Feb 022009
 

Mul on viimasel ajal tekkinud lapsega seoses paar teemat, mida tahaks siin põhjalikumalt lahata, et lugejate abiga asjasse veidi selgust saada.

Esiteks: kuidas peaks üks kolmekuune laps magama? Ma saan aru, et lapsed on erinevad ja kõik on individuaalne, aga minu meelest võiks ideaalne plaan olla (meie pere harjumusi ja võimalusi arvesse võttes) umbes selline:

Ärkamine hommikul kell üheksa, tunni-kahe pärast esimene lühike uinak. Kui ärkamine venib hilisemaks, võib hommikune uinak ka vahele jääda.

12-14 vahel algab pikk lõunauinak – hiljemalt kahest peaks laps ikka magama jääma, sest ta magab parematel juhtudel (kõigepealt jalutame väljas ja siis paneme ta kodus lahtise akna alla) kuni viis tundi.

Õhtupoolikul, eeldusel, et lõunauni lõppes kolme-nelja paiku, veel üks väike uinak, mis võiks lõppeda hiljemalt kella kuueks.

Kell kaheksa vann, pärast kõik asjatoimetusi umbes üheksast öötiss ja siis voodisse – et laps hiljemalt kell kümme juba magaks.

Vanni koha pealt – me ei ole näinud vajadust iga päev vannitada. Lapsele see küll üldiselt meeldib (mingit ahvivaimustust veest pole täheldanud, aga nägu on alati naerul), aga vee kokkuhoiu ja omaenese mugavuse mõttes teeme enamasti üle päeva – siis on ka just parajal hulgal mähkmeid, et need hiljem vannivees läbi loputada.

Samuti olen mitmelt poolt lugenud/kuulnud arvamust, et vanni tuleks teha enne eelviimast söögikorda – sellega on nüüd nii, et minu meelest seostub (võiks seostuda) pesemine siiski magamaminekueelsete rituaalidega ja mulle tundub kuidagi loogiline, et pärast vanni tuleb ööuni. Laps on meil sageli päevast ja vannist nii väsinud, et uinub juba tissi otsas. Vahel ärkab küll kümne minuti pärast nuttes, vahel jaurab omaette kuni üheteistkümneni välja, aga üldiselt jääb magama küll. Kessu on oma plikat ka alati probleemideta õhtul vannitanud.

Meie päev näeb tegelikkuses välja selline, et sageli ei õnnestu meil enne kümmet-ühtteist üles saada, mistõttu esimene uni on kohe pikk lõunauni, mis sageli kestab viie-kuueni õhtul (vahel on kohati mingeid (paari)kümneminutilisi tukastamisi ka). Pärast seda peaksime teda ideaalis magamaminekuni üleval hoidma, aga nüüd jõuamegi järgmise probleemini, millele seni tulutult lahendust otsin – Plika on kõik viimased õhtud jube viril olnud, kui teda turvatooli või diivanile/tegelustekile (ühesõnaga sülest ära) panna, on kohe kisa taevani. Ja isegi süles ei kõlba olla, ainult õla peal ja mööda tuba edasi-tagasi jalutades on enam-vähem rahul.

Ilmselt on ta päevastest elamustest lihtsalt nii väsinud, et muutub närviliseks. Aga ööunne ta ju enne üheksat-kümmet nagunii ei jää ja kõigis õpetustes öeldakse, et lapsed ei tohiks peale kuut magada, kuna nad jõuavad õhtuti rohkem üleval olla ja ei taha siis õigel magama minemise ajal üldse uinuda. Eks ma vahel olen tal silmnähtava väsimuse korral lasknud ka peale kuut tukastada (kui ta mul ikka õlal magama jääb, siis üles ajama ei hakka), aga sageli ta ei maga ning siis polegi muud, kui kaks-kolm tundi järjest on laps kogu aeg kellegi õlal ja vajab pidevat rahustamist – mis on kohutavalt tüütu ja väsitav.

Täiesti teemast välja vahemärkusena pean ära mainima, kuidas ma armastan hommikuid – kui tore on ärgata selle peale, et põnn sinu kaisus on ärganud, siblib ja seletab omaette ning naeratab sulle niiii laialt :) Ja ta võib rahus hommikusöögi ajaks üksinda tegelustekile või turvatooli jätta, kus ta siis muusikat kuulab ja oma draakoni või lammastega hängib ja asjatab.

Pöördudes tagasi probleemide juurde – mida te arvate minu uneplaanist ja kuidas oleks võimalik last õhtul veidi rahulikumana hoida?

