lastekasvatus

Käisin eile hommikul töö juurest läbi, sain vormiriided ära antud, payslipi kätte ja kõigiga natuke juttu vesta. Restorani remont venis, seega nad avavad alles järgmisel teisipäeval. Kahju 🙁 Igatahes käisin läbi ka Bishopsgate’ist, mida ma ka pärast remonti näinud polnud ja seal oli väga mõnus. Uus ja puhas ja valgusküllane…

Sain teada, et nende manager Sam on ka rase, nii umbes viis nädalat (kõik poegivad, nagu Mees selle peale kommenteeris). Ja siis nad andsid mulle tasuta süüa 😀 Kuna ma olin nagunii oma breastfeeding workshopile minemas ja sinna kästi lõuna kaasa võtta, oli pakkumine teretulnud. Lasin endale võileiva teha 😛

Workshopile jäin kümme minutit hiljaks, sest ülehindasin oma käimise kiirust ja jäin rongist maha. Noh, asi algas lubatust pool tundi hiljem, sest hommikune grupp läks ajast üle… Ja meie omalt poolt lõpetasime plaanitud viie asemel pool seitse ehk neljast tunnist sai sujuvalt viis.

Seltskonnas oli kümme rasedat. Üks neist nädala kaugusel tähtajast ning valudes, mis küll kahjuks üle läksid – mõtlege, kui lahe oleks olnud, kui ta oleks otse sünnitama läinud 😀 Teisel olid veed enne 12. nädalat ära tulnud ning ta oli suutnud sellest hoolimata raseduse säilitada, kõigi eelduste kohaselt läheb oktoobri lõpus “sünnitama” – noh, esile kutsutakse. Ülejäänud olid nö tavalised rasedad.

HOIATUS! Järgnev tekst on mõeldud ainult rasedatele või asjast muidu huvitatutele, tegemist on puhtalt minu detailsete märkmetega eilsest breastfeeding workshopist. Enne rasedaks jäämist poleks ma never viitsinud sellist asja lugeda 😉

Naine, kes meile loengut pidas, oli 68-aastane, mitukümmend aastat ämmakas olnud. Kogemusi kui palju… Ja tema ise oli oma ainsat last vist mingi neli aastat rinnaga toitnud (holy s*it!).

Aga üleüldiselt sain ma ikka palju praktilisi teadmisi juurde, kohe väga rahul olen.

Vaatasime mingit Norras tehtud videot rinnaga toitmise propageerimise kohta, ehkki sellest ma küll suurt targemaks ei saanud – ma tean niigi, et rinnaga toitmine on hea. Siis vaatasime veel ühte teist videot, kus näidati võrdluseks lapsi, kellest üks oli sündinud ilma igasuguste valuvaigistite abita ja kohe ema rinnale pandud, teise ema oli kasutanud petadiini (öeldakse vist eesti keeles nii?) ja laps kaaluti-mõõdeti enne rinnale panemist ära. Vahe oli märgatav – lapse naha värvus ja üldine aktiivsus ja… See video oli tehtud mingi uuringu põhjal, kus terve grupp naisi oli jagatud mitmeks väiksemaks grupiks, kus osad siis kasutasid valuvaigisteid ja osad mitte, osad said lapse kohe rinnale ja osad mitte. Mina sain ainult kinnitust oma senisele arvamusele, et võimaluse korral püüan ikka epiduraalist jms hoiduda, no see pärast sündi kohe rinnale asi on nagunii must be – ja seda võimaldatakse ühtmoodi nii Londonis kui Tartus 🙂

Siis praktiseerisime nukkude peal erinevaid imetamisasendeid – näiteks mis asend oleks parem sel puhul, kui sul on olnud keiser, et haavale võimalikult vähe survet oleks. Eks ma igasuguste õigete ja valede asjade kohta olen ka raamatutest lugenud ja tean teooriat, aga praktiseerimine aitas kaasa näiteks sellele, et ma tean, mismoodi teise käega rinda pigistada, et aidata lapsel vastavalt tema asendile seda kergemini suhu haarata.

