Et noh. Üldiselt oli mul täiesti aus kavatsus minna pärast tööd otse koju ja keerata endale kokku mingi õhtusöök nendest suitsuviineritest, mida mul ülehomse… Oijah, nüüd juba homse kuupäevaga terve pakk külmkapis seisab.
Ma kahtlustan, et asi kiskus viltu sellest hetkest, kui me Lepaga jõudsime pärast sulgemist järeldusele, et kõht on jube tühi.
Läksime Kahtmandusse. Mis iseenesest ei olnud ju ka teab mis halb asi. Kui, siis ainult viineritele ja rahakotile.
Kathmandust ära minnes tekkis mul mõte, et tunduks jube kohane ennast purju juua. Mõtlesin, et see pole ilmselt kuigivõrd arukas mõte ja tuleb siiski koju minna. Aga nojah. Lepp läks Woodstocki pildjardit mängima ja nii juhtuski, et…
- ma jõin ennast Woodstockis võrdlemisi purju
- suitsetasin ära peaaegu pool pakki Lepa suitsu
- oleksin äärepealt piljardit mänginud (jube tahtmine oli, aga õnneks suutsin ennast tagasi hoida. Tikker ja piljard, khm, jah. Selleks olin ma siiski liiga kaine)
- jäin maha viimasest trollist
- jõudsin koju alles hommikul 7.45
- mul oli vaja kindlalt hommikul duši all käia
- asju pakkida, mida kaasa võtta
- üldse olla viks, viisakas, tragi ja konditsoonis, mitte magamata, suitsu järele haisev, punaste silmadega ja muidu võrdlemisi tige
Ehk siis. Tegelikult ei saa üldse kurta. Jube valutult läks.
Muuhulgas tekkis eile õhtul kontseptsioon sellest, et enne Londonisse minemist tuleb veel kindlasti üks kord terve öö väljas juua ja siis hommikul otse tööle minna. Ühesõnaga mingi öö vastu laupäeva, sest siis saab hommikuni Levikas istuda ja tööpäev on ühtlasi kaks tundi lühem.
Vot nii.
Enne reedet ei kuule te must ilmselt midagi, sest Rootsis ma suure tõenäosusega internetti ei pääse.
—
Midagi… Perfektset tahaks.
2 Responses to “Õhtust”
Leave a Reply
This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.
a kus sa siis ööbisid, baaris vä?
Tuttava juures :P