Ja nüüd teine küsimus: kuidas õpetada kolmekuusele lapsele rohkem iseseisvust ja erinevates kohtades rahulikuks jäämist?

Edusammud võrreldes esimeste kuudega on kindlasti see, et ta huvitub nüüd mänguasjadest, nii et võib tegelustekil mõnda aega üksi chillida ning pool ajast saab ta õhtuti ärkvel olles voodisse panna, nii et ta seal omaette seletades lõpuks magama jääb – vahel on selleks lutti vaja, vahel isegi seda mitte.

Kust läheb piir iseseisvuse ja hoolimatuse vahel? Ühest küljest on jube hea panna laps tegelustekile või turvatooli ja lasta tal oma asjadega tegeleda, see ju suurendab iseseisvust. Teisest küljest ei ole õige lasta tal võimalikult palju omaette tegutseda, et me ise saaks rahus omi asju teha – see on juba puhtalt meie mugavus, et me tahame lapsega tegelemise asemel pigem arvutis istuda (või koristada või nõusid pesta, mida iganes).

Samas jällegi – seda omaette jätmist saab nagunii harjutada ainult hommikuti ja päeval, sest õhtul on ta selleks, nagu juba mainisin, kaugelt liiga virin.

Mees arvab, et me peaksime harjutama last vähem süles olema ja ilmselt on tal õigus – aga me peame ju siiski lähtuma ka sellest, et nii väikse lapse nutul on alati põhjus ja seda ei tohi tähelepanuta jätta. Nii et kui ta õhtuti käest ära pannes kohe kohutava kisa lahti laseb, ei saa teda ju kuidagi sinnapaika jätta – ikka võtad jälle sülle.

Kuidas siis saavutada seda, et harjutada laps ilma karjumata vähem süles olema?

Mis puutub erinevates kohtades rahule jäämisesse, siis kuigi ma ühest küljest tean, et lapsel on oma kodus kõige parem ning igasuguseid pikemaid (ööbimistega) reise planeerides, olgu siis teise linna või riiki, peaks sellega arvestama ning reisid miinimumini viima, siis vahel ju ikka tahaks külas käia ja reisida ning ma olen kindel, et laps, keda on sellega harjutatud, talub keskkonnamuutusi paremini.

Kuidas harjutada last erinevates kohtades rahulikuks jääma, ilma et teda nö hoolimatult külma vette visates igale poole kaasa tarida ning samas mitte hoida teda nagu s*tta pilpa peal ja kogu aeg kodus istuda?

Seda teemat võiks laiendada ka küsimusele, kuidas last erinevate inimestega harjutada. Ma luban kõigil, kes vähegi soovivad, teda alati süles hoida, see tuleb kindlasti kasuks. Aga kas on mõeldav jätta laps hoidja hoolde, keda ta varem (eriti) näinud pole, kui tahame mõnel õhtul koos välja minna ja keegi oleks nõus hoidma? Seni on ainult ema meile kaks korda lapsehoidmisteenust pakkunud – esimesel korral läks kõik suurepäraselt, teisel korral nuttis laps nii palju, et pidime poole peo pealt koju tulema ning selleks ajaks, kui jõudsime, oli laps siiski magama jäänud ja magas hommikuni.

Kas on üldse mõeldav jätta ta õhtul paariks tunniks inimese hoolde, keda ta enne näinud pole (või on näiteks ühe korra näinud)? Nii väiksel ei tohiks ju tegelikult eriti võõristust olla + me võime üritada lapse üldse juba ööunele suigutada, enne kui läheme, nii et ajutise lapsehoidja hooleks jääks loodetavasti ainult valvamine (see on juba omaette teema, kes peale ema üldse viitsiks veel last hoida, raha võõra palkamiseks meil ju pole – aga kangesti tahaks vahel koos väljas käia ja mu ema on Tartus ainult kord kuus).

Teine samast teemast tulenev küsimus on: kui palju peaks hoidja laskma lapsel nutta, enne kui ta ema-isa koju kutsub? Selge see, et alguses peaks üritama ikka ise rahustada, aga kui see on tulutu…? Meie viimane kord rahustas ema nutvat last vist mingi 40 minutit, enne kui magama sai ning kui laps hiljem jälle üles ärkas ja rahule ei jäänud, kutsus ta meid koju. Kuna laps aga koju jõudmise ajaks siiski magas, äkki oleks pidanud siis veel natuke ootama? Vähemalt nii on mõned meile maininud, et “otsige hoidja, kes teid esimese nutu peale koju ei kutsu” – eks me siis seletasime, et polnud päris esimene nutt…

