lastekasvatus

Tissijutt

Seoses äsja lõppenud rahvusvahelise rinnapiimanädalaga ning Plika tissi otsas magama jäämisest kirjutamisega otsustasin veel natuke rinnaga toitmisest kirjutada – mõtteid, mis on mul juba hulk aega meeles mõlkunud.

Lugesin, et Eestis saavad rinnapiima vaid pooled kuni kuuekuustest lastest ning jahmatasin sügavalt. Seda on minu meelest NII vähe. Ja too uuring räägib ainult kuni pooleaastastest lastest, vanemaid pole siin üldse arvestatud.

Minu jaoks on alati olnud täiesti iseenesestmõistetav, et toidan last rinnaga. Jumal teab, et ma ei mõelnud oma kümne aasta pärast plaanitavate laste toitmisviisile kunagi teadlikult, aga rinnaga toitmine oli alati vaikimisi eeldus, mingid muud variandid ei tulnud pähegi.

Kuna ma polnud teemaga kõige vähematki kursis, läksin rinnaga toitmisest kõnelevale loengule puhta lehena. Sain sealt mitu tundi tarkust ning ainult kinnitust, et mu otsus on õige. Samuti sain ma sealt kaasa teadmise, et rinnapiim tekib nõudlus-pakkumine meetodil, et ühelgi emal pole piima liiga vähe – kui laps vajab rohkem piima, siis ta lihtsalt sööb tihemini ja tekibki rohkem.

Ma saan aru, et vanasti olid hoopis teised reeglid – last lubati toita ainult kindlatel kellaaegadel, nii et nõudlus-pakkumise meetod ei saanud korralikult toimida. No ja nagunii soovitati juba kahekuusele lisatoitu anda (ema just rääkis, et oli mulle selles vanuses soovituste kohaselt rinnapiimaga segatud munakollast pakkunud). Ma ühesõnaga ei imesta, et rinnaga toitmise aeg toona lühikeseks või suisa olematuks jäi.

Aga nüüd! Nüüd on ju hoopis teised ajad. On olemas nii palju infot rinnaga toitmise kasulikkuse kohta, on imetamisnõustajad, on täiesti aktsepteeritud soovitus, et last tuleks toita nii tihti, kui too soovi avaldab ning et pooleaastaseks saamiseni pole rinnapiimale mingit lisatoitu vaja.

Rinnapiimaasendaja on väga väärt ja vajalik asi, aga minu meelest loobutakse rinnaga toitmisest kohati liiga kergekäeliselt. Ma ei taha kellegi üle kohut mõista, on kindlasti palju juhtumeid, kus see tõesti pole võimaik – komplitseeritud sünnitused, kus laps pole alguses tükka aega ema juures või kui emal on mingid tüsistused, kui ema jääb uuesti rasedaks ja piima maitse muutub, nii et laps keeldub rinda võtmast jne jne jne. Suure stressi tagajärjel võib ka piim kinni jääda, kahtlemata. Iga juhtum on individuaalne ja mul pole ühtki etteheidet emadele, kes oleksid väga tahtnud rinnaga toita, aga lihtsalt ei saanud. Nende kõigi õnneks on olemas RPA.

Aga… Minu meelest väidavad liiga paljud, et piima ei jätku. Minu meelest on asi paljudel puhkudel kinni mõtlemises – kui pidevalt karta, et piima ei jätku, karta, et laps on äkki näljane ja talle RPA-d lisaks anda, selle asemel, et talle rohkem rinda pakkuda – jah, nii võibki tõepoolest piim ära kaduda. Kui oleks algusest peale suhtumine, et piima jätkub, siis jätkuks kah, arvan ma. Positiivne mõtteviis teeb imesid.

Olen kuulnud, et mõned emad loobuvad rinnaga toitmisest sellepärast, et see on alguses valulik. Jaa, on tõepoolest – esimesed paar nädalat on rinnad tõesti hellad, aga Bepantheni või Purelani kreem ja kannatlik meel (ning vajadusel alguses veel näiteks nibukaitsmed, ehkki sellest teemast ei tea ma tõesti midagi – pole kasutanud, pole neid näinudki) aitavad sellest faasist üle ning edaspidi on tissitamine juba mõnus ema ja last ühendav tegevus.