Üldiselt tuleb välja, et need raamatud, mida ma siiani lugenud olen, ühtisid üpris hästi eilse loengu põhimõtetega, aga ma sain selgitust ja kinnitust mitmele oma murele, mida minu ümber olevad inimesed minus tekitanud on.

* Kui ma olen öelnud, et tahan kaua imetada – kindlasti vähemalt aasta, võimalik, et ka rohkem, on mulle selle peale vastu öeldud: aga mis sa siis teed, kui piim lihtsalt otsa lõppeb. Et mõnel lihtsalt lõppeb ja sinna ei saa midagi parata. Mina olen selle peale alati mõelnud (mitte küll välja öelnud), et kõik minu info kinnitab nõudluse-pakkumise teooriat – mida rohkem sa imetad, seda rohkem piima tekib. Ei ole sellist asja, et piim lõppeb lihtsalt otsa. Pigem on asi selles, et imetamise tehnika on vale, mistõttu laps ei saa piisavalt piima kätte, rinnad on meeletult valulikud… Selle kõige tõttu imetad üha vähem ja nii see piim vaikselt lõppebki.

Mina pole kunagi arvanud, et imetamine peaks tulema loomulikult – ja see on ka asi, mida kinnitati. paljud emad alguses ei oska – siis tuleb lihtsalt asjatundjatelt abi küsida, kuni sujuma hakkab! õige tehnika korral on piima piisavalt ja EI OLE valus. seega – ainult kannatlikkust on vaja.

üleüldine stressamine võib ka piima hulgale pärssivalt mõjuda, seega peab ise selle eest hoolitsema, et olemine oleks rahulik ja muretu. Mõnel harval korral (eriti suure šoki tagajärjel) võib piim küll ka täiesti lõppeda, aga no see peab olema midagi eriti koledat, mida meie, tavaimetajad, reeglina õnneks ei koge (lähedase inimese ebaloomulik surm vms).

* Kui korra lapsele pudelist (rinnapiima ikka, eks) anda, ei pruugi ta enam rinda tahta. Tädi vastus kinnitas minu loogikat – võib juhtuda emade puhul, kes pudelit liiga palju kasutavad, aga mitte liialdamise korral ei tohiks probleemi tekkida. Ma ise mõtlesin ka – no mis krt titt teha saab, kui pärast pudelikorda rinda ei taha? Ootan nii kaua kuni nälg suurem ja pakun uuesti rinda 😛 Küll imema hakkab! Oleks teine asi, kui päevi vaid pudelist söödaks ja selle peale rinnavõõristus tekiks, aga ühekordse pudeli kasutamisega ei tohiks probleemi tekkida.

Meile tegelikult soovitatigi alates kolmandast nädalast hakata isaga söötmiskordi jagama – et korra päevas võiks isa pudelisse lüpstud piimaga toita. Aitab kaasa isa ja lapse lähedusele, ema saab veidi rohkem nii väga vajalikku puhkust ja noh… Kui hiljem peaks millegipärast VAJA olema pudelist toita (kui õhtuks välja lähed ja lapse hoidja hooleks jätad või hambaarsti juurde vaja minna vms), siis on rutiin olemas ja tead, et probleeme ei teki.

Ahjaa, need pudelid, millel lutt rinna kuju meenutab – nendest polevat tädi arvamusel mingit muud kasu, kui et tootjad saavad tavalisest rohkem pappi küsida. Kõlbab tavaline pudel küll, lihtsalt liialdada ei tasu. No selle kohta ei oska ma midagi öelda… Tädi on väga kogenud, ehk teab, millest räägib.

* Kas teie teadsite, et imetamine soodustab lapse hambumust? See on kõige uuem fakt tervest eilsest loengust, kõige muuga olin mingil määral juba ikkagi kursis. Meie tädi oskas põhimõtteliselt pea kuju järgi ära öelda, kas inimest on beebina rinnaga või pudelist toidetud. Muidugi ei saa seda nii täpselt öelda, kui titt on ainult mõned kuud rinda saanud ja siis pudelile üle läinud, aga kui panna kõrvuti aasta aega rinnatoidul olnud laps ning sama kaua pudelit saanud, siis pidavat vahe ikka tuntav olema.

