanuses 3-9, hoidis Plika pigem täiskasvanute seltsi ja ühel õhtul mängis isegi meiega kaarte. See on meil väikest viisi traditsioon – alati, kui meie käime Rootsis või õeke Eestis, mängime kaarte, ühte kindlat mängu. Tavaliselt toimub see alati õhtul, kui lapsed magavad, kõrvale väike vein… Seekord siis saadeti kõik poisid magama ja Plika sai meiega koos kaarte mängida. Veini ei saanud :D

Kui ma hiljem Plikalt küsisin, mis oli tema jaoks kõige parem osa reisist, siis ta ütles, et laevasõit ja kaardimäng. Nii et see õhtu jättis talle tõesti kustumatu mulje.

Aga jah, üldises plaanis on temaga nii lihtne ja hea. Teismelise tujusid veel pole, aga samas on ta ääretult asjalik, temaga saab kõigest rääkida… Ja tal on ka tekkinud teatud huvi oma välimuse vastu, eelistused riiete osas, viimane soov oli värvida juukseotsad lillaks :D Ja samas kõik need soovid, mis välimusse puutuvad, on ka nii meeldivalt pretensioonitud, mõistlikud :)

Ühesõnaga, täna me siis käisime poodides. Nii umbes pool kaks vist saime kodust välja, koju jõudsin õhtul kell kaheksa :D Plika läks viie-kuue paiku sünnipäevale, senini olime koos, edasi toimetasin üksi.

Käisime Magaziinis, kesklinna keskustes, vahepeal toidupoodides, lõpetasime Kaubamajakas. Endale ei ostnud ma midagi peale sokkide :D Plikale ostsin tema soovitud lilla juuksevärvi, puuduvad mustad värvipliiatsid ja ühe allahinnatud mõnusalt pehme kõrvadega kapuutsiga pusa H&Mist. Ja ka mõned sokid, sest ta esimest korda avaldas soovi ilma sääreosata sokkide järele, mida tal siiani polnud. Leidsime imeilusa pleedi, mis, otsustasime ühiselt, sobib kõige paremini Poisi tulevasse tuppa – nii et ostsime selle talle. Kohvikus käisime ka :) Ja mina sain hiljem veel endise kolleegiga lobiseda tervelt tund aega, sest pühapäevaõhtune keskus oli meeldivalt tühi ja seega ma ei seganud teda.

Mul vahel ei ole pikalt mitte mingit poodides käimise soovi ja siis ma ei käigi, kuude kaupa. Vahel aga olen naine ja naudin täiega poodides uitamist… Kuna ma olen aga siiski mõistlik ja eelistan teist ringi, siis “tavalistes” poodides käies ma pigem vaatlen ja kogun ideid, vahel muidugi mõne hea hinnaga asja ostan ka… Aga minimalist, nagu olen, pigem vähem. Nii et täna ma olin täiega rõõmus, kui pärast pikka päeva poodides ei ostnud me lõppkokkuvõttes kuigi palju – poodides käimise soov sai aga igakülgselt rahuldatud.

Nojah, reedel ostsin ma see-eest täiesti plaanimatult endale saapad :D Meil polnud mõtet koju sõita, et siis 15 minuti pärast Poisile trenni järele minna, seega läksime Port Arturisse. Uitasin seal kingapoodides, ette jäid ühed mõnusad saapad, mille hind oli vaid 24€ ja suurust oli nii 41 kui 42. Kodus avastasin, et konts, mis poes tundus nii umbes 6cm, oli tegelikult 8cm :D Aga saapad on ilusad. Ma vahepeal kandsin aastaid ainult pika säärega saapaid, nüüd olen tänu soojale talvele avastanud enda jaoks ka lühikese säärega saapad.

Läksin FB abil mälu värskendama, sest tekkis küsimus, millal viimati verd sai antud… Ja jäin pikemalt scrollima ning eelmist aastat meenutama. Ega ma jagamata ju olla ei saa – kui blogimist oli vähem, siis FB ülestähendusi selle eest rohkem. No ikka äge aasta oli :)

Jan 052020
 

Hee… See iga päev kirjutamine ikka ei õnnestu – mitmel põhjusel. Vahel lihtsalt ei juhtu MITTE MIDAGI – ja ehkki ma olen osav mitte millestki kirjutaja, siis järgmine põhjus on see, et ma olen õhtuti VÄSINUD. Vaba aega pärast tööd ja toimetusi on niigi vähe, pole kuigi otstarbekas seda kulutada mitte millegi pastakast välja imemisele. See oli ka põhjus, miks ma kirjutasin ühel õhtul hoopis filmidest… Aga järgmisel õhtul ei jõudnud üldse kirjutada ja eile polnud koduski… No täna olen nüüd tagasi ja on ometigi mllestki kirjutada ka. Aeg on küll jälle hilisem, kui mulle meeldiks, nii et katsun kähku teha… Kõik see on ju lugemise arvelt :D

Käisin nädalavahetusel üle pika aja Tallinnas. Õigemini, ma käisin täitsa hiljuti, detsembri lõpus, kaks korda Tallinnas, aga mõlemal puhul oli tegemist läbisõiduga, Rootsi-reisi ajal. Niiviisi, et võtan ette ja lähen spetsiaalselt Tallinna, sest on mingi üritus või tahaks seal midagi niisama teha, pole väga ammu käinud…

Mul polnud üldse plaanis minna :) Tanel pidas laupäeval sünnipäeva, aga olin kindel, et ei jaksa pärast Rootsit nii ruttu uuesti reisida – mitte et see nüüd nii pikk reis oleks, eks, alla 2h, aga lihtsalt… Kodus tahaks ka olla. Juhtus aga nii, et Eksabikaasa võttis lapsed nädalavahetuseks enda juurde ja kaaslane oli poolhaige ehk oleks enamiku nädalavahetusest nagunii maha maganud / lebotanud. Lisaks on mul olnud pikemat aega kihk pisut Pärnust väljaspool shopata. Rootsis ma peale Ikea mujale ei jõudnudki, kuidagi kiiresti läks see kõik – aga olime koha peal ka ainult 3,5 päeva. Reisi peale kokku kulus kuus päeva – kõik need bussi- ja laevasõidud, ehkki nauditavad (sai ju pmst lihtsalt tundide kaupa chillida ja lugeda), võtsid ikka korralikult läbi. Tagasi Eestis saigi ainult kaks päeva puhata, kui pidi juba jälle tööle minema.

