Nii hea on olla terve
Mul oli kaks nädalat tagasi miski äärmiselt veider terviserike. Kõik oli enne täiesti korras – tervis hea, mingit olulist stressi polnud, olin just nautinud pikendatud nädalavahetust koos 1. maiga. Järgmise päeva hommikul tõusin üles, läksin vannituppa, ise imestasin – miks ma niiviisi tuigerdan. Alguses arvasin, et lihtsalt unine, toimetasin vaikselt edasi. Aga ei läinud paremaks, pea käis ikka ringi, siis hakkas iiveldama ka.
Helistasin ülemusele, ütlesin, et nii ma küll tööle tulla ei jaksa, magasin kella üheteistkümneni. Siis oli enesetunne veidike tahedam, nii et sõin hommikust ja läksin ülejäänud päevaks siiski tööle. Sain töö kenasti tehtud, aga olemine oli ikka selline imelik ja vatine.
Järgmise päeva hommikul käis pea ikka ringi. Õnneks vähemalt süda paha ei olnud, aga ringi käies oleks tahtnud aeg-ajalt seinast kinni hoida, pead kiiresti keerates “ei jõudnud pilt järele”. Auto juhtimine nõudis täit pingutust ja tähelepanu. Sõitsin küll tööle, aga peamiselt selleks, et läpakas koju võtta, et sealtki natuke töötada. Helistasin kohe hommikul perearstile, kirjeldasin olukorda – öeldi, et tule kohale, vaatame üle. Muidugi ei tehtud alustuseks midagi muud, kui saadeti vereproovi andma. Ferritiinid ja D-vitamiin ja mingid asjad veel. Anti haigusleht ja lubati reedel tulemustega helistada.
Reedel oli olemine vahelduva eduga täiesti ok ja täiesti vatine. Vereproovi tulemusi teada ei saanudki. Nädalavahetus möödus samuti peamiselt vati sees. Uuel nädalal läksin siiski tööle, sest ei mallanud kodus passida. Vereproovid olid korras, nii et midagi tarka öelda ei osatudki. Haiguslehte oleks pikendatud, aga ma ei soovinud. Terve nädala elasin ja töötasin suurema osa ajast vati sees. Ei oska seda tunnet paremini kirjeldada, aga sihuke… Eemal olemise tunne oli. Ei olnud just kõige kirkam kriit karbis.
Ise olin pidevalt väsinud ja silmad olid nii väsinud, et lugesin ja arvutis olin minimaalselt, pusletamisest ega millegi vaatamisest isegi ei mõelnud.
Kõige hullem oli ikkagi see, et mitte mingit seletust polnud.
No ja siis, eelmisel nädalavahetusel, sai kõik lihtsalt iseenesest korda. Vatine tunne kadus ära ja energia tuli tagasi. Terve selle nädala olen olnud täiesti normaalne mina ise. Ausalt, pisarateni tänulik olen selle eest. Nii hea ja lihtne on elada, kui jagub energiat igapäevaeluks. Nii lihtne on rõõmus olla!
Kogu selle ebamäärase olemise aja lasin kas Soomlasel kokata või sõid lapsed õhtusöögiks kama vms. Mina lihtsalt ei jaksanud, ei huvitanud. Sel nädalal kokkasin igal õhtul sooja toitu, rõõmuga. See tähendab, neljapäevani, sest reedel polnud lapsi ja nädalavahetusel kokkas Soomlane. Aga siiski, neli päeva! 😀
Hea on olla terve. Siiralt loodan, et see nüüd nii ka jääb!
Nii hea on olla terve Read More »
