Kuna käisime täna waldorfkoolis perevestlusel, tuli meelde kellegi palve üsna ammusest ajast – kirjutada põhjustest, miks me otsustasime, et saadame Plika kooli pigem vanemana. Tollele kunagisele küsijale tuleb see vastus ehk liiga hilja, aga usun, et kellelgi on sellest mõtisklusest kindlasti kasu.
Teatavasti sai Plika seitsmeseks juba novembris ja läheb kooli ligi kaheksasena. Kui me aasta ja kolm kuud tagasi võimalikku kuuesena kooliminekut arutasime, mõtlesin tol hetkel vaid, et Plikal oleks kindlasti põnevam 16 lapse seltskonnas midagi huvitavat õppida kui 24 lapse seltskonnas mängida. Küsisin aga nõu ema käest, nagu ma seda tavaliselt noil puhkudel teen ja tema loal jagan vastust ka teiega.
Minagi eelistan waldorfkooli. Küsimus on pigem – millal. Kas 6-aastaselt või 7-aastaselt?
Mind teeb pisut ettevaatlikuks minu enda kogemus. Teistest nooremana tundsin ennast keskkooli lõpuni ebakindlalt. Näiteks ei julgenud ma 1. klassis kaua aega (vbl kuid) klassi ees lugeda. Klassi ees vastamise hirm saatis mind keskkooli lõpuni. Ma ei mõistnud ka sageli oma klassiõdede omavahelisi mõistujutte, vihjeid ja peeneid nalju näiteks rindade kasvamise, menstruatsiooni või poistega suhtlemise teemal, sest ühtesid mul veel polnud ja teiste vastu polnud veel huvi. Ma lihtsalt ei olnud nii kaugele veel arenenud. Mulle tundus mõnikord, et minu üle naerdakse mu taipamatuse pärast, olin seetõttu kimbatuses ja tundsin abitust. Ka kehalise tundides olin äpum kui teised ja tundsin end alaväärsena. Ja ma ei tea, kas oleks olnud teisiti, kui oleksin läinud kooliaasta hiljem.
Hilisema koolimineku plussid minu arvates:
A. Plika seisukohast:
1. Lapse isiksuse arengus on aasta jooksul toimunud palju positiivseid muutusi: ta on kindlasti küpsem, julgem, enesekindlam kui aasta varem. Ükskõik, kas käib lasteaias või on kodune laps. Aastaga toimub lapsega iseenesest imetlusväärselt palju! Võrdle 5- ja 6-aastast Plikat. Või 3- ja 4-aastast Poissi. Nagu öö ja päev, eksju?
2. Ta elu on rohkem kaitstud, sest on tänaval liikudes kindlasti tasakaalukam ja tähelepanelikum kui aasta varem.
3. Talub paremini stressi, on seetõttu vastupidavam haigustele ja puudub koolist vähem.
4. Kõik oskused (lugemine, arvutamine, kirjutamine) on veelgi paremad ja eduelamust on koolis rohkem.
5. Haarab tunnis kõike lennult, saab koduülesannetega peaaegu iseseisvalt hakkama.
6. Tal on seetõttu rohkem vabadust (vaba aega, mil teha, mida tahab – mängida, lugeda)
7. Tal on rohkem aega, energiat ja iseseisvust käia huviringides
8. Oskab paremini lahendada konflikte ja kaitsta end narrimise, kiusamise eest. Endast suuremaid tavaliselt ei kiusatagi.
9. Tunneb uhkust oma iseseisva toimetuleku üle, see lisab enesekindlust.
10. On kehaliselt võimekam, osavam ja julgem kehalise tundides. Saaks sealt rohkem positiivseid emotsioone kui mina või sinagi.
11. Tuleb gümnaasiumis paremini toime tohutu suure koormusega. Meenuta oma gümnaasiumiosa! Vaata Marise tähelendu, ta oli (ja on) teist vanem.
12. Saab reeglitest paremini aru ja tõenäosus, et tuleb 1. klassis koolist koju, mitte ei lähe kellelegi külla või linna avastama, on suurem.
B. Poisi seisukohast:
1. Saab veel terve aasta Plikaga koos mängida ja tänu sellele kiiremini areneda.
2. Saab veel terve aasta olla Plika parim sõber ja mängukaaslane, sest õel pole veel tekkinud sõpru-klassikaaslasi.
3. Aasta hiljem saab paremini aru, miks ei tohi kodus õppijat segada ja suudab selle aja paremini üksi mängida.
C. Vanemate seisukohast:
1. Aasta vanema lapse peale saab palju kindlam olla, muret on vähem.
2. Vähem kulub aega lapse abistamiseks ja kontrollimiseks, sest ta õpib rohkem ise ja pakib sagedamini ja paremini oma kooliasjad.