ÜHESÕNAGA. Rootsi-reis oli väsitav, kaks päeva tööl olid väsitavad (sest vahepeal ju nii vara tõusma ei pidanud), nädalavahetusel oli plaanis kodus edasi puhata, aga nagu mainitud, siis lapsi polnud ja kaaslasele oli rahu vaja, nii et otsustasin – miks mitte, lähen siis ikkagi Tallinna sünnipäevale ja kasutan juhust, et veidi shopata ka.

Sünnipäeval oli tore. Kuna aastavahetus Mudal jäi vahele (sest taas kord – olime liiga väsinud, et pärast Rootsit päev hiljem teise Eesti otsa sõita), siis oli ääretult teretulnud killukese sellest seltskonnast ikkagi väikese hilinemisega ära näha. Sai gintonicut manustada ja erinevate inimestega jutustada. Ja Tanel tegi mulle hair tattoo :D

Näe, isegi pilt on hair tattoost, sest Liis pildistas mind öösel, kui me tema juurde tagasi jõudsime. Ja ma ise tegin hiljem ka ühe pildi kassist, kes ronis peale :D

AGA. Ma pidudest pole kunagi osanud blogida, shoppamisest kirjutada on hoopis lihtsam :D

Laupäeval veetsin õige mitu tundi Järve keskuses. Kõigepealt tuulasin pikalt Humanas ja proovisin igasugu asju… Lõpuks ostsin ühe kassidega pluusi :D Siis käisin kõik kingapoed läbi ja ei ostnud mitte midagi. Nii et viljakas päev – tunde mööda poode kammimist ja üks pluus :D

Täna sain üle hiiglama pika aja kokku Pipsiga ja käisime Ülemistes. No täitsa tõsine tööpäev oli, kell kümme alustasime ja kolmveerand neli saime sealt tulema… Vahepeal võtsime aja maha, sõime hommikust ja lobisesime pikalt, aga ülejäänud aja käisime muudkui mööda poode :D

Palju asju ma ei ostnud, aga see mu eesmärk polnudki – ma olen teatavasti teise ringi poodide fänn ja eelistan võimalikult palju taaskasutusest osta. On aga mõningad asjad, mida pole õnnestunud sealt leida ja neid ma jahtisingi.

Täpsemini siis – mul on juba mitu aastat vaja uusi teksasid, sest vanad on lootusetult kulunud, aga ma keeldun maksmast 100€ kallite bränditeksade eest ja minu pikkuse tõttu tavapoest üldiselt teksasid ei leia. Eelmised olid ideaalsed – leidsin kunagi täiesti juhuslikult, et Takkos oli pikemaid teksasid, ostsin neid toona kaks paari – mustad ja tumesinised. Hind oli super, 20€, mulle täpselt parajad. No ja siis südamerahuga kandsin neid, kuni ära kulusid… Läksin uusi ostma – selleks ajaks olid pikemad teksad ära kaotatud. Oi, ma olin kuri. Nii et need teksad, mida ma praeguseni kandsin, olid ostetud mais 2012… Te nüüd kujutage ette, KUI kulunud, eks… Ma olin hilisemate aastate jooksul ostnud mõned paarid ka Humanast, aga nendega oli ikka sama häda – pikki teksasid on seal väga vähe, kui ma mingi ime läbi viitsisin otsida ja ka leidsin, siis kui olid jalas kenad, ostsin ära… AGA kuna need olid skinny lõikega, siis ma reaalselt ei suutnud neid kanda, sest need olid liiga ümber ja ebamugavad :D

Teine asi, mida olen pikalt otsinud – lihtne punane pluus/sviiter. Selline mitte erk, aga ka mitte päris tume… Ja kõiksugu pluusid, mida Humanast alati leiab kümnete kaupa… No sobivat punast ei ole leidnud.

Ma nüüd pean vahele veel ühe jutu rääkima. Kui ma eelmine kord Ülemistes käisin – vaatasin järele, see oli septembri keskel – siis läksin otsima peamiselt jalatseid. Mu tennised olid omadega täiesti läbi, sügiskingad samamoodi. Kõige esimesest poest leidsin soodukaga mõlemad – proovisin jalga, käisin ülejäänud kingapoed (mida seal on PALJU) läbi, ei leidnud mitte midagi – läksin esimesse poodi tagasi ja ostsin mõlemad paarid ära.

Täna siis oli esimene pood, kuhu me läksime, Esprit – ma ise poleks sinna vast sissegi astunud (sest hinnad suht kallid), aga tegu on ühe Pipsi lemmikuga. Uitasin ringi, leidsin kõigepealt ühe mõnusa punase täpselt õiget värvi sviitri. Siis märkasin – teksariiulil on pikkus 34. Võtsin oma lemmikute tumesiniste kuhjast ehku peale 29 suuruse proovimiseks, sest seda ma olen tihti ostnud. Ja no jälle – lähen proovin selga – MÕLEMAD ideaalsed. Proovisin seal poes veel vähemalt neli paari 34 pikkuses teksasid, osad olid slim, osad skinny. Sain kinnitust, et minu lõige on slim. Aga just nood kõige esimesed olid täpselt ideaalsed – olid ümber, aga mitte liiga ja pikad, aga mitte liiga… Kõik teised olid säärest veidi rohkem ümber ja see mulle ei meeldi.

Ja hind – noh, mul on teksadega umbes selline suhtumine, et 20€ on väga hea, 30€ on okei, 40€ on suht lagi, mis ma oleks nõus maksma… No need maksid 50€ – aga ausõna, ma maksin selle suurima rõõmuga (ja sain tegelikult Club One kaardiga 5% alla ka, nii et 47.50€). Sest mu vanad teksad olid NII kulunud ja ma olin sellest otsimisest NII väsinud (õigemini ma ei osanudki eriti kuskilt otsida). Ja mahepuuvill! Rõõm! Ma oleks ostnud kohe kaks-kolm paari, aga neil oli ainult üks sees. Nüüd ma vähemalt tean, kuhu poodi otsima minna! Ja sain ka teada, et Pärnus Espriti brändi üldse ei müüdagi, ka mitte kuskil mujal poes. Nii et ma pean teinekord jälle Ülemistes sealt läbi astuma või Roccasse minema… Või Tartusse. Või äkki hoopis Soome üks reis teha, kuni soodukad kestavad? Ma usun, et leian ehk veel mõne sobiva lõike – vaatasin kodulehelt, neil on 34 pikkuses slim lõiget ikka päris palju… Suveks tahaks ühte paari low rise ka, praegused on medium rise ja olid mugavamad kui high rise… Aga ma ütlen, kui ma ka ühtki teist lõiget ei leia, mis mulle sobiks, siis seda enam ma ostaks täpselt sama mudelit vähemalt kaks paari lisaks ja vb isegi rohkem… Teades nüüd, KUI raske on leida teksasid :D Ja hetkel mul raha on veits rohkem, see ei lööks ka eelarvesse auku. Teksad on aegumatu klassika mu jaoks – kui enamik ajast eelistan kanda seelikuid, siis jahedama ilma vaba aja riietusena on teksad mõnusad, vahel meeldib ikka pükse kanda ka.

