Kuni suhteliselt hilise ajani olin täielik lutivastane. Ma ei suuda meenutada ühtki konkreetset luti kahjulikkust kinnitavat väidet peale selle, et lutt võib hambumusele halvasti mõjuda, kuid üldine minuni jõudnud info oli selline, nagu lugesin ka veel mingist voldikust sünnitusmajas – lutt pole mitte lapse vajadus, vaid ema harjumus.
Niisiis ei kuulunud lutt nende hädavajalike asjade hulka, mille enne lapse sündi soetasin.
Aga õige pea hakati mitmelt poolt soovitama, et lutt peaks ikka olema – lapse imemisvajadus on suur ja sellega on hea teda näiteks väljas rahustada, kui teised inimesed ümberringi ja tite kisa ebameeldiv.
Tegelikult meil isegi oli üks lutt, mis koos riidekastiga meile kingiti – ma ei osanud toona aga karbi pealt vaadata, mis vanuses lapsele see mõeldud on. Ilmselt suuremale – ja Plika seda ei võtnud ka. Järgmise luti saime jõuludeks, selle pakendil juba märkasin kirja 12-18 kuud. Kinkija sõnul polevat vahet – no on ikka küll.
Ostsime siis eile õiges suuruses luti ning pärast mõningast kaasa aitamist hakkas Plika päris eduliselt seda imema.
Ja mul on tunne, et ma avasin ukse saatanale. Nimelt on mul nüüd kange kiusatus toppida see lapsele suhu absoluutselt iga kord, kui ta vähegi rohkem kisa teeb. Sellisel puhul muidugi, kui kisa kõik teadalolevad põhjused – nälg, märg mähe, liiga vähe/palju riideid, gaasivalud – on välistatud.
Sain jõuludeks raamatu “Lapse nutt ja jonnihood”. Pole lugemisega ise veel väga kaugele jõudnud, aga Kessu, kes seda juba mitu aega tagasi luges, on kokkuvõtte ära teinud. Lühidalt: selle näiliselt põhjuseta nutu puhul (sest TEGELIKULT ju on põhjus, lihtsalt meie ei tea) tuleks last lihtsalt süles hoida – mitte kussutada ega rahustada, vaid lihtsalt süles hoida – ja lasta tal ennast tühjaks nutta.
Mul ei õnnestu seegi väga hästi – tavaliselt lõppeb igasugune tühjaks nutmise katse sellega, et kriiskamine muutub nõudlikumaks, vahel suisa hüsteeriliseks ning ma hakkasin teda ikkagi kiigutama või temaga ringi kõndima.
No ja nüüd tahaks selle asemel veel lutiga vaigistada. Sest nii on ju kõige mugavam. Ei mingit kiigutamist ega edasi-tagasi käimist, lutt suhu ja laps on vait. Enamasti aitab suurepäraselt.
Tagajärg oli juba täna näha – laps jäi magama, lutt suus ja kui see välja kukkus, ärkas kohe üles. Nii mitu korda.
Ma nüüd ei teagi, mida arvata. Tegelikult ta ju imes enne pidevalt oma kätt või minu sõrmenukki – neid vaigistamismeetodeid ma ära ei põlanud, nende pärast ma end halvasti ei tundnud. On seal tegelikult vahet, kas laps imeb pöialt või lutti?
Fakt on see, et iga nuttu EI tohi lutiga vaigistada – siis jääb lapsele mulje, et tal polegi lubatud ennast väljendada. Ma usun raudkindlalt, et nii noor laps ei manipuleeri ega jonni, vaid lihtsalt ei oska muud moodi oma vajadusi väljendada…
Aga kust jookseb piir? Kas ma peaks luti jätma vaid väljas käimisteks, öödeks ning eriti suurteks kisahoogudeks? Või võib tihemini? Või ei peaks üldse?
Keeruline…
pöidla ja luti imemisel on vahe. esiteks see, et pöidla imemisel deformeerub nii pöial kui ka hambad. lutt on parema kujuga ses mõttes 🙂
teiseks on lutist võõrutamine lihtsam – võtad ära. pöialt ju maha ei raiu 😛
Kui mul titt sündis ja kohe alguses luti ära põlgas, olin ma väga kurb. Sest võõrad luttidega lapsed nägid nii nunnud välja – suured silmad ja pool silmnägu kattev lutt.
Peale seda ei ole ma lapsele lutti anda proovinudki – milleks? Mu rind on kõige looduslikum ja parem vahend tema imemisvajaduse rahuldamiseks.
Kuni kaheksanda elukuuni sai mu laps ainult rinnapiima, rinnaga toitmise lõpetasin mõned nädalad enne aastast sünnipäeva, võõrutamine võttis aega kokku 2 nädalat (1nädal päevaseks võõrutamiseks ja 1nädal õhtuseks) – nii et ma ei ütle, et ma oleks lapsele tissisõltuvuse tekitanud, kui talle tihti rinda pakkusin (ka siis, kui puudus ilmne vajadus söögi järele).
Aga üldiselt ma soovitan ikkagi oma tundeid järgida. Nii on alati kõige õigem.
Edu!
Me ei ole Oliverile lutti surunud… alguses paar korda proovisime, aga kuna tal on keelekida, siis lutt tal suus niikuinii kaua et pusi. Karjub kull rohkem kui teised lapsed, kodus, tanaval ja poes. Ebameeldiv on teistel kindlasti, aga mind ei huvita 🙂 Motlen iga paev, et lutiga on palju lihtsam see magamajaamine aga nuud on laps juba pea 2 kuune ja enam lutti talle harjutama ei hakka…
Lutiga on see imelik asi, et kõigepeal harjutavad vanemad talle seda, hoiavad suus ja topivad tagasi ja kui laps juba käib ja on piisavalt suur käib sõda, et lapselt see lutt siis kätte saada, et ta enam seda ei imeks.
Luti konks on selles, et lapse suu ja käsi on sündides kõige rohkem arenenud. Kui ta nüüd selle suuga saab enamjaolt lutti imeda, siis kujuneb tal maailmapilt selline kummist elutu ja suhteliselt materiaalne.
Lisaks sellele on tissi imemine siiski seksuaalsuse arenguga seotud. Seega, kas sa annaksid oma lapsele meesteajakirja ja saadaksid kõrvaltuppa lõbutsema.
Ja kui lapsel on mure ja ta väljendab seda ennast nutuga ja sa topid tal lutiga suu kinni, kas sulle endale meeldiks et su suu kinni topitas kui sul on mure?
Tissi ja lutti ei saa võrrelda – tissi saab ta luti kasutusest olenemata ikka ühepalju. Ja mina olen ka pigem seda tüüpi, kes pakub tissi suht tihedasti – nö igaks juhuks, äkki aitab rahuneda. Paljudel juhtudel aitab ka.
Niisiis saab lutti võrrelda vaid lapse rusikaga, mida ta kogu aeg suhu topib – ja siin eespool oli just arvamus, et lutist on kergem võõrutada.
Imemisvajadus on nagunii suurem, kui ma talle eales tissi anda jõuaks – selle rahuldamiseks on lutt ilmselt hea. Väljas käies lapse vaigistamiseks kah.
Aga kodustes tingimustes üritan tal oma nutud välja nutta lasta, kui ta just nutmise ajal rusikat suhu ei topi – sellisel juhul katsetaks ikka lutiga 🙂