Talvine

Tänahommikune -20 kraadi tuli mõningase üllatusena – ilmateade päris nii palju ei lubanud. Jaanuari esimese nädala lõpus me auto näiteks käima ei läinudki, mis siis, et aku oli uus ja täis laaditud… Pidime ootama, kuni ilm vähe soojemaks läks. Nii et oli põnevusmoment – kas saame auto käima või peab bussiga tööle minema. Laadisin igaks juhuks bussikaardile raha ja vaatasin välja, millal buss tuleb 😀 Aga Kaaslane jõudis enne minekut pool tunnikest akut laadida (ta saab juhtmega vedada kapoti alla) ja läks käima küll. Rõõm! Ei pidanudki bussiga sõitma! 😀

No ja tööl oli täna kuidagi nii mõnus… Lihtsalt nautisin ja olin tänulik. Töötava auto ja sooja kontori eest.

Koolis oli lastevanemate õhtu. Sel aastal on uutmoodi setup, kus kõigepealt on loeng ja siis edasi klassides kõigil korraga. Vanemate õhtud on kahel eraldi päeval – algklassidele ja põhikoolile. Mis omakorda tähendab, et ma peaks pärast loengut olema kahes klassis korraga. Eelmine kord läks Eksabikaasa Poisi klassi ja mina Plika omasse, seekord siis vastupidi.

Loeng oli teismeliste toetamisest. Ma teile midagi põrutavat välja tuua ei oska – ikka seesama vana teada-tuntud fakt, et teismelise aju alles areneb, ta ei suudagi nii adekvaatselt käituda, kui täiskasvanud… Vanemad mingist vanusest alates ongi nõmedad – kusjuures sellega on mul täiega vedanud, mind siiani pole veel nõmedaks tituleeritud, saame lastega hästi läbi. Tuleb katsuda mõista, mitte hukka mõista 🙂 Ja uni on hirmus oluline – sellega on meil ka õnneks üsna hästi. Poiss on terve elu olnud varajane linnuke, mistõttu õhtul ka kustub varakult. Plika on küll vaheaegadel täielik ööloom, kes võib hommikuni üleval olla ning kell neli pärastlõunal ärgata, aga ta teab väga hästi, et koolipäevadel on vähese unega kehv ja trennid väsitavad kenasti, seega läheb ka enne koolipäevi täitsa ok ajal magama… Ja telefonid on neil öösel lennurežiimi peal.

Koolis on alati nii tore. Olen alati nii tänulik ja tunnen, et mina ja lapsed oleme nii hoitud. Näen, kuidas kõik õpetajad tõesti üritavad lapsi mõista ja neile toeks olla – ja neil on alati midagi head öelda. Kui on probleem, siis otsitakse koos lahendusi. Imeline, ma ütlen. Olen väga õnnelik, et mu lapsed saavad käia sellises koolis.

Lõpetuseks värskeid kassipilte kah.

Üritan ikka vahel viie kassi pilte saada… Sellist veel pole, kus kõik kaamerasse vaatavad, aga slowly getting there – on juba selline, kus kõik pingsalt Kaaslast jälgivad 😀

Täiesti ebapedagoogiliselt lasin titel pärast söömise lõpetamist oma ikka veel laual olevat tühja taldrikut lakkuda, misjärel teine mitte enam nii titt tema kõrvale pressis, et ka jaole saada… Mustu ja Paksu jälgisid kõrvalt (Paksu oli just enne suutnud mu taldrikust ühe makaroni varastada, kui korra laua äärest ära käima pidin :D).

Lõpuks panin kassidele pisut ülejäänud pastat – tavaliselt ma neile inimeste toitu ei anna, aga noh, vahel… 😀

Leave a Comment

Your email address will not be published. Required fields are marked *

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

Scroll to Top