Jul 302018
 

Kuna ma olen tänu geenidele piitspeenike ja kooli kehalise tundidest pole just kõige meeldivamad mäletused, siis pärast kooli lõppu on mu kokkupuude spordiga olnud praktiliselt null. Olen küll aeg-ajalt mõelnud, et võiks ja peaks midagi regulaarselt tegema, sest mida vanemaks saan, seda olulisem füüsiline aktiivsus on – olen paar korda isegi üritanud, pole aga millegi juurde pikemaks pidama jäänud.

Jaanuaris 2011 hakkasin ujumas käima ja meeldis, aga ilmselt ainult mõne korra käisingi.

Veebruaris 2011 tekkis trennihasart ja hakkasin käima Tervise Paradiisis bodybalance’is, mis alguses meeldis, aga mingil hetkel hakkas vastu, nii et proovisin selle asemel erinevaid basseinitrenne ja 24x kaardist jäid viimased treeningud ikkagi kasutamata, sest lõpuks ei tahtnud enam kuskil käia.

Samal kevadel sain jalgratta ja sellega sõitmine on ainus regulaarsemat sorti trennilaadne tegevus, mida ma viimase seitsme aasta jooksul harrastanud olen. Mitte teadlikult ja trenni pärast – lihtsalt sellepärast, et autot mul endal ju kuni eelmise aastani polnud ning kuniks ilma jagus, sai rattaga punktist A punkti B tunduvalt kiiremini ja mõnusamalt kui jala. 2015 kevadel hakkasin täiskohaga tööl käima, seda tegin eranditult rattaga, kuni kraadid läksid miinusesse ja teed libedaks. Ja eelmisel aastal sõitsin mais auto tagaklaasi sodiks, mis tähendab, et terve suve käisin ikka rattaga tööl. See aasta on esimene, mil ratas tänu auto olemasolule unarusse jäi, aga noh – nüüdsest on asjalood teised :)

2013 sügisel läksin eksprompt kundalini joogasse – ma arvan, et maksin seal äkki 10x ära ja käisin korra nädalas, kuni lõpus enam jälle ei tahtnud ja viimased korrad jäid käimata.

2015 suvel soetasin endale ja Plikale rulluisud, aga ei saanud meist kummastki rullitajat. Mina ei tea, kas olen lihtsalt kõik oskused täielikult minetanud või ei ole need uisud ka kõige paremad, aga ma tundsin ennast toona NII ebakindlalt, et sinnapaika see jäigi. Plikale sai tänu errorile tellitud uisud, mille rattad pole täiskummist, nii et need kõrisevad kohutavalt. Tema on aeg-ajalt tsipakene kodutänaval ja pargis harjutanud, aga mitte eriti kuskile jõudnud. Hmm, võib-olla peaks mingi hetk veel rullitamist katsetama. Mõtlen sellele.

Jooksutossud ostsin augustis 2015. Ega mul siis mingit konkreetset jooksuplaani polnudki, aga paar korda varem oli jooksumõte sobivate jalatsite ning nende soetamiseks vajaliku raha puudumise tõttu kõrvale jäänud ning sain need toona hea soodukaga – kõigest €17.99. Kuni eelmise nädala lõpuni olin neid kasutanud ainult ühe korra – eelmise aasta augustis.

Ühesõnaga – 2011 üritasin ujumise ja bodybalance’iga, 2013 joogaga, 2015 rullitamisega. Ujumisest ja rullitamisest ei saanud põhimõtteliselt üldse asja, trennides pidasin vastu ca 2-3 kuud. Rattaga veidi sõitsin ja oligi kõik.

Tagantjärele tundub, et ma olen lihtsalt liiga laisk trennis käimiseks. Tean, et paljusid see just motiveerib – kodus ei viitsiks, kui aga juba klubi eest makstud ja kohale mindud on, siis peab ikka tegema. Minul on vastupidi. Ma ei viitsi kuskile ekstra minna, ma ei taha maksta, ma ei taha karja inimestega koos treenida, mulle lihtsalt ei meeldi spordiklubid.

