Jan 042011
 

Paar päeva tagasi ärkasin ühel hommikul valusa kaenlaalusega – mõtlesin, et ju olen öösel kuidagi halvas asendis maganud, kui Poiss öösel tissi otsas on, siis on mul ju alati üks käsi tema pea ümber (kui te nüüd aru saate, mis ma öelda tahan – vähemalt emad teavad kindlasti, milline pikali imetamise asend on).

Mingi hetk katsudes avastasin kaenla alt munakese – eeldasin, et lümfisõlme turse, aga no muidugi ma olen vastutustundlik ja rääkisin sellest täna perearstile, kes katsus ja arvas, et pole häda, aga andis muidugi igaks juhuks saatekirja UH jaoks, et täpselt üle vaadata – järgmiseks teisipäevaks sain aja.

Hämming on aga hoopis sellest, et ema, kellele ma asjast ka rääkisin ja kellel on igaks elujuhtumiks targad raamatud, tõi mulle just Lise Bourbeau “Sinu keha räägib – armasta ennast!” – paksu raamatu, mis täis tähestiku järjekorras igasugu tervisehädasid ja nende metafüüsilisi põhjuseid. Otsisin siis üles lümfisõlmed (turse) ja lugesin, mis seal kirjutatakse:

Emotsionaalne tõkestus

Lümfisõlme turse või põletik räägib sellest, et inimene on liiga kaua midagi kahetsenud või tundnud viha, mille on vallandanud keegi või miski. Ta tahaks, et situatsioon areneks tema plaanide kohaselt, kuid ei suuda astuda kontakti inimesega, kellest see situatsioon sõltub. Ta blokeerib suhte temaga täpselt nii, nagu ta tõkestab lümfiringluse oma organismis. Selline hoiak mõtlemises ei lase realiseerida oma plaane. Ta ei hinda end enam ning tunneb, et on inimestega suheldes saamatu. Üles paistetatud nääre vasakus kaenlaaugus räägib sellest, et inimene alahindab end lapsevanemana, paremas kaenlaaugus – suhtes teiste inimestega (abikaasa, kolleeg)…

No ja täpselt nii on olnudki. Mul on olnud praktiliselt kogu Eestis elatud aja probleeme lapsevanemaks olemisega, mis on järjest süvenenud. Eks Abikaasaga on ka probleeme olnud, aga need kõik on ikkagi läbi lapsevanemaks olemise prisma.

Huvitav on ka see, et umbes-täpselt samal ajal, kui see turse tekkis, jõudsin mina lõpuks mingi läbimurdeni, mille tagajärjel ma suutsin oma mõtlemist kõvasti positiivsemaks muuta ja eile hommikust saati käitun esimest korda kuude jooksul täpselt nii, nagu olen kogu aeg tahtnud – nii, et kõigil on hea.

Keha on tark…

Dec 082010
 

Kuni Eestisse tagasi kolimiseni ei teadnud Plika multifilmidest praktiliselt midagi. Hea küll, pingviinimultikat vaatasime, kui tal küüsi lõikasime, aga see oli ka kõik.

Viie ema juures elatud kuuga (alates 1a7k) sai Plika aga telekaga liigagi hästi tuttavaks. Vanaisa kogu aeg vaatas midagi, näitas Plikale ka multikaid. Minul olid keerulised ajad, ei suutnud kogu aeg lapsele tähelepanu pöörata, seega läksin kergema vastupanu teed ja lasin tal teleka ees istuda.

Ma ei oska isegi arvata, kui kaua aega Plika iga päev teleka ees veetis… No mõni päev võis vabalt mitu tundi tulla.

Nüüd kolisime lõpuks omaette, rõõmustasin siiralt, et telekat enam majapidamises pole. Aga arvuti on ju ikka. Plika nõudis oma papagoid, meil oli vaja omi asju teha, hiljem see tohutu energiapuudus, seega on Plika praegugi kaugelt liiga kaua aega ekraani ees veetnud.

Ma tahaks sellele asjale nüüd range piiri peale panna, samas üle pingutamisel ei näe mõtet, st täielikku multikakeeldu pole mu meelest ka vaja. Surfasin natuke netis ringi ja vaatasin, alla kahesele ei soovitatud üldse telekat (no multikad arvutist ju pmst sama asi), kahene ei tohtinud mingi artikli kohaselt üle kahe tunni päevas vaadata, teised ei soovitanud üle poole tunni.