Ühesõnaga, taas kord käisin ma terve keskuse läbi, ei leidnud mitte midagi muud (ok, ühed punased sukkpüksid Lindexist ostsin), läksin siis tagasi esimesse poodi ja ostsin mõlemad asjad ära :D Isegi kingapoodidest ei leidnud midagi, aga see on ok, sest mul pole hetkel midagi hädasti vaja ka. Minu puhul muidugi jalatsitega ei tööta eriti “otsin alles siis, kui vaja” – ma väga tugevalt eelistan seda varianti, et uitan pidevalt jalatsipoodides ja vaatan, mis silma jääb – kui on ilus, mugav, minu maitse ja vastuvõetav hind (soovitavalt soodukas) – siis ostangi ära. Keset suve ostsin nt kevad-sügis saapad, mida praegu igapäevaselt kannan.

Uuest hommikumantlist olen pikalt unistanud, seda otsisin ka täna. Mulle meeldib pigem fliis, sest see on nii pehme ja kerge (mu praegune hommikumantel on ka fliisist, ostetud enne Plika sündi ehk üle 10a vana ja suht kulunud) – aga fliise on väga erinevaid ja mulle meeldib ainult selline, mis on tõeliselt pehme ja soe… Osad on õhukesed ja vastikud. Change poest leidsin ühe, mis väga meeldis, aga mille hind oli suht astronoomiline mu jaoks – 80€ ligi… Teine toon oli alla hinnatud 50€ peale, aga muidugi mulle meeldis rohkem see, mis oli täishinnaga… AGA seal oli ainult XS ja S suurus, mulle jäi S veidi väikeseks… Ja Roccasse minna ei viitsinud… Ja no olgem ausad, see hind oli ikka rõlge ka. Sellegipoolest jäi südamele… Kui keegi oskab soovitada hea hommikumantli valikuga poodi, olen üks suur kõrv. Põhimõtteliselt tuleks kõne alla ka frotee, kui see pole väga raske, aga on soe ja siledamat sorti… Aga raske leida, sest need kergemad on enamasti lirud… Ja enamik froteed on mu maitsele liiga kare.

Üks asi, millest ma veel unistan, aga mida minu meelest lihtsalt ei eksisteeri – soe, ilus ja naiselik figuuri jälgiv mantel, mis oleks tehtud spordipoe jopede materjalist. Kõik tepitud joped, parkad ja muu taoline on minu jaoks liialt sportlik. Villased mantlid on super ilusad, aga pole vihma ega tuulega absoluutselt praktilised ja meie kliimas… Mnjah. Ausalt mõtlen, et peaks ise tootma hakkama :P Ma usun, et turgu oleks :P Või ikkagi müüakse kuskil ja ma pole lihtsalt osanud otsida?

Hea küll, liiga pikk jutt jälle… Lähen panen pesu kuivama ja vaatan siis, kas lubatakse veel lugeda ka või käsutatakse kohe magama… Nii juhtub, kui liiga hilja blogida :D

Ma tahaks nii väga teha postitust teise ringi leidudest, aga selleks on vaja kodu, kus oleks tausta ja valgust pildistamiseks… Praegusel hetkel see puudub ja mina ei suuda halvas valguses koledal taustal pilte teha. Peate kannatama :D

Aug 272018
 

Kõik sai alguse sellest, et mul oli juulis puhkuse lõpus paar väga rasket päeva ja ma otsisin asju, mis muremõtted eemale peletaks ning tuju tõstaks. Jutustasime millestki Heleenega ja ta ütles, et kui Tartusse tuled, siis anna märku.

Ma käin Tartus jube harva, mul ei ole sinna enamasti asja. Viimastel aastatel olen sealt ilmselt vaid läbi sõitnud, Peipsi äärest või Mudalt tulles. Olin küll mõned korrad proovinud viimasel minutil Tartus kokkusaamisi korraldada, aga kõigil olid siis alati juba plaanid tehtud.

Nüüd haarasin Heleene sõnal sabast ja otsustasin, et kui viimasel minutil ei ole aega, siis tuleb planeerida. Vaatasin kalendrisse ja tõdesin, et mul ongi augustis ainult üks vaba nädalavahetus, kõige viimane. Lähenesin kõigile inimestele, kellega tahtsin kohtuda, kuuajase etteteatamisega, ja skoorisin 100% – kõik olid olemas, kõik olid nõus, isegi sobivad ajad sain suurema vaevata paika.

Keegi arvas küll, et raudselt hüppab mõni viimasel hetkel alt ära, aga läks hoopis vastupidi – skoorisin nii täitsa muuseas ühe lisakohtumise Herziga, kes oli õigel ajal õiges kohas.

Kogu seda reisi iseloomustas absoluutselt kõige laabumine, nii ettevalmistuste poole pealt kui koha peal kulgemine – kuni pisimategi detailideni, täiesti valutult. Ideaalselt ja ladusalt.

No näiteks transport. Ei taha ju sellele kunagi palju kulutada. Avastasin, et Lux Express käib nüüd ka Tartusse ja sain reede hommikuks kõigest €3 eest pileti. Pühapäeva õhtuti soodukaid pole, nii et selle otsa jätsin lahtiseks – ning täpselt nagu lootsin, skoorisin tagasisõiduks autokoha. Bussipilet oleks maksnud €10, auto poole vähem. Ja sain uksest ukseni, mis osutus ääretult sobilikuks, arvestades, mitme kotiga ma Tartust lahkusin.

Mul oli imeline ööbimispaik. Kuna Piia elab suvel enamjaolt maal, pakkus ta mulle lahkesti kasutamiseks oma Supilinna korterit, mis oli lihtsalt üliäge ja ma ei mäleta, millal ma viimati külas olles nii mõnusalt magada sain. Terve suur voodi oli mu päralt, pole ka ime. Ja sain nautida vihma trummeldamist katuseaknale.