Minule sobib selline trenn, mida ma saan teha võimalikult kiiresti ja mugavalt igapäevaelu kõrvalt. Armastan rattasõitu siiralt ja südamest. Praeguste ilmadega on autos rõvedalt palav (minu lühikeste otste puhul ei jõua konditsioneer ka suurt ära teha), kütuse eest ei pea maksma, parkimise muret pole. Jala käimiseks, eriti pikemate vahemaade puhul, olen liialt kärsitu, enamasti ka ajakulu küsimus. Rattaga on ideaalne – saan kiirelt ja mugavalt igale poole kohale, tuul jahutab ja elu on lill. Ja kilomeetrid muudkui kogunevad :) Mul on nüüd hasart sees, alla 10km ei taha kohe kuidagi ühtki päeva jätta. See on umbes tunnike sõitu. Väikese ringiga jõe äärest tööle ja koju on juba 5km olemas. Ülejäänu siis poes käimine või lihtsalt niisama chill.

Jooksmine on minu jaoks pigem raske. Ma lähen meelsasti, aga protsess ise on endiselt pigem tüütu. Palav on ja pool ajast kõnnin. Rõõmustan iga kord, kui kilomeeter täis saab, et natukene lõpule lähemal.

Mulle soovitati siin, et ma võiks mingi kava järgi joosta, aga seda ma absoluutselt ei viitsi – mul ei ole nagunii eesmärk ennast võimalikult palju pushida, ma jooksin täiesti juhuslikult esimest korda neli kilomeetrit ja kuna see distants tundus sobivat, siis jäin selle juurde. Esialgu on eesmärk kogu see vahemaa kõndimata läbida ning jõuda sinnamaale, et saan ka selle kaifi kätte, millest teised räägivad. Ma usun, et sinna läheb veel kaua :D Ega mul kiiret pole ka.

Aga telefoni koju jätta, nagu mõned soovitasid – ei tule kõne allagi. Muusikat ma ei kuula ja mingeid kõnesid ei oota, aga seal on Endomondo! Ja minule, statistikahullule, on ääretult motiveeriv, kui mu treeningud otse numbriteks ühte kohta kokku kogutakse ning nendest igasugu kokkuvõtteid saab vaadata. Nii et kuna tundub, et ma vist seekord jään ikka loodetavasti regulaarselt sportima, tuleb ikkagi spordikellade poole vaadata – siis saab telefoni südamerahuga koju jätta. Aga ma ei tea neist kelladest miskit ja finantsiga on ka nii nagu on. Kui saaks kasutatult ja soodsalt, siis ostaks küll. Seni aga jooksen, telefon käes.

Viis tiibetlast on üllatavalt mõnusad. Mul polnud mitte mingit kavatsust teha neid kaks korda päevas, aga kuidagi on nii juhtunud, et teen nii hommikul pärast ärkamist kui ka õhtul pärast jooksu. Alustada soovitati 3 või 5 kordusega – ma valisin kolm, sest arvasin, et ei jaksa rohkem. Noh, pühapäeva õhtust alates olen 5x teinud ja jaksan kenasti. Järgmisest nädalast teen siis 7x ja nii see läheb, kuni septembri lõpuni saab 21x täis.

Enne jooksu tegin venitusi täpselt ühe korra – neid oli liiga palju ja ma pole viitsinud midagi lihtsamat otsida. Olen ka viimased päevad tulnud vahetult enne jooksu rattasõidult – see vast loeb ka soojendusena? Pärast jooksu on aga väga mõnus teha need neli venitust, mis ma kuskilt välja googeldasin. Selline mõnus hingetõmbeaeg. Ja pärast neid venitusi tundub alati, et nüüd võiks veel midagi teha ja nii ma siis olengi ka õhtul tiibetlasi teinud.

Kuna puhkus keeras mu unegraafiku võrdlemisi tuksi, sain eile magama alles kell üks. Äratus oli pandud poole seitsmeks, aga miskipärast ärkasin pool kuus. Olgu siis nii :D Päeva jooksul, nagu arvata oli, väsisin muidugi päris ära. Õhtul olin ka väsinud. Kaalusin, kas peaks jooksu vahele jätma – rattaga sai linnas ja poes käidud, nii et seal tuli üle 10km täis. Aga kripeldas, et kuidas ma nüüd jätan… Ja läksin ikka :D

Sest no nii kaua, kuni tahet ja jaksu on, seni tuleb ju käia ja teha. Mul tõesti pole tunnet, et ma suuremat pingutaks, saati siis üle pingutaks. Jooks on ainus, mis väsitab, aga seal ma ju ka võtan vabalt ja pool ajast kõnnin.

