Mh, sellest tuli nüüd jälle üks laialivalguv ja teemalt teemale hüplev postitus, aga mis seal ikka.
Mulle meeldib koristada. Või oleks ehk õigem öelda – mulle meeldib kord? Ja kuna kord mulle nii väga meeldib, on minu jaoks loomulik panna asjad kohe omale kohale. Samuti pole minu jaoks sugugi raske panna asju teiste järelt omale kohale :)
Krista on kunagi blogis maininud, et tema ema küll kogu aeg keelitas neid koristama, aga külge see ei hakanud ning et tema kodus valitseb tihti pigem mõnus segadus. Ühesõnaga kasvata palju kasvatad, nääguta palju näägutad – kasu ei miskit. Ja tema ema on siiani see usin, kes tuleb ja kukub toimetama, teeb kiirelt kõik korda.
No ja siis ma mõtlengi – kust läheb piir? Ühelt poolt ma tõesti tahaks kasvatusega anda oma lastele kaasa selle, et nad tulevases elus kõigega hakkama saaks. Et neil oleks teatud harjumus enda järelt koristada. Et nad oskaks pesu pesta, süüa teha ja kõiki muid elementaarseid eluks vajalikke asju. Teisest küljest jällegi – kui minu jaoks koristamine nii lihtne on ja nende geenidesse seda korraarmastust äkki kirjutatud pole – siis pole ju midagi halba selles, kui mina seda teen… Samamoodi, nagu meil on Abikaasaga praegu ära jagatud, et tema teeb süüa ja mina koristan. Sest mulle meeldib koristamine tunduvalt rohkem kui söögitegemine ja temal on vastupidi. Samas see ei tähenda, et me kumbki teise ülesannetega vajadusel hakkama ei saaks…
Eks praegu on lapsed veel noored, on vara mingeid järeldusi teha. Kui nad ükskord oma toad saavad, siis ehk. Ma muidugi suunan neid pidevalt praegu ka enda järelt koristama, aga pean tunnistama, et sama tihti koristan tülide vältimiseks salaja kiiresti ise kõik ära. Minu jaoks on see lihtsalt nii kiire ja lihtne ja tulemuseks on kord, mida nähes silm ja hing puhkavad. Nende kallal naagutada, et nad ise koristaks, võtaks tunduvalt rohkem aega ja vaeva. Aga kui palju ma ikkagi peaks laskma neil koristada, et oleks piisavalt töökasvatust, kui palju ma võin ise teha, nii et närvid oleks korras ja kodu ka?
Ma ei taha, et nad harjuks kasvama kodus, kus asjad iseenesest oma kohale lähevad. Ma ei taha nendega ka iga päev koristamise pärast võitlusi pidada. Ma ei suuda neil kogu aeg kõrval istuda ja meelde tuletada reeglit “üks mäng korraga”. Nii ma siis aeg-ajalt koristan koos nendega, aeg-ajalt salaja üksi :) Ja loodan, et ehk neile ikka hakkab midagi külge.
Aga võtame mõne muu teema. Näiteks raamatud vs internet, televisioon. Mina armastan ühtviisi kõiki. Aga ma ei suudaks elada, telekas kogu aeg taustaks mängimas. Ma hulluksin. Ma muidugi olengi erand, ma ei kannata eriti isegi raadiot – armastan vaikust, vahel harva hästi valitud lemmikmuusikat. Mul on nii kohutavalt hea meel, et Abikaasa on algusest peale olnud nõus sellega, et telekat pole majapidamisse vaja. Ma ei tunne sellest kõige vähematki puudust – kõike saab ju netist järele vaadata. Ma ei salli telekat, sest see valitseks mu elu – istu nüüd sel kellaajal ja vaata. Rääkimata reklaamidest. Jaa, ma tean küll, et telekat saab vaadata ka ainult siis, kui aega on, reklaamipauside ajal saab võileiba teha ja nii edasi. Aga sellepärast ma vaatangi sarju arvutist, et siis ma vaatan neid täpselt endale sobival hetkel, saan igal hetkel pausile panna ja kui jätta kõrvale Kodutunne, kuhu vahele Kanal2 on kohustuslikud reklaamid lükkinud (muidugi on need kõigil nende veebis olevatel saadetel, ma lihtsalt muid ei vaata), ei pea ma reklaamidega tegemist tegema. Meil kulub internetis ringi toimetamisele niigi rohkem aega, kui peaks – kui telekas KA veel kodus oleks, läheks asi täiesti käest.