(Hah, meelde tuli – läinud aasta augustis, kui enne Soome sõitu ühe öö Pipsi pool veetsin – tema külalistetoa suur voodi oli ka imeliselt mõnus… Asi, mida Pips ei saa öelda mu elutoa praeguseks mitte just esimeses nooruses lahtikäiva diivani kohta, mille “võlusid” ta üsna hiljuti omal nahal tunda sai :D)

Kõik kokkusaamised said planeeritud lebolt, poole päeva täpsusega – panime paika ainult nii palju, et päeva esimene või teine pool, muu jäi suht lahtiseks. “Vaatame, mis kell ma tõusen” või “vaatame, mis kell ma esimeselt deidilt tulema saan” toimis suurepäraselt. Ja kui mul lõppes reedel üks deit pool kolm ning teine algas kell kuus, jäi vahele täpselt parasjagu aega, et Piiaga Supilinnas tema valdused üle vaadata ning siis Herziga  üks eksprompt lisadeit teha.

Neljapäeva hilisõhtul langes nimelt pilk laste poolt ära andmise kuhja tõstetud väikeste laste jaoks sobilikele kääridele, mille käepide oli mesilase pildiga. Turgatas, et ma ju tunnen ühte väikest Mesilast. Nii et täiesti normaalne oli saata keskööl Herzile kääride pilt küsimusega “Tahad?” ning saada järgmisel varahommikul teada, et jaa, talle kuluks väga ära ning jaa, ta on juhtumisi ka reedel Tartus. Ning jaa, tema vaba aeg oli täpselt sel ajal, kui minulgi.

Ilmaga vedas meeletult. Just reedeks, kui ilm oli imeline, oli planeeritud rohkelt tegevusi vabas õhus. Nädalavahetuseks lubas vihma ja pühapäevaks üsna jahedat ilma, tegelikkuses aga polnud üldse nii hull, seega sain jala käidud ka kõik pikemad vahemaad, mida paduvihmaga oleks olnud niru teha ja pühapäeval oli ka täitsa suvine.

Aga kui alustada algusest, siis reede hommikul ootas mind bussijaamas Jaanika ning kuna meil on ühine hobi (või kirg?) külastada teise ringi poode, läksimegi temaga minu palvel alustuseks teise ringi tiirule. Mul on niiii kahju, et unustasin Endomondo sisse panna, telefon teatas mulle juba pool kaks päeval, et 10 000 sammu on täis. Siis ei pannud trotsi pärast kogu ülejäänud nädalavahetuse ka ühtki käiku sisse, ehkki jalutamist oli iga päev kilomeetrite kaupa :P

Igatahes, ma ei tulnud üldse Tartusse suure ostlemise sooviga, kuidagi juhtus aga nii, et skoorisin endale üsna alguses Uuskasutuskeskusest nagu muuseas ketsid (€6), kleidi (€4) ja kaks paari kõrvarõngaid (2x€1.50). Kleit ja mõlemad kõrvarõngad sobisid kusjuures absoluutselt ideaalselt. Helelilla triip on pildistamisel valgete sekka peaaegu kaduma läinud, aga see oli täitsa olemas.

Ja ketsid, ma sain endale taaskasutusest €6 eest nr 42 MUHU KETSID, mis näevad välja nagu uued! Needsamad, mida ma 2009 kangesti tahtsin, aga osta ei raatsinud! 400 krooni tundus toona piisavalt suur raha…

Tartust korraks kõrvale kaldudes, siis oma suure jalanumbri tõttu ma teise ringi poodidest jalatseid eriti ei saa ning enamasti ei viitsi neid isegi vaadata, sest kõik on nagunii väikesed. Ainus erand ongi Uuskasutuskeskus, kuna seal on jalatsid suuruse järgi sorteeritud – ma ei saa aru, miks ülejäänud teise ringi poed ei võiks nii teha, oleks palju lihtsam… Igatahes, nii kuu aega tagasi skoorisin ma Pärnu Uuskasutuskeskusest endale €2.50 eest mugavad ja ilusad hallid nahast kingad, mis näevad välja nagu uued. Imeline, ma ütlen, imeline! Kontorisse ideaalsed.

Hea küll, tagasi Tartu muljete juurde.

Mõned riided ja ok, isegi ketsid – eks ikka võib ju reisil olles veidi ostelda.

Aga omaette tase on tulla bussiga Tartusse, kus on plaanis kilomeetrite kaupa jala kõndida, et osta endale üsna esimese päeva alguses… Prügikast :D

Vat mul on selle aasta eesmärk, nö väike projekt, et ma ei osta uuena mitte midagi sellist, mida on võimalik skoorida kasutatult. Kindlasti olen mingeid uusi asju aasta jooksul ostnud, teen sellest ilmselt aasta lõpus ülevaate – ja 100% vältimine polnudki plaanis. Aga kui hädasti pole vaja, siis uuelt ei osta – sellest olen kinni pidanud.

Nii et kuigi ma olen pikalt tahtnud vannituppa väikest prügikasti, siis need pole teise ringi poodides just väga levinud ja paar lisasammu köögi prügikastini polnud ka otsene probleem.

Aga kui mulle jäi Sahtlis silma kõige nunnum pisike triibuline prügikast, mis maksis kõigest €3.50, siis ma ei saanud seda ju ostmata jätta :D

Kiire kalkulatsioon ütles, et alguses saab seda hoiustada Jaanika käru all, siis viin juba asjad Supilinna ära ega pea neid vahepeal kaasas tassima, ja tagasi saan nagunii autoga, seega ei tohiks olla kõige hullem.

Teine leid – pisike, aga siiralt rõõmu tekitav – oli samuti Sahtlist: väike peegel, maksis 50 senti. Olen nimelt viimased paar aastat kandnud kosmeetikakotis kaasas puudrikarbi küljest ära murtud peeglit. Ega ma ennast ju ei meigi nagunii, kosmeetikakotis on lisaks paarile huuleläikele ainult küünetangid ja -viil ning igaks juhuks paar varuläätsi – aga vahel harva on vaja väljas kontrollida, et hambavahed oleks puhtad vms. Või korra poole aasta jooksul huuli värvida. Ja ma olen pedant, kellele meeldivad ilusad terved asjad, nii et see murdekoht ei meeldinud mulle kohe üldse. Teadsin kogu aeg, et kui ma ükskord kuskilt mõne sobiva kasutatud variandi leian, vahetan välja. Näed, nüüd siis lõpuks õnnestus.

Nii et Jaanikaga muudkui jalutasime ja lobisesime, kuni lõpus enam ei jaksanud. Siis sai veidi süüa skooritud ja jõe ääres piknikku peetud.

Jaanika näitas mulle millalgi jalutuskäigu ajal Aparaaditehast ja mul tuli meelde, et jaa, see on ju see Tartu versioon Telliskivi loomelinnakust, hipsterite paradiis, millest ma olen palju kuulnud ning ütlesin, et sinna tahan kindlasti minna.