Täna ma ei teinud ühtki arvutit enne üldse lahtigi, kui mul lõpuks peale kella ühteteist aega hommikust süüa oli, see on minu hommikune arvutitund. Plika nõudis mitu korda papagoisid, aga ütlesin, et tulevad hiljem… Nii et multikaid on ta nüüd viimased 15 minutit vaadanud, kuni mina seda postitust kirjutan. Lubasin tal ühe 6-minutilise multika veel lõpuni vaadata ja ütlesin, et siis lähevad papagoid ära. Aga õhtupoole nõuab kindlasti jälle ja terve ülejäänud päeva teda arvutist eemal hoida oleks liiga raske.

Vähemalt sellega olen rahul, MIDA ta vaatab. Need papagoi ja Lolo-Pepe multikad on mu meelest armsad ja sobivad kahesele küll. Muumi samamoodi, seda vaatab küll harvemini. Ahjaa, Hippo & Dog on veel üks lemmik, no see, kus nad Lion Sleeps Tonight laulavad, pole nagu ka häda.

Aga jah, mis ajale peaks piirama? Kuna sõltuvus on paraku juba tekkinud, siis on piirid vajalikud, ise tegin endal elu raskemaks. Kaks tundi tundub liiga palju, pool tundi terve päeva peale armetult vähe :P Tunnike ehk ei tapa? 3×20 minutit päevas vms…

Aug 022010
 

…vähemalt minu meelest – lugesin just Bioneerist :) Selline üsna kokkuvõtlik, samas piisavalt detailne. Suudaks vaid ise rohkem selle järgi toimida!

Kommid, šokolaad ja kõikvõimalikud muud valmismaiustused (poekoogid jne) on Plika menüüs kindlasti pigem suur erand kui reegel. Samas jäätist sööb ta küll üsna palju ja täitsa tavalist – no noid väikeseid harvemini, peamiselt ostane suurt 1-5 l vaniljejäätist ja seda küll alati hinna, mitte koostise järgi. Mõtlen igatsusega jäätisemasinale – niisama ise teha lihtsalt ei viitsi, pole seda tüüpi, et nelja tunni jooksul iga poole tunni tagant mikserdamas käia (eks retsepte on erinevaid, aga põhimõte sama, seda konkreetset näidet lugesin lihtsalt just Kessu blogist – oh, kui ma ainult viitsiks ka nii usin olla ja nii palju ise teha). Ja noh, näiteks ise kooki tehes kasutan hetkel paraku täiesti tavalist valget suhkrut ja nisujahu… Parem muidugi, kui poekraam, samas selle parima ja kõige tervislikumani, mida ma nii kangesti taotlen, on veel pikk tee minna.

Muu toiduga on nii nagu on. Londonis oli kõik kindlasti palju läbimõeldum ja tervislikum – igasugu mahekraam oli seal lihtsalt nii kergesti kättesaadav ja mõistliku hinnaga. Eestis olime esimesed kaks kuud puhtalt selle toidu peal, mis ema juures koju toodi, nüüd viimastel nädalatel omaette ostame ja teeme küll ise süüa, aga ei ütleks et olukord eriti paremaks muutunud on, pigem vastupidi. Pole veel välja töötanud neid süsteeme, kust mida puhast ja tervislikku mõistliku raha eest saaks – turul ise käia ei viitsi, ökopoodidesse ka pea üldse ei satu, kokkuhoiurežiimist rääkimata. Lihtsalt ei jõua hetkel väga süveneda ja tegeleda – kui ilmad jahedamaks lähevad (st praegu juba on – loodan siiralt, et ka jäävad), poiss ära sündinud on ja omaette elu peale saame (oma elamine, oma reeglid, oma süsteemid, oma rutiin jne jne jne), siis läheb asi kindlasti paremaks. Loll on see, kes vabandust ei leia, eks :D

Hetkel sööb Plika kõige tavalisemat (enamjaolt poest, vähemal määral turult ostetud) toitu. Üritame küll võimalikult tervislikke valikuid teha, mina olen aga piisavalt roheliseks pööratud, et enamikku pealtnäha tervislikku poe- ja isegi turukraami põlastavalt ja eelarvamusega suhtuda. No näiteks jogurti ja kohupiimaga on veel isegi kerge – Pajumäe toodete ostmine konti ei murra, pigem on ainus probleem õigel ajal õigesse kohta sattumine, kahetsusväärselt tihti on ainus variant liiga viimase kuupäevaga kohupiimakarp või jogurtipott, mis sel juhul paraku ostmata jääb, sest ei suudaks nii kiiresti ära tarbida.