Ja numbrid muudkui kogunevad. Olen reedest alates jooksnud igal õhtul 4km, laupäeval sõitsin rattaga 13,5km, pühapäeval ligi 12km, täna ligi 11km. Laupäevast alates olen teinud igal hommikul ja õhtul tiibetlasi – need Endomondos ei kajastu, sest ma pole viitsinud välja mõelda, millena need manuaalselt sisse kanda ja pole ka absoluutselt vahet – ma teen neid umbes 7 minutit ja seega tean niigi, et iga päev ca veerand tundi kulub sinna.

Põnev on. Kuna mul on seekord motivatsioon natukene konkreetsem ja sügavam kui varem, samuti tunnen, et leidsin enda jaoks senisest õigemad treeningud, siis tundub küll, et seekord ehk jätkan regulaarselt. Eks näis, mis jooksmisega saab, kui ilmad kehvaks lähevad – samas, kuni lund pole, siis võib ju joosta küll, ja lumega näiteks jalutamas käia. Ma muidugi olen neid ülientusiastlikke plaane teinud varem korduvalt, seega ma väga tõsiselt neid ei võta. Kulgen rahulikult ja eks näis, kuidas kujuneb.

Igal juhul on Endomondo numbrid mulle suureks abiks, seda ma pole varem kasutanud. Ja kui ujulasse või spordiklubisse pidin iga kord sundima ennast minema, siis jooksma minekut ja kodus harjutuste tegemist ma täitsa ootan. Ühesõnaga – tunne on hea. Vaatame, mis saab!

  9 Responses to “Ise ka imestan…”

  1. FB gruppides müüakse kasutatud aktiivsusmonitore ja pulsikellasid minu meelest kogu aeg.

    Kuna sa jooksmise ja rattasõiduga tegeled, siis soovitan vaadata selliseid kellasid, millel on GPS võimalus. Need on küll kallimad, aga muu asi distantsi ei mõõda. Polar on minu meelest soodsaim variant, Garminid ja Suuntod on kallid ja neid järelturul väga ei liigu ka.

    • GPS peab kindlasti olema – näed, ma ise ei osanud mõeldagi, et seda peab eraldi jälgima. Samuti peab kindlasti olema veekindel – taas kord, ma ei tea, kas mõni neist üldse on MITTE veekindel. Ja mul pole aimugi, kas on veel midagi, mida peaks silmas pidama. Ma tihti naudin taoliste asjade puhul googeldamist, eeltöö tegemist jne, aga praegu on ajaga kuidagi kitsas. Peaks vist ikka mingil hetkel googeldama “kuidas valida…” vms.

      Kangesti tahaks, et magavale kassile hiir suhu jookseks ehk keegi pakuks või lingiks mulle mõnd sobivat pakkumist :P

      • Veekindlad nad vist on jah enamus, ma ei tea, kas olen kunagi kohanud pulsikella, mis ei oleks veekindel.

        Mul endal on Polar M400, mis poolteist aastat tagasi, kui ma selle ostsin, oli kõige odavam GPSiga varustatud pulsikell meie turul. Kuna nii Garmini kui Suunto hinnad on ca 50% kallimad, siis ma nende toodete poole vist ei hakkagi kunagi vaatama :D

  2. Ostsin paar nädalat tagasi Polar M430, minu elu esimene spordikell üldse. Nii mõnus on jälgida progressi, ma ei teaks üldse mitte midagi muidu, mis toimub. Käisin ammu enne kellaostu jooksmas ja oma aruga kupatasin ikka nii, et saaks lõpuks keele vestile. Aga näe, kell väidab, et taoline hing paelaga kaelas kupatamine polegi see kõige mõistliku ja tunnustab hoopis mu püüdeid rahulikult edasi venida.

    Mis puutub aina alustamisse ja mitte millegi juurde püsima jäämisega, siis katsu tekitada harjumus. Selleks kulub mõni nädal. Ära võta trenni või liikumist kui asja, mida sa PEAD tegema ja mis on KOHUSTUS. Ei ole, see on vältimatu vajadus, midagi, mida sa tahad teha, miski annab sulle tervise ja vaimse heaolu ning mis kuulub iga päeva juurde. Kui harjumust pole üldse, siis ei ole mõtet seada endale hullult suuri eesmärke a la võimlen iga päev veerand tundi, jooksen iga päev. Tegelikult ei pea ju iga päev trenni tegema, lihtsalt liikuma peab. Kui saad nii kaugele, et on tekkinud harjumus, siis keha juba ise ajab sind välja liikuma. Hakkab nõudma õnnehormoonide doosi justkui narkomaan. See on nii mõnus tunne.