Sellised mõtted siis keerlevad minu peas juba pikemat aega. Ma tean küll, et kõik lapsed ja olukorrad on erinevad, aga sellegipoolest – jagage kogemusi ja nippe, rääkige, kuidas teil on olnud ja mis on aidanud :)

  6 Responses to “Kasvatuslikke küsimusi (vastukaja oodatud!)”

  1. Minu laps on küll juba kolmene ja titeaeg on üsna kaugele jäänud.
    Põhimõtteliselt ma arvan, et lähedust ei ole kunagi liiga palju, seega lähedusega ei hellita last ära, eriti esimestel eluaastatel. Hellitamine käib ikka reeglite ja piiride mitteseadmise kaudu.
    See, et ta õhtuti on väsinud, on normaalne. Ma mäletan, et meil oli oma üsna suure lähedusvajadusega lapsega samamoodi, et õhtuti ta tukkus kellegi küljes. OLi vaja olla kas tissi otsas uneleda või pidi issi kõndima temaga toast tuppa, seisma ei tohtinud jääda, siis ärkas üles ja nutujoru tuli lahti. See oli üsna raske ja tüütu. Lihtsamaks läks siis, kui ta oli nõus olema minu süles ühe tissi otsast teise. Nii väikestel on pigem nii, et mida enam nad magavad, seda lihtsam on nendega. Üleväsinud lapse uinutamine kestab mitu korda kauem aega kui lihtsalt väsinud lapse uinutamine.
    Kolmekuusele ei saa õpetada erinevates kohtades rahulikuks jäämist. Ole ise rahulik ja kui lapsele sobib, hoia enda läheduses. Õpetamiseni läheb ikka veel hulka aega.

  2. Olen lugenud, et lapse turvatunde kujunemiseks peaks esimesed 4 kuud reageerima iga nutu peale koheselt ja ka ema-isa peaksid kogu aeg võtta olema. Siis tekib lapsel arusaamine, et vanemad on alles ja tulevad alati ning hiljem ei ole paanika nii suur.
    Me pole tahtnud/raatsinud seni veel ühtegi korda oma 1,6 aastast hoidjatega pikemaks kui tund jätta ja kasvanud on rõõmsameelne ning rahulik poiss. Kui meil on vaja minna, käib ta meiega igal pool kaasas, oskab olla, ei lärma. Praegu teen kodukontoris tööd ja mõneks tunniks päevas on meil palgaline hoidja, kes lapsega tegeleb ja õues käib, aga kui ta tahab minu juurde tulla, siis ta saab seda teha. Kodunt ise ma ilma temata ära lähe, või kui issi lapsega koju jääb. Tunniks on ta ka vanema vennaga jäänud, aga perekonnavälised inimesed temaga üksi kodus ei ole.
    See beebi aeg on nii lühike ja seda võiksid ema-isa ikka ise nautida. Muidugi, kui sa uue lapse plaanid kohe järgi saada ja tunned, et sulle on vahepeal vaja välja saada, pead seda tegema. Puhanud, rõõmus ja eluga rahulolev ema on lapsele kõige parem.
    Süles magama kussutamist meil pole olnud kunagi, kõht täis, krooks välja ja oma voodisse – nii käis see beebiajal, nii käib ka praegu (ilma krooksuta :) ). Tema toa ukse jätame poollahti, et koridori valgus sisse paistab ja ise oleme allkorrusel, telekahääle võtame vaiksemaks. Kui suurem kisa tuleb, käime vaatamas, aga tavaliselt jääb ta ise magama. Kõrvalolemine pigem ei lase lapsel rahulikult magama jääda.

  3. Mina soovitan soojalt lugeda raamatut Secrets of the Baby Whisperer.

    Ma ei tea kas seda ka Eestis on saada aga sealt leiaksid vastuse pea igale su siin esitatud kysimusele ja seda vaga inimlikul tasandil. Kuigi selliseid 'kasvatus' raamatuid on nii palju trykitud olen mina leidnud (tanu omale heale sobrale kes seda mulle soovitas) et see raamat on igati ylistamist vaart.
    Ei midagi ranget Gina Fordi taolist vaid pigem vaga loogiline ja arusaadav kui kogu vaikese lapse maailm sulle nii lihtsalt on lahti kirjeldatud. Nouandeid on kerge jalgida ja eel koige kui ka ei jalgiks neid siis selle raamatu lugemine annaks igale emale palju enesekindlust ja tuge oma otsuseid talle sobilikult langetada.

