Dec 162011
 

Kõigepealt lasteaiast.

Eile hommikul läks halvasti ja seda tänu meile endile, me nimelt tülitsesime hommikul Plika kuuldes. Tulemuseks oli see, et Plika hakkas Abikaasale juba lasteaia värava taga rääkima, et tema ei taha minna. Läksid ikka sisse ja võtsid riided ära, Plika juba enam-vähem rahunes ja läks mängima, aga siis tuli Abikaasal töökõne ja kui ta riietusruumi rääkima läks, sattus Plika hüsteeriasse. Iga kord, kui Abikaasa teda sülest maha panna üritas, tuli hüsteeria tagasi, nii sai ta pool tundi hiljem lihtsalt koju toodud, sest Abikaasal oli vaja tööle minna ja hüsteerias last aeda jätta ei tahtnud.

Pärast pikka emaga arutamist otsustasime teha nii, et täna-homme jääb Plika koju, siis tuleb nagunii nädalavahetus – see aitab negatiivsel mälestusel tuhmuda. Küll aga läheme homme õhtul jõulupeole – Abikaasa ei saa, aga ema ja Poiss tulevad kaasa – küsisin kasvatajalt üle, kas nii on okei, lubati lahkelt. See pidu saab kindlasti olema positiivne emotsioon, Plika oskab juba kingitusi hinnata ja tal on kindlasti lahe vaadata, kuidas sõbrad laulavad, seekord jääb ta küll veel publiku rolli. Kuna saab olla koos tuttavate inimestega, siis on see ühtlasi ka nö saali märgistamine.

Nädalavahetusel paneme ema ja Abikaasaga pead kokku ja mõtleme välja sõjaplaani – üritame tekitada mingi rutiini, mis võiks sobida nii meile kui Plikale, et ta saaks turvaliselt harjuda.

Mis puutub tollesse kasvatajasse, kes soovitas mul konkreetsem olla ja mitte juures passida, siis ma usun, et tegelikult ta mõtleski ikka pigem seda, et alati ei saa iga nutu peale joosta, millega ma olen täiesti nõus. Abikaasa sai temaga eile paar sõna juttu puhuda ja kui ma täna helistasin, et homse peo kohta täpsemalt üle küsida, siis rääkisime ka üpris pikalt. Ja minu mulje temast on jätkuvalt väga sümpaatne ja positiivne.

Üleeilsed emotsioonid kumuleerusid tänu sellele, et olin väsinud ja näljane, tänu sellele oli mul terve aja lasteaias külm ja uni ja mitte eriti hea olla. Ma ei usu, et Plika mu väsimust tajus, temaga suutsin väga sõbralik ja julgustav olla, aga ise pidin selle nimel rohkem pingutama. Plika ei olnud ka kõige paremas tujus ja kui ma siis viimaks kasvatajaga natuke rääkida sain ning tema jutust ilmselt väheke valesti aru… Ning hiljem emaga rääkisin… Siis tekkiski selline tundeid välja elav kakofoonia, mis sai täiesti tahtmatult kasvatajaid ründav, ehkki ei olnud mul mingeid etteheiteid ei meie ega ammugi kõigile teistele kasvatajatele. Lihtsalt olukord oli keeruline, kokkusattumused kehvad ja tunded laes.

Aga hea oli, et nii palju vastukaja tuli, see aitas mul eneses selgusele jõuda ja esialgsele sisetundele kindlaks jääda. Kahju muidugi, et mul ei tulnud oma teadmatusest pähe see, et peaksin Plikale peale rühmaruumide ka muudes uutes kohtades turvatunnet pakkuma, nii et ta pidi mitu päeva järjest rohkem nutma, enne kui see mulle kohale jõudis. Kahju muidugi, et me eile hommikul tülitsesime ja sellepärast Plikale veel ühe negatiivse lasteaiaga seotud kogemuse tekitasime, ehkki viga polnud ju üldse lasteaias, vaid meis endis. Sellevõrra läheb nüüd kauem aega, et turvatunne temas uuesti taastada. Algusest peale õigesti käitudes oleks harjumine kindlasti olnud kiirem ja valutum, aga mis teha – ka meie oleme kõigest inimesed, situatsioon on uus ja meiegi alles õpime.

Mulle meeldib meie lasteaed. Rühmaruumid, teised lapsed ja kasvatajad on mõnusad. Ma nägin, et ka Plikale meeldis seal, enne kui endi oskamatusest talle need väikesed traumad tekitasime. Ma tunnen, et kui temaga nüüd ettevaatlikult ja tasapisi edasi harjutada, siis rühmaruumi ma julgen teda kasvatajate hooleks jätta küll – usun, et selle koha pealt olen talle juba piisavalt turvatunnet andnud, nii et kasvatajad suudavad teda lohutada, kui kurbus peaks tekkima. Samamoodi tunnen, et väljaspool rühmaruumi nad teda lohutada ei suudaks, kuna SEAL pole ma talle saanud veel omalt poolt turvatunnet pakkuda. Ja Plikale on seda vaja. Nii ma siis käin kaasas, kuni tunnen, et võiks ka üksi proovida.

Ja kui mul on tunne, et Plika on kogu lasteaia keskkonnaga piisavalt tuttav, siis olen ma nõus südant ka veidi kõvaks tegema ning usun, et kasvatajad saavad tema kurbusest jagu. Seda kõike ma ka kasvatajale täna ütlesin ja ta oli minuga nõus. Nii et… Edasi parema tuleviku poole.

Lapsed on erinevad. Mõni tõesti harjub kohe ja rõõmuga. Mõnele sobivad need reeglid, et räägitakse alguses läbi – lasteaias oled üksi ja ema tuleb hiljem. Plikale see ei sobinud, temal oli rohkem harjumist ja koos käimist vaja.

Ma toetan igati individuaalset lähenemist ja ma saan aru emadest, kel pole võimalik harjutada lapsi nii aeglaselt, kui oleks hea, aga mul on ikkagi kurb, kui tullakse ütlema, et nii PEAB, sest nii on ETTE NÄHTUD ja need emad, kelle laps vajab pikemat harjumist ning kel on ka võimalust seda talle pakkuda, tembeldatakse teiste segajateks. Ärge olge kinni reeglites, ärge tehke midagi nii, sest TEISED arvavad, et see on õige. Lähtuge ikka OMA sisetundest, OMA lapsest. Ühiseid reegleid pole olemas, kõik lapsed on erinevad.

Sattusin eile lugema üht ääretult vahvat blogi koduõppest. Olin sealt kunagi varem ka üht riidemähkmeteemalist postitust uurinud, mida Liis mulle miski hetk linkis, aga toona edasi ei vaadanud, sest koduõpe polnud teema, mis oleks mind tol hetkel huvitanud. Aga kui selle blogi autor nüüd minu viimaseid postitusi kommenteerima sattus, siis läksin jälle piiluma ja natuke blogi algusest lugedes oli järsku väga põnev – ilmselt sellepärast, et lasteaed on ju samasugune kollektiiv, mis eelneb koolile… Ja põhjused koduõppeks on mõnes mõttes vägagi sarnased dilemmale, millal ja kas üldse last lasteaeda saata.

Ma olen koduõppesse sellest mitte midagi teadmata siiani vist pigem skeptiliselt suhtunud, ehkki seda küll peamiselt alateadlikult, sest tõesti, ega keegi pole kunagi küsinud, mis ma sellest arvan :D Aga nüüd Katri blogi lugedes sattusin ma suisa vaimustusse. Tema kirjutatuna tundus see nii lahe ja loomulik ja mugav ja õige… No ok, hiljem juba keerulisem ka :) Eiei, ma ei arva, et ma tormaks nüüd oma lapsi koduõppesse jätma, mis sest praegu üldse arutada, sinnani on veel neli-viis aastat aega ja eks siis ole näha, millised on meie lapsed, meie elu ja nii edasi. Aga nii tore oli lugeda ja ennast selle koha pealt harida. Ja kaasa elada. rõõmustada, et see nende perele nii hästi sobib.

Sellega seoses sai Kristinaga väheke arutletud ka koolide teemal. Sain teada, et Pärnu Vabakool (millest ma ka praktiliselt mitte midagi ei teadnud, aga olin kuulnud väga vastakaid arvamusi) ei ole kohe üldse mitte waldorfkool, millest mul tänu Epu ja nüüd Katri blogile on vägagi positiivne mulje jäänud. Nii ma siis uurisin huvi pärast natuke Vabakooli kohta ja mulle hakkas see jubedasti meeldima. Mulle istuks selline värk väga – kooli ja vanema tihe koostöö, väikesed klassid ja individuaalne lähenemine, see, et kiusamist pole, tugevamad aitavad nõrgemaid, kooli etendustes saavad kaasa lüüa kõik jne jne jne. Jaa, ma lugesin kriitikat ka. Ma usun, et iga kooli kohta on kriitikat, ükski kool pole ideaalne. Ja mulle tundub küll, et see kool sobiks kõigile lastele, aga vot lastevanematele ei pruugi sobida :)

Nii et kui siiani oli minu jaoks ainus valik Sütevaka, siis pärast Katri blogi lugemist jäin igasuguste asjade üle mõtlema ja nüüd tundub, et Vabakool oleks alustuseks äkki isegi parem. Mulle küll Sütevaka hullult meeldis aga… Mulle tundub, et iva on ka Katri viimases postituses, kus ta arutleb selle üle, kuidas kool treenib meid läbi põlema. Ja hoolimata oma sügavast Sütevaka-armastusest mõtlen, et ehk oleks Vabakool esimesed neli või üheksa aastat lapse loovusele ja turvalisele arengule isegi paremad? Sest teate, mind narriti Sütevakas ka, õnneks küll vaid põhikooli alguses ja mitte väga hullult, aga üks teine poiss meie klassist vahetas sellepärast suisa kooli… Kindlasti on Sütevaka koolikiusamise poolest tunduvalt paremas seisus kui teised suured koolid ja ma ju ei tea, ehk nüüd on olukord nii hea, et seda pole üldse mitte. Ja minu kogemus Sütevakast on hoolimata tollest pisukesest kiusamisest ülim.

Samas on fakt see, et ma ei oska siiani õigesti õppida. Et ma pole kunagi osanud leida seoseid erinevate valdkondade vahel, osanud seostada koolis õpitud teooriat praktikaga. Ja ma kardan miskipärast meeletult sõna loovus, mul on mingi eelarvamus, et minul seda pole :D Ja ma jumala eest ei süüdista selles kuidagi Sütevakat ega üldse mitte kedagi, ma ei tea, miks see nii on. Ma sellegipoolest suutsin igasugu katsetel jätta ülimalt intelligentse mulje ja olla alati pingeridade esiotsas. Seda kuni ülikoolini, mille jaoks ma toona veel ikka üldse küps polnud.

Ühesõnaga ma mõtlen, kuidas saavutada oma lastega see, et nemad õpiksid õigesti õppima, loovalt ja kastist välja mõtlema, seoseid looma. Kuidas kasvatada neist selliseid inimesi, kes proovivad iga uut asja rõõmuga, kartmata esimese asjana seda, et äkki ma ei oska, ma parem ei proovigi – nagu mina paljudel juhtudel teen. Ja mulle tundub, et koduõppe või väiksema individuaalse lähenemisega kooli puhul on suurem lootus, et lastest sellised inimesed ka saavad. Ja vot siis, kui neil on olnud võimalus õppida loovalt ja loominguliselt, areneda vabalt, saada piisavalt individuaalset lähenemist, siis võiks saata nad Sütevakasse ja ma usun, et siis oskaks nad juba paremini ka seal õpetatavat mõtestada ja seostada. Et siis oleks neil Sütevaka tugevatest teadmistest suur kasu ja ehk neid ei tabaks see perfektsionismivajadus, mis mindki siiani kimbutab. Kuna mul pole olnud võimalust karjääri teha, pole ma õnneks ka läbi põlenud :D

Aga noh, Sütevakasse plaanitakse ka vaid 16 last klassi ja kindlasti oleks sealne algklasside õpe midagi hoopis erinevat vanemate klasside omast. Ja Vabakool on Ülejõel, kuhu ma päriselt ausalt ei viitsiks oma lapsi saata. See ongi vabakooli suurim miinus. Kui nad peaks nüüd muidugi järgmise nelja aasta jooksul suutma siiski raha leida ja Raja tänavale kolida, siis ma ehk isegi kaaluks. See oleks küll kaugel, aga Ülejõest siiski lähemal ja see kant on mulle palju kodusem, elasin ju vanasti Mais.

Seoses kogu selle lasteaia ja nüüd ka koolivärgiga olen viimastel päevadel eriti teravalt tunnetanud seda, et minust on saanud see, kes tihti massist erineb ja igasugu alternatiivsetele variantidele ekstra avatud on. Teadlikult või alateadlikult, eks mõlemat. Ja ma vist jäängi selliseks, elu lõpuni.

Minu meelest on nimelt elus nii kohutavalt palju asju, mida tehakse, sest “kõik ju teevad nii” või “alati on nii tehtud”. Inimestel ei tule pähe mõelda või nad ei viitsi mõelda, sest kui alati on nii tehtud, siis järelikult on õige või kui asjatundjad nii ütlevad, siis nemad ju teavad kõige paremini.

Aga mina usun sellesse, et tuleb ise uurida ja lugeda ja mõelda. Usaldada oma sisetunnet ja teha sellised valikud, mis tunduvad kõige õigemad, mitte mugavusest massiga kaasa minna.

Jaa, kindlasti on palju-palju neid asju, mille puhul ei saa öelda, et kui enamik neid nii teeb, siis on kohe vale. Kindlasti on ka palju neid asju, mida enamik teevad sellepärast, et nii ongi kõige parem ja õigem :D Ja kindlasti on ka selliseid asju, kus ma järgin samamoodi massi puhtast mugavusest – sest kõik ju teevad nii ja ma ei jõua ka kõige pärast muretseda.

Aga jah… Mina usun siiralt ja 100%, et kõige õigem ja parem eluviis on roheline. Seda küll MÕISTUSEGA, mitte ökohullude stiilis, eks. Ja ma usun siiralt, et kui tegu pole just nende lastega, kes jäävadki rõõmsalt kohe aeda ja harjuvad kiirelt, siis ülejäänusid on õige harjutada aiaga aegamisi. Võtku see poole rohkem aega – kui see on lapsele ainus viis jääda aeda rõõmsalt ja tunda end turvaliselt, siis on see seda kuhjaga väärt. Saan aru, et tihti pole võimalust, see on lihtsalt reaalsus. Aga on nii vale, kui inimesed, kel VÕIMALUS oleks ja kelle laps seda VAJAKS, jätavad ikkagi oma lapse prahmaki aeda, sest “kõik ju teevad nii ja laps peab harjuma”.