Omaette teema on need emad, kes võõrutavad lapse rinnast sellepärast, et saaks vabamalt pidu panna ja juua. Jah, mina tahan seda ka, aga selleks ongi olemas RPA – vahel harva, kui ma rohkem alkoholi tarbin, võin talle seda ju anda (alguses pumpasin küll välja, aga hiljem enam ei viitsinud). RPA valmistamine – kõik see pudelite keetmine, vee kuumutamine, pulbriga möksimine – on minu jaoks nii mõttetult aeganõudev ja ebamugav asjatamine, et ma lihtsalt ei saa aru, kuidas on võimalik igapäevase rinnaga toitmise mugavus vahetada pidutsemisvabaduse vastu. Kas nii väikese lapse kõrvalt on joomisvajadus tõesti nii suur? Väga väikese lapsega on ju loomulik enamik ajast koos veeta ning pooleaastaselt hakkab ta nagunii järjest rohkem lisatoitu saama, nii et tissikordi võib harvemaks jätta ning ema tegutsemisvabadus suureneb.

Samuti ei saa ma aru emadest, kes väidavad, et peavad rinnaga toitmise ära jätma, kuna käivad tööl. Esiteks makstakse poolteist aastat vanemahüvitist, mille saamise ajal nagunii tööl käia ei tohi ja enamasti ei käida ka. Ja kui pärast selle aja möödumist peaks olema tahtmine edasi imetada, siis nii suur laps ju reeglina nagunii rohkem tissi ei saa, kui hommikuti ja õhtuti – tööl käimist ei sega see kuidagi. Isegi siis, kui on vaja mingil põhjusel väiksema lapse kõrvalt tööle minna ja igapäevane piima väljapumpamine tundub liigse tülinana, nii et päevasel ajal saab laps RPA-d – õhtuti, öösiti ja varahommikul saab ju ikka tissi anda.

Siis olen kuulnud veel põhjendust, et ei saa rinnaga toita, kuna lapsel on liiga palju hambaid ja see teeb valu. Noo, Plika on ka mind tissist paar korda näksinud, aga ma olen talle iga kord väga selgesõnaliselt väljendanud, et see ei meeldi mulle. Ja ta kuulab! Rohkem pole probleeme olnud. Nii et tasub lapsega kõigepealt rääkida – ta on küll väike, aga võib suurepäraselt aru saada. Sel teemal ei julge ma üldiselt väga sõna võtta, sest mõnedel puhkudel kindlasti ongi nii, et läheb valusaks ja ei saa midagi parata, siis tuleb muidugi ära lõpetada.

Aga ühe asjaga olen ma küll nõus – rinnaga toitmine peab olema nii emale kui lapsele positiivne emotsioon. Kui ema seda jälestab, kui ta näiteks kasvõi tihti rinda andes mõtleb: krt küll, miks ma pean ennast piinama – siis polegi mõtet rinda anda. Need pidevad negatiivsed emotsioonid teeksid lapsele rohkem kahju kui sel viisil saadud rinnapiim kasu.

Mh. Ma loodan, et keegi nüüd minu mõtteid lugedes ennast puudutatuna ei tundnud. Nagu öeldud, iga juhtum on individuaalne ja ma ausõna ei taha kellegi üle kohut mõista. Iga ema tunnetab ise ära, mis talle ja lapsele parim on. Ma lihtsalt tahaksin julgustada inimesi positiivsemalt mõtlema.

Rinnapiim on lapsele parim ja kõige täisväärtuslikum toit. Rinnaga toitmine on sada korda mugavam kui pudelite ja pulbriga mässamine (mõtle: öösel unesegasena köögis tuiamine vs lapse tissi otsa tõstmine ja edasi magamine või iga kord välja minnes termose, pulbri ja pudeli kaasa tassimine vs tissid, mis on nagunii kaasas 😉 ). Rinnaga toitmine loob ema ja lapse vahele ainulaadse sideme. See, kui pisike tegelane su rinna otsas matsutab ning sulle lõpetades otsa vaatab ning laialt naeratab, on minu meelest üle mõistuse nunnu.

