Nagu ma olen korduvalt maininud, siis meie lahutus on olnud nii meeldiv kui üldse olla saab ja Eksabikaasa on endiselt üks mu parimaid sõpru – seega olen igapäevaselt lihtsalt piiritult tänulik, et me selle sammu astusime, et uued kaaslased teevad meid õnnelikuks, et lapsed on rahul…
Aga see ei tähenda, et kurbust ei oleks üldse. Ikka on. Käib vahel rõõmuga käsikäes.
Paar õhtut tagasi olime lastega voodis teki all – veetsime õhtust kvaliteetaega, joonistasime üksteisele seljale, et teine prooviks ära arvata, millega tegu. Ega keegi muidugi eriti midagi ära ei arvanud, nii et joonistaja pidi alati ikka ise ütlema.
Üks hetk ütles Poiss, et joonistas minu, enda, Plika ja Soomlase. Ja tema järgmine pilt oli “sina ja Soomlane hoiate käest kinni ja teie vahel on süda”.
Siis ütlesingi lastele, et olen praegu rõõmus ja kurb ühekorraga. Kurb, et nad ei joonista enam endid koos minu ja issiga. Rõõmus, et meil on uued kaaslased ja et me kõik meeldime üksteisele ja et nad joonistavad nüüd ühes minuga Soomlase.
Poiss hakkas selle peale südantlõhestavalt nutma. Nii me seal siis kaisutasime ja kurvastasime koos. Rääkisime.
Kurbus läks üsna kähku mööda ja seejärel oli jälle tavaline rõõmus Poiss. Aga näed, see kurbus on meis peidus ja vahel on hea välja lasta…
Olen terve selle nädala tegelenud suuremat sorti kraamimisega. Täna õhtul panin ära fotosid minust ja Eksabikaasast, mis olid enne elutoas raamitud. Perepildid kolisin kõik lastetuppa, aga olid ju veel pulmapildid ja see üks, mis Krista meist kunagi rannas tegi – nüüdseks mälestuste karbis. Vaatasin Krista pilti ja vesistasin nutta. Kurb oli. Kurb sellepärast, et igas mõttes oleks olnud lihtsam, kui asjad oleks läinud teisiti… Kui oleks olnud traditsiooniline muinasjutt.
Ma ei taha mitte kõige vähematki Eksabikaasaga uuesti proovida – see rong on täiesti läinud ja nii võrratult hea on olla uute kaaslastega, olla head sõbrad. Kui mulle pakutaks võimalust minna ajas tagasi, et käituda teistmoodi, paremini… Ei tahaks ka seda. Ma siiralt usun, et mis juhtuma pidi, see juhtuski. Ma veetsin koos Eksabikaasaga kümme aastat, enamik sellest ajast siiralt õnnelikuna – hoolimata sellest, et oli ka raskeid hetki (kellel poleks?) ja kasvasime teise poole sellest ajast tegelikult lahku.
Nüüd on siis hoopis teistsugune muinasjutt. Ebatraditsiooniline. Nagu ma isegi 🙂 Pealegi olen ma alati uskunud, et ei ole ainsat ja õiget… Et õigeid võib olla ka mitu.
Nii et jah… Rõõm ja kurbus käivad käsikäes, rõõmu on õnneks palju rohkem. Otsus lahku minna oli nii õige ja hea. Ja minul on tunne, et ma sain teise võimaluse, mille saamises ma polnud üldse kindel – ja et see teine võimalus on parem kui esimene üldse oligi. Ja see on imeline tunne. Vaadata tagasi oma elule, olla pisut nukker, eelkõige aga õnnelik ja elevil. See tunne, et olen möödunud kümne aastaga nii palju õppinud ja kasvanud. Ja et nüüd on mu kõrval maailma kõige imelisem inimene, kellega mul on võimalus kõike uuesti teha – seekord paremini kui enne. Sest ma olen ju ometigi kümme aastat vanem, targem ja kogenum.
Juba kahe päeva pärast on ta siin. Päriselt.
Siin blogis on jälle elu sisse tulnud 🙂 Varem olid postitused sellised napid ja oli näha, et midagi toimub, millest Sa ei räägi. Aga nüüd on just selline siiras ja põnev ja äge 🙂 🙂 🙂 Ootan juba järgesid.
Aitäh, et jagad oma kogemusi. On hea lugeda ja loota, et ehk läheb endalgi kõik veel lõpuks hästi. Mul seisab see nüüd kohe ees, lahutus siis. Või õigemini esmase käiguna abikaasale selgeks tegemine, et seda on vaja. Sest aastatepikkune pidev tülitsemine on mind viinud lõpliku arusaamiseni, et mina enam ei taha. Siin ei ole midagi enam lappida. Selles abielus ei ole enam mind olemas, on vaid naine, kes kohandub igas olukorras selle järgi, mis tujus on parasjagu mees. Aga ma tean, et tema seda lahutust ei taha ja ilus ei saa see protsess olema. Praegugi kirjutades tuleb nutt kangesti peale, sest ei taha ju teisele haiget teha, aga ise ka enam ei jaksa. No kohe kuidagi ei jaksa. Kuid vaid paar päeva tagasi kohatud üks kena inimene annab mulle selleks natuke julgust ja jõudu juurde :). Äkki saabki ühel hetkel kõik veel korda…
Olen Su blogi väisanud sel kevadel-suvel ja nüüd sügisel tihedamini lugema hakanud – tundud äge, siiras ja hea inimene olevat ja ma olen alati uskunud, et sellistel inimestel, kes teistele head soovivad, läheb ka endil lõpuks hästi – sest nad (sa) on sellele avatud! Igatahes saab väga põnev olema lugeda, kuidas siis ka edaspidi edeneb. Olen ise pikki aastaid soomlasest noormehega koos , kes oli küll tol hetkel äsja Eestisse juba kolinud (õppima) ja elab siin siiani. Meie suhe kahjuks lõppes, ent ta on siiani minu lähimaid sõpru ja armastan teda väga – sõbrana. Niiet mõningaid paralleele Sinu eluteed lugedes tekkib siin-seal ka endil. Igatahes, põnevust ja armastust ja rõõmu sellesse sügisesse (no ja ka edaspidi!).