Selle kõige juures ma ei ürita sugugi väita, et ainult nö “teisiti mõtlejad” on head ja kõik ülejäänud halvad inimesed/vanemad. Kaugel sellest! Ma olen täiesti kindel, et iga vanem tahab oma lapsele parimat. Hästi kahju lihtsalt, et nii paljudel polegi võimalust piisavalt aega võtta, sest elu tahab elamist, maksud maksmist, töö tegemist… Et paljudel lihtsalt ei tule pähegi ise midagi uurida, sest usaldatakse seda, kuidas on tehtud ja kuidas asjatundjad soovitavad. Nad kõik lähtuvad sellegipoolest samamoodi alati sellest, et pakkuda oma lapsele parimat.

Igaüks peab nende “teiste mõteteni” ise jõudma. Ise uurima ja aru saama, et oot-oot, tõepoolest, noil ideedel on jumet, maailmas ei käi asjad ju tegelikult ühtede reeglite järgi.

Mul on hea meel, et mina olen jõudnud. Mul on hea meel, et minu ümber on inimesi, kes on samuti jõudnud. Mul on hea meel, sest ma tean, et ma olen oma blogiga natuke ka teisi inimesi mõjutanud.

Ja viimaks veel üks asi, millele ma olen palju mõelnud – kuidas ikka olla parem lapsevanem. See mõlgub mul pidevalt mõttes, aga on nüüd eriti oluline – on lausa kriitiliselt tähtis ja hädavajalik, et me Abikaasaga ei tülitseks kohe ÜLDSE laste kuuldes ja et me oleks päriselt ka kogu aeg heas tujus, positiivset energiat kiirgavad. Ainult nii saab Plika olla rõõmus ja rahulik ning lasteaias käimisega kiirelt harjuda.

Lugesin hiljuti üle oma lubadusi selleks aastaks ja noh… Ütleme nii, et praegu on aasta tagusega võrreldes üsna sarnased mured – samas on kõik ka mingil määral paremaks läinud.

Sellegipoolest on jälle nii, et Abikaasal on liiga palju tööd, mina lähen liiga palju lastega üksi olles liiga kergelt närvi, tahaks, et saaks Abikaasaga rohkem arutada kasvatuspõhimõtteid, mis eeldaks, et ta enne nendega tutvub… Njah.

Aga positiivse poole pealt ka: üks suur edasiminek toimus hiljuti küll. Nimelt saime magamaminemise jandiga seonduvas tänu emale selgust. Ja seletus on nii lihtne, et ma imestan, miks ma ise sellele ei tulnud. Nimelt Abikaasa une-eelne rutiin oli liialt mänguline – sisaldas üht naljakat häälitsust, mis Plika kõva häälega naerma pani. Aga naer ja mäng ning uni ei käi kokku. Saatsime ise lapsele vastakaid signaale ja tänu sellele ta ka voodisse jääda ei tahtnud. Kui ma nüüd Abikaasale seda rääkisin ja rutiini rahulikumaks muudetud sai, jäigi Plika suuremate protestideta voodisse. Hämmastav! Rõõm!

Lapsed, ärge teie sellist viga tehke :P Ma ütlesin nüüd ka Plikale, et uus reegel on selline: kella kaheksast alates on arvutid kinni ja mängud vaiksed. Mis on tegelikult ju iga uneteooria üks põhireegleid ja eeldusi, mida me peaks ammu teadma… Aga näe, ikka lipsas liigne mängulisus sisse.

Nojaa, eks aasta algul läheb jälle lihtsamaks, aega on rohkem, küllap jõuame siis rohkem Abikaasaga kõike arutada. Seni mõtisklen aga selle üle, kuidas ENNAST rahulikumaks muuta.

Me kõik ju teame seda levinud tõdemust, et hea lapsevanem on see, kes on ise õnnelik ja endaga rahul. Ja kui ta seda juba on, siis on ka lapsed automaatselt paremas tujus ja parema käitumisega, sest nad tunnetavad vanema rahulolu ja see teeb ka neid õnnelikumaks. Ja need lollused, mida lapsed ikka teevad – need ei aja õnnelikku ja rahulolevat vanemat närvi, ta suudab jääda positiivseks ja rahulikuks, lastega kannatlikult käituda.

Ma tean seda kõike, aga ikkagi vasardab enamik ajast peas vaid mõte: ma pean olema parem vanem, ma ei tohi närvi minna, ma ei tohi karjuda.

Täna hakkasin teadlikumalt mõtlema sellele, et pagan, kõige taga on vaid ÜKS lahendus – ma pean pöörama rohkem tähelepanu mitte hea vanem olemisele vaid ise rahul olemisele, enda vajaduste rahuldamisele. Muidugi mitte egoistlikult ja igal hetkel, aga et põhivajadused oleks kogu aeg täidetud.

Üks asi, mis on minu jaoks hästi oluline, on segamatu tund hommikul arvuti taga koos kohvi ja võileibadega. Kui ma selle saan, siis olen täiesti rõõmuga nõus arvuti laste lõunauneni täiesti sulgema. Reaalis aga on raskusi, sest liiga vara  tõusta ei viitsi (ja on oht, et Poiss ärkaks koos minuga), hiljem süües tuleb ikka keegi midagi nõudma, lapsed tülitsevad, nii et pean neid rahustama/lahutama minema, Poiss tuleb jala külge rippuma jne.

Nojah, veel hullem variant on see, kui ma näen, et lapsed ei lase mul nagunii rahulikult süüa ja üritan sellega lõunauneni kannatada, sest siis ma olen näljane ja nälg teeb mind VÄGA tigedaks ja kannatamatuks.

Kusjuures nii lihtsad asjad nagu söök ja nälg ongi vist kõige suuremad igapäevase tuju mõjutajad. Mulle on ühtviisi oluline nii see, et kõht oleks täis, kui ka see, et söögiaeg oleks kvaliteetaeg. Ja kui Abikaasat kodus pole, tähendab see tõesti võimalust söögiga rahulikult arvuti taga istuda ja omi asju teha. Kui ma sööksin koos lastega ja peaks kogu aeg neid kantseldama, siis ma ei jõuaks oma sööki nautida. Ja kui ma ei saa seda teha, siis ongi tuju kehv.

Nii et kui olen lastega üksi, eelistan sel ajal, kui nemad söövad, näiteks kööki koristada – nõusid pesta, neid ikka jagub, või mis iganes muud vajalikku teha. Ja ise söön siis, kui lastel kõhud täis. Hommikust veidi hiljem, lõunat nende uneajal. Õhtul sööme ikka enamasti koos, hoolimata sellest, kas Abikaasat on või pole. Vahe on siis vaid selles, et üksi olles teen sooja toidu tavaliselt Poisi ärkamise ajaks (16-17 paiku) ning õhtu viimane eine on neil kergem, aga kui Abikaasat on normaalsel ajal koju oodata, siis annan lastele pärast ärkamist midagi kerget ning sooja toitu valmistame koos, see jääb siis päeva viimaseks söögikorraks.

Hoopis teine asi on see, kui Abikaasa on kodus. Siis on perekondlikud söögikorrad must be – nii mõnus on nädalavahetuse hommikutel üheskoos laua taga istuda. Ehkki viimasel ajal on sellega ka probleemid – lapsed ärkavad vara, Poiss tahab kohe süüa, ta on ju iginälgur. Aga meie süsteem, et üks saab välja magada, tähendab seda, et ühine hommikusöök nihkub hilisemaks. Minuga on nii, et pool ajast ma ei olegi hommikul väga näljane, võin vabalt Abikaasa ärkamist oodata. Aga selleks ajaks, kui ta ärkab ja me jõuame nii kaugele, et päriselt sööma hakata, on sageli ootamatult nälg kallal, ühes sellega kannatamatus ja tõredus. Ja kui siis lapsed peaks ka virisema, ongi plahvatusohtlik olukord. Või siis teine variant – kui ma kiirelt näljaseks muutun, teen endale varem söögi ära, et seda üksinda arvuti taga süüa. Ja kui lapsed peaks siis mind segama tulema, lähen jubedalt närvi, sest Abikaasa nagu oleks kodus, aga mingit kasu tast pole ja IKKA hommikusööki nautida ei saa.

Vahel on õnneks normaalne ka. Nii, et lapsed tõesti mängivad omaette toas ning mina istun rahulikult läpaka ja kohviga köögis. Aga seda sugugi mitte iga päev. Ja ma pole suutnud ka head lahendust välja mõelda.

Söögi teemal jätkates – suurim frustratsioon seoses Abikaasa pikkade tööpäevade ja sagedaste õhtuste ära olekutega on õhtusöök. Ma olen nõus ja valmis seda paar korda nädalas üksi tegema, aga miskipärast juhtub tihti nii, et Abikaasat pole kolm õhtut järjest. Ja miskipärast juhtub liiga sageli ka nii, et me pole jõudnud ette planeerida, nii et midagi jälle kodus pole – ja kahe lapsega jala poodi minemine pole kohe kindlasti midagi sellist, mida ma sellise ilmaga oleks nõus tegema (siinkohal pole mõtet tulla ka moraali lugema, et kõik teised saavad käidud, mis sul siis viga on – viga on selles, et ma TEAN, et kui me natuke ette mõtleks, saaks meie pere eluviisi korral lahendada poeskäimised kiirelt ja valutult. Meil ON valik, minu puhul pole õnneks mingit karjuvat vajadust s*ta ilmaga pimedas kahe väikese lapsega jala poodi minna, see on enda ja laste piinamine). Ja see teeb mind tigedaks. Et meest pole, mina vaadaku, kuidas üksi hakkama saan ja muudkui vastutagu kõige eest. Ja ei, TEGELIKULT ma ei süüdista üldse Abikaasat, sama palju ikka ennast :D Mis mõte on abitut naist mängida, ma peangi ise hakkama saama, kui Abikaasal tööd palju on, ta ei saa sinna midagi parata. Aga jah, kuidagi lihtsalt see planeerimine ununeb ja siis olen ma jälle fakti ees, et midagi süüa pole ja millestki teha ka eriti mitte. Ja nii ma teen süüa vastumeelselt ja igavalt – makarone hakklihaga või tatart või parematel päevadel tomatisuppi. Üksi olles ei viitsi ma uusi asju katsetada. Ehk isegi viitsiks, kui suudaks nädala õhtusöökide plaanid ETTE paika panna.

Ja oleks, et meil koos kodus olles siis söögitegemine alati sujuks – ka siis on tihti probleemiks see, et me ei tea, mida teha, me pole valmistunud ja vajalikud komponendid puuduvad.

Tõepoolest, pärast kogu selle pika jutu kirja panemist mulle tundub, et nii lihtne see kõik ongi. Kõik taandubki SÖÖGILE. Kui mulle võimaldataks rahulik tund hommikul ja laste lõunaune ajal, kui oleks korralikult ette planeeritud õhtusöögid, nii retseptide kui nendeks vajalike koostisosade suhtes, siis mul oleks kogu aeg kõht täis, ma oleks rõõmus ja rahul, oleks täiesti nõus ka kolm päeva järjest ise süüa tegema.

Aga kuna hommikust tundi pole siiani suutnud garanteerida ja õhtusöögid jäävad sageli planeerimata, olen liiga tihti näljane ja rahulolematu ja sellest saavadki absoluutselt kõik muud jamad alguse. Kõik mõttetud tülid ja teineteisele nähvamised, kannatamatus laste lolluste suhtes jne.

Appi, kui lihtne see on… Nii lihtne. Nüüd tuleb mõelda, kuidas see kõik reaalsusesse rakendada. Mis teha, kokkamine pole kunagi olnud mu meelistegevus ega kirg, nii et minu jaoks ei tule see toiduvärk niisama lihtsalt kui mõni muu asi. Koristamine näiteks, seda meeldib mulle väga teha :) Ja Abikaasal on palju tööd ning tema pole kunagi olnud süsteemide ja suurte plaanide ette tegemise inimene, temale meeldib kulgeda. Nii et hoolimata sellest, et me teame, kui oluline on hea toit ja kuidas meil on alati plaan hakata rohkem ette planeerima, uusi asju katsetama ja mitmekesisemalt toituma, tähendab see tavaliselt seda, et saame korra poole nädala plaani paika pandud, ehk isegi ühe uue retsepti ära katsetatud, aga siis loksub elu tagasi tavalisse planeerimatuse ja lihtsate äraproovitud igavate toitude rütmi.

Peab ennast otsustavalt kätte võtma. Sest tõesti, mulle tundub, et hea söök ja hästi planeeritud söögiajad ongi kõige võti. Et alles siis, kui kõht on täis ja meel hea, suudame me kergemini olla paremad vanemad ja paremad partnerid.

Tegelikult tahaks üht pikka mõttekäiku veel kirja panna, aga ei viitsi enam. Jäägu midagi hilisemaks ka. Kes muidugi teab, millal mul on jälle aega ja tahtmist nii pikalt kirjutada. Ühel heal päeval ikka. Praeguseks sai juba romaan nagunii.

Dec 142011
 

Kas ma päriselt jätsin nüüd mulje, et minu meelest on enamik kasvatajaid ebakompetentsed ja nende eesmärk on lapsi alistada, nagu mulle just väideti? No sel juhul ma peaks küll tõesti vähegi emotsionaalsemas tujus blogi kirjutamisest hoiduma :P

Saate aru, mulle hullult meeldivad Plika kasvatajad. Hullult. Minu meelest on nad väga head kasvatajad. Ja mis puutub sellesse ühte soovitusse, millele ma siin tulihingeliselt vastu vaidlesin, siis ma räägin puhtalt enda mätta otsast. Kuna mul ON võimalus praegu aeglaselt võtta ja ise vajadusel kohal olla, siis ma kasutan seda, sest usun, et see annab Plika puhul paremaid tulemusi. Ja ma saan aru, et paljudel ei olegi võimalust kuu või kaks rahulikult võtta, et peabki kohe tööle minema ja polegi muud varianti, kui laps aeda jätta, isegi kui ta vahel nutab. Ma saan absoluutselt suurepäraselt aru, miks kasvatajad seda soovitavad ja miks see vajalik on. Ja ma ei heida seda ette.

Ühesõnaga ei, ma ei arva, et Plika kasvatajad oleks ebakompetentsed või üritaks teda alistada. Ma usun, et see oli siiras soovitus kasvataja suust, kes on aastaid ja aastaid lastega tegelenud, kes soovib parimat nii neile kui vanematele. Ja kui harjumisega on kiire, siis ongi see parim võimalus, ainus võimalus.