Aga noh, poeleib, poesai… Selveri lahtine pasteet on suur lemmik… Kõige tavalisem juust, küll kodumaine ja kindlasti mitte juustulaadne toode, aga siiski… Määrdejuuste sööb ka suhteliselt hea meelega. Keeduvorsti me ei osta, aga ega mul poesinkidegi suhtes (nojah, ja turul on tegelikult ju ka sama kraam) mingit tervislikkuse illusiooni pole. Ahjaa, miks ma alustasin võileivamaterjalist? Sest ilmselt tänu kuumadele ilmadele keeldus Plika otsustavalt hommikupudrust, mistõttu tema päev algab kas kamapallide ja jogurtiga või võileibadega nagu mul endal. Peabki uuesti pudrukommet juurutama hakkama, ilmad on ju nüüd normaalsemad.

Tomatit sööb Plika hea meelega, kurki ainult vahel, igasugu puuvilju ja marju pakume kogu aeg, aga kohati on ta väga valiv. Kõik värske kraam tuleb peamiselt turult – ja seda mitte tänu meile, vaid ema mehele, kes isegi omaette elu ajal käib siin vahel süüa tegemas. Emal soetas omale hiljuti peene masina, mis puhastab kõike värsket kraami osooni ehk aktiivse hapnikuga – väidetavalt puhastab see mingil määral ka kogu sellest keemiast, mida kasvatamisel kasutatakse. Olen üritanud netist uurida ja lugeda, kui tõsi see ilus jutt siis on ja kui puhtaks juurikad sellega saab – ei oskagi seisukohta võtta, tahaks siiralt uskuda, et saab. Ei olnud üldse mitte odav masin… Igatahes on see hetkel ainus lohutus värske mahekraami puudumisele. Eestimaine turult ostetud kraam on loodetavasti mitte väga hull variant, aga seal kõrval on muidugi ka kilode kaupa virsikuid ja muud taolist ;)

Sooja toitu teeme ise hetkel imeharva – ma pole kunagi olnud suurem söögitegija, saati siis nii kuumade ilmadega ja nii rasedana. Abikaasa sööb iga päev tööl korralikku lõunat, õhtul kodus tegemiseni ei jõua peaaegu kunagi – tema ei viitsi, mina ei hooli. Jällegi – kui poleks ema meest, kes on suur toidugurmaan, oleks seis hirmus kehv. Tänu temale saab Plika ikka iga päev sooja toitu, mis on valmistatud peamiselt turult ostetud kraamist – sest ehkki olen äärmiselt skeptiline, kui puhas seegi on, tundub see miskipärast ikka palju parem variant kui poest ostetu ;)

Nii et kui hetkel millegi üle üldse kurta julgen, siis kohati võiks need toidud veidi vähem rasvased olla. Muus osas aga täielik taeva kingitus. Plika on muidugi võrdlemisi valiv, aga no kartulit sööb ta ikka, kala meeldib väga ja seda ta sööb palju… Liha ja juurikaid vastavalt tujule… Ja nii edasi.

Joogiks on Plikal peamiselt piim ja vesi. Harvemini keefir ja mahl, ehkki viimase aja seedimise probleeme arvestades üritame nende (mahla puhul siis ploomimahla) osakaalu suurendada.

Oo, ideaalis kasvataks ja valmistaks kõike ise või ostaks ökopoest. Reaalis ei kasvata ise hetkel midagi ja enamik Eestis saada olevate ökotoodete hindadest paneb nutma. Hetkeolukorras kõige reaalsem variant tundub olevat leida usaldusväärsed väiketootjad ja -kasvatajad, kelle toodangul ei pruugi olla mahemärki (mis paraku Eesti oludes hinna reeglina lakke lööb), aga kelle puhul on teada, et kogu kraami (olgu see siis puu- või juurvili, liha- või piimatooted) kasvatamisel pole kasutatud keemiat, et elusolenditel on elamisväärsed tingimused… Hm, jah. Kui te selliseid Pärnu kontekstis teate, jagage aga kontakte.

No ja veidi pikemas perspektiivis loodan siiski, et hakkame ka ise jälle väikest viisi potipõllundusega tegelema.

Tegelikult polnud mul üldse plaanis nii pikalt jahuda, aga no minu puhul on see ju täiesti tavaline. Tahtsin lihtsalt öelda, et minu meelest asjalik artikkel, millest iga väikese lapsega vanem võiks ja peaks lähtuma. Ei miskit enamat :)

May 192010
 

…mille Epu blogist leidsin.

Viimane õpitund oli aga ühelt Viljandi waldorfkooli õpetajalt: ta ütles, et lastega ei peaks liiga tihedalt reisima, lastele on vaja aega igavuseks, rutiiniks, turvalisteks korduvateks rituaalideks, sest nende käigus saavad nad varasemad muljed läbi seedida. Sain järsku aru, et see ei käi mitte ainult laste, vaid ka täiskasvanute kohta.

