Aasta ema, tõepoolest

Lastel olid jõulupeod. Plika oma algas pool neli. Meil olid Abikaasaga mõlemal kiired tööasjad ajada, nii et jõudsime millalgi enne nelja. Saali ei mahtunud, ukse peal kõõludes Plikat ei näinud – istus just selles seinas, kuhu pilk ei ulatunud. Lõpuks tantsu ajal nägin ja tõdesin – pidulik kleit sai hommikul kaasa, aga sukkpükse ei märganud panna, nii siis ilutsesidki punase kleidi all lillad sukkpüksid. Noh, oleks võinud hullemini minna… Kui oleks olnud näiteks roosad värviliste mummudega vms 😛

Tuka alt ei näe ta enam ammu välja ja mina pole suutnud kõigi nende kuude jooksul temaga juuksurisse minna. Sellepärast ma tuka kohe titest peast välja kasvatasingi 😛 Klambrid tal hetkel seda hästi kinni ei hoia, peavõru ta kanda ei taha, seega piilubki tuka alt nagu väike metslane. Enamikul teistel tüdrukutel olid peened patsid ja soengud, hoolega sätitud juuksed ja juuksekaunistused…

Kui jõuluvana Plikalt küsis, kas ta salmi loeb, oli vastus: ei. Normaalne ema oleks vist enne pidu lapsega läbi arutanud, mida jõuluvanale lugeda 😛 Nojah, normaalne ema oleks muidugi ka ENNE peo algust kohale jõudnud ja aidanud oma lapsel peoriided selga panna. Ja õiget värvi sukkpüksid kaasa võtnud 😛 Aga noh, Plika ise polnud sellest kuigivõrd häiritud ja miks mina siis peaks…

Ühesõnaga Plika peost nägin vaid teist poolt ja Plikat ennast praktiliselt üldse mitte. Poisi peo ajal saime kenasti istuma, aga sealt polnud ka vaade kuigi hea ja saalis oli vähe õhku, nii et uni tuli peale. Aasta ema, ma ütlen 😛

Aga lapsed ise jäid oma pidudega rahule ja see on ju peamine. Kommipakist neile õnneks pooled kommid ei maitsenud – kodus jagati kiirelt ära, mis sobis ühele, mis teisele, pooled kommid anti meile 😀

Rohkem mingeid pidusid (peale perekondadega koos istumise) vist sel aastal õnneks polegi – vanasti oli Abikaasa tööl jõulupidu, nüüd õnneks mitte. Ühesõnaga isegi hästi.

Viimane töö- ja lasteaianädal, siis kollektiivpuhkusele 🙂