Ma nüüd ei tahaks jälle spekuleerida teemal, kas see on tõsi või mitte, aga ma ise kaldun täitsa uskuma. Seda näitas tädi meile ilmekalt ette, kui palju näolihaseid saab vatti rinda imedes ning kui vähe pudelit imedes… Seega hambumuse jutt on täiesti loogiline.

Nii et – mida kauem te imetate, seda väiksema tõenäosusega peate hiljem ortodondi arveid maksma. Kõigest sellest vaevast rääkimata, mis lapsele klambrite või breketitega kaasneb.

* Eelmise punkti jätkuks tasub korra ka seda meelde tuletada, et imetades saab kõige efektiivsemalt lahti raseduse ajal tekkinud rasvakihist – selleks see ju kasvabki, et rinnaga toites oleks kuskilt “varu” võtta. Meile räägiti loengus näiteks ühest naisest, kes imetamise ajal võttis suuruselt 22 alla 8 peale (UK 8 on euroopa 36-38, 10 on 38-40 jne, eks siis arvutage ise).

* Rinnaga toitmisest ja võimalikust uuest rasedusest rääkides – tean, et kui imetamise ajal uuesti rasedaks jääda, ei pruugi titt enam rinda võtta, sest hormonaalsete muutuste tõttu läheb piima maitse teistsuguseks. See VÕIB nii olla, aga absoluutselt ei pruugi. On emasid, kes imetavad oma esimest last kuni teise raseduse lõpuni välja ja siis mõlemat last korraga edasi – kuna esimesega on piimavarud juba normis ja imetamine käpas, läheb teisega alustamine eriti valutult. Ja seda, et mõlemale piima ei jätku, pole vaja karta, eks – nõudlus ja pakkumine…

* Imetamise ajast rääkides – mida kauem, seda parem! USA rinnaga toitmise teema ekspert (nimi oli vist Cathy miski, ei viitsi googeldada) oli teinud Exceli tabeli tervest reast erinevatest loomariigi esindajatest ning igasugustest muudest näitajatest (kaua nad imetasid, kaua rasedus kestis, kui palju vastsündinu kaalus jne jne jne) ning nende põhjal inimlooma imetamise ideaalpikkust välja arvestades viskas Excel vastuseks 2-7 aastat 🙂

Mina ise olen seni alati mõelnud, et aasta tahaks kindlasti imetada, ehk ka poolteist – lihtsalt hakkab vastu mõte, et kui lapsel on juba hambad suus ja oskab rääkida ja käia… Et siis tuleb mu juurde ja ütleb, et “emme, anna tissi” – praegu on see minu jaoks igatahes suhteliselt räme mõte.

Aga paljud emad on imetamise käigus oma meelt muutnud ning imetamise aega pikendanud. Kõik sõltub endast ja lapsest. Nii et mina ei hakka ka midagi lubama, eks vaatame, kuidas kujuneb.

Seda ei tasu igatahes karta, et kui last liiga kaua imetada, ei tule ta nii intelligentne – vastupidi, rinnapiim on ajutoit, pikaajaline imetamine aitab lapse tulevasele intelligentsusele just kaasa. Ei tasu karta ka seda, et ema ja lapse suhted hiljem veidrad on – eks see sõltu ju ka paljudest muudest asjadest, kui imetamise pikkus, aga kui kõik muu on korras ja normaalne, siis pikaajaline imetamine ainult lähendab.