No ja siis läks Jaanika ära ja ma küsisin Piialt, et kus tal see kontor täpselt asubki. Tuli välja, et ta oli just paar kuud tagasi Aparaaditehasesse kolinud :P Nii et kohe väga kiiresti ma sinna oma sammud seadsin. Et siis vahepeal Supilinnas ära käia, kasse silitada ja siis tagasi tulla.

Kassid! Kuuenädalane kassipoeg oma ükssilmse emaga (kelle nimi oli Urmas :D)! Kas saab midagi veel nunnumat olla??? Piia võttis nad maale kaasa, nii et hiljem ööbides oli naljakas tühi tunne ja kogu aeg tundus, et mõni kass peaks tulema kohe-kohe vastu jalgu hõõruma.

Herziga sain ka kokku Aparaadis ning hiljem jõime Heleenega esimese dringi Trikster Tihases.

Ilmselt on enamike inimeste jaoks täiesti harilik see, et kui õhtuti väljas käiakse, siis liigutakse ühest kohast teise… Vot mina esiteks eriti väljas ei joo, sest kodus on odavam :D Ja teiseks isegi kui seda teen, siis tavaliselt istun mõnuga maha ja jään ühte kohta pidama. Nii et minu 34 eluaasta jooksul oli see vist esimene kord reede õhtul niiviisi linna peal ringi tiirutada – iga jook eri kohas. Alustasime Heleenega, nagu varem mainitud, Trikster tihases, järgmine jook sai joodud Säde nimelises kohvikus, puhtalt mu kassi auks, kolmandaks dringiks liikusime Genklubisse, kus ma polnud varem käinudki (ise ka imestan) ning viimaseks, kuna mul hakkas külm, läksime Pierre’i sooja. See muidugi oli nii hilisel õhtutunnil väike möödalaskmine, ma oleks võinud ju ette aimata, et arvestades mu väsimuse astet, tuleb soojas surmauni :P Nii et poole pealt võtsime oma pudelid kaasa ja jalutasime kodu poole. Heleene saatis mu elegantse kavalerina koduukseni ära.

Laupäeva hommikul ärkasin vaikselt ja mõnusalt, käisin duši all ning seadsin sammud Minna poole. Mul oli eelmisel õhtul tekkinud kontseptsioon, et ma tahaks mõne mutikese käest kimbu lilli osta ja need talle viia. No ütleme nii, et laupäeva hommik oli vihmane ja kaups ei jäänud ka tee peale, seega jätsin selle mõtte kõrvale. Siis aga jäi Raatuse tänaval täiesti imeliselt ja juhuslikult ette lillepood, mille avatud ukse juures oli hiigelsuur pott kollaseid krüsanteeme. Vist. Ma arvan. Müüja igatahes ütles, et saab aeda istutada ja õitseb öökülmadeni. Kui mitte mutikese lillekimp, siis täpselt see, mis vaja!

Ja siis ma istusin Minna juures, imetlesin tema kodu, mille otsingule ja ostule olin aasta tagasi südamest kaasa elanud, sõin tatrasalatit, jõin kohvi, silitasin kassi…

Ja muudkui jutustasin ja jutustasin ja jutustasin, kuni kell sai neli. Või viis.

Seejärel võttis Nadja mu auto peale, et sõita Piiale maale külla. Ma käisin seal viimati ligi 10a tagasi, siis oli seal umbes-täpselt üks väike üsna pime ruum. Nüüd oli täielik unistus. Selline imemõnus heledates toonides hipilik maakodu. Külmal ja pimedal ajal ma elan meelsasti mugavalt linnas, aga suvel, kui päevad on pikad, ööd valged ja loodus imeline – siis ma viitsiks küll maal elada ja linna tööle sõita… Piial veab. Seal me siis istusime, jõime veini ja nunnutasime kasse. Vihmane ilm ja pikk päev olid teinud oma töö, nii et kõik olid üsna unised ja laisad. Lõpuks aga, ilmselt tänu ära joodud veini hulgale, läksid teemad järjest kaasahaaravamaks… Ja kohe täitsa jama oli, et Nadjal oli vaja hommikul ära sõita, nii et ta oli kaine rool ja tahtis normaalsel ajal koju magama minna. Lubasin pühalikult, et järgmisel korral joome kõik :D

Pühapäeva hommikul seadsin sammud Kessu poole. Seal sai pannkooki. Tikrimoosiga! Kohvi ja jutustada muidugi ka, nõrkemiseni. Ja kassi paitada, otse loomulikult!

Kessuga sai muuhulgas Norwexi toodete üle arutatud, tema on konsultant ja mina ammune fänn. Enne, kui ma arugi sain, olin saanud endale uue nõudepesulapi ja nõudepesuvahendi. Puhta muidu pealegi, kingituseks. Aga kõige rohkem paneb tagantjärele muidugi irvitama see situatsioon, kus ma tulen vetsust ja nendin Kessule, et kuule, sul on seal jumala äge asi… Mille peale Kessu küsib, et: “Meeldib või? Kasutaksid seda? VÕTA ENDALE!” Ja nii ma jalutasin Tähtverest ära, selline vidin käes kõlkumas. No misasi see on? Ei ole ju riiul, ei ole kauss :D Asjade hoiustamise koht :P Igatahes mulle hullult meeldivad need ümmargused vormid ja see sobib ideaalselt mu köögilauale puuviljade jaoks.

Nagu jõulud, ausõna!

Viimaseks jalutasin Karlovasse, et saada kokku onutütardega. Mul on neid hulgim, olin ühega kohtumise kokku leppinud ja palunud tal võimalikult palju õdesid ka kohale ajada. Kolm oli päris hea saavutus :D Kui Ada tegemistest teadsin ma rohkem, siis seekord leidsime ootamatult ühise jututeema mitmeks tunniks Liisaga – tuli nimelt välja, et meil mõlemad on selja taga mitu head aastat juhatajatööd ning me mõlemad lahkusime üsna sarnastel põhjustel… No ühesõnaga, ma detailidesse parem ei lasku, aga oli äärmiselt põnev :P Ja mul polnud aimu ka, et ta nii asjalik ja ettevõtlik on, polegi lihtsalt saanud varem nii palju suhelda. Minul oli ainult kaks alluvat, temal 12. Mina olen nüüd teise eriala peal, tema aga jätkab samas valdkonnas ja on just uues kohas alustamas. Silm särab ja tegutsemistahe lõputu – lust oli vaadata ja kuulata. Ma olen kindel, et ta teeb seal uues kohas veel imeasju :)

Kassid, muideks, olid ka viimases peatuspunktis täiesti olemas, suisa kaks tükki ja mõlemad nii mõnusad. Aga ma tegin ainult mõned üksikud pildid ja need olid kahjuks udused, nii et blogisse pole midagi panna.