Mulle meeldib reisida ja ringi asjatada, aga koju jõudes olen ma alati tänulik tuttava rutiini ja rahu eest. Minu meelest on elu kõige mõnusam just siis, kui rahulikult ja vaikselt elamise aega ning ringi möllamise, reisimise ja asjatamise aega on mõlemat piisavalt.

Väikeste lastega võiks rahulikku aega kindlasti rohkem olla – rutiin teeb head, huvitavaid asju saab ka seda hülgamata teha. Ja kui siis üks-kaks päeva nädalas rutiin paigast läheb (või terve nädal mõne kuu tagant, näiteks reisides), siis pole ka hullu :)

May 192010
 

Nelli imestas viimase postituse kommentaaris, et mind on tabanud riideostmise hullustus nüüd, teist last oodates, kui peaks ammu olema selge, kui vähe riideid pisikesele tegelikult vaja on ning kui kiiresti neist välja kasvab.

See on sihuke mõnus teema, millele isegi tihti mõelnud olen, seega kirjutan kohe eraldi postituse.

Nagu siin palju kordi maininud olen, siis Plikat oodates polnud ma absoluutselt titekraami ostmise lainel – ning mul on selle üle tõeliselt hea meel. Toona poleks mul olnud kõige vähematki aimu, millised riided mis vanuses lastele ning mis aastaajal kõige praktilisemad oleksid, milliseid mina eelistaksin mugavuse pärast kõige rohkem kasutada, mis suurust kui palju vaja läheb jne. Kui oleksin siis olnud nunnude pisikeste riiete üle ohhetav tüüpiline rase, oleksin raudselt ostnud kokku kottide kaupa mõttetut kraami, millest poolt poleks jõudnud ära kanda.

Nendest riietest, mis Plika oma esimese eluaasta jooksul kandis, olid minu ostetud ehk 5-10 asja, kõik kaltsukast või Primarkist, seega odavalt. Ülejäänud riided (sh kogu kallim kraam nagu soojad kombed jm) olid teistelt saadud – osad päriseks, paljud laenuks.

Laenuriideid hakkas vähemaks jääma aastase sünnipäeva lähenedes – Plika jõudis lihtsalt kasvult Kessu tüdrukule järele :) Londonisse kolides ei tahtnud nagunii ühtki laenatud asja kaasa võtta, kõik sai tagasi antud. Samuti olin saanud piisavalt õppetunde laenuriietega seonduvate ohtudega – ikka oli mure, ega heledamatele riietele mingeid püsivaid plekke ei jää või ega midagi kogemata liigselt ära ei trööpa. Seega mida edasi, seda enam laenasin vaid erksamaid või tumedamaid riideid, nendega oli natukenegi muretum.

Nii et ise ostsin Plikale esimese suurema portsu riideid alles siis, kui kolisime Londonisse, ta oli siis peaaegu aastane – ehk alates suurusest 74 (praegu, pool aastat hiljem, kannab peamiselt 74-80, kohati 86 suurust). eBay avastasin alles hiljem, kaltsukaid kui selliseid Londonis suuremat pole – charity shopid on, aga ma pole isegi vaatama jõudnud, kui heas valikus ja hinnas seal titeriided on. Niisiis sai kõik vajalik toona ostetud Primarkist – hea odav pood, suur valik, ilusad asjad. Kõik sai korraga kätte ja rahakott ei karjunud.

Nojaa, ja siis avastasin eBay. Esimene sõltuvuskuu oli sügisel, novembris vist. Ega ma meeletult ei kulutanud, ikka suhteliselt vajalikke ja odavamaid asju tellisin. Esimesed õppetunnid sain ka – fotol nähtud värvid ei pruukinud alati päris samad olla, suurused olid väga erinevad hoolimata sellest, mis sildil kirjas, vahel sai pakkumise hasardis liiale mindud… Igatahes ei jõudnud eriti palju kulutada, sest õige pea saime oma esimesed arved (elekter, küte jne) ning seega täie tõsidusega aru meie kitsast rahalisest seisust. Õnneks oli Plikale kõik vajalik ka olemas, seega unustasin igasugused poed ja oksjonid õige pikaks ajaks lihtsalt ära ning ei tundnud neist sugugi puudust.