Samas mäletan aega – see oli vist põhikoolis – kus meie peres ei olnud telekat ja see oli minu jaoks inimõiguste rikkumine. Kehalise tunnis KÄSTI vaadata olümpiamänge ja tehti selle peale hiljem töö. Mitte et ma oleks mängudest vähimatki huvitunud, aga mul polnud isegi võimalust :) Kehalisega on mul kogu elu olnud kehvad suhted ja ma siiani mõtlen, et need tunnid oleks võimalik üles ehitada hoopis teisiti, nii et need tõesti ärataks huvi ja armastust spordi vastu – mitte vihkamist, nagu juhtus nii paljudega, kes ei suutnud “normi täita”. Minu jaoks oli hea hinne nii oluline ja ma pingutasin küll kõvasti, aga ikka sain palliviskes halastusest kolme, sest ei visanud 20m täis, ikka sain kohustusliku koolitantsu eest viie asemel nelja, sest mida… Me ei naeratanud piisavalt? Ja siis te imestate, et igasugune spordihuvi kadunud on? Ma tean, et ma võiks üle saada ja asju teha ja MrsB on elavaks eeskujuks, aga ma olen geenide poolest peenike ja mul pole motivatsiooni. Küll ma kunagi teen. Varsti. Homme :P
Appi, ma tahtsin rääkida telekast ja lõpetasin kehalise tundide siunamisega. Tüüpiline. Kuidas kasvatada oma lapsed üles nii, et nad suhtuks sporti positiivselt ning prooviks hea meelega kõiki alasid, ehkki me ise head eeskuju ei näita (noh, nagu jällegi näiteks MrsB või Kaja) – see on juba omaette blogipostituse teema :) Plika nõudis jõuludeks suuski ja uiske – lubasin, et läheme alustuseks uisutama. Uiske saab laenutada, uisutamine mulle meeldib, mul endal on isegi uisud olemas. Suusatanud pole ma jällegi kunagi – Eesti legendaarsed kohustuslikud suusatunnid läksid minust kuidagi mööda. Sütevakas vist sellist asja ei harrastatud?
Ühesõnaga, katsudes tüürida tagasi algse teema juurde – ma tahtsin tegelikult välja jõuda sinnani, et kui mulle tundus teleka puudumine omal ajal inimõiguste rikkumisena, siis mu lastel ei saa sama tunnet tekkida, kuna neil on siiski olemas arvuti ja internet. Ka selle kasutust piiran ma neil võimalikult palju nii kaua, kuni saan :) Aga eks kõik need reeglid ja piirangud tekivad jooksvalt, vastavalt sisetundele. Praegu toimib hästi see reegel, mida olen korduvalt varem maininud – lasteaiahommikutel 15 min lühikesi multikaid, vabadel päevadel üks pikk multifilm, külas käimised lisaks. Kui see reegel ükskord enam ei toimi, siis mõtleme uuesti.
Mind tegelikult tohutult paelub see teema, arutan juba praegu tihti sõprade-tuttavatega, kellel on vanemad lapsed – kas ja kui palju arvutiaega piirata? Mäletan ju oma ülikooliajast ning tuleb praegugi ette noid kordi, kus saab poole ööni arvutis passitud ning hommikul on seetõttu raskem ärgata. Minul aga oligi selles mõttes hea, et sain arvuti alles 19-aastaselt, mil olin siiski juba täiskasvanu ja vastutasin oma elu ning valikute eest ise. Kodus elavate alaealiste laste eest on aga paratamatult vastutavad vanemad… Eks see sõltu suuresti lapse iseloomust ja vanusest, kui palju ta ise endale mõistlikke piire seada suudab. Kui hommikune ärkamine ja koolitöö selle arvelt ei kannata, poleks mul miskit selle vastu, kui laps lubaks endale aeg-ajalt poole ööni raamatu lugemist või arvuti taga istumist – liiga palju olen aga kuulnud sellest, kuidas väga paljud koolilapsed magavad pidevalt liiga vähe. Kui ma ise olen õhtul liiga kaua üleval, ärkan hommikul ikka nurinata üles ja lähen tööle. Kui ma lasen lapsel liiga kaua üleval olla, siis ta ei taha hommikul tõusta ja viriseb – mina rikun oma närve sellega, et teda õigel ajal üles, riidesse ja lasteaeda/kooli saada. Kuni laps ei ole aru saanud sellest põhimõttest – arvestan vähese une tagajärgedega ja tõusen hommikul sellegipoolest õigel ajal vingumata – seni on minu meelest oluline siiski piirata.
Nii et ma loodan, EHK on meie telekavabast elust miskitki kasu ja natukenegi vähem ekraani vahtimist ning aja sihipärasemat kasutamist on lastele hea?
No ja siis raamatud. Mina olen neid alati neelanud – küll pigem kergemat kirjandust, aga vahet pole. Abikaasa seevastu ei loe praktiliselt üldse ja minu meelest on see nii kurb. Olen talt uurinud – ta ütles, et talle ei loetud kunagi ette ja vanemad vist ka kodus eriti ei lugenud. Samas olen kuulnud ka meenutust, kuidas nad väikeste lastena tihti teleka ette magama jäid. Oi, kuidas ma ei salli seda, kuidas ta praegu pidevalt arvutist midagi vaadates magama jääb :P Minu jaoks on see täiesti vihaleajav! Jälle ta magab kuskil halvas asendis, kõik riided seljas, hambad pesemata… Miks ei võiks siis pesemas ära käia, seejärel arvutis olla ja uniseks jäädes magama minna? Nii teen ma isegi tihti – mõnus on magama minna siis, kui ma tunnen, et ei suuda ekraanil toimuvat jälgida või taban end raamatus ühte lehekülge kolm korda üle lugemast, sest mõte ei jõua kohale. Siis panen arvuti kinni või raamatu käest ja magan mõnuga. Aga kui sel hetkel peab hakkama veel hambaid pesema ja riidest lahti võtma, on see mõnus uni ju kohe jälle läinud… Ja Abikaasa puhul pean siis mina teda utsitama, et ta ikka voodisse jõuaks. Vahel olen lasknudki tal täies riides krõnksu keeratuna elutoa diivanile magama jääda, kust ta siis mingil hetkel öösel voodisse kolib… Aga minu meelest ei ole selline uni just eriti kvaliteetne.