Ma ei vahetaks mitte mingi hinna eest rinnaga toitmist muude vabaduste vastu. See üks-kaks aastat on ju tegelikult nii lühike aeg – pidutseda jõuab terve ülejäänud elu, mida vanemaks laps saab, seda rohkem vabadust tekib nagunii. Plika saab praegu, üheksakuusena, rinda õhtul enne magamaminekut, soovi korral öösel ning varahommikul, kuni ma ei viitsi tõusta. Päeval ei saa vahel üldse, vahel siis, kui on vaja teda magama saada, vahel siis, kui ta on näiteks väljas olles väga viril – vastavalt vajadusele, rangeid reegleid meil pole.

Kui ma tahan, siis ma saan juua ja pidu panna. Ma õnneks väga ei tahagi, aga võimalus on täiesti reaalne. Ja mina kavatsen anda tissi täpselt nii kaua, kuni Plika selle vastu ise huvi tunneb. Okei, mitte päris nii kaua, kuskilt läheb kindlasti piir, aga kui ma enne lapse sündi arvasin, et kui ta juba käia ja natuke rääkida oskab, siis on tissi andmine imelik, siis nüüd ma seda enam küll ei arva. Poolteist kuni kaks aastat tissitada on mõnus – kui lapsel endal nii kauaks huvi jätkub. Vägisi toppima küll ei hakka.

Ja kindlasti pole ma üks neist emadest, kes tahavad tissi nii kaua anda selleks, et neile meeldib, kui laps neist sõltub. Otse vastupidi – mul on hea meel, kui laps minust sõltumatumaks muutub. Tissitamine on lihtsalt mõnus.

Kõik praegused ja tulevased emad – rohkem positiivsust, rohkem julgust. Tissitamine on eriline, ilus ja ainulaadne aeg. Ärge laske eelarvamustel seda endalt ära võtta.

Huvitav leiutis

Inglismaal leiutati beebide tudukombe, mis muudab värvi, kui lapse kehatemperatuur liiga kõrgeks tõuseb. UK-s peaksid need müügile jõudma oktoobris ja hind jäävat £20 kanti (kusjuures tundub, et £20 pakk, milles foto põhjal paistab olevat kaks või isegi kolm kombet), mis on mu meelest täiesti normaalne. Udupeen!

Kombe muutub valgeks, kui lapse kehatemperatuur tõuseb üle 37 kraadi. Imikutel loetakse tegelikult ju palavikuks alles 37.4?

Aga muidu, kes seal Postimehes neid artikleid eesti keelde tõlgib? Ma eeldan, et seesama toimetaja, kelle nimi teksti all on? Sel juhul on Inna-Katrin Hein see vaimuhiiglane, kes on arvanud heaks tõlkida £12.5 million contract miljonilepinguna (mis iseeenesest on ju JOKK, sest miljonilepingus võib neid miljoneid palju olla, lihtsalt jätab kasumist väga väikse mulje, kuna väljatöötamiseks kulunud £700 000 on küll täpse numbriga ära toodud) ja pastel green on tema arvates beež 😀

Mind lihtsalt hakkas see teema huvitama ja otsisin netist infot lisaks. Postimehe artikkel on siin ja Telegraphi oma siin.

Aga leiutis ise on ju väga äge. Vaatame, kui suuri neid tegema hakatakse (artiklist jäänud mulje põhjal arvan, et ehk kuni kaheaastastele) – Plika on tegelikult juba nii suur, et talle pole vist enam vaja, aga kui tal kunagi väike õde-vend tulema peaks, siis pisikesele võtaks kindlasti ühe paki. Ja kui ma eestikeelset versiooni lugedes just torutasin, miks nii nõmeigavad värvid, siis heleroheline on ju küll mõnusalt unisex ja mitte niiii igav kui beež 😛

Kasvatuslikke küsimusi (vastukaja oodatud!)

Mul on viimasel ajal tekkinud lapsega seoses paar teemat, mida tahaks siin põhjalikumalt lahata, et lugejate abiga asjasse veidi selgust saada.