Aga nüüd, kevadel, teise lapse ja Eestisse tagasi kolimise ootuses, avastasin taaskord eBay võlud. Rahaline seis on hetkel sutike parem – raisata ei või, küll aga on võimalust vajalikele asjadele mõistlikult kulutada. Veebruaris Eestis käies otsisin Tartust üles kõik Plikale väikseks jäänud riided, mis järgmisele lapsele alles hoitud said – tegin kõigest pilti, et selge ülevaade saada ja vajadusel puuduolevaid asju juurde muretseda, kuna siin on valik siiski tunduvalt laiem ning hinnad soodsamad.

Mulle ei meeldi asju ette osta, kui ma pole kindel, mida vaja läheb – ehk siis Plikale, sest tema puhul ma endiselt ei tea, millised riided tema kasvades ja järjest aktiivsemaks muutudes võiks kõige praktilisemad olla. Seega eriti ei ostagi – praegu täiendasin peamiselt suvegarderoobi, edaspidiseks on vaid mõned üksikud odavad ja ilusad asjad, nagu näiteks too punane jope, mille puhul olen kindel, et need kasutust leiavad.

Kõhuelanikuga on aga teine asi – Plikast on suhteliselt värsked kogemused, seega oskan enam-vähem ette aimata, mis suuruses kui palju ning mis sorti riideid vaja võiks minna, samamoodi oskan silmas pidada aastaaegade iseärasusi ja enda eelistusi.

No näiteks seda, et esimesed kuud, 50-56 suuruses riided, võiks olla võimalikult mugavad – sel ajal poiss nagunii suuremas osas magab. Minu eelistatuimad riietusvariandid selleks puhuks on kas lühikeste käistega body + tudukombe või pikkade käistega body ning kinniste jalaosadega sipukad. selliselt kombineeritavaid komplekte, et oleks piisavalt ning ei peaks päris iga päev pesu pesema, lisaks jakike, kombe, paar mütsi – ongi üldjoontes kõik.

2-3 kuusena, mida rohkem poiss üleval olema hakkab, eristuvad päeva- ja ööriided juba rohkem. No et päeval ikka inimese riided, öösel tudukombe, umbes nii. Kuni potitamiseni eelistan 100% bodysid, hiljem särke. Kodus olemiseks ja suvisel ajal väljas on kõige mugavamad õhemast pehmest riidest püksid, kui sokid enam jalas ei püsi, siis kodus selle asemel sukkpüksid. Veidi jahedamal ajal väljas olles on head paksemast riidest püksid, näiteks teksad – nendega hea maas roomata, ei lähe nii kergesti mustaks ega niiskeks.

No ja nii edasi… Need on minu isiklikud eelistused, teiste emade omad ei pruugi kattuda. Aga mina tean, millega mina harjunud olen, mis minu meelest praktiline on… Seega oskan valida.

Ja seekord ma tõesti eelistan enamiku riietest laenamise asemel ise osta. Et saaks valida just oma lemmikud, et ei peaks muretsema plekkide ja kulumise pärast. Eelistan 100% kasutatud asju, aga mõningate riiete puhul on uuena ostmine praktilisem. Praktilisuse ja välimuse kõrval on hind sama oluline faktor, kalleid asju ei raatsi lihtsalt osta, pole ju mingit mõtet. Uute asjade ostmisega olen võimalikult ettevaatlik, olgu nad siis odavad või ei. Kui kogemata liiga palju ostan ning hiljem ei kasuta, hakkab roheline südametunnistus piinama.

Kaltsukast ja eBayst ostetud asjadega aga seda muret pole – kasutatud asjade ostul on esikohal hind ja nunnufaktor, siis alles mõistlikkus. Tean, et kõik nunnud riided, mida poiss läbi kanda ei jõua, lähevad arvututele järgmistele ringidele – olgu siis meie järgmiste laste seljas, sõprade laste seljas, foorumis maha müües… Ma pole ostnud uusi asju ega tekitanud seega juurde nõudlust rohkema tootmise järele. Ma ei viska midagi ära enne, kui see on läbi kulunud või lootusetult plekiline. Seega on mu ökosüdametunnistus täiesti vait :D Õnneks on rahalised piirangud ja mõistlikkust ma siiski minetanud pole, seega meeletutes kogustes ebavajalikku kraami nagunii kokku ei osta. Kui Plika saab aga neli paari 16-krooniseid suvepükse, ehkki hakkama saaks ka kahega – miks mitte? Sellise raha eest võin südametunnistusepiinadest vaba vaheldust ja ostukirge endale lubada.