Ei tea, kas ekraani ette/raamatu taha magama jäämine on pigem geenides või pigem harjumus? Sest mina seda ei suuda, tema aga küll. Samas on tal lapsepõlvest ka harjumus. Võta siis kinni…
Oma lastel ma sellist ekraani ette magama jäämise harjumust igaks juhuks tekkida ei lase. Mida teha Abikaasaga, on iseasi. Kõige mõistlikum oleks ilmselt vihastamise asemel ignoreerida – täiskasvanud inimene, ise teab, mis teeb. Olen talle ju korduvalt soovitanud, et pesku enne ära ja kui tunneb, et uni tuleb, siis kobigu voodisse – aga kui talle pole oluline ja meeldibki krõnksus täisriietuses diivanil magada, siis mis see minu asi on? Peaasi, et hommikul ei virise :)
Mis siis, kui mu lapsed äkki suuremaks saades ei tunnegi enam raamatute vastu huvi? Tahavad ainult arvutis istuda? Appi, see oleks õudne! Aga ma ikka loodan, et kui neil on praegu rohkelt raamatuid ümberringi ja vähemalt praegu on huvi veel väga suur, siis ehk see säilib… Tuleb vajadusel huvitavat kirjandust ette sööta :) Ja ehk sellest piisab, kui mina pidevalt ninapidi raamatus olen. Tõsiselt, ma nende nähes pigem loen, kui istun arvutis.
Ja nutitelefonid, tahvelarvutid… Ma tahan need oma lastest eemal hoida, võimalikult kaua! Kas ma olen õel ema? Mul on endal totaalne allergia nina nutitelefonis istumise vastu, eriti kui seda tehakse seltskonnas. Minu jaoks on nutikas eelkõige mugav viis jooksva olulise infoga kursis olla. Mul on nii meilis kui FB-s tööasjad, seega ma tahan alati võimalikult kiiresti kõik läbi lugeda – mõnel puhul on vaja kiirelt reageerida. Samuti kulub nutikas ära ÜKSI olles igavuse peletamiseks, kui midagi asjalikumat teha pole – näiteks kodust väljas (loe: arvutist ja raamatutest eemal) midagi oodates. Kui olen kellegagi koos, ei tule pähegi pikemaks ekraani vahtima jääda. Igal vabal hetkel nutika ekraanil FB-d või mis iganes muud netti passida? Õudne. Tahvelarvuti on ka minu jaoks üks üsna mõttetu junn. Ok, mängida oli sellega tore ja saan aru, et reisil on mõnikord mugav miniarvuti versioon, aga ma üritan oma mängusõltuvust pigem vähendada, reisil asendab arvutit nutikas ja tavalisest arvutist on kõike palju mugavam teha, nii et… Less is more.
Muide, ma igaks juhuks tuletan meelde – see, et MINA tahvelarvutitest ja nutikatest nii arvan, ei tähenda, et ma üritaks rünnata teisi inimesi, kel on minust erinevad netikasutamise harjumused – ma tean, et paljud eelistavadki just neid ning kasutavad selle arvelt tavalist arvutit tunduvalt vähem. Minu huviorbiidis on antud juhul lapsed ja ekraanide ees veedetud aeg üleüldiselt. Millised ekraanid, see on täiesti maitse asi, ehkki igasugu uurimused on vist tõestanud, et kõige vähem kahjulikum ekraan on lauaarvuti, seejärel sülearvuti ning kõige kehvemad variandid just tahvel ja nutikas? Huvitav, kuhu alla telekas läheb, lauaarvutiga ühte punti? Aga e-luger? E-ink tehnoloogiaga ekraan peaks olema silmadele parem kui ükskõik milline tavaline, arvan ma. Paberraamatud vast ikkagi etemad :) Aga e-ink taustavalgustusega, kas see on oluliselt kahjulikum? Mul on kodus nii kehv valgus, et lugeril on alati taustavalgustus sisse lülitatud…
Nutitelefonid ärritavad mind sarnaselt telekaga paljuski just sellel põhjusel, et nende abil on nii lihtne seltskonnast irduda. Pane seltskondlikul koosviibimisel käima telekas ja kõik jäävad endalegi märkamatult ekraani passima. Telekat ja arvutit ei tassi vähemalt igale poole kaasa, aga nutikad on alati taskus ja inimesed zombistuvad neid kasutades üha enam, mis on mu meelest õudne. Üksi, okei, aga seltskonnas… Ükskõik millises, olgu sul kõrval üks sõber või kümme. Pane oma telekas kinni ja nutikas käest ära ning RÄÄGI INIMESTEGA SILMAST SILMA!
Kui asi oleks minu teha, siis tahvlid võiks meie majapidamises olemata olla (praegu on üks ja Abikaasa vahel harva mängib sellega, enamik ajast seisab niisama – peaks maha müüma… Keegi Nexus 7 ei taha osta?) ning laste esimesed telefonid saavad kohe päris kindlasti olema mittenutikad.