Esiteks: kuidas peaks üks kolmekuune laps magama? Ma saan aru, et lapsed on erinevad ja kõik on individuaalne, aga minu meelest võiks ideaalne plaan olla (meie pere harjumusi ja võimalusi arvesse võttes) umbes selline:

Ärkamine hommikul kell üheksa, tunni-kahe pärast esimene lühike uinak. Kui ärkamine venib hilisemaks, võib hommikune uinak ka vahele jääda.

12-14 vahel algab pikk lõunauinak – hiljemalt kahest peaks laps ikka magama jääma, sest ta magab parematel juhtudel (kõigepealt jalutame väljas ja siis paneme ta kodus lahtise akna alla) kuni viis tundi.

Õhtupoolikul, eeldusel, et lõunauni lõppes kolme-nelja paiku, veel üks väike uinak, mis võiks lõppeda hiljemalt kella kuueks.

Kell kaheksa vann, pärast kõik asjatoimetusi umbes üheksast öötiss ja siis voodisse – et laps hiljemalt kell kümme juba magaks.

Vanni koha pealt – me ei ole näinud vajadust iga päev vannitada. Lapsele see küll üldiselt meeldib (mingit ahvivaimustust veest pole täheldanud, aga nägu on alati naerul), aga vee kokkuhoiu ja omaenese mugavuse mõttes teeme enamasti üle päeva – siis on ka just parajal hulgal mähkmeid, et need hiljem vannivees läbi loputada.

Samuti olen mitmelt poolt lugenud/kuulnud arvamust, et vanni tuleks teha enne eelviimast söögikorda – sellega on nüüd nii, et minu meelest seostub (võiks seostuda) pesemine siiski magamaminekueelsete rituaalidega ja mulle tundub kuidagi loogiline, et pärast vanni tuleb ööuni. Laps on meil sageli päevast ja vannist nii väsinud, et uinub juba tissi otsas. Vahel ärkab küll kümne minuti pärast nuttes, vahel jaurab omaette kuni üheteistkümneni välja, aga üldiselt jääb magama küll. Kessu on oma plikat ka alati probleemideta õhtul vannitanud.

Meie päev näeb tegelikkuses välja selline, et sageli ei õnnestu meil enne kümmet-ühtteist üles saada, mistõttu esimene uni on kohe pikk lõunauni, mis sageli kestab viie-kuueni õhtul (vahel on kohati mingeid (paari)kümneminutilisi tukastamisi ka). Pärast seda peaksime teda ideaalis magamaminekuni üleval hoidma, aga nüüd jõuamegi järgmise probleemini, millele seni tulutult lahendust otsin – Plika on kõik viimased õhtud jube viril olnud, kui teda turvatooli või diivanile/tegelustekile (ühesõnaga sülest ära) panna, on kohe kisa taevani. Ja isegi süles ei kõlba olla, ainult õla peal ja mööda tuba edasi-tagasi jalutades on enam-vähem rahul.

Ilmselt on ta päevastest elamustest lihtsalt nii väsinud, et muutub närviliseks. Aga ööunne ta ju enne üheksat-kümmet nagunii ei jää ja kõigis õpetustes öeldakse, et lapsed ei tohiks peale kuut magada, kuna nad jõuavad õhtuti rohkem üleval olla ja ei taha siis õigel magama minemise ajal üldse uinuda. Eks ma vahel olen tal silmnähtava väsimuse korral lasknud ka peale kuut tukastada (kui ta mul ikka õlal magama jääb, siis üles ajama ei hakka), aga sageli ta ei maga ning siis polegi muud, kui kaks-kolm tundi järjest on laps kogu aeg kellegi õlal ja vajab pidevat rahustamist – mis on kohutavalt tüütu ja väsitav.

Täiesti teemast välja vahemärkusena pean ära mainima, kuidas ma armastan hommikuid – kui tore on ärgata selle peale, et põnn sinu kaisus on ärganud, siblib ja seletab omaette ning naeratab sulle niiii laialt 🙂 Ja ta võib rahus hommikusöögi ajaks üksinda tegelustekile või turvatooli jätta, kus ta siis muusikat kuulab ja oma draakoni või lammastega hängib ja asjatab.

Pöördudes tagasi probleemide juurde – mida te arvate minu uneplaanist ja kuidas oleks võimalik last õhtul veidi rahulikumana hoida?