KÕIGIL, kellel ma külas käisin, olid KASSID! Imeline! Minust on saanud hull kassimutt, ei ole midagi teha :D

No ja siis saigi kell viis ja oli aeg hakata kodu poole sõitma, ehkki oleks tahtnud veel tunnikese või paar jutustada. Aga mis teha, auto ootas all.

Ühesõnaga kolm päeva ääreni täis imetoredaid inimesi ja igat sorti jututeemasid: remondist, lastekasvatusest ja töömuredest ning -rõõmudest elufilosoofia, seksi ja kärgperenduseni. Sekka kõike muud, mis sinna vahele jääb :D

Ja Tartu, Tartu ise oli nagu alati – lihtsalt imeline. Endiselt mu lemmiklinn Eestis. Jalutasin ringi ja suu oli kõrvuni peas. Minu koht, minu inimesed. Mis siis, et ma sinna harva satun. Loodan väga, et saan seal ühel heal päeval veel elada.

Muideks – peale onutütarde ja hea küll, Piia ja Nadja, kes on mu kolleegid 10+ aasta tagusest fotopoes töötamise ajast (aga kes ka toona blogisid!), on KÕIK need ülejäänud ägedad inimesed mu elus AINULT tänu blogimisele! Praeguseks muidugi juba ammu palju enamat kui lihtsalt blogi(juhu)tuttavad. Me ei pruugi tihti suhelda, saame veel harvemini kokku, aga üksteise blogide lugemine hoiab ühisosa ja tekitab nii hea koduse tunde. Nii saab vahel täitsa suvalisel hetkel chatis mingeid teemasid edasi arutada või – kui eriti hästi läheb – päriselt kokku saada, et ennast ogaraks jutustada.

Aitäh, et te minuga kohtusite ja mind võõrustasite! Järgmise korrani! Mis võiks olla, miks ka mitte, Pärnus :P

Sep 062017
 

Neli seelikut, jah… Tegelikult oli viis seelikut, kampsik ja sall :P Ühe seeliku sain sõbrannalt ja ülejäänud… Käisin 2€ päeval Humanas :P

Lugesin nädalavahetusel just üht raamatut, kus soovitati midagi koguda, sest see tegevat õnnelikumaks… No ma olen liiga praktiline, et mingeid kujukesi vms koguda, aga seelikuid ja kõrvarõngaid võib koguda küll :D

Jul 172017
 

Esialgne idee on pärit ca 3,5 aasta tagusest ajast – tundus suurepärase sümbolina sisenemaks kolmekümnendatesse. Miskipärast jäi aga toona teostamata.

Nüüd nägin hansapäevadel Kaidi kaelal kassi tätoveeringut ja ideepoeg hakkas jälle idanema. Veidi üle nädala hiljem küsisin talt kontakti, googeldasin veidi tikri pilte ja saatsin järgmine päev salongi kirja. Ning kõigest pool nädalat hiljem saigi tehtud! Küll esialgsest kujutluspildist mõnevõrra suuremana, aga mu meelest on tulemus täiesti oivaline :P

Jul 012017
 

Hansapäevad on minusugusele kõrvarõngasõltlasele paradiis.

Ema tõi mulle ka just Hollandist ühed kõrvarõngad kingiks, nii et viiele uuele paarile tuli ruumi teha… Mahutasin ära!

Jun 122017
 

Sellest tuleb nüüd pikk käisin-nägin-tegin postitus, aga ma pole nii ammu “linna peale” saanud – ütlemata tore oli üle pika aja, kõik asjaolud langesid ka nii kenasti kokku.

Äkki peaks alustama hoopis eelloost ehk kuidas mul EBA mõte üldse tuli. Sõpradega üks õhtu paar kuud tagasi jõime ohtralt veini ja arutlesime trollimise üle, aga see jäi rohkem veiniklaasi taga naljatlemiseks. Ritsikuga arutasin, et äkki läheme koos, aga siis polnud enam kindel, kas tahan.

No ja Lepaga oli mul juba varem deit plaanis, mis oli täpsemalt kokku leppimata, sest tahtsin selle ühendada töise Tallinnas käiguga, mis ka nagunii ootel oli – lihtsalt erinevate asjaolude tõttu ei saanud mitu nädalat järjest Pärnust tulema. No ja siis oligi üks unetu hilisõhtu, mil mul tekkis eelmises postituses mainitud VASTUPANDAMATU VAJADUS TROLLIDA – pikemalt mõtlemata söötsin öösel kell kaksteist Lepale idee ette ja kuna ta oli nõus, helistasin järgmisel päeval oma juuksurile, kel oli ka õige päeva hommikul mulle vaba aeg pakkuda. Nii läks plaan töösse.

Muide, oli ka minul täiesti adekvaatne mure, MIDA SELGA PANNA. Sest kui riideid on mul palju, siis selliseid, mis harjaga sobiks, pole just kümne aasta tagusest ajast ülearu palju alles jäänud. Ehk et pluus, lips, sukad, saapad, kõrvarõngad – need olid olemas. Jakk, seelik, kott – puudu.

Õigemini jakk, selle leidsin umbes samal ajal täiesti juhuslikult. Jakiikaldus oli ammu enne peoplaane, juba Poisi lasteaia lõpupeol oleks vaja olnud. No sellist lühikest, aga tuulekindlat ja VIISAKAT… Meie “suvesse” sobivat. No ja siis uitasin ükspäev Humanas, leidsin ühekorraga tervelt kaks kunstnahast jakki, punase ja musta, mõlemad parajad ja PIKKADE KÄISTEGA. Rõõm. Must oli piisavalt pungine, seega peo koha pealt sai mure murtud.

Seeliku suhtes oli mul vaid ähmane aimdus, et võiks olla äge ja pungine. Tegin veel ühe tiiru Humanas, leidsin nunnu punase mittepungise mulle harjumuspärase kahara lõikega suveseeliku (mida mul ka vaja oli, nii et rõõm) ja musta väheke sobivama kitsama isendi. Üldsuse (loe: need üksikud sõbrannad, kes mu plaanist teadlikud olid) survel andsin alla, valisin peo jaoks musta ja ostsin spetsiaalselt päev varem punased sukad, et mitte liiga must olla. Need läksid muidugi enne pidu katki, nii et lõpuks jäid ikkagi mustad võrksukad, mis ma olin ettenägelikult kaasa võtnud :D

Proovikabiinis oli kõik lill, aga hiljem Tallinna tänavatel uljalt samme mõõtes tuli väga hästi meelde, miks ma… eeee… laiemaid seelikuid eelistan. Need kitsad ronivad ju muudkui ülespoole, nii et (eriti laia) kummiga sukkade puhul võib vaatepilt olla küllaltki kelmikas paljastav :D Ilmselt sellepärast punased sukad katki läksidki, et ma endal peol marki täis ei teeks – mustade kumm oli kitsam ja võrksukad polnud nii libedad, seega püsis seelik loodetavasti enam-vähem siivsal kõrgusel.