Eesti foorumites ma eriti tuulata ei viitsiks – saab küll odavamalt, kui poodidest, aga postikulu teeb asja enamasti liiga kalliks. Osta.ee-d ei anna eBayga võrrelda – pole kavatsust sinna kontot teha. Seega jäävad vaid kaltsukad – ja ennast tundes, ma ei viitsi neis väga tihti käia, eriti mitte kahe väikese lapsega. Niisiis kasutan praegu juhust ja täiendan poisi esimese aasta varusid, kuna tema puhul oskan osta. Plikale ostan vaid seda, mida lähemate kuude jooksul reaalselt vaja, tulevikuks väga vähe.

eBays on postikulu enamasti 50p-£3 kandis, vahel suisa tasuta, vahel rohkem. Reeglina saab odavamalt siis, kui ühe oksjoniga müüakse rohkem asju – näiteks kaks tudukombet või kolm paari sukkpükse, samuti ostes üksikuid asju ühelt müüjalt, siis saab postikulu pealt soodustust. eBay võlu seisneb selles, et kõik alghinnad on meeletult odavad, valik on meeletult suur… Veidike viitsimist otsida, veidike head õnne ning võib saada super asju super hinna eest.

Kui Eestis millegi järele reaalne vajadus tekib, saab alati kaltsukaid või foorumeid kammida. Kord-paar aastas käime kindlasti ka Londonis ning õekesel külas, seal saab siis ka vastavalt vajadusele varusid täiendada.

Enamikule naistest meeldib (riideid) osta, mina pean ennast selle koha pealt suhteliselt mõistlikuks ;) Esiteks käib mul kõik lainetena – vahel on ostuhoog peal, siis shoppan mõnuga, kolmveerand ajast on see minu jaoks aga tüütus kuubis ning hoian poodidest eemale. Teiseks on roheline mõtteviis minu elustiiliga juba ammu lootusetult läbi kasvanud – eelistan enamjaolt kasutatud asju uutele, hinda vaatan alati nagunii jne.

Jah, ma tean, et kõige ökom oleks ka kasutatud asju absoluutselt minimaalselt osta ja tarbida, aga minu jaoks on enda rahulolu rohelisest eluviisist tähtsam – minu eesmärgiks pole kunagi olnud hambad ristis tarbimist vähendada ja keskkonnasõbralikult elada, olles ise samal ajal rahulolematu, sellel poleks mitte mingit pointi. Oma südametunnistusega vastuolus elamine teeks mind samamoodi õnnetuks, seega väga keskkonnakahjulikke tegusid minu poolt nagunii oodata pole. Kasutatud odavate lasteriiete shoppamine on aga minu meelest täiesti kahjutu hobi – pigem rahuldan oma ajutisi ostuhooge lastele kui endale riideid ostes. Esiteks on titeriided tunduvalt odavamad, teiseks kulub neid paratamatult rohkem, sest lapsed kasvavad kiiresti, kolmandaks on neid lihtne järgmisele ringile saata, lapsi ikka sünnib.

Nii et mul on igati hea meel, et see ostuhullus tabas mind alles nüüd, mitte kaks aastat tagasi. Tagajärjed on tunduvamalt mõistlikumad, kui need toona olnud oleks :)

Apr 292010
 

Mina, kes ma nii hoolsalt kõigil uutel ilmakodanikel silma peal hoian, suutsin täiesti ära unustada, et ühel meie Londoni tuttaval on ka tähtaeg lähedal. Just nägin Orkutis pilte imearmsast poisipõnnist. Oeh… Elu on ikka ime :)

Nii jabur on meenutada, et veel veidi üle kahe aasta tagasi olin täielik lastevastane ja -vihkaja (sain oma rasedusest teada märtsis 2008), kellele sihuke asi absoluutselt korda ei läinud. Nii kiiresti võib nii palju muutuda! Ja ikka paremuse suunas!

Ühest küljest on tõsi, et väikeste lastega kahaneb maailm mõneks ajaks väga väikeseks ja üksluiseks, aga laiemas plaanis avardab emadus ikka nii tohutult silmaringi. Kõik need asjad, mida varem ei teadnud, mida varem ei saanudki kuidagi mõista…. Olen nüüd nii palju targem ja tolerantsem :)

Õekese põnnist sain täna emalt nii palju teada, et sündis eile veidi enne kella nelja päeval, oli 50 cm pikk nagu Plikagi omal ajal ning kaalus pool kilo rohkem – poiste värk, teadagi. Kuulu järgi saavat nad täna õhtul koju, siis ehk õnnestub MSNis pihta saada ja pilte norida. Ei jõua ära oodata! Sellistel puhkudel on ikka jube ikaldus, kui sõnumid läbi ei lähe, ei söanda kuidagi vastsündinuga haiglas olevaid inimesi ettehoiatamata telefonikõnedega tülitada. Mis muud, kui kasvatan oma olematuid kannatlikkuse geene :P

Dec 082009
 

No nii palju, et neile saaks asju seletada ja neilt asju küsida – nii, et nad ARU saaks.