Ma olin täna väsinud, näljane ja hommikust kurnatud, sellest kõigest tulenevalt mitte kõige paremas tujus, tavalisest emotsionaalsem ja ei viitsinud seega võtta nii palju aega, et kogu oma tekst sada korda läbi lugeda, pehmemalt sõnastada ja veel rohkem argumenteerida. Kui üldse, olin ma vihane enda peale, sest ei suutnud sotti saada, mida ma nüüd õieti usaldama peaks – kasvatajat, ema, sisetunnet või veel midagi muud. Aga blogisse kirjutamine aitas sotid selgeks mõelda ja sõjaplaan on paigas. Ma loodan, et mul on võimalik Plikale nii palju turvatunnet pakkuda, et võin ta varsti kerge südamega kasvatajate hooleks jätta ning üldse mitte ise juures passida – ma lihtsalt pean tundma, et ma olen andnud endast parima, et mu laps tunneb ennast lasteaias turvaliselt. Kuni inimesed ja mõned ruumid on tema jaoks veel võõramad, tundub mulle igati kohane olla seal, kuni ta on harjunud. Mulle tundub, et kasvataja ei saa ära teha minu kui lapsevanema tööd – et baasturvatunde pakkumine on 100% minu asi ning keegi peale vanemate ei saa ega peagi sellega nii hästi hakkama saama.

Ja kui tuleb välja, et minu suhtumine pole õige, noh – eks me oma vigadest ju õpimegi ;) Pean tunnistama, et ma ootan kohe huviga edasisi arenguid – see on jällegi üks põnev väljakutse. Eks see ole nii kogu lastekasvatusega üldiselt.

Dec 132011
 

Plika käis lasteaias üle-eelmise nädala neli esimest päeva (reede jäi puhkepäevaks) ja eelmise nädala esmaspäeval – siis läks väike köha suuremaks ja otsustasime ta mõneks ajaks koju jätta.

Nüüdseks on köha-nohu juba taandumas ja kasvatajaga arutades ütles too ka, et muidugi too. Ma siis täna viisin.

Eelnevad päevad oli korduv probleem see, et Plika oli rühmas rõõmus ja mängis rahulikult, aga kui oli kuskile minek – laulutundi, õue või halvema ilmaga teise saali jooksma, siis oli kohe nutt lahti ja ei tahtnud. Mõtlesin, et äkki sellepärast, kuna meie Abikaasaga olime temaga ainult rühmas, aga mujal mitte. Et kui ma temaga nood teised kohad ka läbi käin, siis ehk edaspidi pole enam jama.

Sai tänaseks ilusti emaga kokku lepitud, et ta hoiab Poissi, nii et mina saan Plika lasteaeda viia – mõtlesin rühmaruumis olemise ajal riietusruumis raamatut lugeda ja mujal kaasas käia.

Ema helistas hommikul kell seitse, et tal on palavik, ei saa tulla. Saime kombineeritud, et alguses tuli Poisi juurde ema mees ja siis Abikaasa ema. Viisin Plika lasteaeda – tee peal oli igati rõõmus, rühma jooksis ka naeru ja heameelega. Hommikuputru sõi vaid paar lusikatäit, siis läks mängima. Jälgisin teda natuke, huvi mu vastu ei tuntud – ütlesin, et lähen eesruumi oma asju tegema. Kümme minutit ehk sain raamatut lugeda, siis kuulsin Plika nuttu. Läksin tagasi ja rahustasin ta maha, mängis edasi… Korra küsisin, kas võin nüüd oma asju tegema minna, ta ei tahtnud… Jäin siis sinna, rohkem enam ei küsinud ka.

Mängis omaette, minuga väga ei olnud, kõik oli tore. Kui kasvataja mainis, et korjame asjad kokku ja läheme laulutundi, siis hakkas Plika nutma ja ütles, et ei taha. Ei aidanud mu jutt, et pidid ju näitama, kus te laulate, emme tuleb ju kaasa – tema ei taha. Alles siis, kui kasvataja oli lastega ära läinud ja abiline viimased kaks järele viis, muutis Plika järsku meelt – kui ütlesin, et läheme piilume, mis nad teevad, jäi rõõmsalt nõusse.

Istusime algul veidi eemal tooli peal, hiljem juba teiste kõrvale – Plika mu süles, mina laulsin kaasa ja tegin liigutusi, tema lihtsalt vaatas. Pool aega pidas vastu, siis läks jälle nutuseks ja ütles, et tema ei taha – viisin ta siis rühma tagasi, kus jälle rõõmsalt mängis.

Kui mainiti õue või saali jooksma minekut, oli samamoodi nutt ja “mina tahan koju magama”. Ja jällegi – rahustasin üsna kiirelt maha ning kui kõik olid saali minemas, oli nõus minuga rõõmsalt piiluma tulema. Ja kord juba saalis, jooksis alguses tükk aega rõõmsalt ringi, häda ei kedagist. Siis muutus vahepeal nii virilaks, et istus mul tükk aega süles… Siis läks jälle mängima ja liugu laskma.

Kui tagasi rühma minek oli, et lõunat süüa, siis oli jälle nutt – tema ei taha süüa, tema tahab koju magama. Kui kõik potile läksid, siis algul nuttis, et ei taha, siis läks aga omal algatusel ja istus ise potile. Söögist alguses keeldus, aga kui kuulis, et on makaronid, läks laua taha ja paar lusikatäit sõi. Kui enam ei tahtnud ja hakkasime juba ära minema, siis öeldi, et magustoit on ju ka – stritslitüki sõi kohe ära ja oleks veelgi tahtnud.

Ühesõnaga… Rühmas oli suur osa ajast rahul ja rõõmus. Teistesse kohtadesse ei tahtnud üldse minna, aga lõpuks tuli üsna rõõmsalt, pool ajast oli seal rõõmus, pool ajast viril. Eriti ei söönud… No ühesõnaga enamik ajast oli kõik okei, aga iga teatud aja tagant pikkisid seda nutused virinad.

Minu sisetunne ütleb, et tal pole veel piisavalt turvatunnet. Et ma võiks temaga veel mõni aeg koos käia, eriti just nonde tegevuste puhul, mis toimuvad rühmaruumist väljaspool. Too vanem kasvataja arvas, et ma ei peaks üldse juures olema, et tema meelest on Plika siiski üsna tubli ja kõik vajavad harjumist. Et ma umbes peaks otsustama, kas tal on üldse vaja praegu aias käia ja kui on, siis hakkama ikka konkreetselt harjutama. Et teistel lastel läks ka harjumiseks pool aastat.

Ema on mul teine äärmus, tema leiab iga pisimagi asja peale, et pole veel valmis, ära vii.

No ja mida MINA siis tegema pean? Aru saama, kuidas on õige? Sest ausalt, minu meelest on ema veidike LIIGA hoolitsev ja kasvataja LIIGA konkreetne.

Tähendab, ideaalis on kõik ema teooriad muidugi head, aga reaalsus on see, et ma pean paari kuu pärast siiski tööle minema, vastasel korral pole enam elamiseks piisavalt raha. Kasvataja praktiline lähenemine on ka muidugi tõsi – et on ju varsti vaja tööle minna, peab harjuma… Aga samas mul kuu-kaks vast siiski veel on aega, ei pea ju kohe julmalt harjutama.

Mulle tundub, et kui ma ta nüüd lihtsalt sinna jätaks, et harjub ära ja saab hakkama, siis  tuleks sealt jälle neli päeva nuttu iga rühmavälise tegevuse puhul ja siis ta jääks vastumeelsusest haigeks. Siis peaks jälle vähemalt nädala kodus istuma. No ja ema tõuseb selle plaani peale tagajalgadele, seda nagunii.

Aga ma pole nõus ka lihtsalt iga nutu peale teda koju jätma või juures passima. Oleks vaja mingi kuldne kesktee leida. Harjutada vaikselt, järjepidevalt.

Probleem on veel see, et mul on üsna raske Poisile hommikupoolikuteks hoidjat leida, seega ma ei saa iga päev Plikaga nagunii seal koha peal olla. Aga tänaseid kogemusi arvestades tundub mulle, et homme veel PEAKS keegi temaga seal olema. Samas ema pole Pärnuski, Abikaasa peab töötama, ma nagunii EI SAA sinna jääda. Kasvataja kah arvas, et ma ei peaks. No temaga jäi jutt, et Abikaasa viib Plika hommikul aeda ja ma helistan hiljem, et küsida, kas nad lähevad õue või saali – kui õue, siis tulen Poisiga ka sinna, et nendega koos mängida. Homme pole muid rühmaväliseid tegevusi, ma usun, et rühmaruumis saab Plika üsna hästi hakkama ja kui ka vahepeal veidi kurvastab, siis on kasvatajatel lihtne teda rahustada. Aga arvan ka seda, et pole vahet, kas minek on õue või teise saali jooksma – kui Plika sellest kuuleb, siis on kohe nutt lahti. Ja ma tõesti ei arva, et sel juhul oleks õige teda nii harjutada, et las nutab, kuni ära harjub. Ei arva, et oleks õige ka teda siis üldse mitte sinna viia. Ah, ma ei tea isegi, mis ma arvan.

Teate, kui mul oleks võimalus kodus olla, siis ma oleks küll. Võtaks seda lasteaia värki hästi aeglaselt ja lebolt. Aga reaalsus on paraku midagi muud. Ja Plika siiski on juba kolm täis, pole enam mingi titt. Nii et… Ta peab harjuma. Kuidas seda Poisi kõrvalt võimalikult valutult teha, selles on küsimus.

See kõik on nii väsitav…

Aug 232011
 

Leidsin just draftidest ühe jaanuari lõpus kirjutatud ja üles panna ununenud postituse, ajendatud vist foorumis aset leidnud arutelust, kus kirjutati kõigest, mis on pärast lapse sündi häirima hakanud. Üsna mitmete punktide puhul (tänaval ette jäävad vankrid, avalikus kohas kisavad lapsed) mäletan üsna hästi oma tundeid nii enne kui pärast laste saamist, nii et võrdlusmoment on omast käest võtta. Mõned teised asjad jälle ei häiri mind üldse, aga tuleb välja, et paljusid teisi küll.

…aga mille teadmine oleks minu maailmapilti avardanud ja laste(ga inimeste) suhtes leplikumaks ja mõistvamaks muutnud. Ehk siis soovituslik lugemine lastetutele silmaringi avardamiseks ning lapsevanematele meelde tuletamiseks, et teised inimesed ei käitu alati meelega lastevaenulikult, sageli lihtsalt teadmatusest.

  • Vankriga manööverdamine on keeruline, eriti kehvema ilma puhul (vihm, lumi jne). Vankriga emad ei roni tee peale ette sellepärast, et sulle närvidele käia – vanker on lihtsalt suur ja raske. Sinul jalakäijana on kümme korda lihtsam tee serva tõmmata! Samamoodi ei tasuks bussis vankreid vihaselt põrnitseda – usu mind, emad ei sõida võimalusel ühistranspordiga, lõbu pärast tipptunnil turule vms. Kui nad selle ristiretke juba ette võtsid, järelikult on vaja hädasti kuskile minna ja muud moodi ei saa. Järgmine kord vankrit nähes vaata parem, kas saad äkki hoopis kuidagi aidata – vankri kõrgetest astmetest üles saamine või lumevallist üle tõstmine on üksikule naisterahvale üsna keeruline tegevus. Enamasti saab sellega küll hakkama, aga kahekesi oleks tunduvalt kergem.
  • Nutt on beebide ainus viis oma vajadusi väljendada. Mõtle ise, kui sa ei saaks rääkida ega kirjutada, kui ainus võimalus oma vajadustest teada andmine oleks häälitsemine. Ka sina protestiksid sel juhul seda valjuhäälsemalt, mida ebameeldivam sul on. Iga ema üritab sättida oma käigud nii, et beebi sel ajal kärus magaks või üldse kodus kellegi hoole all oleks, aga vahel pole hoidjat võtta või pole kellaaja peale minekut võimalik muuta ega ära jätta. Beebid on nagunii ühed üsna ettearvamatud kujud ja nende nuttu/tahtmisi on teinekord üsna raske mõista. Keegi ei too oma last selleks avalikku kohta, et sulle närvidele käia, enamik emasid tunneb ennast väga kehvasti, kui ta siis kõva häälega nutab ning nad ei oska/suuda teda vaigistada. Ühesõnaga neil on sageli sama halb kui sul… Aga järelikult oli siis käik, mida ei andnud edasi lükata.
  • Kahesed ja vanemad on juba hoopis teine tera. Iseloomu näitamine on nende viis elu tundma õppida. See, kas laps ennast konkreetselt poes riiulite vahele röökides maha viskab, sõltub kindlasti mingil määral nii tema iseloomust kui ka kodusest kasvatusest, aga iga kahene jonnib vahel – seda ei anna ära hoida ka kõige ideaalsema kasvatusega, see on osa elust. Ja sageli on ainuõige neid jonnimisi taluda, et ta saaks aru – vanemad ei anna igale kapriisile järele, karjugu palju tahes. Kõrvalt kuulata on noil puhkudel muidugi häiriv, nii kõrvaltvaatajatel kui vanematel endil. Aga vahel paremat käitumisviisi lihtsalt pole.
  • Kui sa lähed külla perele, kus on väikesed lapsed, siis võiksid silmas pidada asju, mis lastetute perede külastamisel erilist tähtsust ei oma. Näiteks pese kindlasti alati käsi, enne kui titte katsuma lähed. Uuri, mis kellaajad oleksid tulemiseks sobilikumad, et need beebi unegraafikut ei häiriks – näiteks õhtuti, kui on vaja beebit magama panna, on reeglina ilma külalisteta kergem. Samas mõned tited jäävad probleemideta magama ka siis, kui külalised on kõrvaltoas. Ühesõnaga kõik sõltub lapsest ja emast, aga alati võiks üle küsida, kas hilisemad külla jäämised on ema meelest ok.
  • Igasugu kingituste puhul mõtle enne nende sobilikkusele ja praktilisusele. Paljud riided võivad olla väga nunnud, aga kandmiseks liialt ebamugavad. Paljud mänguasjad on küll silmale ilusad vaadata, aga arendamise koha pealt suur ümmargune null. Minule meeldib alati enne vihjeid küsida, mida võiks vaja minna. Või kui mingil põhjusel ei küsi, siis üritan oma loogikaga midagi praktilist leida. Kui tahad kaasa tuua söödavat meelehead, küsi kindlasti enne üle, mis maiuseid lapsele üldse lubatakse. Väiksematele ei taha paljud emad üldse magusat anda, suuremate laste puhul on alati kindla peale minek ökopoe kraam – garanteeritult igasugusest saastast ja lisaainetest vaba.
  • Kui oled autojuht ning autos on ka lapsi, siis ole liikluses ekstra tähelepanelik ja rahumeelne, isegi kui uljad manöövrid sulle muidu väga omased on ning varemalt ka sõbrale meeldisid. Pärast lapse sündi muutub enamik emasid liikluses ülimalt ettevaatlikuks, sest paljas mõtegi sellest, et lapsega midagi juhtuda võiks…
  • Üldisest suhtlusest. Pärast uue ilmakodaniku sündi uuri vanematelt, millal nad külalisi ootavad – mõned kutsuvad kõiki juba sünnitusmajja, et uhkusega oma maailmaimet demonstreerida, teised vajavad kõigepealt aega uue olukorraga harjumiseks ja ei soovi esimesed kuud üldse külalisi. Inimesed on lihtsalt erinevad, austa värskete vanemate soove. Helistamise asemel on alati kindlam sõnum või e-mail saata (kui muidugi just midagi eriti pakilist pole). Jah, see on eelkõige ema teha, et telefon kriitilisteks hetkedeks hääletu peale panna, nt last magama pannes jm, aga see sageli ununeb. Kõik emad on vist vähemalt korra elus tundnud frustratsiooni, kui pikad ponnistused beebi magama saamiseks nullib tuppa unustatud mobiil, mis kõige ebasobivamal ajal helisema hakkab. Mida väiksem beebi on, seda vähem ma suvalisel ajal helistama kipun – pigem saadan sõnumi või üritan interneti kaudu ühendust saada. Nii ei häiri ma lärmava telefoniga pisitita ning tema vanemate toimetusi – sõnumit või meili saab lugeda siis, kui on sobiv hetk – siis saab mulle juba ise tagasi helistada. Kindlasti ei helista ma beebi vanematele peale kaheksat-üheksat õhtul, kui ma just enne kindlalt ei tea, et see ei häiri. Samamoodi võiks suhtuda mõistvalt sellesse, kui MSNi vestlus igasuguse selgituseta äkitselt pooleli jääb – beebi nutu peale reageerides pole aga alati eelnevalt seletusi jagada. Kõik see käib kõige rohkem päris pisikeste beebide kohta – mida aeg edasi, seda paremaks asi läheb.