Sellised on teooriad ja ma iseenesest imetlen naisi, kes nii kaua imetavad… Mina praegu ei kujuta endiselt 1-1,5 aastast rohkemat ette, kasvõi sellel põhjusel, et rinnad saavad ju ka vatti 😉

* Rääkides piima varumisest pudeliga toitmise jaoks – hiljuti arvutas keegi välja, et 3 kg kaaluva beebi jaoks oleks kohane jätta 3 oz (1 oz = ~0,03 l) piima ning samamoodi vastavalt kaalule edasi. Nii palju ei pruugi vaja minna, aga sellest peaks kindlasti kõhu täis saama. See vist käib ühe toidukorra kohta – kui mitmeks vaja, siis seda rohkem. Ja alati tasub hoidjale jätta varuks ka pudel sügavkülma – kui peaks mingi erandolukord tekkima, et nii kiiresti koju ei jõua, kui plaanis.

Piima säilitamisest rääkides – tavalises külmikus 48 tundi, sügavkülmas 6 kuud. Saab küllalt varusid tekitada, ainult kuupäevad tuleb kindlasti pudeli peale kirjutada 😀

* Piim ja alkohol – kui tuled näiteks öösel peolt ja oled joonud, siis soovitas meie tädi toita last piimaga, mis on eelnevalt varutud, aga öine piim ka välja lüpsta ning see hommikuni külmkappi jätta – selle ajaga aurub alkohol sealt seest välja ning seda piima võib mingite varasemate varudega segades juba vabalt lapsele anda.

Point oli ühesõnaga selles, et piima nö kraanikausist alla kallata pole mõtet – liiga väärtuslik kraam 🙂

Aga see on muidugi igaühe enda sisetunde küsimus.

* Lihtsalt üks huvitav fakt – adopteerivatel emadel on ka võimalik oma lapsi rinnaga toita – ärge küsige, kuidas täpselt, me ei laskunud detailidesse, niigi jäi aega väheks – aga kuidagi need hormonaalsed muutused võivad täiesti mitte raseda rinnas piima tekitada.

Juttu oli näiteks naisest, kelle ema vahetevahel last hoidis ning kui lapsel eriline jonnituju oli, siis talle nö rahustamiseks kuiva rinda andis – tal tekkis lõpuks endal ka rinda piim. Veidike õõvastav mõte ehk, aga arvestades rinnaga toitmise kasulikkust – see on ju ainult hea, kui on kasuemadel on päriselt võimalik oma rinda piima tekitada. KERGE see protsess pole, sellest ma juba sain aru… Aga võimalik.

—

Noh, nüüd hakkan vist asjaga ühele poole ka saama. Kindlasti unustasin midagi ära, aga kirjas on piisavalt. Ma ei väida, et ükski ülaltoodud punktidest oleks absoluutne tõde, aga minu seniste teadmiste ja tõekspidamistega sobib see kõik kokku ning ma kavatsen sellest ka lähtuda.

Üleüldiselt – pärast kõiki neid tõestatud fakte imetamise kasulikkuse kohta – miks peaks keegi üldse imetamisest loobuma? Laps saab parema immuunsüsteemi, ta on intelligentsem, korralikuma hambumusega… Ema saab kergemini raseduseelse kaalu tagasi ning lisakaitset rinnavähi vastu. Sellest rääkimata, et imetamine soodustab ema-lapse vahelist usaldust ja sooja suhet – pidev kehaline kontakt ja kallistamine ju.

Ja noh, kõige lõppu peaks vist lisama ka seda, mida igal pool rõhutatakse – et kui mingil põhjusel rinnaga toitmine ikkagi ei õnnestu, siis ei tasu ka masendusse langeda ega meelt heita, te pole sellepärast halvemad emad. On tuhandeid teisi viise, kuidas oma lapsega usalduslikku suhet saavutada. Iga ema teeb oma lapsele parimat, lihtsalt variandid selleks on erinevad.

Voahh… Ma ise ka siiralt imestan, et minust on selline propagandist saanud 😀 Ja seda kõike ENNE lapse sündi. Aga tõepoolest, kuna ma olen sunnitud nüüd selle teemaga tegelema, siis minust on saanud tõeline rinnaga toitmise pooldaja. Ja eilne loeng andis ainult kindlust juurde.