Näiteks öelda, et istu nüüd rahulikult paigal, siis emme saab küüned ruttu ära lõigata, see ei ole valus ega midagi – kui sa just metsikult ei rabele, siis võid haiget saada küll.

Näiteks öelda, et tee nüüd suu lahti, hambad tuleb ära pesta. Seletada, et hambaharjaga tuleb mööda hambaid libistada, mitte seda närida. Et kui ei taha ise pesta, siis tehku vähemalt suu lahti ja lasku mul seda teha, mitte ärgu karjugu ja tirigu hambaharja enda kätte, et siis pasta mu hommikumantlile määrida ja hambaharja varre otsa närima hakata.

Näiteks küsida, miks ta ei söö. Kas see toit ei maitse või pole lihtsalt nälg? Ja kui ei maitse, siis mida selle asemel pakkuda võiks?

Sest ausalt öeldes mul on kopp suht ees. Lapsest, kes vingerdab ja karjub, kui ma üritan tal hambaid pesta või küüsi lõigata. Lapsest, kes ei võta kapsalisi enam suu sissegi, kui need just väikese või ja juustuga läbi segatud pole.

Aga muidu on ju lill. Harjutab viimased nädalad paari sammu kaupa käimist, täna tõusis esimest korda ise kükkis asendist püsti (hiljem küll jälle ainult toe najal, aga siiski). Lemmikmäng on selline, et mina istun põrandal, ajab ennast mu najal püsti, mina liigun veidi eemale, tema astub mõned sammud minu poole, potsatab istuli, naerab, ajab ennast uuesti püsti, mina liigun jälle eemale, tema astub jälle paar sammu, kukub ja naerab… Ja nii lõputult.

Käputada meeldib nii, et põlved pole maas ja jalad on sirged. Naera puruks!

Nov 062009
 

Daki kirjutas juba nädal aega tagasi üleslöömisest – teemast, mis oli mulle väga huvitav ja aktuaalne, pani kohe kaasa mõtlema ja tekitas tahtmise ise ka pikemalt sõna võtta. Ometigi ei jõudnud ma toona tegudeni, sest jäin lugema Merily Sequin Magazine moeblogi, millest ma varem mitte midagi ei teadnud, ja no ma lugesin seda ikka mitu päeva, algusest peale, sekka veel Briti blogi, mida ma juba mõnda aega väga hektiliselt jälgin, sest selle RSS on tuksis, ei saa readerisse lisada. Merily blogis on mul hetkel selle aasta juulikuu pooleli, no ma teen kõike hoogudena, tulid muud hood… Aargh, ma lähen jälle teemast välja, sellest ühest postitusest lihtsalt tuli nii palju mõtteid ja tegusid.

Ausalt öeldes tahaksin praegu hoopis magama minna, sest homme on pikk ja kiire päev ees, aga siis ma unustakski kogu selle teema jälle ei tea kui kauaks ära ja no ma ju TAHAN sellest kirjutada. Võtku see siis pealegi tund või kaks, olgu kell siis pealegi pool kaksteist :P Ega mul poleks see täna muidu üldse meelde tulnud, aga mõtlesin minna korra Daki ilusat sügisest blogikujundust imetlema ja siis natuke sirvisin hajameelselt allapoole ja lugesin kommentaare ja…

Ah, aga enne kui ma asja juurde asun, siis ma kõigepealt nurisen, et mis krt on lahti Briti blogi RSSiga – alguses ei saanud üldse lisada, oli feed not found vms, nüüd hiljuti seda aadressi lisades tuli readerisse hoopis mingi teine blogi. WTF? Nii ma siis käingi Britti lugemas siis, kui meelde tuleb (tuleb väga harva) ja ei pane teda trotsi pärast enne blogrolli, kui readerisse :D Kogu mu blogroll on nagunii readerist imporditud.