3. Lapse kooliminek nõuab suuri väljaminekuid kohe alguses ja edasi pidevalt. Asi pole ainult õppemaksus, mida lasteaiamaksuga võrdled. Ja lapsel hakkab pihta: teistel kõigil on.
4. Tahab minna huviringi(desse) – raha, logistika.
5. Saate aasta võrra edasi lükata halvad üllatused, nagu laps ütleb õhtul kell 10, et homseks tööõpetustunniks on vaja kanvaad vmt, mida kodus kindlasti pole. Või ütleb hommikul enne väljumist, et õpetaja palus täna kaasa võtta mingi raha, mida sul ka parajasti pole anda.
6. Vanemate stressitase tõuseb kordades ja sellega toimetulekuks on vaja väga head meeskonnatööd. Minu soovitus on hinnata ennekõike seda ja alles siis teha otsus.
Ükski neist raskustest pole üksikult võttes ületamatu, aga kõik kokku on paras pähkel.
Miks teha lapse ja enda elu keerulisemaks? Las alustab küpsemalt, valmimalt ja saab nautida koolirõõmu kõik 12 aastat.
Kuhu teil kiiret on? Kas teie elu on praegu igav? Mida te kaotaksite, kui ta läheks 7-aastaselt kooli? Milliseid ohte näete?
On ju võimalik ka lasta hubases väikeses lasteaias, tuttavas seltskonnas, venna läheduses veel lihtsalt mängida ja küpseda ja alles siis waldorfi panna. Kergem kõigile.
Aga otsus on teie. Mina soovin vaid, et oleksite kõik rahul(ikud) ja õnnelikud.
Meie otsustasime hilisema koolimineku kasuks ja ei ole seda otsust kahetsenud. Meile endile oli tõesti kergem jätkata veel üks aasta tavapärases tuttavlikus lasteaiarutiinis ja ma usun siiralt, et Plikale tuleb see lisaküpsus tulevikus kasuks – algklassides ilmselt ei olekski mingit vahet, aga näiteks kuskil põhikooli teises pooles ja gümnaasiumis on see olulisem.
Aga nagu mu ema ka ütles – iga vanem peab oma last tundes ise otsustama ja peamine on see, et kõik oleks rahul ja õnnelikud. See, mis oli parim meie perele, ei pruugi olla parim kellelegi teisele.
Väga õige jutt! Õpetajana kirjutan kahe käega alla. Oleks kõik vanemad nii arukad ja oskaks nii hästi põhjuseid-tagajärgi ette mõelda. ☺
Pigem peaks ütlema: oleks kõigil vanematel, kes ei oska ise sellistele asjadele mõelda, psühholoogist ema, kes nii head nõu annab 🙂
Täitsa loogilised ja mõistlikud argumendid. Kui aega ja võimalust on siis palun räägi Pärnu waldorfkoolist lähemalt, ma järgmised 5 aastat veel last kooli ei saada aga waldorfimõte muutub aina tugevamaks. Nii saaks ehk oma ideele kindlust.
No ma usun, et põhjalikumalt saan ma rääkida alles siis, kui Plika on seal juba käib… Ehk siis mitte enne sügist 🙂 Praegu katsun oma teadmisi värskendada – olen waldorfpedagoogikast küll kunagi päris palju lugenud, aga see oli vist ca 5a tagasi, seega põhilisemaid asju tean, aga täpsemalt enam ei mäleta.
Väga 5 + jutt!
Mina siin heietasin ka, et panen Johanna varem kooli.
A la nii tore, kui suur õde väikse õe kooli saadab… (Karolin läheks siis 9-ndasse), kuidas kõik koos kolmekesi koolis käivad jne.
Peale seda artiklit ma isegi enam ei mõtle selle peale.