Kotti ei viitsinud enam otsida. Mõtlesin, et saan ehk kuidagi ilma hakkama. Jätan telefoni maha, pistan pangakaardi rinnahoidja vahele vms :D

Reedel kablutasin Tallinna. Kuna mul on uus tööläpakas, mis on 15,6 tolli ning sai tellitud selle mõttega, et suur ekraan on silmadele mugavam ja ma EI hakka seda kaasas kandma, vaid reisin nagunii enda väiksemaga, kust saab samuti suurepäraselt tööd teha… Aga juhtus nii, et just tööläpakasse oli vaja installida vajalik programm, siis jah… Nutsin ja vedasin :P Urrima tüütu oli.

Ööbisin tavapäraselt Pelgulinnas. Kuna terve laupäev oli mul vaba, sai samas kandis elavate sõpradega kohtumised kokku lepitud ja juhtumisi oli neil väga sobivalt minu jaoks aega.

Alustuseks läksin külla Markole ja Margele. Kui tuli jutuks mu õhtune üritus ja nentisin, et kott on mul endiselt täiesti puudu, laenas Marge mulle täiesti ideaalse pisikese punase koti. Seejärel avastasin, et riided, mis olid terve öö põrandal kuhjas vedelenud, ei olnud seljas eriti sirgemaks läinud – mis seal ikka, laenasin triikraua, koorisin ennast paljaks :D Normaalne inimene ei läheks päev varem tööle samade riietega, millega järgmisel õhtul peole, aga no mina ei viitsi neid riideid tassida, eks :D Igal juhul anti mulle lahke luba raskeid kotte hoiustada ja võti, et ma need hiljem kätte saaks, nii et liikusin juba triigitu ja tunduvalt viisakamana Katsiga kokku saama.

Teine meeldiv kokkusattumus oli tänavatoidu festival Telliskivi loomelinnakus, mida olen alati tahtnud väisata, aga pole kunagi varem sobival ajal Tallinna sattunud. Nüüd siis, nagu tellitult – õige linn, õige kant. Saime sisse varakult, kui käepaelte saba oli veel lühike. Hiljem lahkudes olime hämmingus, sest see oli ikka VÄGA PIKK.

Igal juhul möödus pärastlõuna toitu nautides ja juteldes. Kuni mingil hetkel tõdesin, et on vaja hakata otsima kohta, kus mu hari püsti ajada. Mul oli küll algselt plaan varem eeltööd teha ja kuskil midagi kokku leppida, aga muud tegemist oli palju ja viitsimist vähe, seega naiivselt arvasin, et küll ma midagi ikka leian. NAIIVNE, I say.

Ma ei teagi, mitu juuksurit ma läbi kõndisin. Viis vähemalt :D No ma saan aru, et suvalised keldri meestejuuksurid ei valda teemat… Ja oleks võinud aimata, et normaalsemates kohtades, kus ehk rohkem matsu jagatakse (Kristiine keskuse ja kesklinna salongid – need vähesed, mis laupäeva õhtul ka lahti olid), ei pruugi enam vabu aegu olla. Ühesõnaga Pelgulinna-Kalamaja kandist ma abi ei saanudki. Läksime siis hoopis Katsi juurde, kes mulle näo pähe maalis ja punast huulepulka laenas (mis oli taas kord imeline kokkusattumus, sest mina mäletatavasti ei meigi ennast üldse, mu meigikoti sisu on olnud juba aastaid kolm tagasihoidlikku tooni huulemöginat, küüneviil- ja tangid ning aegunud ja ära visatud puudrikarbi küljest ära murtud peegel :D).

Kesklinnas proovisin õnne Solarises asuva salongiga, kus polnud samuti õhtuks enam aegu ja leidsin hilinenult, et sihitult ringi uitamisest mõttekam on ilmselt siiski eelnevalt helistamine. No jumal tänatud Google Mapsi eest – trükkisin lihtsalt otsingusse “juuksur” ja vaatasin tulemustest, mis lähedal asub ja veel lahti on. Paar kohta helistasin tulutult läbi ja olin juba üsnagi alla andmas, kuni Sikupilli Hairlookis ühe pooletunnise augu skoorisin – pärast mu juuste pikkuse uurimist ja pisukest arupidamist lubati mind poole tunni pärast ette võtta, nii et mul oli täpselt aega sinna kohale jalutada. Juuksuri nime ma kahjuks ei tea, aga ta oli igati pädev ja tegi mulle poole tunniga suurepärase harja.

Nii et peale kaheksat sain lõpuks Lepaga kokku, jõime klaasikese veini ja läksime pittu. Ja noh, niipea, kui ma uksest sisse astusin, võeti mind rajalt maha sõnadega: “Sa oled NII ILUS NAINE!” :D Ja kästi pilti teha. Suurepärane algus õhtule :D

Ma siiamaani juurdlesin, kes see teine fotograaf oli, kes meid ka pildistas, kuni ma tänu Manjana ja Jaanika postitustele lõpuks teada sain, et see oli Pille Väljataga ning indeed veel paar pilti skoorisin:

See pilt vaatas esimesena hoopis FB-st vastu, sest Manjana blogis ja jagas:

Ritsikult näppasin ka ühe saurusteselfi:

Kas ma peaks midagi peost veel rääkima? No mul ju varasemate aastatega kogemus puudub ja kuna ma veetsin enamiku ajast jutustades, mitte Ženjat kuulates, siis ühtki halba sõna öelda pole. Ruumi oli piisavalt ja minu meelest oli kõik okei. Mina läksin pulli tegema ja pulli ma sain :D

Seega mingit tõsist arutlust, kuidas hääletamist ja pidu objektiivsemaks ja paremaks teha, siit loota ei ole. Tehke ainult selline kategooria järgmine aasta, et mul ka võiduvõimalus oleks, siis saab veel rohkem pulli.

Over&out :P

Jun 112017
 

Et kõik ausalt ära rääkida, siis pean tunnistama, et mu elu on pidev rollikonflikt. Ühelt poolt, ja see pool on see, mis siin blogis kajastust leiab, olen ma see võrdlemisi igav ja rahulik pereinimene, koristusfriik, wannabe ökomutt. Teiselt poolt olen ma ka palju muud, millest blogisse kirjutada ei kõlba, ehkki tahaks. Nii juhtus, et umbes nädal-poolteist tagasi tekkis minus VASTUPANDAMATU SOOV TROLLIDA, kõiki ja kõike. Noh, nii, et oleks kreisi, aga kõlbaks samas blogisse panemiseks kah.