Jah, tõsi, on ka neid emasid, kes iga päev oma titega kaubanduskeskuses hängivad, kes jalutavad tänaval vankritega kolmekesi reas, nii et terve tee on blokeeritud ja mööda pääseda on üsna võimatu, kes oma pisikesi lapsi igasugu kontsertitele kaasa veavad (selle asemel, et lapsehoidja leida), kus nood kindlasti mingi hetk nutma hakkavad, kes ei üritagi oma lapsi kasvatada ja lasevad neil absoluutselt kõike teha… Neid vaatavad hukkamõistvalt ka teised emad. Aga igasugu nõmedikke ja rahurikkujaid on ka lastetute inimeste hulgas, nii et fair enough. Enamik emasid siiski ei ürita teile meelega vankriga ette sõita ega too oma karjuvat last avalikku kohta spetsiaalselt kaaskondsete häirimiseks.

Kindlasti annaks siia listi veel igasugu asju lisada. Mul endal oleks sellist postitust kunagi lastetuna igal juhul huvitav ja informeeriv lugeda olnud. Ehk oleksin pärast selliste asjade teadmiseks võtmist natuke mõistvam olnud… Aga võib-olla ka mitte :D

Aug 182011
 

Päris mitmed mu sõbrad-tuttavad on öelnud, et üle kahe lapse suure tõenäosusega ei tule, rohkem ei jõua üles kasvatada. Need ütlejad on enamasti sellised küpsemad ja elukogenumad, väga ratsionaalse mõtlemisega.

Ma pean ennast üsna heaks majandajaks ja olen selle üle uhke – mulle meeldib kulusid kontrolli all hoida, eelarveid teha ja planeerida (mis ei takista mind aeg-ajalt spontaanselt ja plaanimatult kulutamast). Mind ajab närvi inimeste suutmatus rahaga ümber käia. Mind paneb alati mõtlema see, kui jälle kajastatakse meedias mõnd sellist suurperet, kus vanemad on lihtsad ja vaesed, elamine kehvake… Mõtlen kurvalt, miks küll oli vaja nii palju lapsi teha. Minu meelest saab üpris harva lugeda sellistest suurtest peredest, kus rahaasjad on normaalses seisus ja kodu näeb hea välja (ma ei mõtle siin mingit suurt luksust, lihtsalt korralikku ja kena elamist). Normaalne rahaline seis ja kodu kenadus on muidugi väga suhtelised mõisted, ma tean. Aga usun, et enamik teist saab aru, mida ma mõtlesin. Minu meelest võiks lapsi teha ikka nii palju, et jõuaks nad ka normaalselt üles kasvatada – mitte täielikus vaesuses ja iga senti veeretades, et saaks ikka vahel üht-teist lubada ka.

Sissetulekud on meil tuleviku perspektiivis üsna lahtised. Oleme sidunud ennast Pärnuga, siinsed töövõimalused pole just ülearu hiilgavad. Minu senine töökogemus on aladel, kus ma ei soovi edasi töötada, ma üldse ei teagi, mida ma teha tahaksin. Abikaasal on küll eriala ja kogemus, aga hästi tasustatud erialaseid töökohti ikkagi eriti saadaval pole. Nii et kui vanemahüvitise aeg läbi saab, siis tuleb mul kiirelt töö leida, et me üldse ära elaksime.

Sellegipoolest planeerime me (täiesti süüdimatult?) pikemas perspektiivis kolme-nelja last. Plaanid võivad muidugi muutuda ja kõik käib ikka tunde järgi – hetkel tahaks olemasolevad natuke suuremaks kasvatada, kodu remontida, tööalaselt areneda… Ja kunagi hiljem, näiteks siis, kui Plika kooli läheb… Siis äkki üks-kaks veel? Nii me mõtleme. Hoolimata sellest, et meil pole kõrgepalgalisi töökohti, et meil pole praegu isegi aimu, mis rahade eest me oma kodu korda tehtud saame (sest teha vaja on ikka päris palju).

Ma ise mõtlen, et Plika kooli minekuni on ju veel neli-viis aastat, selle ajaga jõuab paljugi muutuda ja selgemaks saada. Äkki me siis ei tahagi enam lapsi juurde? Või lükkame kolmanda lapse saamise veel edasi? Eks näis. Koos lastega kasvavad kulutused, ehk koos nendega ka ratsionaalsus :P Samas lasteaialapsele kuluvat raha ei anna võrrelda teismelisega, nii et seda kogemust meil viie aasta pärast veel nagunii pole.

Jube hea on ju naiivselt hordide kaupa lapsi planeerida, kuni olemasolevad on veel väikesed ja vanemahüvitis jookseb. Kulud on hetkel minimaalsed – riided ja muu kraam on suuremalt jaolt sõpradelt-tuttavatelt tasuta saadud või kasutatult ostetud, söögile ei kulunud alguses üldse ja ega praegusedki linnuportsjonid kulutusi meie toidulauale oluliselt ei suurenda. Mida suuremaks aga lapsed kasvavad, seda vähem riideid üle jääb. Ja katsu sa teismelisele kellegi vanu riideid sokutada, ta ilmselt saadab su pikalt ja nõuab Nike tosse… Lisaks sellele sööb nagu näljahädaline.

Ja ikkagi on mul hetkel siiras arvamus, et küll me saame hakkama. Et isegi kui on neli last, saame ikka hakkama – ja mitte äärmises vaesuses, vaid just nii, et saame endale üht-teist (reisimist jms) lubada ka. Otse loomulikult nõuab see head planeerimist ja ette mõtlemist, aga seda ma ju oskan! Ma olen muidugi lootusetu optimist ja praegusel puhul nimetaksid mõned mu suhtumist vist pigem naiivseks.

Aga ma tõesti kogu hingest usun, et elu läheb järjest paremaks. Et ma leian lõpuks oma kutsumuse, et meil õnnestub ka Pärnus elades normaalne sissetulek saavutada, et me leiame võimaluse kodu korda teha, et me suudame kolm-neli last kenasti üles kasvatada. Ma usun endasse ja usun Abikaasasse, usun meie võimekusse.

Ma tean, et peaks mõtlema ratsionaalselt, aga mitte miski siin elus pole ju tegelikult kindel. Kas kõik need, kes saavad kolmanda, neljanda, viienda lapse, on siis tohutult heal järjel? Vaevalt. Kas kõik need, kes nii heal järjel pole, aga siiski üle kahe lapse saavad, ongi siis süüdimatud idioodid ja määratud elama vaesuses? Kah ei usu. On need väidetavad ratsionaalselt mõtlejad ehk tegelikult hoopis liialt negatiivsed? Einoh, targem oleks muidugi vähem lapsi teha, siis on raha ju rohkem :) Aga mis puutub lastesse, siis ma ei suuda millegipärast väga ratsionaalselt mõelda. Sisetunne ütleb, et neid võiks tulevikus veel tulla, küll me ära elame. Mõistus, meedia ja ratsionalistid ütlevad, et elu on kallis ning iga lapse toitmisele, katmisele ja koolitamisele kuluvad tohutud summad.

Eks me nelja-viie aasta pärast vaatame uuesti.

Mida teie arvate? Eriti huvitatud olen ma siinkohal nende mõtetest, kes plaanivad või kel juba on 3+ last.

Feb 182011
 

Ma lugesin üht arvamuste vahetust selle kohta, kuidas last lutiga harjutada ja jube paljud ütlesid, et oi, kuidas vaeva nägin, aga õnneks lõpuks hakkas võtma. Et mis ma küll teinud oleks, kui hambad tulevad. Ja et need emad, kelle laps lutti ei võta, annavad selle eest kogu aeg tissi.

???

Ma ei tea, ma ei tahaks uskuda, et mul nii eriline laps on… Tissi saab enamasti kolme-nelja tunni tagant (kui tihemini, siis mitte sellepärast, et ise nõuaks, vaid et näiteks peab pikale unele minema ja eelmisest korrast on vähem möödas). Hambaid on seni alles kaks, nii et ei saa mingeid põhjapanevaid järeldusi teha. Aga no krt, igemeid sügada saab ka suvalise närimisrõnga või plastmasslusikaga, miks just lutt olema peab?

Plikaga kasutasin lutti peamiselt väljas ja magamise ajal, õnneks läks võõrutamine kergelt ja iseenesest. Plikat harjutasin lutiga sellepärast, et ta sündis hilissügisel – ei tahtnud, et väljas nuttes külma õhku sisse ahmiks. Poiss oli suvelaps, tema sündides seda probleemi polnud, nüüd ei näe kah vajadust. Üldse, ÜLDSE ei näe enam vajadust.

Ma olen nii õnnelik, et mul on õnnestunud õpetada Poiss kindlal ajal, nututa ja omaette lõuna- ja ööunne jääma. See üks õhtune uni läheb veel virilamalt, aga ma tõesti eelistan lutiga vaigistamisele tema süles hoidmist, et ta seal siis ise rahuneks.

Ahjaa, see oli mitmetel suur argument. et imegu parem lutti kui pöialt – pöidlast ei saa võõrutada. Kõik väikesed lapsed lutsutavad natuke rusikaid, aga kui lapsel lastakse oma emotsioonid normaalselt välja elada, siis ei ole tal mingit põhjust pidevalt pöialt imeda.

Lutt tundub tänapäeva ühiskonnas nii üldlevinud norm olevat, nagu ka tite iga nutu vaigistamine. Hea laps ju ei nuta! Ja olgem ausad, eks ma isegi olin veel mõni aeg tagasi selline – ma küll teadsin, kuidas oleks õigem, aga praktikasse rakendada ei suutnud.

Näed siis. Ma olen tegelikult endiselt seda meelt, et mõistlikult kasutades on lutt okei… Aga päris isiklikus plaanis – mis puutub minu lastesse – olen täiesti lutivaenulik.

Eks me näe. Poisil on ju ainult kaks hammast, äkki olen sunnitud veel millalgi oma sõnu sööma. Aga sisetunne ütleb, et vast mitte :)

Feb 152011
 

Loen siis praegu Egle Oja ja Madleen Simsoni raamatut “Toidu mõju lapse ajule, arengule ja käitumisele. See on nii keeruline ja paks, et paneb pea tolmama – peaks koju ostma, et oleks olemas, saaks aeglaselt ja oma tempos lugeda, süveneda.

Igal juhul ma praegu loen diagonaalis, et ennast natukenegi rohkem kurssi viia. Vaktsineerimise kohta käivat lugesin väheke põhjalikumalt.

No ma olen alati teadnud, et vaktsiinid on üks paras äri ja seega ei saa nende lauspropageerimist päris tõe pähe võtta. Samas ajavad paduvastased ka vahel harja punaseks. Objektiivset infot on jube raske saada – mina oma aruga ei oska eristada, kelle jutt õige on, ma pole nii tark.

Plika on saanud kõik plaani järgi, va MMR, selle jätsin tegemata, plaanis oli ehk hiljem. Poisil jätsin lisaks B-hepatiidi tegemata, mõtlesin aastaselt alustada, eks näis.

Ja mina olen ka mõelnud, et no need on ju ikka nii rasked haigused, vast ikka teeme ära, nüüd on see viisikvaktsiin ju puhastatud ka ja… Mitmelt poolt olen lugenud argumente, et pärast vaktsineerima hakkamist kõik need haigused kadusid. See tundus ka väga loogiline.

Aga vot nüüd ma lugesin sellest raamatust midagi väga huvitavat – et tõepoolest, näidatakse graafikuid, kust on näha, et vaktsineerimise algusest alates nende haigusjuhtude arv ühiskonnas järjest väheneb, kuni kohati praktiliselt kaob. AGA ei mainita, et tegelikult algas vähenemine juba ENNE vaktsineerimise algust – need haigused on 20. sajandi jooksul lääne ühiskonnast kadunud pigem tänu elementaarse hügieeni levikule, linnade sanitaarse olukorra paranemisele ning inimeste üldise vaesuse ja sellest põhjustatud põduruse vähenemisele.

Säh sulle kooki moosiga. Ma pikemalt ei viitsi kirjutada, aga mõtlema pani küll. Ma nüüd loen edasi. Diskussioon on teretulnud!

Jan 222011
 

Meil oli suve algusest saati probleem sellega, et kahekesi olemise aega praktiliselt polnud, kuna alguses oli Plika unegraafik totaalselt sassis, pärast omaette kolimist läks ka Poisi graafik sassi.

Ma sisendasin endale, et see on paratamatus, et väikeste lastega ongi nii, et tuleb olla kannatlik, küll kunagi läheb paremaks. Mis puutub konkreetselt unesse, siis nüüd arvan ma juba natuke teistmoodi.

