Üle pika aja Tallinnas

Ma ei mäletagi, millal ma viimati Tallinnas olin. Juulis kaks korda, seda tean… Ja minu meelest hiljem polegi käinud. Augustis oli kutse ühele üritusele, kuhu ei jõudnud, mõtlesime selle asemel septembris külla minna, aga siis vist oli rahaline seis pikalt kehv ja ei tahtnud reisile kulutada… Nii see aeg lendas.

Nüüdne plaan tuli ka üsnagi ootamatult – tööl oli stressirohke nädal ning tundus, et asjad saaks selgemaks, kui oleks võimalus näost näkku suhelda ja mõned asjad ära klaarida. Sestap siis otsustasingi, et tuleb minna.

Tööasjad, tundub, said korda. Õhtul käisin Liisiga lapsi hoidmas ja sain tänu sellele üle pika aja suhelda uute inimestega, mis oli mõnus. Öösel olin ka Liisi pool. Laupäeval tegime Pipsiga tiiru Ülemistes. Ja siis sõitsingi tagasi.

Hästi tore reis oli, hea oli vahelduseks teha midagi tavapärasest erinevat ja suhelda inimestega, kellega tavaliselt ei suhtle.

Muuhulgas pillasin puruks oma telefoni ekraani (plastikust jullas, mis telefoni kaante vahel hoiab, oli ammu mõra sees – enda viga, et uusi kaasi ei ostnud) ja pidin vaatama, kuidas mu nina eest osteti ära saapad, mille pärast ma olin lasknud ennast spetsiaalselt teise keskusesse sõidutada (sest Ülemistes minu suurust polnud). Oh, well. Ju siis pidi nii minema.

Lisaks lasin ma ennast Change’i pesupoe müüjal ära veenda, et A75 on see suurus, mis ma ostma peaks, suuremat ta ei soovitanud. Kuna eest istus väga hästi, siis ma alistusin, ehkki mulle tundub küll, et on liiga ümber. Pips väidab, et Change’is ongi teised numbrid, aga no kui on ikka EUR75, siis… Tundub sama 😀 Aga noh, äkki venib. Vähemalt seljas on ilus.

SportsDirectist ostetud retuusidele unustati turvaelement külge. Piiksuma hakkas see umbes kolmandas poes, kuhu ma pärast seda sisse jalutasin. No tõepoolest.

Õhtul käisime veel Abikaasa õe sünnipäeval, kus ma aga nii väsinud olin, et pikka pidu polnud.

Täna olid Abikaasal vanemad abiks, et saaks ära tehtud puud, mis meile ilma ette hoiatamata neljapäeval olid õuele valatud. Tellitud olid need küll, aga esimesena pidid tulema need, mida pole vaja saagida ja ette helistama pidid ka… Ja siis selline üllatus. Abikaasa mässas eile terve päeva ja täna toimetasid nad kõik õues, mina olin ainus süüdimatu, kes tuppa jäi. Üritasin terve päeva koristada, aga kuna tuju pole, siis on tunne, et midagi ei saanud tehtud ja kõik on ikka sama sassis (ehkki tegelikult tegin küll igasugu asju… lihtsalt tuju on selline).

Nüüd ongi juba õhtu käes ja tuju pole endiselt. Aru ma ei saa, miks ma nii tujutu olen, kui reis oli nii teretulnud vaheldus ja tööasjad peaks ka korras olema. Mispärast ma siin mossitan, saaks ainult aru…

Tavaolukorras ma lihtsalt ootaks, et läheks üle, aga ma olen niigi kodus kõik asjad tänu tööstressile nii käest lasknud, et kuidagi ei õnnestu seda molutamise vajalikkust endale maha müüa. Mh.