Eelmise postituse jätkuks tahaks kohe veelkord ära mainida, kui rahul ma eluga tegelikult olen.
Mul on armastav perekond ja palju häid sõpru, kes on kõik hea tervise juures ja kellel läheb hästi. Mul on tõeliselt hea mees, kes teeb kõike seda, mida eelmises postituses mainisin ja rohkemgi veel, ning maailma armsaim laps. Mul on kõige armsam pisike kodu, mille me oleme oma säästliku elu võimaluste piires (veidikese abiga minu emalt) suurepäraselt sisustanud ning mis asub super kohas. Elame hetkel küll võlgu, sest minu vanemahüvitisega on probleemid ja Mehel pole veel tööd (tegelikult midagi nagu sai, aga see on mõeldud lisatööna ja hakkab reaalselt alles märtsis pihta, nii et sissetulekut sealt niipea loota pole), aga meil on siiski krediitkaart, mida kasutada ning inimesi, kelle käest laenata – ja ma olen kindel, et Mees leiab varsti korraliku töö ning minu probleemid saavad lõpuks lahendatud, nii et tuleb lihtsalt kannatust varuda ja seni võimalikult palju kokku hoida. Kokkuhoidlikult elamine tekitab ju tegelikult sügavat rahulolu – näe, me suutsime nii vähese rahaga hakkama saada!
Ühesõnaga kõik on terved, kodu on armastust täis, katus on pea kohal, söök on laual ja lähedased on vajadusel alati valmis igakülgselt abistama. Mida hing veel ihata võiks?
Ja ometigi kirjutan ma paha tuju puhul nii tihti hoopis sellest, kui vähe ma oma sõpru näen, sest nad elavad enamikus teistes linnades, kuidas mu mees ei viitsi teha seda, teist ja kolmandat ning tahab kogu aeg väljas joomas käia, kuidas mu laps nutab õhtuti liiga palju, kuidas meie korter on nii väike, et midagi ei mahu ära, et selle üür on majanduslangust ja hetkel pakutavate üürikate hindu arvestades liiga kõrge ning asukoht pole enamike sõprade Karlovas elamise ja normaalsete (loe: odavate) poodide läheduse puudumise tõttu sugugi nii super, et mul on kõrini sellest pidevast meeletust kokkuhoiust ja tööturu seis on nii s*tt, et pole lootagi millegi normaalse leidmist.
Ma pean seda puuviljakausikest meeles pidama, kui paha tuju ligi hiilida ähvardab 🙂 Ja ma siiralt loodan, et ma pole siin blogis ennast välja elades teile sellist muljet jätnud, nagu ma ainult vingukski kogu aeg ja ei oskaks kunagi millegi eest tänulik olla.
Ma kirjutasin just pensioniametile kirja valmis ja see sai väga hea. Saatsin ära ja loodan kiiret vastust ning oma probleemide peatset lahenemist. Mees ja Plika magavad (viimane küll vahelduva eduga) juba kaks tundi – ma olen käinud neil tekki kohendamas, rahustamas ja lutti suhu tagasi panemas (kaht viimast küll vaid Plika puhul).
Mulle nii meeldib hilisõhtutel siin üksi vaikselt istuda ja omi asju nokitseda – see on minu segamatu eraaeg, kus keegi ei nõua mult midagi muud. Mulle meeldib oma kalleid aeg-ajalt kontrollimas käia. Pean ainult meeles pidama, et hiljemalt üheks voodisse saaks, muidu magan hommikul liiga kaua ja nii ei tule sest lapse unerežiimi korrastamisest midagi välja.
Tänane hommik oli nii mõnus – soe päike paistis aknast sisse ja ehkki külmkapi ust avades paistis esmapilgul, et midagi pole süüa, kokkas Mees meile imemaitsva makaroni-piimasupi kilu-muna leibadega.
Õnnelik olen, mis muud.
Et mul jätkuks jaksu oma tavaliselt nii loomupärast optimismi kogu aeg säilitada…