Jah, tõsi on see, et lastega elu on ettearvamatu. Ei tea kunagi, mis tuju neil on, kuidas nad käituda otsustavad, millal haigeks jääda võivad… Selle kõigega tuleb vaikimisi arvestada ja mitte liialt pettuda, kui mõni suur plaan tuksi läheb.

Aga hetkel julgen avaldada arvamust, et mis puutub kahekesi olemisse ajasse seoses laste magamisega, siis enamjaolt on see saavutatav ning tihti on asi kinni pigem vanemate oskamatuses või viitsimatuses asjaga tegeleda.

Jah, kindlasti on erandeid. Esimesed kuud vastsündinuga on nagunii hektilised, sinna pole midagi teha. Paremal juhul magab ta enamik päevast maha – küll lühikeste juppide kaupa ja pidevalt ärgates, aga ikkagi magab. Halvemal juhul on gaasid või muud hädad, mille põhjust aimatagi ei oska… Enamjaolt läheb asi ajaga siiski kergemaks.

Ja siis on mingist hetkest juba küll see koht, kus saab vägagi teadlikult hakata oma lapse und suunama. Ma ei saa rääkida kellegi teise kui omaenda kogemusest. Teised lapsed on kindlasti erinevad, nendega ei pruugi meie teguviis toimida. Igatahes – ma varem arvasin, et pole midagi teha, kui Poiss ei jää õhtul enne ühtteist magama, et ongi öökulliks muutunud. Et titega pole midagi parata, pead üleval passima.

Nüüd ma ütlen, et tuleb ta lihtsalt ÕIGEL ajal magama panna ja siis nii kaua kannatlikult harjutada, kuni ka jääb. Raamatutes on tohutult tarkust. Mina näiteks varem ei teadnud, et lapse bioloogiline unetsükkel ongi 19-7… Arvasin, et seitsmest nõutud ärkamine on kõigis nois raamatutes vaikimisi sellepärast, et vanemaid eeldatakse tööl käivat. Tegelikult hoopis sellepärast, et just siis tahab lapse sisemine kell magada. Siis on kõige täisväärtuslikum uneaeg. Mina seda ei teadnud ja nihutasin graafikut endale mugavamaks – uneaeg mitte kell seitse, vaid pool üheksa. Meil see toimib, seega olen rahul. Igal juhul – lapse ööuni võib alata juba kell seitse, see pole tema jaoks liiga vara. Liiga vara on see vaid vanema jaoks, kes ei viitsi hommikul kell seitse ärgata. Igatahes on üheksa tagumine piir, millal titt voodisse panna, kaheksa-pool üheksa oleks parem. Hiljem on juba üleväsimus, millest tulebki öökulli eluviis ja alles hilisõhtul uinumine.

Kuidas kannatlikult harjutada? Oh, teooriaid on mitmeid. Ise olen tuttav vaid kolme raamatu omaga – “The Baby Whisperer”, “Nutt ja jonnihood”, “The Sleep Sense Program”. Nende põhjal suutsin kokku miksida meile sobiva lahenduse. Pärast seda, kui olin enesele väga põhjalikult selgeks mõelnud nutu ja sellega seonduva – kas ja kui palju lapsel nutta lasta, kui palju ma seda kannatan, kuidas on lapsele hea.

Ja ma arvan – on väga oluline, et laps SAAKS nutta. Et see on talle kasulik. Unekooli koha pealt on kasulik unejorinat nutust eristada, aga võib ju ka alati sülle võtta, lihtsalt iseseisva magamajäämise õpetamise puhul läheb siis ilmselt kauem aega. Kindlasti ei tohiks hüsteeriliselt nutvat last üksi jätta, see oleks kurjast. Oma sisetunde põhjal – ikka nii, et laps ei kannataks. Aga natuke omaette jorisemine pole kindlasti maailma lõpp. hüsteeriliselt süles nutta lasta on koguni hea.

Paljud emad paraku nuttu ei talu. Ma saan aru, olen ise samasugune olnud. Kaks aastat läks aega, enne kui suutsin seda suhtumist muuta. Nüüd olen uhke, et muutsin. Lugege raamatut “Nutt ja jonnihood”, siis saate ka aru.

Igatahes… On olemas ka raamat “Nututa uni”. Ma ise pole seda veel lugenud, ehkki on plaanis, lihtsalt huvi pärast. Mulle endale sobib “The Sleep Sense Programi lähenemine hästi, oskan seda kasutada. Aga ehk saan mõne hea nipi juurde.

Ühesõnaga, kui te pole veel jõudnud nutmise aktsepteerimiseni, siis võib selle raamatu teooriat proovida. Paljudel töötavat. Kuna ise pole lugenud, ei oska veel kommenteerida. Mainisin vaid sellepärast, et lähenemisi on väga erinevaid ja igaüks peab leidma endale sobivaima.

Peab leidma sobivaima ja selle siis kannatlikult ellu rakendama. Ma ei ütle, et selle leidmine on kerge. Ma ei ütle, et selle rakendamine on kerge. Aga see on võimalik. Ja kui oled ükskord selle raske tee läbinud, on terve pere elu palju kergem. Paremal juhul läheb nädal-paar, halvemal juhul kaks kuud – aga lõpuks see toimib ja rahulolu on garanteeritud.

Plikaga on meil asjad korras, ehkki ajutisi tagasilööke esineb. Poisiga on asjad palju paremad kui enne, aga me alles töötame vaikselt selles suunas, et graafik täitsa korda saada. Igal juhul on meil nüüd Abikaasaga kahekesi olemise aeg. Õhtuti paneme lapsed pool üheksa voodisse – paremal juhul nad rohkem tähelepanu ei vaja, halvemal juhul võib pool tunnikest veidi tegemist olla. Alguses läks muidugi kauem, aga nüüd enam mitte.

Meie uus lähenemine ei eelda enam laste juures passimist, nii et Abikaasa ei saa ise enne ära kustuda ja mina ei saa närvi minna. Plika on aru saanud, et virisemine ja voodist välja tulemine ei muuda midagi, nii et ta ei tee seda enam peaaegu üldse. Poiss saab vajadusel mul süles turvaliselt tühjaks nutta ning jääb nüüd üle poole ajast ISE probleemideta magama – ilusti normaalsel ajal. Ööuneks voodisse pannes ei nuta ta praktiliselt mitte kunagi. Öiseid ärkamisi temaga muidugi on – ilmselt tänu hammastele kohati raskemad kui tavaliselt. Aga need ei ole siiski midagi kontimurdvat ega väga tihedat, mina saan ikka piisavalt magada.

Nii et kõik on kinni enda tahtmises. Ma olen alati nii arvanud, sellepärast ma olingi olukorraga nii rahulolematu – sisendasin endale, et väikeste lastega muudmoodi ei saa, peab kannatlik olema. Tegelikult sisimas aga teadsin, et peaks hoopis ennast kätte võtma ja lapsi aitama. Et ilma minu abita nad ei peagi oskama normaalselt magada.

Ma võtsin ennast lõpuks kätte. Harisin ennast, lugesin, analüüsisin, leidsin meile sobivad lahendused… Ja see toimib!

Igaühel on oma lahendused. Igaüks peab need ise leidma. Ja ma tean ka mõnd inimest, kes on tõesti igasugu raamatuteooriaid kannatlikult katsetanud ning need ei toimi, laps magab ikka kehvasti. Nendesse suhtun ma aukartusega :) Nad on andnud endast parima ning kui tõesti ei toimi, siis tuleb tõesti vaid oodata, et laps sellest välja kasvaks, ega muud pole teha.

Aga 90% lastest magaksid normaalselt küll, kui vanematel oleks viitsimist seda neile õpetada. Enamasti lihtsalt ei viitsita. Teate ju küll – miski ei saa muutuda iseenesest. Kui kurdad, et midagi on halvasti, siis selle muutmiseks pead ka teistmoodi käituma. Oma mugavusstsoonist välja astuma. Kuni sa seda ei tee, ongi asjad vanamoodi edasi. Järelikult pole siis vanamoodi veel nii halvad, muidu sa juba muudaks neid :)

Mõnede laste puhul loksuvad magamised ise ka paika, aga need on pigem erandid. On lapsi, kes väsimuse korral vaikselt ise ära vajuvad, nendega elada oleks lihtsalt suurepärane.

Paraku enamik lapsi sellised pole. Enamikule lastest on väga oluline rutiin. Ja ma ei mõtle siinjuures, et ema peaks panema paika mingid endale sobivad kellaajad ja last nende järgi harjutama, vaid rutiini lapse järgi sättimist. Kui on aega ja võimalust, ei ole isegi näiteks päevaunesid vaja ühel ajal teha – oluline on see, et õhtune magamaminekuaeg oleks üks, see on baas. Päeval võib lihtsalt väsimuse märke jälgida ja laps vajalikul hetkel magama panna. Tean mitmeid, kes nii teevad ja kel see väga hästi toimib. Sageli loksuvad ka päevauned siis iseenesest üsna sarnastele kellaaegadele.

Minul isiklikult toimib paremini konkreetsem rutiin – kahe lapsega on keerulisem, mul on vaja teada, millal miski toimub. Ja ka see on võimalik. Laste vajadused on täidetud, minu vajadused ka.

See on juba hoopis iseasi, et nendel vabadel õhtutel istume me kumbki oma arvuti taga. Vahel on ka seda aega vaja, vahel tuleks ennast aga netiavarustest lahti rebida, et rohkem teineteisele aega pühendada. Vähemalt ei saa nüüd enam öelda, et seda aega poleks :)

Jan 102011
 

Jällegi – oleks kahtlemata targem kirjutada seda postitust alles siis, kui lapsed reaalselt ärganud on, aga rõõm ja öö jooksul tekkinud mõtted tahavad jagamist, praegu on vaba hetk, nii et kirjutan kohe kõik üles.

Esiteks ööst. Pärast laste magama saamist ei olnud neist terve õhtu jooksul enam kippu ega kõppu kuulda. Abikaasa läks 23 paiku magama, mina sain voodisse alles paar minutit peale keskööd – siis suutsin ka umbes üheni mõtteid mõlgutada, enne kui lõplikult kustusin.

Kui eelmisel öösel hakkas Plika millalgi varahommikul läbi une nutma ja Abikaasa pidi ta kaissu võtma, et Poiss, kes parasjagu oma voodis sahmis, saaks rahulikult uuesti magama jääda, siis sel ööl ei ole me tema suust piuksugi kuulnud. Hea küll, tund tagasi ütles läbi une: auh auh :D Ja magas rahulikult edasi.

EDIT: Seda kirjutades oli kell veidi seitse läbi, hetkel, teksti üle lugedes, juba kaheksa läbi – Plika nuttis selle aja jooksul paar korda väga lühidalt läbi une, aga nüüd tuleb ta ka üles ajada, sai ju paika pandud, et rohkem magada hommikuti ei luba.

Kui Poisil mõni öine vaikne ärkamissessioon oli, magasin ma selle maha. Tema ärkas esimest korda kell kuus, mul pole vist vaja oma eufooriat kirjeldada :D Magas üheksa tundi jutti, söögivahe sai 9,5 h.

Kuna ta öösel ei söönud, polnud kell kuus vähimatki kahtlust, et nüüd tuleb tiss. Sisetunne ütles: tõsta laps enda kõrvale, tiss suhu ja maga edasi. Uudishimu käskis proovida: tissita istudes ja pane laps pärast oma voodisse tagasi. Noo, sisetundel oli õigus, aga kogemus oli seda väärt, ma sain eelmiste ööde sarnased situatsioonid rahulikult läbi mõelda ja lõplikult aru saada, kuidas edaspidi hommikuti käituda.

Viimasel nädala jooksul on mul olnud vist kaks taolist korda, kui Poiss on varahommikul ärganud. Või üks? Üks kindlasti, see oli eile, teise kohta täpsemalt ei mäleta – kui kohe kirja ei pane, ei seisa miski meeles, haugi mälu. Minu meelest oli ükskord varem ka, mingi viie paiku äkki? Või hiljem? Ja ma panin ta istudes tissi andmise asemel tissi otsa ning magasin edasi. Võimalik, et ma kujutan seda korda endale üldse ette :D

Igatahes eile öösel ärkas Poiss ju mitu-mitu korda – magama jäi veidi peale üheksat, kesköö paiku jorises 10 minutit, aga jäi uuesti magama, 1.45-2.30 oli täiesti vaikselt üleval ja uinus siis uuesti, 4 paiku ärkas, jorises 10 minutit, sai tissi, magas edasi, 6 paiku ärkas, jorises 10 minutit, sahmis pool tundi, jäi uuesti magama, 7.15 ärkas ja nuttis, tõstsin tissi otsa ja magasime koos edasi, järgmine kord ajasime ta juba ise kell üheksa üles.

Oh, kui see kõik niiviisi järjest kirja panna, siis tundub, et ta muud ei teinudki, kui ärkas… Aga ma ei saanud nagunii tänu oma mõtetele magada ja jälgisin huviga, ööst on 100% positiivne emotsioon. Igatahes mäletan, et hommikul kell seitse tundsin ennast tema tissi otsa tõstmise ja edasi magamise pärast veidi halvasti – umbes nii, et terve öö sain kooliga kenasti hakkama ja lõpuks andsin alla.

Noh, tänu viimasele rahulikule ööle ja tänahommikusele kogemusele sain nüüd aru, et see pole halb ega alla andmine, see on see variant, mis MEILE sobib. Täna tõstsin ta pool tundi hiljem ikka meie voodisse ja panin tissi suhu, et ta magama jääks, muidu oleks graafik tõenäoliselt väga uppi läinud.

Edasisteks öödeks on ärkamiste/tissitamiste plaan selline: kui ärkab enne kella kolme, lasen joriseda, loodan, et jääb magama. Kui kümne minutiga ei jää, saab istudes tissi ja panen oma voodisse tagasi. Kui kell on juba pigem neli, siis ilmselt ei laseks isegi joriseda vaid paneks kohe tissi otsa. Ainus plaani lahtine koht ongi see, kust läheb piir, mil ma enam ei ürita Poissi istudes tissitada, vaid tõstan ta kohe voodisse, et koos edasi magada. Tean, et alates kuuest tuleb seda kindlasti teha – vastasel korral jääb ta pärast liiga kauaks üles sahmima – paremal juhul jääks küll magama, aga ei ärkaks ehk hiljem ise, vaid tuleks pool üheksa üles ajada, halvemal juhul alustakski nii vara hommikut, sel juhul väsiks ta kindlasti paari tunniga nii ruttu ära, et pean ta toas magama panema, mis lööks muu päevaplaani sassi – mul on ju vaja, et ta 11-15 väljas kärus magaks.