Ja nüüd teine küsimus: kuidas õpetada kolmekuusele lapsele rohkem iseseisvust ja erinevates kohtades rahulikuks jäämist?

Edusammud võrreldes esimeste kuudega on kindlasti see, et ta huvitub nüüd mänguasjadest, nii et võib tegelustekil mõnda aega üksi chillida ning pool ajast saab ta õhtuti ärkvel olles voodisse panna, nii et ta seal omaette seletades lõpuks magama jääb – vahel on selleks lutti vaja, vahel isegi seda mitte.

Kust läheb piir iseseisvuse ja hoolimatuse vahel? Ühest küljest on jube hea panna laps tegelustekile või turvatooli ja lasta tal oma asjadega tegeleda, see ju suurendab iseseisvust. Teisest küljest ei ole õige lasta tal võimalikult palju omaette tegutseda, et me ise saaks rahus omi asju teha – see on juba puhtalt meie mugavus, et me tahame lapsega tegelemise asemel pigem arvutis istuda (või koristada või nõusid pesta, mida iganes).

Samas jällegi – seda omaette jätmist saab nagunii harjutada ainult hommikuti ja päeval, sest õhtul on ta selleks, nagu juba mainisin, kaugelt liiga virin.

Mees arvab, et me peaksime harjutama last vähem süles olema ja ilmselt on tal õigus – aga me peame ju siiski lähtuma ka sellest, et nii väikse lapse nutul on alati põhjus ja seda ei tohi tähelepanuta jätta. Nii et kui ta õhtuti käest ära pannes kohe kohutava kisa lahti laseb, ei saa teda ju kuidagi sinnapaika jätta – ikka võtad jälle sülle.

Kuidas siis saavutada seda, et harjutada laps ilma karjumata vähem süles olema?

Mis puutub erinevates kohtades rahule jäämisesse, siis kuigi ma ühest küljest tean, et lapsel on oma kodus kõige parem ning igasuguseid pikemaid (ööbimistega) reise planeerides, olgu siis teise linna või riiki, peaks sellega arvestama ning reisid miinimumini viima, siis vahel ju ikka tahaks külas käia ja reisida ning ma olen kindel, et laps, keda on sellega harjutatud, talub keskkonnamuutusi paremini.

Kuidas harjutada last erinevates kohtades rahulikuks jääma, ilma et teda nö hoolimatult külma vette visates igale poole kaasa tarida ning samas mitte hoida teda nagu s*tta pilpa peal ja kogu aeg kodus istuda?

Seda teemat võiks laiendada ka küsimusele, kuidas last erinevate inimestega harjutada. Ma luban kõigil, kes vähegi soovivad, teda alati süles hoida, see tuleb kindlasti kasuks. Aga kas on mõeldav jätta laps hoidja hoolde, keda ta varem (eriti) näinud pole, kui tahame mõnel õhtul koos välja minna ja keegi oleks nõus hoidma? Seni on ainult ema meile kaks korda lapsehoidmisteenust pakkunud – esimesel korral läks kõik suurepäraselt, teisel korral nuttis laps nii palju, et pidime poole peo pealt koju tulema ning selleks ajaks, kui jõudsime, oli laps siiski magama jäänud ja magas hommikuni.

Kas on üldse mõeldav jätta ta õhtul paariks tunniks inimese hoolde, keda ta enne näinud pole (või on näiteks ühe korra näinud)? Nii väiksel ei tohiks ju tegelikult eriti võõristust olla + me võime üritada lapse üldse juba ööunele suigutada, enne kui läheme, nii et ajutise lapsehoidja hooleks jääks loodetavasti ainult valvamine (see on juba omaette teema, kes peale ema üldse viitsiks veel last hoida, raha võõra palkamiseks meil ju pole – aga kangesti tahaks vahel koos väljas käia ja mu ema on Tartus ainult kord kuus).