    Ara on toodud erinevat liiki beebid (5 liiki) ja kuidas vastavalt sellele nendega kaituda
    Hasti on ara seletatud ka kuidas aidata beebil kasvada iseseisvaks.
    Suur on tahtmine sulle siia moned naited raamatust tuua aga see laheks VAGA VAGA pikaks.
    Ehk onnestub sul seda raamatut kuskil ise lugeda.

  4. tikrike. võta vabalt ja kasva koos lapsega :)

    iseseisvust ei saa harjutada – see kas või ei ole. võõrastamist ei saa harjutada – see kas on või ei ole. uneaegu saab veidike küll nihutada, aga üldjoontes – kui su laps on hommikune magaja ja õhtul üleval passija siis nii see ongi. öökulli kanaks ei õpeta :)

    minu vanem laps oli eriline seltskonnalemb juba titest saadik. iseseisvust aga ei ole praktiliselt siiani – ta on juba 6. väiksemal poisil on teistest savi olnud lapsest saadik – juba aastasena võis ise tunnikese nokitseda, samas külaskäike ta väiksena ei kannatanud. no täitsa erinevad lapsed ja ümber õpetada ei õnnestunud kumbagi.

    õhtuseid lapsehoidjaid meil ei ole. põhimõtteliselt on meil lapsed kaasas olnud kus võimalik, mõni üksik koht on ka käimata jäänud, sest ei ole viitsinud sinna lastega minna. lapsed on harjunud, et nad käivad meiega kaasas reisil, külas, kinos, kontserdil (mitte just harras klassika), poes. minuga vahest ka tööl koosolekul. ise peab ainult vaatama, et nad ei segaks teisi, et neil oleks alati veidike juua, nosimist ja lõbustust kaasas. kui on uni siis nad magavad (ekstreemsemad kohad on olnud töökabinetis jope peal põrandal ja kohvikus toolidel), kui nälg on siis söövad.

    lapsed on osa elust ja minu arust ei tasu kogu oma elu nüüd ainult võimalike hoidjate järgi sättida. lähed välja, võtad lapse kaaasa – hea küll, ööklubi jääb ära, aga kevadöösel käruga pirogovi platsile – miks mitte.

  5. Kuna lapsed on koik erinevad, panen kirja meie oma paevakava (kes on ju ka pea 3 kuune):

    Aratame ules kell 7. Soodan natuke.
    7:30 hakkame jalutama Oskariga lasteaeda, Oliver jaab siis millalgi poolel teel magama.
    8:30 jouan koju ja Oliver arkab kas kohe voi 9 paiku ja soob.
    10-11 paiku jaab jalle magama ja magab 12-ni.
    Siis jalle soob ja 12:30 hakkame minema Oskarile vastu ja jalle jaab vankris millalgi magama.
    Arkab ules 2 voi 3 paiku, oleneb kas tuleme kohe koju voi mitte.
    Soob.
    Kell 5 panen molemad poisid vanni.
    5:30 soodan Oliveri ja 6ks ta magab.
    Esimest korda arkab ta kas 10 voi 12. Siis 2 paiku, siis 4 paiku ja siis 5:30-6 paiku.
    Siis arkab ta pariselt ja peale sootmist ajan mehe voodist valja ja lapsega tund aega suhtlema. Ise magan 7ni edasi :)

    Kui Oliver arkvel on, on ta palju omaette ja ‘raagib’ oma manguasjadega ja me kaime vahetevahel suhtlemas, et ta end vaga uksi ei tunneks. Ohtupoole peab teda natuke ringi tassima, ju siis peab ponevam olema. Magama jaab vankris ruttu, voodis votab nats kauem aega aga ma natuke tissitan ja siis panen voodisse (paeval siis) ja kain aeg ajalt kiigutamas (voodi kiigub). Nutta lasen ikka vahel, sest lihtsalt ei jookse iga tegemise peale kohe kohale. Eriti kui ta ei roogi…

  6. meie kolmekuune plika magas 3x päevas. ärkas 8-9, ca 10-11 esimene uni (30 min-1h), 1-2 lõunauni (2-3h) siis 17-18 magas veel ühe lühema une ja 20 vann ja tudule.
    õhtuti tahtis ka rohkem tegelemist – kui päeval tsillis niisama oma mänguasjadega, siis õhtuti vaatasime aknast välja, võimlesime, jutustasime, mürasime, tegime kiisule pai jne jne oluline oli hoida lapse tähelepanu millelgi, töötas ka see kui lihtsalt linaga enda külge sidusin ja oma tavapäraseid toiminguid tegin (arvutis istumisest pesu pesemiseni). kui päris nutta tahtis (päeva muljeid välja elada vms), siis lasime ära nutta.

 Leave a Reply

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>

(required)

(required)

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.