Ühesõnaga… ma ARVAN ja loodan, et Poisi ööd lähevad järjest paremaks, et see öine söötmine lükkubki järjest hilisemaks, nagu see on siiani juhtunud, et pole enam öö vaid pigem hommik. Ja kui öösel on õige variant tissitada Poissi istudes ja tõsta ta pärast seda oma voodisse, siis hommikul on ainuõige variant tõsta ta suurde voodisse tissi otsa, et me mõlemad rahus edasi magada saaks, siis ta jääkski meie voodisse ja ärkaks millalgi hiljem, pool üheksa igatahes ajaks ta ise üles. Aga jah, ma pole kindel, kust maalt hakkab hommik – kell neli on veel öö, kell kuus on hommik, aga viiest? Noh, kui ta peaks viiest ärkama, siis usaldan oma sisetunnet. Kuni ta ei ärka, polegi ju probleemi.

Ja tegelikult need varahommikused kaisus söötmised meeldivad mulle väga. Kui ma unekooli plaani paika panin, olin natuke kurb, et oma armsast kaisu-tissititast nüüd lõplikult ilma jään, aga eelmine olukord, kus see kaisutita mul terve öö voodis ees ja pidevalt tissi otsas oli, ei meeldinud kohe üldse mitte. Tänu viimase nädala unekoolile olen aga lõpuks aru saanud, et ma ei pea millestki loobuma, vaid saan võtta olukorrast absoluutse parima – Poiss magab terve öö oma voodis, tõenäoliselt kordagi ärkamata, mina saan rahus laiutada ja Abikaasa kaisus korralikult välja magada. Kui Poiss aga varahommikul tissi tahab, tõstan ta suurima rõõmuga suurde voodisse ja saan tema kaisutamise vajaduse ka kätte. Kui ta hakkab tõesti terve öö ärkamata magama, nii et lasebki hommikul kaheksa-poole üheksani välja, siis järelikult on ta juba suur laps, siis jääb meie voodis tissistamine ära, aga ma ise ei kavatse varahommikust söögikorda võõrutama hakata, see on mulle armas.

Samas kui see söögikord jääks olema enne viit-kuut hommikul (mäletate, ma ei suuda otsustada, kas viis on juba hommik, st tissi otsa tõstmise ja edasi magamise luba või mitte), siis ilmselt üritaksin seda varsti ikka edasi lükata või ära kaotada – keset ööd istudes tissitada pole ju NII mugav, eelistaks ikka ilma, Poiss on ise näidanud, et tal pole seda tegelikult vaja ka. Aga varahommikune jäägu – see on meie läheduse aeg.

Mis puutub päevastesse unedesse, siis jah, esialgu tundub sobivat see variant, et Poiss on päeva jooksul üleval kolm 2 h 15-30 min juppi, 11-15 magab kärus ja õhtune ~45 min uni algab umbes 17.15-30. Enne tundus, et ta suudab/tahab kolm tundi järjest üleval olla, enne kui uniseks jääb, aga tänu raamatule teadvustasin endale selgelt esimest korda beebi unisuse märke, millele ma varem peale haigutamise mõelnud polnud, ehkki silmade hõõrumine on ju näiteks väga ka loogiline. Olin varemgi lugenud, et kui beebi juba kaks korda haigutab, tuleks ta kohe voodisse panna, aga seni oli mulle siiski tundunud, et haigutades ei paista ta veel PIISAVALT unine, ootasin ilmsemaid märke, peamiselt unejoru (see aga on tegelikult juba üleväsimuse märk), ja siis imestasin, et ta ei taha magama jääda ja nutab. Eile õhtul näiteks tabasin õige hetke ära ja usun, et ta oleks siis vaikselt ise magama jäänud, aga Abikaasa puhastas just siis teises toas tolmuimejaga ja viis minutit hiljem oli hetk juba möödas, Poiss viril, magama panemine võttis 15 minutit nuttu. Kogemus aga on sellegipoolest hinnaline.

Põrgukiz kirjutas kuskil eelmise postituse kommentaaris, et tema on oma lapsi alati sisetunde järgi kasvatanud ja talle on olnud üllatuseks, et nii paljud seda raamatute järgi teevad. Oo, ma kadestan neid inimesi, kellel on oma laste kasvatamisel kaasa sündinud sisetunne ja kes seda vaistlikult õigesti teevad. Minul, ütlen ausalt, seda ei olnud – alles tänu viimase kahe aasta kogemustele, tehtud vigadele ja suurema hulga kasvatusalase kirjanduse põhjalikumat läbi töötlemisele olen nüüd oma tegemistes kindlam. Tean, kuidas on õige, kuidas mingis situatsioonis käituda ja saan lõpuks oma sisetunnet usaldada – mitte 100% raamatutes kinni olla, vaid võtta sealt baasteooriad ja neid vastavalt oma lapsele kohendada ja ühildada. Varem ei osanud ma seda teha, olin liiga ebakindel – kui raamatu teooria 100% ei töötanud, läksin tagasi vanade ja valede, aga siiski mingil määral toimivate viiside juurde. Lõpuks ometi tundub, et olen asjale pihta saanud :)

Sügavamalt analüüsides tundub, et ehkki ma olin põhimõtteliselt emaks saamiseks täiesti valmis, tuli esimene rasedus siiski nii ootamatult, et ma ei jõudnud ennast korralikult emaduse lainele häälestada. Olin küll täitsa hea ema, aga tegin igasugu mugavusest ja teadmatusest tulenevaid vigu. Nüüd, üle kahe aasta asja sees olles, on mul aga olnud võimalus piisavalt katsetada ja lugeda (lugesin ju osasid raamatuid juba Plika sünni ajal, aga siis polnud ma veel absoluutselt valmis neid teooriaid korralikult elus katsetama, ei osanud neid vastavalt enda ja oma laste vajadusele sobivamaks muuta) ning lõpuks tunnen ennast üsna targana, nii teoreetiliselt kui järjest enam ka praktikas.

Muidugi ma alles arenen ja minu teadmised piirduvadki kuni kahestega, edasi pole üritanudki õppida, täiendan ennast vajadusel jooksvalt. Aga ma tunnen lõpuks, et mul on küllaltki tugev teoreetiline baas õigetest lastekasvatusmeetoditest, mida mu praeguses vanuses lastel rakendada tuleb. Ma tunnen, et ma oskan neid teadmisi kasutada ja näen, kuidas need positiivselt mõjuvad. Ma tunnen esimest korda elus, et ma võin usaldada oma sisetunnet, see ei vea mind alt. Ja kõige lõpuks tunnen ja tean ma väga hästi ka seda, et ma olen alles teel, et ma pean meeletult palju juurde õppima ning kindlasti tuleb ka juba lähitulevikus ette küllaldaselt selliseid situatsioone, milles ma hoolimata teooriast siiski nii hästi käituda ei oska. Ja siis ma õpingi jälle uutest kogemustest midagi uut ja hinnalist.

Naljakas, ma olen alati olnud mures selle pärast, et ma ei oska mõttega õppida – nii keskkoolis kui ülikoolis peamiselt tuupisin, enamik asju ei huvitanud mind. Tegin kõigest kohusetundlikult konspekti, samas teemast sügavuti aru saamata, sellest reaalselt huvitumata – õppisin pähe, vastasin, unustasin, reaalseid teadmisi suuremat ei tulnud. Sain isegi aru, et see on vale, aga ei suutnud kuidagi mõttega õppima õppida – ilmselt oli peamine probleem selles, et keskkoolis mind enamik asju ei huvitanud ja ülikoolis sattusin valele erialalale, seega samuti ei huvitanud, polnud mingit motivatsiooni süvitsi aru saada ega praktikasse rakendada.

Jaa, on inimesi, kes oskavad juba väga noorest peast ka kõige igavamaid asju mõttega õppida, mina paraku nende hulka ei kuulu :P

Aga ma pole kunagi varem osanud seda õppimise suutmatust seostada laste kasvatamise ja sellealaste raamatutega. Praegu võin öelda, et siiani lugesin need sarnaselt kooliajale läbi ja tuupisin pähe, aga ei suutnud teooriat enda jaoks ei tõeliselt lahti mõtestada ega praktikasse rakendada. Ja tundub, et nüüd lõpuks olen õppinud mõttega õppima.

Vau! Ma tahtsin palju lühemalt ja argisemalt kirjutada, aga jõudsin oma heietustega väga olulise psühholoogilise avastuseni, mis kaasas täiesti ootamatult ka ühe teise minu elus aktuaalse olnud probleemi – peale emaks olemise ka mõtestatud õppimise. Hämmastav!

Emaks saamine aitas mul õppima õppida. Kes oleks osanud arvata, et nii läheb… Mina igatahes mitte!

Teate, jube hea tunne on :)

Plika ajasime veerand tundi tagasi üles – kiitsime teda hullunult ja rääkisime, kui uhked oleme, et ta ISE magama jäi. Rääkisin üle, et täna õhtul on samamoodi. Plika on igatahes väga rahulik ja rõõmus. Super!

Jan 092011
 

Käsi püsti, kõik emad, kes te olete enne lapse sündi lugenud, kui oluline on, et laps magaks oma voodis ja jääks seal iseseisvalt magama ning mõelnud: ma teen seda kindlasti!

Käsi püsti, kõik emad, kes on pärast lapse sündi hämmingus sellest pidevalt nutvast vastsündinust, nii et tundub olevat ainuõige teda nii kaua tissi otsas või süles hoida, kuni ta magama jääb, mõeldes – ta on ju nii pisike, ei saa lasta tal nutta, ta jääb ju süles nii kiirelt magama, selles pole midagi halba, küll ta hiljem hakkab iseseisvalt jääma.

Käsi püsti, kõik emad, kes avastavad paari-kolme-nelja-viie kuu kuni aasta pärast, et paarist minutist süles kussutamisest on saanud lõputu, sageli tunnipikkune kussutamine, sest laps ärkab voodisse pannes koheselt üles… Või jääb magama AINULT tissi otsas või AINULT lutiga ning ärkab öösel pidevalt ega rahune enne, kui on saanud taas kussutamist/tissi/lutti.

Ma arvan, et päris mitmed teist on nüüdseks käe püsti tõstnud ;)

Minu kogemus Plikaga: kuna ta oli esimene laps, oli mul piisavalt aega temaga tegeleda, ma ei tundnud vajadust ei rutiiniks ega iseseisva magamajäämise õpetamiseks. Milleks, kui meie elu kulges ka kaootiliselt mõnusasti? Milleks, kõik muud asjad ju kannatasid, kuni laps magas. Milleks, ta jäi tissi otsas nii ilusasti magama – mulle mugav ja kiire, laps ei nutnud, kõik oli lill. Sõi, kui tahtis, magas, kui tahtis, tiss aitas alati ja iga nutu puhul.

Olin lugenud Aletha Solteri raamatut “Nutt ja jonnihood”, mis tundus mulle igati loogiline, aga päriselus ei suutnud tühjaks nutta laskmise teooriat kordagi rakendada – pärast üht minutit oli tunne, et see röökimine ei saa ikka normaalne olla, parem kussutan ta vait.

Olin lugenud Tracy Hoggi raamatut “The Baby Whisperer” ja proovinud sealset väga loogilisena tunduvat varianti lapsele ise magamajäämise õpetamiseks – kui laps on rahulik, paned ärkvel olevana oma voodisse, kui nutma hakkab, võtad sülle, rahustad maha, siis paned kohe tagasi, nii kasvõi sada korda järjest. Plika aga hakkas iga kord kohe voodisse pannes jälle nutma, seega ei viitsinud eriti edasi katsetada, tissi otsas magama panemine oli tunduvalt kiirem ja valutum.

Ühel hetkel oli Plika aga aastane – vanuses, kus öised söötmised peaks olema juba ammu unustatud, lapsed ei vaja seda erinevate teooriate kohaselt alates 12-nädalaseks või, hea küll, vähemalt alates pooleaastaseks saamisest. Plika aga ärkas öösel järjest tihemini ning ma ei osanud teha muud, kui talle harjumuspäraselt tiss suhu torgata ja ise edasi magada. Ka magama jäi ta ainult kärus või tissi otsas.

Lõpuks olin selles kõigest nii häiritud, et sain aru – pean ise asja konkreetselt käsile võtma. Mõtlesin lugeda tarku raamatuid, aga ei jõudnudki selleni. Sain oma peas teooria valmis ning asusin unekooli tegema.

Panin väga täpselt paika Plika päevase graafiku: 8-8.30 tõusis ja sõi putru, 10-11 õue, 12-12.30 lõunasöök, 13 voodisse, peale ärkamist snäkk, 19 paiku õhtusöök, 21 voodisse.

Alustasin võõrutamist öistest söömistest – keda huvitab, otsigu 2009. aasta novembri lõpust ja detsembri alguses postitusi “tissivõõrutus, esimene, teine jne öö”, panin päris pikalt igaöised sündmused kirja. Oli päris keeruline, aga saime paari nädalaga hakkama.

Algul jäi Plika lõunaunne veel kärus, kust ta siis hiljem voodisse ümber tõstsin, kui ööd olid aga enam-vähem korras, võtsin ette iseseisva magama jäämise nii lõunal kui õhtul. See oli veel keerulisem, ma kindlasti blogis aeg-ajalt kirjutasin, huvilised võivad silmadega üle lasta ja vajalikud kohad üles otsida. Ma arvan, läks mitu kuud, enne kui asja lõplikult korda sain – olin frustreeritud igapäevastest nutuhoogudest enne magama jäämist, aga keeldusin pooleli jätmast, olin kannatlikult Plika kõrval ja lohutasin, kuni magas. Alguses oli ta minuga suures voodis, hiljem jäi oma voodisse, lõpuks võisin ta voodisse panna ja toast ära minna ning jäi ise magama – lõuna ajal enamasti viie minutiga, õhtul võis kuni pool tundi laliseda. Aga jäi ise.

Nii oli mul ideaalse graafikuga ideaalselt magav laps, kuni me sel suvel Eestisse ja ajutiselt ema juurde kolisime. Pingeid oli palju ja päevasest rutiinist ei jäänud erinevatel põhjustel midagi järele. Suvine meeletu palavus ei aidanud kaasa… Kui Plika üldse lõunaunne jäi, siis kolme-nelja paiku, sageli ei maganudki. Õhtul kustus koos meiega alles 23-01 vahel. Selle kõige juurde tihti tundide kaupa uinumisele eelnenud virinat ja jonni – nii seitse kuud järjest! Ema juures polnud võimalik päevaplaanist kinni pidada, omaette kolimise ajaks olin juba parajas mustas augus ja ei suutnud asja muutmiseks midagi ette võtta.