Tänkju :):):):):):):):):):):)
Väga tore, et kirjutasid. Ma olen ka pigem seda meelt, et laps hiljem kooli panna kui varem, aga see on pigem selline sisetunne. Suurepärane on näha sellist head argumentatsiooni ja veel eri aspektidest kaalutuna. Ma ise olin ka novembri laps, kes läks seitsmeselt kooli ja sai kohe kaheksa, aga neid plusse ma ei saavutanud, mida su ema loodab, et hiljem minekust saab – kehalises olin viimases otsas, füüsiline areng hiline jne. Aga ma usun, et kõik need teemad oleks aasta varem alustades olnud kordades hullemad. Häid mälestusi mulle kooli ajast ei jäänud, aga vähemalt keegi ei kiusanud (äkki selles osas siis hilisem kooli minek siiski aitas). Ja kui valida oleks, siis paneks ka oma lapse waldorf kooli. Mitte, et mulle seal kogu süsteem meeldiks, aga vähemalt avastamis ja õppimisrõõm peaksid küll alles jääma.
Mina läksin ka kuuesena kooli (sain septembris 7) ja 11. klassi ehk keskkooli lõpetasin 17-aastasena. Kuna ma olen eluaeg suhtlemist armastanud, siis pole mul olnud kunagi probleeme teistest lastest arusaamisega. Mulle meeldis olla teistest noorem (ja targem). Algklassides klassijuhataja leidis mu liigsele jutukusele ja temperamendile vabanduseks, et ma olen ju kõige noorem. Ma meeldisin talle. Meil oli klassis hästi paljudel oktoobris-detsembris sünna, seega nad olidki minust aasta vanemad.
Kuid neljandas klassis tulid meile uued õpilased, nende hulgas õde ja vend aastase vanusevahega. See poiss oli koos õega kooli pandud ja minust tervelt kuu aega noorem. Tal oli oktoobris sünna. No küll ma olin kade, et ma ei saa enam klassi kõige noorem olla! Kuigi põhikoolis oli see vanuseasi juba täiesti ükstaspuha.
See tisside kasvamise värk on niikuinii jama – mõnedel kasvavad liiga vara, mõnedel hiljem, kuna hormoonid on ka sel ajal sassis, siis on nendega igal juhul valesti. Puberteedi saabumine kõigub lastel oma kolm aastat. Mul kodus teismeline, ta pinginaaber kasvas kõigepealt temast peajagu üle ja pärast jäi tast pool pead lühemaks, kõik muu keha toimis samas rütmis. Mõlemad on sama vanad.
Koolis noritakse neid, kes on teistest erinevad. Ka teistest vanem olemine on erinevus, sest siis võib eeldada, et lapsel oli midagi viga, et ta hiljem kooli pandi, kui tavaliselt pannakse. Kui olla klassis kõige vanem, siis võidakse ka eeldada, et sa pead olema pikem, tugevam, targem, tublim, aga kui ei ole? Ka klassis kõige pikem olemine on ebameeldiv, nagu ka kõige lühem. Üldse on laps suhteliselt raske olla. Mina ei olnud algklassides kõige lühem, meil oli mitu tüdrukut minust lühemad.
Praegu lõpetatakse gümnaasim 19-aastaselt. Aasta hiljem kooli läinud laps lõpetab 20-aastaselt.
Tõin vahelduseks välja, miks on hea laps nooremana kooli panna. Et arvamused oleks tasakaalus.
Mina ise läksin seitsmesena otse teise klassi ja kooliaja esimesest poolest pole mul just ülearu positiivsed mälestused… Aga see polnud eriti seotud vanuse, vaid pigem muude põhjustega. Ja need muud põhjused on suuresti oma lastele waldorfkooli valimise ajendiks.
Nii et jah, vanus pole kindlasti ainus faktor – oluline on lihtsalt see, et vanemad mõtleks kõik hoolega igast küljest läbi ja siis otsustaks, mis nende lastele/perele parim on. Emaga just eile õhtul arutasime, et küll oleks hea, kui keegi nüüd nooremana kooli mineku eelistest ka räägiks… Ja täpselt seda sa tegidki, nii et nüüd on mõlema poole argumendid kenasti esitatud. Aitäh!