Laste, tehnika ja arvuti puhul ilmselt tulebki suuresti mängu see, mida ja kui aktiivselt nad endale mingil hetkel nõudma hakkavad. Ma ei taha olla see kuri põhimõtteline lapsevanem, kes oma lastele mitte kunagi tahvlit ega nutikat ei osta (“oota, kuni 18 saad ja siis võid osta, seni otsustan mina!” stiilis), aga… Ma tõesti siiralt arvan, et nende elu ei ole praegu ilma puutetundlike ekraanideta kuidagi kehvem, pigem vastupidi. Las loevad raamatuid, ehitavad klotsidest maju ja jooksevad õues ringi :) Kooli minnes saavad kõige odavamad klahvitelefonid ja kui nad ükskord teismelised on, siis vaatame uuesti.
EDIT 2,5 tundi hiljem: torkas pähe, et tegelikult mäletan ma ju ülihästi ka oma põhi- ja keskkooliaega, mil minu jaoks olid ühtviisi tohutult olulised nii telekavaatamine kui tolleaegsed populaarsed mängud – need hallid kollaste nuppudega väikesed elektronmängud, kus sai mängida tetrist ja muud ning mustad kollaste kassettidega telekamängud – Super Mario, tank jne. Sai ju nii raamatuid loetud, telekat vaadatud kui mängitud, nõrkemiseni… Samamoodi, nagu ka praegu raamatuid ja blogisid loen, oma lemmiksarju vaatan ja palle mängin. Aga kõik nood mälestused mu enda elust on tõesti alates põhikoolist, samuti olen mitmelt poolt lugenud, et just algkooli lõpuni olekski hea lapsi võimalikult palju ekraanidest eemal hoida… Ja senini see vast õnnestubki kergemini? Eks elu näitab.
Keeruline on see lapsevanema elu :P Kuidas teie oma lastele piire seate? Kui palju piire te üldse vajalikuks peate? Kuidas te neid iseseisvaks eluks ette valmistate?
18 Responses to “Geenidest, kasvatusest, tehnikast ja piiridest”
Leave a Reply
This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.
Kuule, oleksid võinud ikka paar teemat veel siia ÜHE postituse sisse suruda! :D
No nii raske on kuskilt otsast kommenteerima hakata. Pean vist blogis kohe eraldi postituse nendel teemadel tegema, aga kellel siis praegu, jõulude eelsel ajal, on aega sellistel teemadel mõtiskleda :)
Teleka kohta nii palju, et tänapäeval saab ka telekast tulevaid saateid nii pausile panna kui edasi tagasi kerida. Ei pea vahepeal üldse kööki võileiba tegema minema. Me vaid nii telekat vaatamegi, et vaid meile sobival ajal, vaid meile sobivaid saateid ja kõik reklaamid kerime edasi. No ja UK telekast tuleb ikka nii super saateid igast valdkonnast, et telekat kohe kindlasti kuidagi nüristavaks nimetada ei saa. Peab lihtsalt õiged valikud tegema nii endale kui lastele.
Arvutist ei meeldi mulle ühtegi saadet või filmi vaadata. Väsitab palju rohkem ja ei anna edasi sama elamust kui teleka ekraanilt vaadates.
Samas, Eestis elades jätaksin kindlasti teleka oma lapse päevakavast välja. Eriti need Kidzone ja teised lastele mõeldud kanalid.
Ma pole kuulnud, et Eestis saaks nii telekat vaadata, et saad saateid pausile panna ja reklaame edasi kerida… Äkki saabki, ei tea. See oleks tõesti suureks abiks.
Kõik sõltubki konkeetse pere telekavaatamise harjumustest. Mina ise oleks see, kes veaks telekavas huvitavatele saadetele ringid ümber ja klõpsutaks teleka käima vaid rangelt selleks ajaks. Aga valdavas enamikus peredest tundub telekas olevat taustamüra ning mängib kogu kodus olemise aja. Tean Abikaasa telekavaatamise harjumusi – lihtsalt istub ja klõpsib kanalilt kanalile, vaadates seda, mis parasjagu ette jääb ja natukegi huvi pakub.
Kindlasti leiab ka Eesti kanalitelt õpetlikke saateid, mille vaatamine oleks tervele perele puhas kasu ja nauding. Aga siinkohal tulebki mängu see, et need saated oleks kindlal kellaajal, mis tähendab, et peab planeerima, millal teleka ette istuda või siis peaks lindistama. Kuna ma tean, et need kindlad kellaajad on meie pere jaoks ahistavad JA enamasti vahitaks telekast selle olemasolul pigem mõttetut jama, siis pigem ärgu olgugi telekat ja kõike huvitavat-kasulikku saab soovi korral netist otsida-tõmmata-vaadata. See on siis meie pere jaoks toimiv lahendus.
Mul tõesti pole tegelikult teleka kui sellise vastu kõige vähematki. Lihtsalt ekraanid, nende ees veedetud aeg ja see, MIDA selle aja sees tarbitakse… Liiga palju aega, liiga palju kräppi. Enamasti. Kahjuks. Ja ma väga loodan, et need, kes tarbivad telekat mõistlikult, ei tunne ennast minu postitusest kuidagi puudutatuna.