Vahepeal oli sündinud Poiss. Olin lugenud teist korda “Nutt ja jonnihood” raamatut ning tõdenud teist korda, et minu närvid (millest selleks hetkeks nagunii suurt midagi järel polnud) ei pea lapse nutmisele vastu. Poiss oli sünnist saati suurepärane magaja – ärkas öö jooksul söömiseks vaid korra, järgmine kord juba varahommikul, kolmekuuselt magas vahepeal isegi terve öö. Kussutasin teda küll magama, aga see läks nii kiirelt ja valutult, et ei näinud põhjust midagi muuta.

Kui Poiss oli viiekuune, avastasin aga ühel hetkel, et paariminutilisest kussutamisest on saanud tund ning see ajab mind rämedal kombel närvi. Lisaks võisin vaid unistada öö läbi magamisest, viginat ja tissi suhu toppimist oli järjest enam. Kuna olin selle tee juba ükskord läbi käinud, siis teadsin – pole mõtet oodata, asjad ei lähe iseenesest paremaks, hoopis halvemaks.

Seega võtsin uuel aastal unekooli otsustavalt käsile. Lähtusin Poisi puhul esialgu “Nutt ja jonnihood” raamatu süles turvaliselt tühjaks nutta laskmise teooriast, aga väikese mööndusega – seal soovitati lasta lapsel süles magama jääda, mina panin ta pärast rahunemist ärkvel olles oma voodisse, et ta õpiks iseseisvalt magama jääma. Kui olin endale ükskord tõesti teadvustanud, et see teooria on õige ja nutt on hea ning võtnud kindalt nõuks rahulikuks ja toetavaks jääda, siis see tõepoolest toimis. Poiss jäi juba esimesel korral pärast nutmist oma voodis ise magama, öised söömised saime kohe esimesest ööst ühe korra peale.

Plika unekooli alusteks olid taas kindel kellaajaline graafik, kannatlikkus ja kindlameelsus. Ehk siis igal hommikupoolikul käis raudselt õues, alati lõunauneks voodisse punkt kell üks ja ööunne punkt kell üheksa. Lisaks üritasin pool tundi enne voodisse minemise aega kõik tuled ära lasta, et hämarus saaks anda signaali: nüüd on magamise aeg. Kui uneaeg käes, lähtusin juba asjaoludest ja olukorrast – vahel oli ta suures voodis minu kaisus, vahel oma voodis, peaasi, et oleks võimalikult rahulik ja jääks lõpuks magama. Kui lõunal ei jäänud, hoidsin teda siiski need kaks tundi voodis, et veidigi puhkaks. Õhtud olid alguses väga virilad, aga läksid siis järjest paremaks.

Viimase nädala läbielamised on ka paljuski blogis kirjas, huvilised kerigu nädal tagasi ja lugegu põhjalikumalt.

Kuna olin Plikale juba korra edukalt unekooli teinud, olin ühtlasi leppinud ka tõsiasjaga, et tõenäoliselt läheb nüüdki paar kuud, enne kui asi lõplikult korda saab.

Aga siis jõudis minuni üks võrratu raamat – Dana Obleman “The Sleep Sense Program – Proven Strategies for Teaching Your Child to Sleep Through the Night”. Lugesin seda alguses puhtalt huvi pärast, kuna tolle inimese lapsega, kellelt ma raamatu sain, oli see hästi toiminud. Ma olin oma seniste teooriate, plaanide ja edusammudega üpris rahul, ootused selle raamatu suhtes polnud kuigi suured, ma ei kavatsenud oma strateegiat kuidagi muuta – tahtsin lihtsalt näha, mis teooriaid veel välja pakutakse.

Mida enam ma lugesin, seda enam ma vaimustusin. Autor kirjutab väga mõnusalt, lihtsalt, kaasahaaravalt. Ta on ise kolme lapse ema, kogenud ka omal nahal kõiki neid valesid uinutamise viise, et jõuda õigeni. Otse loomulikult on tal igasugu kõrgharidused, aastakümnete pikkune kogemus ja nii edasi. Kogu tema jutt oli nii äratuntav… Kõik tema näited ja soovitused ja strateegiad tundusid nii loogilised, nii õiged! Ta pakkus välja mitu erinevat võrdselt toimivat varianti, et igaüks saaks leida endale ja lapsele sobivaima. Olid vastused kõigile “aga mis siis, kui…” küsimustele. Tõesti, tundus, et tema raamatu järgi toimides ei saa asi kuidagi valesti minna. Paari nädala kuni kõige halvemal juhul paari kuu kindlameelse tegutsemise tulemuseks on ise uinuv öö läbi magav laps.

Kui ma sel suvel tundide kaupa Plika kõrval passisin, tema jorinat kuulasin ja alati meeletult närvi läksin ning pidevalt kurtsin, et see ei saa nii jätkuda (omamata samas jõudu midagi muuta), ütles ema vaid vastuseks, et tema omal ajal oli küll meie kõrval, kuni me magama jäime, see on paratamatus, muud moodi ei saagi. Vastasin talle alati vaid üht: mina ühe korra sain, seega ei näe põhjust, miks ei peaks teist korda saama. Tema vastus oli alati üks: asjaolud muutuvad. Jah, muutuvad, aga lapse magama jäämiseks EI PEA igavesti tema kõrval passima, tol ajal polnud lihtsalt veel nii tarku raamatuid ja teooriaid, ei saanudki kuidagi teada, et on olemas ka paremaid ja õigemaid variante!

Nii ma siis tegingi selle raamatu põhjal meie isikliku sõjaplaani, täiendasin seda teooriat vähekese “Nutt ja jonnihood” raamatu teooriaga ning olen enam kui põnevil, et sellega täna õhtul reaalselt pihta hakata.

Kirjutan teile lühidalt selle raamatu põhimõtetest ning kopeerin siia eile kirjutatud konspekti, et te asjast aimu saaksite.

Raamatu alguses räägitakse pikalt kõigist valedest uinutamise viisidest ning sellest, kui lihtne on sellesse lõksu langeda. Räägitakse pikalt sellest, kui eluliselt oluline on lapse (ja ka täiskasvanute) jaoks korralik uni. Et enamik vanemaid loodavad: küll mu laps kasvab sellest vanemaks saades välja ja hakkab paremini magama. See tõepoolest võib juhtuda, aga väga harva. Enamiku laste puhul, kellel on väiksena uneprobleemid, lähevad need vanusega järjest hullemaks. Mõned kasvavad sellest välja kolmeaastasena, halvemal juhul alles koolieas, kõige hullemal juhul on ka terve täiskasvanuelu uinumine ängistav ja häiritud.

Seda kõike sellepärast, et meie, vanemad, ei ole õpetanud oma lapsele ise magama jäämist. Laps on väike, ta ei oska alguses mitte midagi, meie õpetame talle kõike. Me ju ei eelda, et laps õpiks ise potil käima – et kui alguses ei oska, küll ise kunagi kuidagi õpib. Samamoodi ei oska laps ise magama jääda ja mida varem me talle selle selgeks õpetame, seda kergem nii lapse kui meie endi elu hiljem on.

Räägitakse sellest, kuidas kõige levinuim viga on lapse uneaja liiga hiliseks nihutamine. Laps tundub olevat hüperaktiivne ja üldse mitte väsinud, tegelikult on ta aga üleväsinud. Vanemate laste puhul loodetakse, et kui neil lõunauni ära jätta, magavad öösel paremini. Tegelikult see kõik vaid süvendab laste üleväsimust ning siis pole ime, et lapsed järjest raskemalt magama jäävad ja järjest kehvemalt magavad – kui ise oled pidevalt üleväsinud, ei suuda ka lõpuks magama jääda, ehkki uni on ja tead, et peaks puhkama.

Nii et kõigepealt on vaja liigutada ööunne minemise aeg varasemaks ning jälgides hoolsalt iga väsimuse märki ja lähtudes lapse vanuse keskmisest unevajadusest, panna paika sobivad päevased uinakud. Sageli ei maga lapsed päeval pikalt, see kõik läheb õigete võtete korral ajaga paika. Igal juhul kõige olulisem – õhtune uneaeg – peaks raamatu järgi olema juba 19-20. See on läbiv nõue ka kõigi teiste raamatute puhul, aga kõik need raamatud eeldavad, et kogu pere tõuseb üles varahommikul 6.30-7. Kuna mina olen kodune ja laste nii varast ärkamist ei soovi, nihutasin pärast pikka mõtlemist ja planeerimist laste une-eelse rutiini alguse kella kaheksa peale ning uneaja poole üheksaks. Vanusest lähtuvalt otsustasime, et Plikal ei lase hommikul magada rohkem, kui kella kaheksani, Poisil poole üheksani. Kui nad ise varem ärkavad, siis olgu nii, aga kauem magada ei tohi.

Päevauned soovitab raamat teha kõik kodus oma voodis ja need peaks kujunema suhteliselt võrdse pikkusega. Kessu väitel polevat õue magama panemine paljudes maades üldse levinud, see oli mulle uudiseks. Nii et mina lähtun Poisi puhul küll mitte raamatust, vaid sellest, kuidas meile tundub siiani sobivat – ainult kaks päevaund, millest üks 3-4h õues, teine 45 min toas. Raamat soovitab selle asemel kolme 1,5 tunni pikkust toaund, ma tõesti ei näe selleks vajadust, meile sobib meie rutiin paremini.

Nii, nüüd jõuame kõige olulisemani – ööunele peab eelnema kindel rutiin. Iga päev täpselt samal kellaajal täpselt samad asjad täpselt samas järjekorras. Esimesed paar nädalat kindlasti iga päev kodus ja samamoodi, siis võib juba üheks õhtuks vajadusel mujale ööbima jääda, seal viia läbi rutiinist nii palju samme, kui võimalik. Kuu aja pärast peaks juba kõik nii selge olema, et võib ka näiteks nädalasele puhkusele minna, seal ka muidugi rutiini võimalikult palju jälgida.

Ma olen unekooli juba nädala teinud, ehkki mitte selle meetodi järgi, nii et ma nüüd sujuvalt jätkan uute, täiustatud ja konkreetsemate reeglitega, ehkki Poisiga läheme juba neljapäeval päevaks Soome ja Plika jääb siis kaheks ööks vanaema juurde, kes lubas rutiinist kinni pidada. Kolme nädala pärast läheme nädalaks Rootsi, aga arvan siiski praegust olukorda ja oma lapsi hinnates, et saame hakkama. Need reisid kindlasti teevad olukorra veidi raskemaks, aga usun, et saame rutiini hoolimata teisest asukohast siiski täiel määral ellu viia – teha samu asju samal ajal, lihtsalt mitte kodus.

Nii, teine oluline asi – uinumisel ei tohi kasutada ühtki abivahendit, raamatus nimetatakse neid sleep props. Kussutamine, tissi otsas magama jäämine, lutt – need kõik on abivahendid, mis eeldavad, et kui laps öösel ärkab, nõuab tema uuesti magama jäämine vanema poolset sekkumist. Ainsa abivahendina on lubatud ÜKS kaisuloom või -tekk vanema lapse puhul, selle saab ta öösel ise uuesti kaissu haarata.

Muidu ei tohi olla voodis ühtki mänguasja, beebidel nt ka voodikarusselli. Laps peab saama aru, et voodi on vaid magamiseks, mängitakse mujal. Mina olen sellega igati nõus – tean, et paljud räägivad, kuidas karussell aitab lastel magama jääda, aga Poissi on see alati vaid erksamaks ajanud, lisaks on see kahtlemata sleep prop, mida tuleks vältida.

Nii, nüüd ongi vist kõik põhiline kirjas. Kopeerin nüüd siia meie väljamõeldud sõjaplaani ühes kokkuvõttega kahest erinevast meetodist, mida raamat välja pakub. Seal on kolm erinevat peatükki vastavalt vanusele: meetodid on suures osas samad, aga veidi erinevad vanusele 0-3 kuud, 3 kuud kuni aasta ning aasta ja vanematele. Mina kirjutasin enda tarbeks nii Poissi kui Plikasse puutuva kõik kokku.

Une-eelne rutiin algab kell 20.00, selleks ajaks paneme arvutid kinni.

1) Poisi õhuvann, samal ajal: 2) korjame Plikaga mänguasjad kokku 3) Plika kerge pesu + hammaste pesu + potil käimine 4) Plikale pidžaama selga 5) Poisile öömähe alla ja tudukombe selga 6) Kõik tuled kustu ja magamistuppa, kus põleb soolalamp 7) Annan Poisile voodis istudes öötissi, Plika võib nii kaua ka suures voodis olla, samal ajal saab talle laulda või temaga veidi juttu rääkida

Ideaalis peaks enamik une-eelsest rutiinist toimuma võimalikult hämaras ja magamistoas, kuna meie praeguses elamises pole aga eraldi lastetuba, nii et mähkimislaud ja –asjad on elutoas ning hämara valguse võimalusi pole rohkem kui magamistoa soolalamp, peame olemasolevate vahenditega hakkama saama. Rutiin on plaanitud nii, et vajadusel saaks ka üks vanem selle kahe lapsega läbi viia, kahekesi saab aga rahulikumalt võtta. Kui Poiss on viril, saab ta Plikaga tegelemise ajaks lamamistooli panna.

Une-eelsed toimingud peaksid algama igal õhtul täpselt samal ajal ning toimuma täpselt samas järjekorras, et lapsed teaksid, mida oodata ning hakkaksid seda rutiini magama minemisega seostama. Paari nädala pärast peaks see piisavalt selge olema, nii et kui näiteks kuskile mujale ööseks jääb, ei pea tervet rutiini läbi viima, lihtsalt võimalikult palju samme, mida nendes oludes saab.

Ei saa lasta eelistada üht vanemat teisele. Mõlemad peavad olema suutelised üksi või koos või kordamööda kõigega hakkama saama. Vahel jääb kogu rutiin ja magama panemine hoopis vanaema või mõne teise hoidja hooleks – laps peab aru saama, et tema sõna siin ei loe.

Vanemale lapsele võib pakkuda teatud valikuid: millise pidžaama sa tahad selga panna, millist laulu ma sulle laulan? Aga kõige rutiini puutuva puhul peab absoluutselt 100% kindlaks jääma, selle arvelt ei tohi mingeid järeleandmisi teha – kahene katsetab pidevalt piire ja kohe, kui korra järele anda, teeb ta seda edaspidi üha uuesti. Kui ta aga aru saab, et nii on ja nii jääb, siis rahuneb lõpuks maha ja lepib. Mida naeruväärsemaid asju ta enne magama minemist nõudma hakkab, seda suuremad on edusammud – ta on aru saanud, et miski ei mõju, ikka peab magama :P

Beebi ei tohi kindlasti tissi otsa magama jääda – kui ta paistab unine, tuleks temaga rääkida, teda veidi kõditada. Voodisse panemise hetkel võib ta olla unine, aga PEAB olema ärkvel.