Mina lõpetasin ka keska tehniliselt 17sena (juunis sain 18). Enda seisukohast ütleks, et pigem varem, kui hiljem, aga jah, oleneb väga palju lapsest. Mina pooleldi introverdina oleks pidanud kooli minema pigem hiljem, teadmiste seisukohalt mitu aastat varem. Ei ole tegelikult üldse tore koolis käia, kui enamvähem kuni põhikooli lõpuni sa isegi ei oska arvata, misasi on õppimine ja miks arvatakse, et see aega võtab (ok, jah, vahel KÕIKI koduseid töid ei jõudnud vahetunnis ära teha ja mingi jupp jäi koju ka, aga jutustavad ained … need õpikud lugesid ju kohe kätte saades läbi … mis seal veel õppida oli?). Pigem keskendusin pilliharjutamisele ja muusikakoolile ja skautlusele ja raamatusõprade ringile jne. Huvitav oli mul kooli ajal täpselt kahes aines: mates, kus õpetaja leidis, et me pinginaabriga võime vabalt nö eriprogrammi järgi õppida, et igav ei oleks (isegi kontrolltöid võisime nö kahepeale teha, oluline oli, et nii kõvasti ei tohtinud vaielda, et teisi segaks) ja inglise keeles, kus juhtus samuti oma aine fännist õpetaja, kes paari õpilasega eraldi viitsis tegeleda. Aga üldiselt oli kool kui selline tüütu muud elu segav kõrvalnähtus, kuniks 11. klassis päriselt tööle läksin (peamiselt öövahetustesse) ja kuni 12. klassi lõpuni täiskohaga tööd tegin kooli kõrvalt. (Lõputunnistusel oli kolm nelja, ülikooli sain sisse erialale, kus konkurss oli 18/1. No ja esimesel sessil sain aru, et mis asi see ÕPPIMINE siis tegelikult on :D)
Pika jutu kokkuvõtteks – kuna tundub, et mu varsti-viiene pliks kaldub ka natuke minu moodi olema, siis kaalume tõsiselt ta aasta varem kooli panna. Kodulähedasse kooli, nö eliidid on logistiliselt ebamugavad (ei ela linnas) ja algklassides ma ei arva, et neist eriti midagi sõltuks. Oma lapsele ei tahaks kohe kuidagi olukorda, kus ta leiaks, et 12 koolis veedetud aastat oli puhas igavlemine ja ajaraisk.
Mu ema (lastepsühholoog) on veendunud hiljem kooli panemise pooldaja. Nii läksin minagi plikaga ühel ajal – novembris sain kaheksa. Lapsepõlv on niigi lühike, täiskasvanuiga niigi pikk jne, seega nooremana koolide lõpetamise argument minumeelest küll ei päde. Ma näen tagantjärele enda kooliedus ühe põhjusena võrreldes kuuesena lainutega küll seda, et vanem olin (lõpuni välja – olin magistris juba asja tõsiselt võttev vanamutt, paar aastat nooremad kõrval diskodiskodisko ja E on okei hinne). Eelmise kommentaari teemal – seitsmesed peaaegu kaheksast vanem olemise pärast norima küll ei hakka 😀 see valik on ikka üsna tavapärane ja sama vanasid lapsi klassis mitmeid. Minust olid kolm-neli last vanemad (s oktoobris või nov alguses). Pigem oli kuuesena läinu üksik ja teistmoodi, teistest natuke maas…
Ma läksin 6aastasena kooli ning sellega rahul, et lõpetasin 17a keska, st oli aega võtta vaheaasta, et õppida kui kohe ülikooli ei saanud ka midagi muud. Ei tunne küll, et teiste vanuse tõttu millestki ilma olels jäänud, sõbrannad olid aasta vanemad. Aga mulle istus lapsena suuremate seltskond paremini. Kribu olen siiani, st alati üks lühemaid, poleks see aastake midagi päästnud. 12aastane kooliprogramm on eriti jõle, 29-20 vanusel noorel on õppimise asemel kooselamised, töötegemised jms teemad aktuaalsemad kui õppimine 🙁
Mulle endale meeldis väga koolis käia ja sain hästi hakkama, sest lugeda, arvutada oskasin juba enne kooli, koolipingis püsisin paigal ja olin tähelepanelik. Juttu ajasime tunnis küll sama vana pinginaabriga, kuni õpetaja “tited” (nagu ta palju aastaid hiljem meid hellitavalt nimetas) lahutas. Algklassid lõpetasin kiituskirjaga, ka hiljem olin tublimate seas. Selles mõttes ei olnud varases kooliminekus midagi ohtlikku.
Kõrgkooli läksin 17-a. No ja mis te arvate, kes on iseseisvaks eluks rohkem valmis, kas 17-nene või 19-nene või koguni 20-nene?