Suurest ekraanist, kuhu arvutist filmid lasta, tunnen isegi puudust. See vast kunagi meie majapidamisse tekib. Kunagi, kui me rikkamad oleme :)
Ega ma ei tundnudki end puututuna, lihtsalt mainisin, et tänapäeval on teleka kasutamine muutunud ja on võimalus saateid oma äranägemise järgi vaadata.
Selline keritav ja pausitav live Tv teleka värk ilmus UKsse juba nii umbes 10 aastat tagasi. Laiemalt levinuks sai ehk viimase 5 või 4 aasta jooksul. Ma enam ei mäletagi millal meie seda kasutama hakkasime, aga ei kujutaks elu ilma selleta enam ettegi. Olen kuulnud, et Eestis on ka selle võimalus olemas, aga täpsemat infot kahjuks ei oma.
Ja see jutt ei ole üldse selleks siin, et sulle kuidagi telekat ‘pähe’ määrida :)
Mul lihtsalt oli alles hiljuti üks selline võimas ‘teleka’ elamus ühe Inglise lühisarja näol, et veel mitu päeva hiljem olen täiesti lummatud ja mingil määral liigutatud ning just juhtusin mõtlema, et UK kohta ei saa küll öelda, et telekast ei ole midagi asjaliku vaadata :)
Eestis saab vähemalt juba aasta aega telekat nii edasi kerida kui tagasi kerida ja pausile panna. Meil on kasutusel Elioni nuti tv, tellisime salvestuse funktsiooni ka 5 euro eest lisaks ja ma ei tea enam ammu, mida reklaamitakse :) Ühtegi saadet online ei vaadata meie peres enam ammu, kui siis ainult ETV ja ETV2 pealt. Ilma eraldi salvestama panemata on kõik saated 2 nädalat järelvaadatavad.Eraldi juurdetellitavad saated ei ole, nii et National Geografikut peab otse vaatama. Uue puldiga on need teenused ka nii lihtsasti tellitavad, lausa geniaalne toode. Ma imestan, et seda nii vähe teatakse ja kasutatakse aga arvatavasti ei julgeta reklaamitellijate pärast väga aktiivselt sellest rääkida. Kui mõelda misssugused suured rahad reklaamitellijad nende alla panevad ja mida mina siis 16X kiirusega edasi kerin, see ju puhas raiskamine. Ma vaatan nüüd telekat märksa vähem kui varem ja meil ei ole enam õhtuti seda juttu et läheks magama aga ma nii tahaks selle lõpu veel ära vaadata. Sama teenus peaks olemas olema ka Viasatil ja Starmanil, aga kuna ise ei kasuta, ei ole eriti kursis.
Ma ei lugenud teiste kommentaare peale Alice ja Sinu ja sellepärast vabandan kordamise pärast kui keegi juba on sellst siin kirjutanud.
Eestis on Starmanil ja Elionil see kordusTV stiilis asi, et mingeid asju salvestab ja säilitab vist mingi 8 päeva. Mu ema vaatab oma sarju niimoodi kordustv abil. Ühesõnaga on olemas :)
Alustuseks ütlen, et olen absoluutselt võhivõõras sinu blogi innukas lugeja juba viis-kuus aastat ja mulle meeldib, jäängi vist lugema, kuniks sul kirjutamiseks jaksu ja tahtmist on. Eriliselt mõnus on lugeda just neid pikki postitusi, seda enam, et sul on meeldiv kirjastiil.
Aga aasta-aastalt tundub mulle lugedes üha enam, et sa sead endale liialt raame milles püsida. Ja siis lõhud ise neid raame ja põed liialt selle üle.
Kõik need ökoteemad, tehnikateemad, tarbimisteemad… Mina ei ole öko ega ka mitte väga pingsalt tarbimist jälgiv, aga mõnikord ajab lausa imestama KUI palju suudavad tarbida teadlikud tarbijad ja kui palju energiat ja mõtteid selle peale kulub…
Ausalt, ma ei halvusta, vastupidi, lihtsalt vahel tekib su blogi lugedes tunne, et sa oled ülespoole liikuva eskalaatori peal ja tahad sealt maha. Ning selle asemel, et sõita üles ja siis trepist uuest alla minna sa lihtsalt jooksed närviliselt sellesama eskalaatori peal suunaga allapoole, ainult et tegelikult oled enamvähem ühe ja sama koha peal.
Tekib tunne, et püüdled mingisuguse enda etteseatud täiuse poole ja kui see ei juhtu, siis sa ei ole rahul. Ja seda on natukene kurb lugeda.
Su piirid tunduvad ülearu jäigad, aga võibolla ainult tunduvad, sest ma olen lugenud ka su blogi algusaastaid ja seal olid need piirid just vastupidi üsna lõdvad. Kontrast torkab silma.
Tõenäoliselt sa polegi tegelikult selline, see on lihtsalt minu kuvand su enda kirjapandust
Mis ma üldse tahtsin öelda oma arvatavasti mitte just meeldiva kommentaariga?
Vast seda, et sa tundud nii tore ja armas ja õigel teel olev, aga samas ka nii raamides ja väsinud.
