Mõtted

Avastan ümberringi aina rohkem juhtumeid, kus valima mindi vaid sellepärast, et Keskerakond võimule ei saaks. Nii peabki! Lihtsalt südame teeb soojaks…

(Mina pole Reformi austaja kah ja ei valiks neid elu sees, aga no Keski kõrval suisa jumalik)

Olen viimaste päevade jooksul saanud väga erinevatest allikatest teateid selle kohta, et mitmed tuttavad, kellega kunagi sai päris tihti läbi käidud, aga nüüd enam praktiliselt üldse mitte, on rasedad.

Kuna ma nendega enam ei suhtle, ei saa ma tegelikult asjast midagi arvata, eks. Aga siiski… Ma tean ühe neiu elukaaslase kohta, et too pole suurem asi (kohati kergelt vägivaldne jne). Ma tean teise neiu elukaaslase kohta, et nad on keskkoolist saadik koos olnud (ja ma suhtun sellistesse suhetesse väga skeptiliselt). Ja üldkokkuvõttes leian ma, et nii noorelt lapsi saada… No ma ise olen kohe varsti 23 ja tõesti ei kujuta mitte kõige vähematki ette ennast emana.

Samas… Eks see käi ikka suhtega koos. Kui ma A-ga koos olin, siis käisid mõtted vahel peast läbi küll. Praegu ajab mõte lastest külmavärinad peale. Ma olen noor. Ma tahan elada. Ma tahan maailma näha! Küll mul on aega neid lapsi hiljem ka teha.

Nii ma siis suhtungi kõigisse neisse raseduse juttudesse skeptiliselt. Kardan, et viie aasta pärast on lihtsalt jälle mitu üksikema juures. Ja tegelikult on selline suhtumine ilmselgelt liiga ülbe. Kust mina tean, neil võib olla maailma parim mees ja perfektne suhe ja suur armastus ja nad tõesti tahavad seda last.

Jah. Ma loodan, et see on nii. Sest iseenesest on ju armas, kui rohkem lapsi sünnib. Et seda väikest Eestit kauemaks jätkuks…

Aga mina oma panust veel ei anna. Sest kuigi ma võin vaba olles seksida ühe päeva jooksul kolme erineva mehega ja sealjuures endaga väga rahul olla; kuigi ma võin mehega pärast kuuajalist tutvust silmagi pilgutamata kokku kolida ja temaga rõõmsalt aastaid niisama koos elada, siis… Kui ma kunagi lapsed saan, siis see peab olema suhe, mille kohta ma olen kindel, et see on õige ja jääb püsima. Ma tahan olla abielus. Ja ma tahan abielluda suurest armastusest üks kord elus ja elu lõpuni. Mõne koha pealt olen ka mina vanamoodne tüdruk.

Kümne aasta pärast siis, jah ;)

Ja veel. Õhtulehe need kuramuse tüdrukud, keda poolalasti lehte topitakse igal aastaajal. Tõesti, tõesti. Siin on mõned rämedamad näited. Tahaks vaid karjuda: “Tüdruk, kus su aru on???” Tegelikult polegi vahet, kas need pildid või mõned teised – ilusad ja maitsekad ehk isegi (eeldan, et seal on mõni selline ka). Juba see, et sa sellisele konkursile midagi saadad… Mul ei ole sõnu, jah. Kurvaks teeb.