Terve elu olen oma loovust taga otsinud, sest kaunite kunstide jaoks mul annet polnud, nagu tollal oli kombeks öelda. Õnneks on suhtumine laste loomingusse muutunud. Enam ei pea “õigesti” joonistama ja musikaalsustki peetakse arendatavaks. Laps kasvab loovaks, kui ta saab tegelda sellega, mis teda huvitab. Siis areneb ta suunas, milleks on loodud. Ega’s asjata pole “loodud” ja “loovus” sama tüvega!
Mind huvitas lugemine ja seda ma tegin nõrkemiseni. Alles küpses eas mõistsin, et olen loodud sügavuti analüüsima ja asju üldistatult nägema ning seda edasi andma. Just see on pakkunud mulle rahuldust. Sellisest loovusest tavaliselt ei räägita. (Muusika ja kunsti juurde olen ka ise jõudnud. 🙂
Olen õppinud mõistma inimese hinge, selle arengut läbi väljakutsete ja aidanud tohutul hulgal inimesi, kes samuti usuvad hinge olemasolusse. (Oh, mis ebateaduslik termin, eks?)
Sellepärast on mul rohkem usku alternatiivharidusse kui kombinaatkoolides pakutavasse, kus hinge arendamisse eriti teadlikult ei suhtuta.
Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus ütleb, et koolikohustuslik on isik, kes on saanud enne käimasoleva aasta 1. oktoobrit seitsmeaastaseks. Järelikult vanuse poolest (räägin ainult vanusest, kooliküpsus on teine teema) läheb Teie laps täpselt õigel ajal kooli, mitte hiljem.
Minu laps läks ka siin loetu põhjal “hiljem” kooli, seaduse järgi õigel ajal. Septembris oli seitse, 17.nov sai kaheksa. Hetkel on 12. klass. Juunis lõpetades on ikka veel 19, mitte 20.
Selle seaduse järgi läheks ka väike Manjana, kui ta oleks hetkel kuuene, õigel ajal kooli, sest 1. oktoobriks oleks ta juba seitse.
mul lapsi ei ole ja seega pole mul vaja kedagi kooli saata, aga iseenda kogemusest… mina läksin kooli 6-aastasena, sest tol ajal nii pidi. kuna mul on augusti keskel sünnipäev, siis kooli minnes olin ma kõva kaks nädalat juba kuueaastane olnud… kui mul oleks lapsi, siis ma jumala eest ei saadaks praktiliselt viieaastast veel kooli, tegelt ka XD
teisalt jällegi oli mul vähemalt kaks esimest kooliaastat seal väga igav, sest ma lugesin selleks ajaks juba soravalt täiskasvanute raamatuid ja mu eluaegsed probleemid matemaatikaga ilmnesid ka alles veidi hiljem. Samuti ei olnud ma oma klassis kõige noorem. ega ammugi mitte kõige lühem XD
ja ma pole ka iialgi elus tundnud, et ma oleks kuidagi liiga vara kooli läinud või et ma poleks seal hakkama saanud või mida iganes. see, et ma olen sotsiaalselt täielik tühi koht tänase päevani, ei ole ilmselgelt seotud varase kooliminekuga.
Sul on imeline ema, Tikker! Tahan ise ka selliseks saada:) Olla samamoodi elutark ja mõistev ja oma lastele väga hea nõuga toeks. Ise olen ka kahe käega alternatiivsema koolihariduse poolt. Ja muide, arvan, et waldorfkoolis vast nii palju kiusamist ei ole. Ja kui ongi, siis seda märgatakse ja aidatakse lastel asjad ära klaarida, keegi ei pea vaikides piinlema.
Minu mõlemad pojad on detsembrilapsed, seega kooli seitsmeselt ja detsembris kaheksased. Olen kindel pooldaja hilisemal kooliminekul, nii oma poiste seisukohast kui ka lasteaiaõpetajana töötades. Teadmiste poolest võiks mu seitsmene juba ammu koolis käia, AGA sotsiaalsed oskused, püsivus, kuulamisoskus, tähelepanelikkus jne. vajavad veel arendamist, et kooliks valmis olla. Nii, et oled õigel teel! 🙂
Meil läks keskmine poeg kooli täpselt seitsmeaastasena, tähendab, hommikul sünnipäevatasime ära ja siis oli aktus. Lasteaiast avaldati survet, et otse loomulikult kooli, ja jäin koolipikenduse organiseerimisega hiljaks. Mis siis, et minu süda ütles, et see poja kooliminek õige asi ei ole. Ei olnudki. Probleeme tuli palju. Võib-olla oleks neid olnud ka siis, kui ta oleks aasta hiljem kooli läinud, ei tea. Praegu on meil lapsed koduõppel, sest see toimib meie pereelus paremini. 🙂
Mina ise läksin kooli seitsme-pooleselt. Ei meeldinud põrmugi. Kartsin kõike, mida karta sai, püüdsin igal võimalikul juhul haigeks jääda, et ei peaks kooli minema, aeg-ajalt sattusin hambusse ka mõnele õelutsejale. Loomulikult olid kõik “viied”, sest tunnis kõrvade lahtihoidmisest piisas täiesti, aga tagantjärele pean neid aastaid oma elust pigem raisatuteks.