Tahaks lausa kinkida sulle jõulude puhul suure paki, kus sees oleks peotäis mängulisust, ports vaba aega mullimänguks ilma süümekateta, näpuotsatäis “olemise talumatut kergust” ja kausitäis värskeid maasikaid su oma aiast. :)
Ja et nüüd natuke teemasse ka sisse minna, noh, telekas, arvuti, telefon ja lapsed…
Mina oma lastele erilisi piiranguid ei seadnud. Peaasi, et vajalikud asjad oleks tehtud ja et ei vaadataks vahetpidamata mingit suvalist mulinat. Aga siiski piisavalt palju, et ei tekiks muljet – keelatud vili on magus ja naabri õunad on magusamad. Praeguseks on mu lastest saanud pubekad, kelle jaoks need vidinad on sama tavapärased nagu külmkapp või veekeetja, kasutatakse vajadusel. Neil on oma telekas, mida mängitatakse oma soovi järgi. Ma sain alles esimese “Üksinda kodus” ajal teada, et nende digiboks oli suvel(!) hingusele läinud.
Nutitelefonid tulid ka ikka suuremas eas ja kokkulepe on selline, et ei elata telefon pihus. Noorem seda reeglit üritas vahepeal murda, aga siis hakkasin ma temaga suhtlema samas stiilis. Ehk, kui ta minu käest midagi küsis, siis ma vahtisin oma telefoni hoopis ja ühmasin, et “jajah”, “oota, ma vaatan selle ära”, “äää… mis sa ütlesidki…”, endal mul on vana mittenutikas juust üldsegi. :) Aga see mõjus.
Samas – mu sõbranna sama vanade laste puhul kasutati sama taktikat ja tema lapsed on totaalsed arvuti- ja televiisorisõltlased ning pole näha, et nad sellest vabaneda suudaksid. Nii et ühest mustrit pole.
Kuidas sa siis Elioni nutiTV-d ei tea :). Kõiki saateid ja filme saab hiljem ilma reklaamideta järgi vaadata. Populaarsematel on järelvaatamises kohe reklaamid välja lõigatud, muudel peab ise edasi kerima. Nüüd küll vist on juba Starmanil ka see võimalus ja võib-olla on veel variante aga Elion tuli esimesena. See on see kui telekat ei ole ja reklaame ei näe, ei tea mis Eestis toimub :) :)
Mina sain omale (laua)arvuti vist 10ndaks sünnipäevaks ja ei mäleta, et mul oleks väga probleeme olnud magama minemisega. Oskasin ise oma aega nii planeerida. Võib-olla ongi siit mul sulle (ja ka endale tulevikuks) nipp, et osta lastele (perre) lauaarvuti ja mitte läpakas. Seda nad ei saa omale voodisse kaasa võtta ja laua taga istuta ka ju väga kaua ei jõua. Privaatsuse koha pealt ootan sul vastust/postitust. Kas sinu meelest peaks jälgima mida lapsed ja noored arvutis teevad? Minul oli see esimene arvuti esimesest päevast peale minu toas ja keegi ei jälginud ja nuhkinud, mida ma seal tegin ja mulle meeldis see ja tahan ka oma lastele seda aga samas nüüd räägitakse nii palju sellest, et peab ikka jälgima. Ise kaldun vist sinna suunda, et alguses oleks arvuti nii, et mina ka näen, mida lapsed seal teevad (nt elutoas) aga samas arvutis ma history-st ei hakka luurama ja laste kasutajate paroole nõudma ei hakka. Minu jaoks on eriti imelik see kuidas USA lapsevanemad räägivad, et nad käivad kõik laste ja teismeliste kasutajad (Facebook jm) iga päev làbi ja loevad kõik kirjavahetused läbi. Nii ei ole ju lapsed üldse privaatsust, kuid samas ma saan ju aru, et nad tahavad lapsi kaitsta aga see ju liiga ekstreemne.
Ja ma just mõtlesin, et kui mu sünnipäeval vähegi külmetab, siis võiks uisutama minna. Plikat oleks juba tore õpetada ja Poiss saaks ka kindlasti hakkama, ma arvan :)
Meil oli pigem rahaprobleeme ehk ei jõutud osta uusimat tehnikat (telefonid või arvutid) Kui vanemad esimese lauaarvuti soetasid, siis alati oli paigas reegel nr. 1, kodutööd tehtud. Küll aga istuti peale seda vennaga vaheldumisi kakeldes, kelle tund aega täis sai, õhtu otsa arvutis. Õnneks jaksasid vanemad meid õigel ajal magama saata. Telefonid olid meil algelised, 3310 ja mis iganes. Mina enda klahvikat kasutasin ka siis kui teistel juba aastaid uuemad mudelid olid. Mind ei huvitanud need üldse, peaasi, et helistada sai kui tarvidust. Arvutist kasvasin mega kiiresti välja, sest suhtlesin sõpradega trennis või eraldi kohtudes. Teleka fänn olin pikka aega kuid nüüdseks olen täielikult arvamusel, et oma koju telekat ei tule. Just nimelt, kõik saated saab vaadata ka netis ja tegelikult, ma ei vaatagi mingeid saateid.