Vanematele lastele tuleb kindlasti kõigepealt ära seletada, mida talt oodatakse. Rääkida hommikul, et täna õhtul hakkavad asjad veidi teistmoodi olema, seletada ära kõik, mida temalt nüüd oodatakse.

Vanematele lastele võib teha une-eelsete toimingute tabeli, kuhu nad saavad pärast iga edukat toimingut kleepsu kleepida – kleepsud meeldivad alati kõigile, siis nad teevad sageli rõõmsamalt ja koostöövalmimalt une-eelse rutiini toiminguid kaasa. Samas arvan, et Plika ei saaks veel kogu sellest kleepsuvärgist piisavalt aru, nii et pole mõtet nendega jamama hakata, pool aastat vanema lapse puhul oleks rohkem pointi.

Peab olema kindel, et kõik une-eelsed vajadused on täidetud – potil käidud, piisavalt kallisid-musisid, et lastel on turvaline olla. Siis võib julgelt kõigile järgnevatele nõudmistele ei öelda.

Märgid beebi väsimusest: hõõrub silmi, silmad on punased, hõõrub või kisub kõrvu, hõõrub või kratsib nina, hõõrub nägu vastu tekki, sinu õlga vms, haigutab, on küürus. Virin on tihti juba üleväsimuse märk, tuleks katsuda enne voodisse panna.

Ruumi jäämise meetod

1-3. päev

Pane tool lapse voodi kõrvale, istu ja jälgi teda. Rahustamiseks võib aeg-ajalt silitada, vahel kalli või musi teha, tuleb ainult tähele panna, et need teda magama ei uinutaks. Võib korrata rahustaval häälel võtmesõna „Tuduaeg on, maga nüüd!“ (see on meie valitud väljend, igaüks pere valib endale sobivaima), aga rohkem mitte midagi rääkida.

Rahustamiseks sülle võtmine toimib alla 3-kuuste laste puhul, vanemaid lapsi ajab see pigem närvi, sest nad oskavad juba sülle võtmist millegagi seostada – eeldavad, et siis neid ka kussutatakse, neile lauldakse vms, kui aga pärast rahunemist kohe voodisse tagasi panna, on nad vihased ja kisavad edasi, seega võimalusel pigem mitte sülle võtta. Ainult siis, kui nutt muutub hüsteeriliseks, sel juhul lasta turvaliselt süles nutta ja kui maha rahuneb, siis panna voodisse tagasi, kuni veel ärkvel on. Igasugu jorina puhul võiks aga silituste ja võtmesõnaga piirduda, sülle tõesti ainult viimases hädas. Vanemate laste puhul (ligi aasta ja üle selle) ei tasu üldse sülle võtta.

Vanemad võiksid istuda voodi juures kordamööda, kas üle päeva või nt 20-minutiliste vahedega või mõni kolmas variant, kuidas kellelegi paremini sobib. Mitte lasta häirida sellest, kui laps üht teisele eelistab, leppigu. Tissitita puhul võib isaga kiiremini minna, tal pole piimalõhna :P

Kui laps oskab juba seista, tuleb teda lihtsalt viis-kuus korda järjest tagasi pikali panna, kui pärast seda ikka veel seisab, siis lasta seista, aga iga paari minuti tagant madratsit patsutada ja öelda, et ta pikali heidaks. Küll lõpuks teeb seda. Sundida ei tohi – pigem mingu kauem aega, aga kui see on tema enda otsus, siis on ta rahulikum.

Kui laps tahab voodist välja tulla, lase tal seda teha üks kord. Hoiata, et kui veel nii teeb, siis lähed toast ära. Kui teeb, mine viieks minutiks toast välja ja hoia ust kinni – kui selle peale jonnib ja karjub, lasku käia. Siis mine tuppa tagasi ja ütle, et kui voodisse lähed, jään tuppa. Kui ei jää, mine välja ja hoia ust kümme minutit kinni. Kui ikka ei mõika, jätka samas vaimus, lisades iga kord viis minutit.

Istu lapse juures nii kaua, kuni magab. Keskmine aeg on 45 minutit, halvemal juhul läheb kaks tundi.

4-6. päev

Tool ei ole enam lapse voodi kõrval, vaid toa keskel, et ta ei harjuks voodi kõrval istumisega nii ära, et ilma enam magama jääda ei oskagi. Võib aeg-ajalt voodi juurde minna, et silitada ja rahustada, võtmesõna öelda, aga seda peaks tegema harvemini kui esimesel kolmel päeval.

7-9. päev

Liiguta tool ukse juurde. Laps peaks sind oma voodist nägema. Ära mine enam voodi juurde, et silitada, võtmesõna võib tooli peal istudes ikka korrata.

Kui vaja, võib rohkem öid ukse juures istuda, aga enamasti peaks laps siis juba ise hakkama saama.

Öise ärkamise puhul oota enne lapse juurde minemist 3-10 minutit. Aja pikkus oleneb närvide tugevusest, kaua jaksad kisa kuulata, aga kümme minutit on see maagiline aeg, kus lapsed sageli ise uuesti magama jäävad. Kindlasti peaks seda aega kella pealt jälgima, sest kisa kuulata on raske ja alati on tunne, et see on juba kaua kestnud, ehkki tegelikult pole.

Kui kümne minuti pärast ikka üleval on, siis mine lapse juurde ja kasuta sama tehnikat – istu toolile (kus iganes see tool sel hetkel plaani järgi on), aeg-ajalt silita, korda võtmesõna, kuni uuesti magama jääb.

Kui laps öösel sööb, võiks ka kõigepealt kümme minutit oodata, äkki jääb ikka magama. Kui ei, alles siis süüa anda. Kui laps on pooleaastane ja tahad teda öistest söömistest võõrutada, siis tuleks lihtsalt mitte süüa anda, võimalusel söögikordadeks ärkamise ajal isa lapse juurde saata, siis jääb kiiremini magama.

Kui vanem laps öösel sinu voodisse tuleb, ära ütle sõnagi, pane ta lihtsalt rahulikult oma voodisse tagasi ja oota, kuni ta magama jääb. Vihastada pole mõtet – laps tahab tähelepanu ja kui ta seda ei saa, siis ta ei viitsi enam varsti tulla.

Päevaunede puhul kasutada samu rahustamismeetodeid (ja tool ikka vastavalt ajale kas voodi kõrval, toa keskel, ukse juures), aga kui laps pole ühe tunni ja kümne minuti jooksul magama jäänud, peaks vahepeal pausi tegema – viima lapse magamistoast ära, temaga mängima või snäkki pakkuma, 20-30 minuti pärast uuesti proovima. Kui teist korda ka 1h10min jooksul magama ei jää, siis on häda käes, käruta või sõida autoga, peaasi, et veidi magaks – aga kindlasti EI TOHI kasutada seda meetodit, millest üritad teda võõrutada – tiss, lutt vms.

Teisest ruumist aeg-ajalt kontrollimas käimise meetod

Pane laps ärkvel olevana voodisse ja mine minema. Otsusta ise, mis aja tagant sa tahad teda kontrollimas käia (kaua su närvid vastu peavad). Näiteks kuulata ja mine ainult siis, kui tundub, et pole enam jorin vaid tõesti hüsteeriline nutt. Kui tuppa lähed, siis proovi kõigepealt häälega rahustada – korda rahulikult võtmesõna. Kui see ei mõju, silita. Sülle võta vaid viimases hädas, vanemat lapse puhul pigem üldse mitte. Kui laps on rahunenud, mine jälle toast välja. Korda seda kõike, kuni magama jääb. Toas käimise vahed võiksid minna järjest pikemaks, kasvõi kahe minuti kaupa. Kui sulle tundub, et su kohalolu pole lapsele mitte rahustav vaid pigem ärritav, siis viivita kontrollimas käimistega nii palju kui võimalik.

Kui vanem laps tuleb voodist välja ja sulle teise ruumi järele, vii ta vaikides ja rahulikult voodisse tagasi, ütle võtmesõna ja mine minema. Tee seda nii kaua, kui vaja, kasvõi 50 korda.

Öiste ärkamiste puhul teha sama, millest kirjutab eelmise meetodi all.

Päevaunede puhul käi kontrollimas nii tihti kui tahad, kui 1h10min jooksul ei maga, tee sama, mida kirjeldatud eelmise meetodi all.

Enamasti läheb nädal-kaks, kuni laps lõplikult harjub.

Arvan, et meie hakkame kasutama ruumist lahkumise ja kontrollimise teooriat – esiteks on meie magamistuba nii täis, et tooli kahe lapse voodi juures korraga, hiljem toa keskel, nagunii hoida ei saaks, teiseks jääks Abikaasa tõenäoliselt magama ja mina läheksin närvi. Poisiga tundub nagunii kergelt minevat, tema edusammud on juba nähtavad. Tema puhul kavatsen lihtsalt kuulatada – kuni nutt pole hüsteeriline, seni ei lähe kohale, lasen tal joriseda. Hüsteerilise nutu puhul kasutan “Nutt ja jonnihood” raamatu teooriat (vt selle pikemat seletust postituse lõpus) – lasen süles turvaliselt tühjaks nutta, siis panen ärkvel olles voodisse tagasi.

Plika on nii vana, et tema puhul pole nagunii mingeid süümekaid, kui toast ära lähen ja tal viriseda lasen, talle saab juba ilusti ära seletada, mida talt oodatakse ja miks ma toas pole. Lisaks hakkab ta nagunii esialgu voodist ja toast välja tulema ning meile sobib sellega tegelemiseks paremini ruumis mitte viibimise meetod – teda sada korda vaikides voodisse tagasi viimine on kindlasti tüütum, kui ukse kinni hoidmine, aga viimasel juhul ta ilmselt kisaks rohkem, mis pole jälle Poisi magama jäämisele hea.

Vot nii. See kõik on TEOORIA. Eks ma hoian jõudumööda kursis, kuidas meil läheb. Kahte last korraga ühes toas koolitada on kindlasti keerulisem, kui üht last, eriti hommikusel ajal, kui nende uni on õrnem ja ühe nutmine tõenäolisemalt teise äratab – öösel pole vahet, siis on uni nii sügav, et ei ärka karjumise peale.

Aga ma usun, et me saame hakkama. Ja ma loodan, et me saame seda teooriat järgides juba paari nädalaga asjad üsna korda, okei, kuu vast võib minna, sest reisid ei mõju hästi. Igal juhul olen täis indu, optimismi ja ootusärevust, et seda kõike ellu viima hakata!

Raamat on PDF formaadis – kui keegi tahab lugeda, siis kirjutage ja küsige.

Julget katsetamist! Loodan siiralt, et sellest hiigelpikast postitusest on kellelegi abi ning mõni värske ema õpib ehk minu vigadest ega pea neid ise tegema.

Ja pidage meeles – mida kauem te ootate, seda keerulisem on!

Soovitan soojalt lugeda lisaks sellele uneraamatule läbi ka raamat “Nutt ja jonnihood”. Seniks panen siia aga selle postituse koha pealt kõige olulisema osa ehk lühikokkuvõtte turvaliselt süles tühjaks nutta laskmise teooriast.

Imik ei nuta jonnist, vaid vajadusest – tema nutule tuleks alati kohe reageerida, see pole mitte ära hellitamine, vaid turvatunde tekitamine. Isegi viieks minutiks üksi nutma jätmine mõjub väga halvasti. Samas ei tohiks ka iga nutuhäält iga hinna eest vaigistada, tavaliselt tehakse just nii – pakutakse tissi, lutti, kõigutatakse, kussutatakse.

Kui imik nutab, tuleks kõigepealt teha kindlaks, et kõik vältimatud füüsilised vajadused (nälg, külm jn) on rahuldatud. Kui ikka nutab, siis pole mõtet üritada tähelepanu kõrvale juhtida, stressi allikas jääb sel juhul alles. Tuleks lapsele lihtsalt tähelepanu pöörata, tekitada talle emotsionaalselt turvaline ja aktsepteeriv õhkkond ning lasta tal ennast tühjaks nutta.

1. Võta laps sülle, istu mugavasse tugitooli, vaata talle otsa. Kui silmad on lahti, vaata talle silma. Tunneta tema energiat ja elujõudu. Hoia teda rahulikult, hüpitamata ja äiutamata.

Minu lisamärkus: kui kardad, et nutu põhjuseks on gaasid või välja tulemata krooksud, võid enda südamerahustuseks istumise asemel seista ja oma tagumiku mugavamaks olemiseks kuskile äärele toetada, last püstises asendis hoida, aga muus osas täpselt samamoodi toimida.

2. Hinga mõned korrad sügavalt sisse-välja ja üritu lõdvestuda. Teadvusta endale armastust, mida oma lapse vastu tunned.

3. Räägi lapsega. Ütle talle: „Ma armastan sind. Ma kuulan sind. Sul on minu juures turvaline. Ma jään sinu juurde. Nuta julgelt, kui sul seda vaja on.“ Võib üritada ka nutu võimalikele põhjustele jälile jõuda: „Kas sul oli raske päev? Võib-olla me rahmeldasime natuke liiga palju.“ Räägi talle, et mõistad, kui raske on olla imik. Anna teada, et tahad aidata tal end paremini tunda.

4. Ole teadlik iseenda emotsioonidest. Kui tahad nutta koos temaga, tee seda. Ütle talle, et oled kurb.

5. Kui laps kallutab ennast sinust eemale või ei vaata sulle otsa, ütle: „Palun vaata mulle otsa. Ma olen siin. Ma tahaksin, et sa tunneksid ennast minu juures turvaliselt.“ Puuduta õrnalt lapse käsivarsi või nägu, et anda talle kinnitust oma füüsilisest kohalolekust. Ära üllatu, kui sellele järgneb veel valjem nutt kui enne.

6. Jää lapse juurde ja hoia teda armastavalt, kuni ta nutmise lõpetab. Paljud imikud, eriti just väga väikesed, nutavad suletud silmadega, kuid lakkavad aeg-ajalt seda tegemast, et vaadata ja veenduda, kas keegi pöörab neile jätkuvalt tähelepanu. Olles veendunud, et sa oled jätkuvalt emotsionaalselt kättesaadav, sulgeb ta silmad ja nutab edasi. Mõned jälle nutavad avatud silmadega ja vaatavad sind pidevalt. Igal juhul on oluline luua silmside, kui imik otsa vaatab.

Kokkuvõtvalt asjad, mida pakkuda nutvale imikule: lähedane kehaline kontakt, silmside, sõnadega julgustamine ja rahustamine, keskendunud kuulamine.

Võib jääda mulje, et nuttev imik tõrjub sind, ei soovi süles hoidmist – see pole tõsi!

Kui nutmist on esimesed kuud alla surutud ja alles siis seda teooriat katsetama hakata, võivad nutuhood esialgu pikemad olla.