Avastan ümberringi aina rohkem juhtumeid, kus valima mindi vaid sellepärast, et Keskerakond võimule ei saaks. Nii peabki! Lihtsalt südame teeb soojaks…
(Mina pole Reformi austaja kah ja ei valiks neid elu sees, aga no Keski kõrval suisa jumalik)
Olen viimaste päevade jooksul saanud väga erinevatest allikatest teateid selle kohta, et mitmed tuttavad, kellega kunagi sai päris tihti läbi käidud, aga nüüd enam praktiliselt üldse mitte, on rasedad.
Kuna ma nendega enam ei suhtle, ei saa ma tegelikult asjast midagi arvata, eks. Aga siiski… Ma tean ühe neiu elukaaslase kohta, et too pole suurem asi (kohati kergelt vägivaldne jne). Ma tean teise neiu elukaaslase kohta, et nad on keskkoolist saadik koos olnud (ja ma suhtun sellistesse suhetesse väga skeptiliselt). Ja üldkokkuvõttes leian ma, et nii noorelt lapsi saada… No ma ise olen kohe varsti 23 ja tõesti ei kujuta mitte kõige vähematki ette ennast emana.
Samas… Eks see käi ikka suhtega koos. Kui ma A-ga koos olin, siis käisid mõtted vahel peast läbi küll. Praegu ajab mõte lastest külmavärinad peale. Ma olen noor. Ma tahan elada. Ma tahan maailma näha! Küll mul on aega neid lapsi hiljem ka teha.
Nii ma siis suhtungi kõigisse neisse raseduse juttudesse skeptiliselt. Kardan, et viie aasta pärast on lihtsalt jälle mitu üksikema juures. Ja tegelikult on selline suhtumine ilmselgelt liiga ülbe. Kust mina tean, neil võib olla maailma parim mees ja perfektne suhe ja suur armastus ja nad tõesti tahavad seda last.
Jah. Ma loodan, et see on nii. Sest iseenesest on ju armas, kui rohkem lapsi sünnib. Et seda väikest Eestit kauemaks jätkuks…
Aga mina oma panust veel ei anna. Sest kuigi ma võin vaba olles seksida ühe päeva jooksul kolme erineva mehega ja sealjuures endaga väga rahul olla; kuigi ma võin mehega pärast kuuajalist tutvust silmagi pilgutamata kokku kolida ja temaga rõõmsalt aastaid niisama koos elada, siis… Kui ma kunagi lapsed saan, siis see peab olema suhe, mille kohta ma olen kindel, et see on õige ja jääb püsima. Ma tahan olla abielus. Ja ma tahan abielluda suurest armastusest üks kord elus ja elu lõpuni. Mõne koha pealt olen ka mina vanamoodne tüdruk.
Kümne aasta pärast siis, jah 😉
Ja veel. Õhtulehe need kuramuse tüdrukud, keda poolalasti lehte topitakse igal aastaajal. Tõesti, tõesti. Siin on mõned rämedamad näited. Tahaks vaid karjuda: “Tüdruk, kus su aru on???” Tegelikult polegi vahet, kas need pildid või mõned teised – ilusad ja maitsekad ehk isegi (eeldan, et seal on mõni selline ka). Juba see, et sa sellisele konkursile midagi saadad… Mul ei ole sõnu, jah. Kurvaks teeb.
Noh teistpidi on jälle nii, et kui sa oma lapsed 18-aastaselt saad, siis selleks ajaks kui teised oma titelappide ja kärudega ohivad on sinu lapsed juba suured ja sa võid rahus ringi trallitada. Kolmandast küljest jällegi — mõtle kui kohutav oleks 50 aastasena jännata mässumeelse 15-aastasega. Selleks ajaks võiks laps ikka olla juba 25 ja kodust minema kasinud. Saaks vanuigi rahu 😉
nooo, rohkem empaatiavõimet paluks. ma mäletan väga selgelt, kuidas sa tahtsid kohe pärast kooli lausa mitu last jutti ära sünnitada, kui A-ga koos olid. minu arvates pole see 23-24 enam sugugi nii noor, et paneks silmi pööritama. täitsa õige aeg tegelikult, kui tahad noor ema olla + kodu, sissetulek ja mees olemas 😛
pluss veel see, et üksikema kui nähtus pole midagi hirmsat ja vanus ei mõjuta minu arvates tõenäosust, et jäädakse üksikemaks. Ofkoorss 16-17 aastaste puhul küll, aga lähenedes veerandsajale ma probleemi ei näe 😛
mina isiklikult ka veel last ei taha, tahan vabadust! aga kõik, kes on valmis selleks, marss lapsi tegema 🙂
Aga ma ju ütlesingi, et:
1) ma mäletan, et A-ga koos olles mõtlesin sellele ise ka (praegu mõtlen: jumal tänatud, et nii ei juhtunud)
2) ma loodan, et neil rasedatel on kõik väga ilus ja suur armastus ja püsiv suhe ja nii edasi
Eestimaa tuleks täita lastega. Loodan lihtsalt, et kõik on oma valikutega rahul ja õnnelikud. Ka viie või kümne aasta pärast.
Pingback: Hahahaa » Tikri Päevaraamat