Meil olid tegelikult konkreetsed reeglid vennaga, vanemad suunasid ja panid neid reegleid paika. Kuigi me teinekord nutsime, et tahaks just nüüd arvutis olla, siis tüdinesime sellest üli kiiresti. Vend aeglasemalt, sest tema mängis oma sõjamänge kuid mina teen siiani arvutivabu perioode ning pean plaani sama teha ka telefoniga. Tehnika on minu jaoks täiesti OUT :D
Mina ootan väga seda õhkõrnalt lubatud postitust kooliminekuvalmidusest ja muust sellisest, millest siin korra juttu oli
Starmanil on juba üle 2 aasta ajamasina teenus. Kõiki saateid saab 2 nädalat järgi vaadata, ei pea midagi eraldi salvestama selleks. Vahel tõrgub aga ma muudmoodi naljalt telekat enam ei vaatagi. Lisaks võtan sõna laste tvst-nutist eemalehoidmise teemal. Minu sõbra lapsed kasvavad emaga, kes on sellised asjad ära keelanud. Meil olles on nad kleebitud teleka külge ja vaatavad seda valimatult. Seega ma usun, et kõiges võiks olla mingi mõistlikus, eriti kui hakatakse koolis käima ja rohkem ennast teistega võrdlema, inimene on siiski sotsiaalne loom. Totaalne keeld paneb tihti hoopis tahtma seda keelatut.
Juba eelnevalt mainiti, et Nuti tv võimaldab mugavalt vaadata soovitud saateid sobival ajal.
Suurelt ekraanilt on ikka mõnusam vaadata ja ilmselt on ka silmasõbralikum.
Praegu on su lapsed väikesed ja telefonidest ei hooli aga kooli minnes teadlikkus kasvab ja tehnka areneb veelgi. Kas oled valmis selleks, et sinu laps on klassis ainus nuputelefoni omanik?
Ära ilma-asjata praegu veel liig kindlaid lubadusi anna.
Lapsi sa võid veel kasvatada, aga täisealist meest enam mitte. Tema peab ikka ise teadma, millal ta peseb ja magama läheb.
Oot, kui Alice pidas silmas, et UK teles on võimalik saateid lindistada ja HILJEM järele vaadata, siis seda saab muidugi Eestis ka, seda ma tean, ega ma kastis ei ela. Aga seda saadet, mis parasjagu eetris on, pausile panna või reklaame edasi kerida? :) Mulle jäi mulje, et UK-s saab nii ka. SIIS oleks telekal minu jaoks pointi. Sest ma ikka hästi ei saa aru, MIKS ma peaksin maksma tele eest igakuiselt ja sättima neid lindistamise aegu, et hiljem järele vaadata, kui otse vaadates pean nagunii reklaame taluma ja ei saa igal hetkel pausile panna, et näiteks telefoniga rääkida, hiljem saab see-eest kõik huvitavad asjad nagunii otse netist kätte, paljuski täiesti seaduslikult :) No minu jaoks on see “kui on huvi, siis tõmban ja vaatan” palju mugavam, kui “lindistan igaks juhuks kõik huvitava üles ja siis vaatan, kui aega on (aga pean silmas pidama, et teeksin seda kaheksa päeva jooksul, sest hiljem enam ei saa)” :D Kunagi lindistasin oma lemmikuid sedaviisi videomaki taimeriga ja ei jõua ära tänada praegust mugavat elu, kus ma enam sellega mässama ei pea. Aga harjumused harjumusteks – nagu öeldud, meie peres pole telekat sellepärast, et me teame – sealt vaadataks liiga palju mõttetut kraami ja me veedaks sellele kulunud seda aega muul viisil mõnusamalt.
Üldistest piiridest… Vaadake, tõesti ongi nii – kui ma elan oma igapäevast elu mõnusalt ja mõtlemata, siis ma ei tule ju iga päev sellest siia rääkima – et näe, tänane päev möödus millegi puhul üle mõtlemata :D Siin ma tõstatan mingi teema ikka siis, kui ma selle üle parajasti ise pikemalt juurdlen. Eile näiteks juurdlesin sellepärast, et lugesin Epu “Elust kirju” raamatut ja see pani mõtted lippama.
Ausõna, te ärge muretsege, et ma siin iga päev üle mõtlen, selleks ma olen liiga mugav :) Elan oma elu täpselt nii hästi, kuidas oskan ja viitsin. Sest need põhilised reeglid, mis meil praegu paigas on, toimivad hetkel väga hästi.