Vanim poeg läks kooli samuti seitsme-pooleselt, tema arrrmastas kooli ja käitus halvasti pigem neis ainsates tundides, kus tal ka sisuliselt midagi õppida oli. Ühesõnaga, kuigi Su emal on kõigis punktides õigus, ei julge mina enam midagi ennustada peale selle, et äsja seitsmeseks saanud poisslastel on koolis raske, seda ma näen oma igapäevatöös … koolis.
See vanemate seisukoht ei muutu küll kuidagi sellega, kas laps läheb kooli aasta varem või hiljem. Minu vanem poeg on alates esimesest klassist ise oma asjad pakkinud ja koolitööd teinud, kunagi pole kontrollima pidanud. Tütrega on vastupidi, kolm korda pead üle küsima, kas kõik on korras ja siis pead ka ise salaja koti üle kontrollima. Mõlemad on augustilapsed ja läksid kooli kuueselt ehk siis meie kontekstis õigeaegselt. Väljaminekud tuleb ka niikuinii varem või hiljem teha ja see “teistel on” suhtumine tuleb rohkem ,kuidas kodus sellesse suhtumine on,kui lihtsalt koolist. Tüüpiline on telefoni näide. Selle asemel et küsida kellel su klassist telefon on, tuleb hoopis arutleda, kas ja milleks telefoni vaja on. Sama asi ringidega, need ei ole kuidagi automaatselt kooliga seotud. Loomulikult muutub elukorraldus seoses kooliga kõvasti seda nii aja planeerimise kui ka rahaliste kulutuste suhtes. Ka ses osas pole vahet kuna see laps kooli läheb.
Seega jah, kõige tähtsam faktor on ka minu jaoks see, et vanemd tunnevad oma lapsi kõige paremini ja ideaalselt peaksid teadma ja otsima, mis lastele kõige paremini sobib. Lihtsalt aasta hiljrm kooli minemine ei ole automaatselt garantii, et kõik läheb lepase reega. Ka mina võin öelda, et oleksin pidanud ilmselt varem kooli minema, sest õppida ei osanud ma kuni kooli lõpuni, lihtsalt kõik oli liiga lihtne. Aga töövõime ja vanus võivad ka omavahel seotud olla. või peab seda erladi õpetama.
Minu meelest on see, et koolis käidud aeg tundub raisatuna (ka mina arvan, et oleks võinud oma eluga koolis käimise asemel midagi targemat peale hakata), sõltub haridussüsteemist, mitte sellest, kui vanalt sa kooli läksid. Minule see koolisüsteem ei sobinud, kus igaks päevaks tuli õppida, see tekitas tohutult mõttetut stressi. Oleks võinud ainult tunnikontrolle ja kontrolltöid käia koolis tegemas ja ülejäänud ajaga midagi sisukat ette võtnud. Vähemalt keskkooli ajast mäletan küll, et püüdsin enamuse ajast ennast haigeks mõelda ja koolis käimine oli äärmiselt vastumeelne ja stressirohke. Samas ülikoolis, kus teadmiste omandamise koormus on ikka oluliselt suurem, polnud mul mingi probleem hakkama saada ja rõõmuga.
Minu jaoks huvitav teema. Meie pliks on ka novembri lõpukas ja ma kordagi isegi ei kaalunud mõtet, et paneks ta kuueselt kooli.
Ma olen sisuliselt ikka ka selle pooldaja, et veidi hiljem võib parem olla, just mõeldes sellele, et peal ekooli lõpp on siis vb veidikenegi rohkem huvid ja muud selgunud, et mida siis oma elukesega peale hakata. Samas õelaps on sündinud täpsel 1 september, usun, et kui lapse sünnipäeva oleks sel päeval, siis kaaluks veidi rohkem teema ja siis ma arvan küll, et pigem selle poole, kas panna värske 7ne või pigem paluda pikendust ja panna värske 8ne.