Teine samast teemast tulenev küsimus on: kui palju peaks hoidja laskma lapsel nutta, enne kui ta ema-isa koju kutsub? Selge see, et alguses peaks üritama ikka ise rahustada, aga kui see on tulutu…? Meie viimane kord rahustas ema nutvat last vist mingi 40 minutit, enne kui magama sai ning kui laps hiljem jälle üles ärkas ja rahule ei jäänud, kutsus ta meid koju. Kuna laps aga koju jõudmise ajaks siiski magas, äkki oleks pidanud siis veel natuke ootama? Vähemalt nii on mõned meile maininud, et “otsige hoidja, kes teid esimese nutu peale koju ei kutsu” – eks me siis seletasime, et polnud päris esimene nutt…

Sellised mõtted siis keerlevad minu peas juba pikemat aega. Ma tean küll, et kõik lapsed ja olukorrad on erinevad, aga sellegipoolest – jagage kogemusi ja nippe, rääkige, kuidas teil on olnud ja mis on aidanud 🙂

Kus on vanemate silmad?

Sattusin just Kaubamajas mõtlemapaneva vaatepildi peale. Minu järel kassasabas ostis üks noormees õlut (olen 75% kindel, et temalt dokumenti ei küsitud ja välimuse järgi oleks võinud küll) ning teda ootas sealsamas umbes seitsmeliikmeline seltskond – poisse-tüdrukuid suht võrdselt. Nii palju, kui ma nende juttu kuulsin, käis arutelu selle üle, kas kellelgi pinda on või peab laiali minema.

Ega ma neid kõiki väga pikalt ja põhjalikult jälgida ei jõudnud, aga ühel neiul oli lühike teksaseelik ja valged terava ninaga saapad, mille vahepeal oli… No kui midagi üldse oli (arvestades ilma ja fakti, et tegemist on Tartu, mitte Londoniga, siis vast ikka oli), siis õhukesed ihuvärvi sukad.

See polnud veel tegelikult midagi, ehkki mina küll oma last nii välja ei laseks, kui ma poleks päris kindel, ega ta välitingimustes pikemat aega veeta kavatse – kodust otse pidusse või tantsima vast küll, aga mitte talvisel ajal tänavale hängima. Sellest rääkimata, et Eesti kliimat arvesse võttes ei ostaks ma talle ilmselt valgeid saapaidki, kui neid just mingi allahindlusega eriti soodsalt ei saaks.

Mis mind hoopis rohkem suud maigutama pani, oli teise neiu lühikese jope ja ülimadalate teksade vahelt paistev 10 cm paljast nahka, sealhulgas paar senti p*rsepragu. Teksad olid muidugi kaks numbrit väiksemad.

Ausõna, ma pidin keelde hammustama, et mitte küsida: sa ikka tead, et sul pool p*rset paljas on?

See oli lihtsalt NII kole.

Ma pole üldse madala värvliga teksade vastane – kannan neid isegi meelsasti. Aga selliseid, millel ka istudes tagumiku strateegilised osad kaetud oleks, saati siis seistes… Normaalsetele madala värvliga teksadele saab lihtsalt madala lõikega aluspesu alla osta ja ongi korras.

Ma ei tea… Emad annavad ju lastele riiete jaoks raha, kuidas nad siis ei vaata, mida selle eest ostetakse? Miks nad ei tee lapsele selgeks, et püksid võiksid olla parajad ja tagumikku kinni katvad? Ok, mässuline teismeline võib küll kõigele vastu vaielda, aga raha tuleb ju siiski ema rahakotist, tema kehtestab reeglid.

Moekal ja odaval on vahe, aga paljud teismelised seda kahjuks ei näe ja nende vanemad ilmselt ei hooli piisavalt (või pole neil lihtsalt aega), et seda neile selgeks teha.

Tõesõna, minu jaoks oleks palju kergem lubada oma teismelisel keelde auku teha kui selliselt riides käia. Ja kui ta tahabki tingimata tibi olla (ma jumala eest loodan, et mitte), siis ka seda saab maitseka(ma)lt.

Jajah, ma tean küll, et selliseid teismelisi on kõik kohad täis, selline vaatepilt on täiesti tavaline ja pole üldse mõtet sellest kõigest numbrit teha. Ma lihtsalt tavaliselt neid nii lähedalt ja nii pikalt ei vaata 🙂

Annaks jumal, et minu lapsel saaks rohkem mõistust peas olema…

Scroll to Top