See tähendab, toimivad laste jaoks… Enam-vähem ka minu jaoks. Aga ühe meie pereliikme arvutisõltuvus tekitab meie igapäevaelus probleeme ja võib-olla üritan siin alateadlikult hoopis neid lahendada :) Aga see on teema, millega me peame isekeskis hakkama saama ja kuna ma näen, et sel teemal pole võimalik eriti mingit nõu anda, siis ammugi ei hakka ma seda blogist küsima. “Küll kõik läheb hästi”, “Küllap te oma probleemid ära lahendate”, “Ei saa teiselt inimeselt liiga palju nõuda” ja “Tegelikult on ta ju super inimene” – seda kõike tean ma isegi :P
Siis tekibki lõpuks jälle küsimus, et mida ma üldse blogisse kirjutama peaks, et minu elust ÕIGE mulje jääks. Kõike ei kirjuta, sest mõned asjad on isiklikud. Igapäevaelust ei viitsi enamasti kirjutada, sest midagi põnevat ei toimu ja seda on mõnus niisama elada, mitte iga sammu kirja panna ja analüüsida – vahel mul on selline tuju, enamasti mitte. Aga kui mõni teema parasjagu mõttes mõlgub, mida tahaks pikemalt analüüsida ja mis tundub ometi olevat piisavalt põnev, et sellest kirjutada, siis jätan hoopis mulje, et ma 24/7 muud ei teegi, kui mõtlen üle, sean liigseid piire ja olen kogu aeg nagu orav rattas ja väsinud. No kui ma olen, siis ma ei peaks ju üldse mõtlemise ja kirjutamise peale aega raiskama :) Ja kui ma ei ole, aga sellise mulje jätan, siis vist pole kah mõtet kirjutada? :)
Starmani ajamasinaga saab panna vaadatava saate reaalajas pausile ja edasi vaadata sama koha pealt. Siis saab ka reklaame edasi kerida jne kuni jõuad jälle reaalaega.Kõik samad asjad mis uk-s. Minu teada on Stv-l ka mingi taoline asi. Piisaks nende kodulehtede külastamisest kogu info jaoks :)
Ma nüüd seda veel lisan, et ei arva, et sa üle mõtleksid, hoopiski mitte. Sa arutled ja vägagi nauditavas stiilis. Ja nagu ennist mainisin – tõenäoliselt sa oled päriselt hoopis vabam ja kindlasti teavad seda blogilugejad, kes sind isiklikult tunnevad. Mina ei tunne ja minu kuvand tekib sellest, mida loen. No kumab väsimus läbi, mis siis et see on arvatavasti kinni ainult minu lugemises.
Sa suur süda, see on sinu blogi ja peetud täpselt sinu reeglite järgi, nii peabki. Ära lihtsalt pane pahaks, et kommentaariumisse tuleb mingi Mella ja arvamust avaldab. Sinu blogi on järelikult hinge pugenud, muidu oleks ju kommentaariumis vaikus kah, :)
Ah, tegelikult mind niitis mingi kummaline viirus terveks reedeks jalust maha ja ehkki nädalavahetus on tervise poolest üsna ok olnud, ei ole jõudnud peaaegu mitte ühtki plaanitud asja ära teha… Mis on okei, sest ma suurima südamerahuga lükkan põrandapesu veel nädala edasi ja saadan sel aastal jõulukaardid virtuaalselt ning olen selle asemel maganud ja raamatut lugenud… Aga ilmselt selle paganama reede maha magamise tõttu (haiguse tõttu ainus valik, toona ei jõudnud isegi arvutis olla ega lugeda) ei saanud eile öösel und enne kui KELL VIIS HOMMIKUL ja selle tõttu on tänane päev ka uimane ja Abikaasaga ka tülitsesime jälle samal vanal teemal ja… Mõnikord lihtsalt on nii. Aga homme on jälle parem, ma ju tean :)
Nii, telekast juba koik raakisid. Ma siis raagin spordist :) Sul voib see spordipisik veel tulla – mina hakkasin jooksma 33selt ja kangi tostma 36selt. Enne seda kaisin 10+10km jalgrattaga tool ja koik. Siis aga hakkasid tuttavad umberringi halama, et selg valutab jamisveeliganes ja ma motlesin, et mina ei taha ka juba neid vanainimese muresid kulge saada ja nii see spordi tegemine alguse saigi. Nii et oota veel natuke, kes teab mis ‘hullustega’ sina varsti hakkama saad – magironimine on muuseas hea trenn ja sobib pikakoivalisele peenikesele inimesele :)
Tikker says:
14. December 2014 at 16:52
Oot, kui Alice pidas silmas, et UK teles on võimalik saateid lindistada ja HILJEM järele vaadata, siis seda saab muidugi Eestis ka, seda ma tean, ega ma kastis ei ela. Aga seda saadet, mis parasjagu eetris on, pausile panna või reklaame edasi kerida? :) Mulle jäi mulje, et UK-s saab nii ka. SIIS oleks telekal minu jaoks pointi. Sest ma ikka hästi ei saa aru, MIKS ma peaksin maksma tele eest igakuiselt ja sättima neid lindistamise aegu, et hiljem järele vaadata,
Saab pausi panna, ja siis edasi kerida, Eestis ka. Ei pea olema liitunud kellegagi ega maksma selle teenuse eest. Vaja on lihtsalt salvestatavat digiboksi ja mälupulka. Selle tavalise digiboksiga saab vaadata vabalevis olevaid kanaleid (ETV, ETV2, Kanal2, TV3, Tallinna TV), ja salvestada kõiki saateid. Salvestada saab kas otse või taimeriga ja siis hiljem järgi vaadata kasvõi aastapärast. Mida suurem mälupulk on seda rohkem saab faile mahub. Aga jah, ise tuleb ära kustutada pärast, kui oled ära vaadanud. Ei kao see saade ise kuhugi ära.
Minu jaoks on asendamatu võimalus. Võtan peale seda mida soovin ja vaatan siis kui soovin. Sellega tuleb arvestada, et kui kanalid pole oma saadetega graafikus, et salvestus tuleb panna umbes 10 min pikemaks, et lõpp puudu ei jääks.