Kuidas ma jooksmas käisin

Blogisoolikas on taas umbes. Võiks ja tahaks kirjutada Tage pulmast, eilsest kiirvisiidist Tallinna, ilmselt veel nii mõnestki asjast, aga… Las jääda. Võhm kulub mujale.

Lugesin täna õhtul üle mitme päeva blogisid. MrsB kirjutas sellest, miks ta jookseb.

Kuna mul on olnud viimasel ajal aktuaalne probleem üle mõtlemine ebasobivates olukordades, siis linkisin postitust Mariliisile, kellega seda teemat viimastel päevadel lahanud olen ning ütlesin, et peaks äkki proovima – jooksmiseks vajalik inventar sai ju isegi eelmisel suvel pärast aastaid plaanimist päriselt soetatud.

Ja Mariliis, miks ma üldse imestan, soovitas talle omasel konkreetsel kombel: mine kohe, kesköö olla parim aeg jooksmiseks – linn on vaikne, tähed taevas, õhk karge. Esimene reaktsioon oli küll, et täna pimedas enam ei viitsi aga… Siis hakkasin mõtlema, et miks mitte. Panin riidesse ja läksin.

Jooksin Sörkisin 20 minutiga 3,2 km. Täpsemini kodust bussipeatusesse ja sealt veel kaks peatusevahet ja siis tagasi. Noh, olid mingid pidepunktid. Peatuseid kasutasin hingetõmbepausidena, kus umbes pool minutit sörgi asemel kõndisin.

Ja noh… Mis ma oskan öelda… Ära väsitas 😀 Palav hakkas 😀 Nüüd on jalad all hirmus rasked 😀 Millal see lendamise tunne muidu tulema peaks, ah?

Ei tea, kas peaks nüüd trennipiffiks hakkama ja Endomondo tõmbama või sellesamusegi… moodsa käevõru…? ostma, mis iga liigutust trackib (no ma tean küll, et sellel on nimi, aga ei tule mitte keset ööd meelde)?

See kõik oli muidugi nali. Mina ja trenn – ütleme nii, et pole siiani pikaajalisemaid sõprussuhteid luua õnnestunud. Aga ma proovin, igal juhul. Sest vahel tahaks vähem mõelda.

Kuna ma pole jooksnud pärast keskkooli kehalise tunde rohkem kui bussi peale, siis vist alustuseks piisas sellest distantsist küll, arvan ma. Google Maps pakkus ühe otsa kõndimise ajaks 20 min, ma jõudsin sama ajaga juba koju tagasi. Muidugi ma ka kõnnin tunduvalt kiiremini kui Google Maps eeldab – nende näidisajad, tundub, on pensionäride jalutuskiiruse järgi paika pandud.

Võiks ju näiteks seada eesmärgiks igal õhtul väike tiir teha. Või noh, võtame esialgu väiksema eesmärgi: et veel üks kord jooksma jõuaks. Ja siis vaatame edasi 😀 Mh, ja mulle on kuskilt meelde jäänud, et venitamine tuleks kasuks, a sellest ei tea ma midagi. Olen lugenud ja unustanud. KUI ma veel jooksma jõuan, siis peaks ilmselt end veidi harima sel teemal.