Üle pikkade aastate ratta seljas

Mul pole kunagi midagi rattasõidu vastu olnud, aga samas pole mul ka kunagi oma ratast olnud. Keskkooli ajal käisime iga suvi Kaidiga sõitmas – tal oli ratas ja minul rulluisud. Vahel vahetasime ka, aga harva. Ühesõnaga idee rattast on alati olnud sümpaatne, aga pole kunagi olnud mõtetki seda osta, pole olnud nii konkreetset vajadust ja raha on olnud vaja muudele tähtsamatele asjadele kulutada.

Abikaasale meeldib väga rattaga sõita. Londonis käis ta vahepeal rattaga tööl, nüüd Pärnus käib ka, lisaks vahel sugulasega niisama sõitmas. Ta sai oma õe käest ratta laenuks ja 30. sünnipäevaks sellesama ratta päriselt endale.

Millalgi tuli jutuks, et ma sõidaks meelsasti rattaga, kui mul see oleks, aga osta küll ei raatsi. Ja nüüd juhtus nii, et Abikaasa vanaonu naise ratas seisis Abikaasa vanaema keldris kasutuseta, sest naisel on nüüd jalad haiged vms. Ja siis oli vaja keldrisse ruumi ja nii sain ma endale ka ratta. Ma ei teagi, on see laenuks või päriseks, aga absoluutselt vahet pole :D

Abikaasa ütles, et see on palju parem ratas, kui tema oma ja hakkas hoopis sellega tööl käima, sest kui ma üksi kodus olen, siis ma ju nagunii rattaga sõitma ei saa.

Eile õhtul sõitsin siis üle peaaegu kümne aasta rattaga. Alguses oli väga ebakindel tunne, aga siis läks paremaks. Käisin poes, no nii mõnus ja kiire oli. Täna oleks tahtnud kaugemasse poodi minna, ema oli külas, oleks saanud ära käia… Aga hea ratas oli Abikaasaga tööl, jäi seekord käimata :P

Igatahes mulle väga meeldis ja poes käia on tõesti sel kombel hoopis parem ja kiirem. Rattal on korv ka ja puha, väga praktiline. Nii tore, et sellised juhused tekivad ja rattad iseenesest meieni jõuavad!