  3. Siin Polari lehel on hea kellasid omavahel võrrelda. https://www.polar.com/ee/tooted/vordle?product1=89838&product2=85627&product3=89875 Kas on GPS või pole. Hetkel tundub, et GPS on M200 ja siis M400 erinevatel variantidel. Mul oli M400 ja sel ajal olin väga rahul, nüüd see uuem 430 näeb parem välja ning mõned funktsioonid on lisandunud.
    Ma vist ise valiks sealt välja ja siis kammiks korra netipoodie ja FBi ostmüüke, kas keegi pakub sellist mis välja valisin võimalikult hea hinnaga.
    Hea teoreetik siinpool :D aga noh põhimõtteliselt nii ma ise muidugi tegingi :P

  4. Vaatasin, et FB grupis Naised Trenni! on praegu mingi 4-5 Polar M400 müügikuulutust üleval.

  5. Ma teen nüüd vist ebapopulaarse postituse.. aga.. Jätkusuutlik on mu meelest trenn siis kui kohe naudid seda mida teed. Kui ikka mingi ala rõõmu ei paku, siis ei jõuagi katsetamisest kaugemale. Milleks hambad ristis püüda vägisi kuni tekib harjumus .. no ei teki ju kui peab sundima, sest on jube kasulik ja minu hüvanguks ja blabla.. Kuramuse Tammsaare teema näe vaeva ja tuleb armastus. Muhhhaahaha. Püüdsin jooksma hakata (mis ei ole mu meelest üldse mõistlik liikumisvorm, aga nii äge ju, tervisele hea jne), võtsin algajate treeningprogrammi ette (a la 100 m sörgi, 200 m jaluta.. tasapisi distantsid muutuvad) ja… öäkk, ei hakanud meeldima! Samas võin tublisti matkata, jalutada, pikematel distantsidel tempokat kõndi teha. Super. Samuti jalgrattaga sõita, ka kehvas vormis ajal oli normaalne 15 km-45 minutit, 30 km 1,5 h. Rullitamine tuli hästi välja, aga ei meeldinud niipalju, et jääks selle peale, kuigi varustus ja võimalused olid head. Pigem katsetada erinevaid asju ja küllap leiab igaüks oma teetassikese. Vb hakkaks sulle hoopis meeldima mõni tantsuline trenn, isegi täiskasvanute balletti ja iluuisutamist tehakse. Nojah, seda ei tee just möödaminnes igapäevaelu kõrvalt.. Sulgpall, tennis, vb on isegi daamide jalgpallitrenn olemas.. kuigi seal on jooksmist sigapalju :P

    • Õige, aga liigne nautimine on ka kahjulik. Ma nautisin jooksmist, üliväga :) Nii väga, et ei saanud aru, et olen oma põlved totaalselt tuksi keeranud, jooksin läbi valu koguaeg. Käisin suurel põlveopil ja teine põlv ootab järjekorras. Sport tapab :) Aga kas ma olen loobunud? Ei. Sport on nagu narkomaania, olge ettevaatlikud ka :)

  6. Nôustun eelütlejaga. Sa pead nautima sporti mida teed. Ma olen elu aeg sporti teinud, vôrkpalli mänginud 10st eluaastast saati pea iga pave, ikka sellepärast et vahva oli ja vôistkonna kaaslased on peale 30 aastat ikka head sôbrad. Viimased 3 aastat olen tennist mänginud ja kunagi ei tekki küsimust kas lähen vôi mitte, see on lihtsalt nii lahe ja mônusad inimesed. Samuti viimased 3.5 aastat olen ka CrossFiti teinud nii 5x nädalas treenin -lahe, kihvtid inimesed ja lihtsalt naudin et ma selline badass olen :) ja ka statistika huvi on rahuldatud sest kôik oma tulemused salvestad igapäevaselt onlinis ja saad oma progressi jälgida. Kahju muidugi et Crossfiti Pärnus pole. Jooksmist teen just niipalju kui vaja on aga muidu leian et on jube igav.

 Leave a Reply

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>

(required)

(required)

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.