Maris saatis mulle lingi uudisega, mis räägib iga-aastase maailma emade ja nende laste heaolu aruande selle aasta tulemustest. Lehitsesin aruannet ennast ka ning tooksin siinkohal ära pingerea 41 esimesel kohal oleva riigiga, mis on aruande kohaselt liigitatud rohkem arenenud maade alla (vähem arenenud riikide listis on 71 ning kõige vähem arenenud riikide listis 34 maad – kui huvitab, leiate need listid aruandest lk 40):
TIER I: More Developed Countries
1. Sweden
2. Norway
3. Iceland
4. New Zealand
5. Denmark
6. Australia
7. Finland
8. Ireland
9. Germany
10. France
11. Netherlands
12. Spain
13. Belgium
14. United Kingdom
15. Switzerland
16. Slovenia
17. Greece
18. Estonia
19. Italy
20. Canada
21. Austria
22. Portugal
23. Lithuania
24. Latvia
25. Hungary
26. Czech Republic
27. United States
28. Slovakia
29. Poland
30. Malta
31. Japan
32. Belarus
33. Luxembourg
34. Croatia
35. Bulgaria
36. Russian Federation
37. Romania
38. Macedonia, the Former Yugoslav Rep. of
39. Moldova
40. Ukraine
41. Albania
Listi esiosa mind eriti ei üllata (ehk vaid Sloveenia eestist kõrgem koht :P). Küll aga tekitab sügavat rahulolu, et Eesti on eespool nii Lätist-Leedust kui ka sellistest igavese heaolu maadest nagu USA-Kanada, Austria ja Luksemburg (mis on Marise sõnul RKP järgi maailma rikkaim maa). Poleks arvanudki. Mõnus! Ja no muidugi see, et UK on 14 🙂
Kui ma välismaal elavate sõpradele mõtlesin, siis pidin jällegi tõdema, et nad on head kohad valinud – kui õeke kunagi lapsi saama hakkab, elab ta selleks kohe maailma parimas riigis ning iirel, kui ta peaks otsustama Hispaaniasse jääda, on ka suhteliselt vedanud 😉 Üks eestlasest tuttav kasvatab praegu Saksamaal kahte väikest last – jällegi, täitsa hea valik!
Ja ma ei teeks elu sees oma blogis sellisest uuringust mingeid omapoolseid kokkuvõtteid ja järeldusi, kui ma praegu ise rase poleks. Naljakas, kuidas elu nii kiiresti nii palju muutuda võib!
Aga ma olen rahul 🙂
Käisin hommikul uues kohas perearsti juures. No ma ei tea, kuidas netis ennist valesti näitas või ma valesti vaatasin, aga ämmaemandatest ja maternity service‘ist pole seal haisugi – jube pisike koht. Nüüd ma siis ei teagi, mis saab. Pean endale kuskilt mujalt ämmaemanda otsima 🙁
Noh, vähemalt on mul perearst… Khm, jah.
Minul kaib ammaemand haiglaga kaasas. Pole veel nendega raakimas kainud, aga sain aru, et kain seal raseduse ajal jutul ja asi korras. Perearstiga pole mul raseduse suhtes enam mingit tegemist.
Minu haigla on jube suur ja seal on kõigil jube kiire. Nad eelistavad saata rasedad võimaluse korral pärast esialgseid ultrahelisid ja vereproove regulaarsetesse kontrollidesse kohalike ämmaemandate juurde, kui selline võimalus on. Seal, kus ma enne elasin ja perearsti juures käisin, oli ämmaemand täiesti olemas. Uues kohas vaatasin, et peaks ka olema, aga vaatasin valesti.
Nüüd ongi küsimus selles, kas leian kuskilt kodu lähedusest mõne ämmaemandate institutsiooni või pean hakkama käima seal suures haiglas, mis on kaugel ja kus kõigil on kiire ja individuaalsest suhtumisest jääb seega vajaka 🙁
Ah, eks näis 😉
No jah, ma kain suures haiglas kus toesti on koigil kiire 🙁 Ammaemandaga(tega) pole veel kohtunud, akki on normaalsed…
sloveenia on igati eestist ees. ma olin üllatunud, et ta nii madalal kohal oli.
Pingback: Emade ja laste heaolust, vol 2 » Tikri Päevaraamat