Kuna EBA pidu oli ukse ees, tundus täiesti pädeva ideena ajada üle kümne aasta pähe hari, kutsuda kaasa Lepp, keda ma nägin viimati neli aastat tagasi, ning minna seda kellelegi varem mainimata blogiauhindade jagamisele (kuhu ma oma blogi isegi ei esitanud), et vaadata, kas seal on reaalselt keegi peale Ritsiku ja Malluka, kelle ma ära tunnen.

Vist väga ei olnudki, aga nalja sai sellegipoolest :D Ma pean küll ausalt üles tunnistama, et ma ei suutnud auhindade jagamist pool ajast jälgida, sest nagunii olid kõik võõrad näod (aga jeejee, Nullkulu ja Seiklusjuttude poolt ma hääletasin!), palju lõbusam oli Lepa ja Manjanaga lobiseda.

Ma ei tea, miks ma ei suuda ühelgi fotol väljapeetult naeratada, vaid igal pool on ainult täpselt ühesugune hüsteeriline irve, aga ilmselt on kõiges süüdi gintonic. Must live with it.

Fotod: Kalev Lilleorg, Õhtuleht

Manjanaga sain tuttavaks:

Populaarseid blogijaid ahistasin ka. Sest noh, MINA ju ei loe mitte ühtki ilublogi ja vaatasin lihtsalt, et ägedate sukkadega stiilne tšikk, kellega tahaks pilti teha :P

Kui Mallu lõpuks Saagimi juurest tulema sai ning mul õnnestus temaga pilt ära teha, võisin rahulikult õhtu lõppenuks lugeda ja Lepaga veini jooma minna :D

Ühtlasi, katsudes olla senisest popim ja noortepärasem, siis palun väga, minu elu esimene (ja ilmselt ka viimane :D) OOTD postitus.

Jakk, pluus ja seelik: Humana
Kõrvarõngad ja lips: Camden Market
Sukad: Londonist, täpsemalt ei mäleta
Saapad: Aipi
Kott: Marge laenas
Hari: lõikas minu ihujuuksur Aili, püsti aeti Sikupilli Hairlookis
Meik: Kats
Deit: Lepp

Järgmisele blogiauhindade jagamisele lubas Lepp minuga tulla ainult siis, kui ma midagi võidan – mina lubasin omalt poolt sel juhul lõpuks muretseda endale (läikiv)punased stilettod, mida ma olen eluaeg tahtnud, aga mitte kunagi ostnud, sest noh, ma olen niigi pikk ja kus ma neid kannaks.

Selleks, et võita, peab ilmselt Manjanaga seksiblogi ära tegema. Seda muidugi eeldusel, et järgmisel aastal on olemas kategooria “parim seksiblogi”. Ma oleks muidugi ka täitsa rahul sauruste all kandideerides (üks aasta oli selline kategooria) – ühesõnaga ma luban, et KUI järgmisel aastal on vähegi mõni mulle sobiv kategooria peale elublogide (seal ma kandideerida ei viitsi, sest noh, Mallukas), siis ma esitan oma blogi ja kutsun kõiki üles hääletama ja üldse. Sest pulli peab ju saama. Ja punaseid stilettosid.

Ma arvan, et ma mingi hetk ehk isegi kirjutan pikemalt. Sest ma eeldan, et kuskilt tuleb veel pilte (Ritsik, Manjana, keegi ju tegi meist mingi grupika?) ja kirjutada tegelikult oleks nii ühest kui teisest. Aga hetkel olen lihtsalt umbes nii väsinud, nagu… No tükkis ennist täitsa iseeenesest pähe tsitaat aegade tagusest Piia ja Nadja blogipostitusest:

“Nagu väsinud hoor pärast rasket tööd…”

Sest jah pidutsemine on äge küll, aga kuradi väsitav. Eriti kui on vaja linnade vahet sõita ja raskeid kotte vedada. Hea oli koju jõuda, meik maha võtta (ma arutlesin Katsiga, millal ma olin viimati meigitud rohkem kui huulepulk ja ei mõelnudki välja, kas pärast pulma sellist asja ette tulnud on) ja hari alla lasta (ai. aga ma sain sellega hakkama). Nüüd olen jälle ontliku välimusega – siil on hästi ära peidetud. Vaga vesi, sügav põhi :P Rollikonflikt jätkugu!

Jun 082017
 

Kas teie olete enda meelest nii “standardse” kehakujuga, et teil on poest lihtne riideid leida? Jättes kõrvale hetkemoe ja selle sobivuse teie maitsega, rääkides vaid riiete üldisest istuvusest?

No näiteks mina olen liiga pikk :) Pükse leida on väga raske, sukkadega on lugu veidi parem, aga mitte oluliselt, käised on enamasti lühikesed ja kleitide vöökoht tihti täiesti vale koha peal. Nii ma siis kannan põhiliselt seelikuid, tihti kolmveerandkäiseid ja eelkõige selliseid kleite, mille vöökohas ei ole õmblust.

Lisaks on mul liiga laiad ribid, nii et pesu leidmine on keeruline. Enne lapsi oli B-korv, siis oli veel okei. Aga katsuge leida 85A rinnahoidjat :P Laumast saab ja Lindexist vist ka… Mujal pole ette nähtud. Vähemalt Pärnu kaubandusest lähtudes, mujal on ehk lugu parem.

Kuidas teil lood on? Vahel tundub, et normist erinemine on pigem reegel kui erand. Tundub, et kõigil on põhjus, miks poest on riideid leida raske. Sestap tekkiski küsimus, kas KEEGI ÜLDSE tunneb, et need riided, mida poes müüakse, talle suuremas osas hästi istuvad :D

EDIT: KINGADEST unustasin kirjutada! Minu jalanumber on 41-42 ja ütleks, et olukord on isegi paremaks läinud – selles mõttes, et reaalselt isegi tekib 42 suurust tasapisi, vahel on mõni king isegi suur :) Aga IKKAGI tundub kingapoes pidevalt, et pole mõtet üldse näidiseid vaadata, vaid käia lihtsalt silmadega läbi kõik kastiread ja kui 41+ esindatud on, alles siis vaadata, mis kingaga tegu. Ja et kõik need kingad, mis välimuse poolest meeldivad, neid on suuruses 37-38 :)

No ja kõik need pika säärega saapad, mis mulle säärest lootusetult laiad on… :P