Nojaa, enivei, teine teema on tegelikult veel, mis mind tänu Merily ja Briti blogidele huvitama hakkas. Et tänapäeva teismeliste elu, milline see õige on? Mina olin omal ajal veel täielik nohik, st suudlesin esimest korda vist… Üheksandas klassis? Ja kaotasin süütuse 17-aastaselt. Paljud sõbrantsid muidugi sebisid juba ammu poistega, aga no seks oli vähemalt siis veel mitte nii päevakorras… Ikka 17+ mu meelest. Enamasti. Alkoholist keeldusin ka põhimõtteliselt, ei joonud tilkagi kuni sain 15, siis otsustasin, et aitab ja jõin ennast millenniumiaastavahetusel (uah, ma pidin googeldama, et õigekirja kontrollida) viinast Sprite’iga täis ja edaspidi juba nagu kõik noored – vahel kogemata nats liiga palju, aga üldiselt mõistlikult. Aga ka mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Ühiskond, olgem ausad, oli toona teistsugune – ei olnud nii arvutipõhist elu, ei olnud Rate’i ega Facebooki ega Orkutit :D Ei olnud Cosmot… Mina lugesin 16-aastaselt Stiinat ja Xpressi ja Meie Meelt (okei, need viimased kaks läksid vist enne hingusele, kui ma 16 sain), oma arvuti sain alles ülikoolis. Tänapäeval olevat Stiina vist kümneste lugemisvara ja 13-14-aastaste piibel on juba Cosmo? Cosmo on mu meelest üks maailma haigemaid ajakirju, aga no ma olen ka nii moevõõras inimene.

Ei, mul oli/on väga põnev Merily ja Briti blogisid lugeda. Nad kirjutavad hästi. mulle meeldivad inimesed, kellel on kõige kohta oma arvamus ja kes julgevad seda välja öelda, olemata sealjuures jõhkralt ebaviisakad. Hmm. Ma ei saa neist kummastki tegelikult üldse aru, sest ühest küljest on nad nagu täiesti täiskasvanud, vahel kumab siiski läbi seda ehtsat teismelisust (aga seda üldse mitte halvustaval moel). Aga no see pole ju tegelikult vist normaalne, kui teismelised kirjutavad niiviisi moest ja meikimisest ja kõrgetest kontsadest ja joodud mojitodest ja väljas söömisest ja… No seksist nood kaks (õnneks?) ei kirjuta. Ja tegelikult ma ju tean, et noored joovadki, ma jõin ka, minu meelest on see normaalne, kuniks osatakse piiri pidada…

Aga nad kirjutavad sellest kõigest nii, nagu peaksid kirjutama täiskasvanud, nad kõlavadki enamik ajast nagu täiskasvanud. Aga nad ju ei ole! Nad on alles 16-aastased. LIIGA täiskasvanulikud, see mulle pähe ei mahugi. Kas see ongi tänapäeva noorus? Et nii varakult saadakse täiskasvanuks? Nojaa, ühes hiljutises meilivahetuses oli mul just teemaks, et juba üheksa-aastasel neiul on klassivennad kannul ja… Ma olen tegelikult näinud sama vanasid juba ümbert kinni jalutamas – krt, mina mängisin siis nukkudega :D

Minnes veel rohkem teemast välja – nende blogide lugemine pani mind taaskord mõtlema selle peale, et kunagi on ka Plika teismeline ja siis peame meie Abikaasaga talle piire seadma. Ja mul pole ausalt öeldes õrna aimugi, kust maalt need piirid minema peaks, sest ühest küljest on vanemlikud kohustused ja seadused, teisest küljest on reaalsus ja ma mäletan veel liiga hästi oma teismeiga. Ühesõnaga praegu ma arvan veel küll, et kui ta tahab suitsu ja alkoholi ja kanepit proovida, siis tehku seda kodus (ja loodetavasti on siis mõistust nii palju peas, et saab aru, kui mõttetu on… Või nojah, alkoholiga on nats teine asi, see on ju minugi meelest mõistlikkuse piires mõttekas ja no ma ei näe isegi selles probleemi, kui alaealised natuke joovad – peaasi, et piiri peaks, eks… Ehkki SEADUS muidugi ei luba ja lapsevanem peaks ju seadust järgima). Ja kui tunneb tõesti, et on valmis, siis seksigu. Lubaks poisil ööseks jääda, kui vaja. Informeeriks lihtsalt teda kõigest vajalikust, ostaks kondoome või mis iganes. No et okei, kui sa TÕESTI usud, et oled valmis, okei siis, aga palun, ÄRA jää rasedaks ja kaitse ennast haiguste eest ja üldse. Esimene kord on mu meelest küll täiesti üle tähtsustatud – ses mõttes, et midagi ideaalset sealt ju nagunii ei tule, aga võiks siiski olla inimene, keda sa usaldad ja kellest sa hoolid, mitte mingi suvaline. Aga kui ta muidugi tuleb selle valmisoleku jutuga juba 12-aastaselt, siis ma panen ta küll luku taha, ausõna. Abikaasa lubas nagunii hakata kaikaga poisse laiali peksma :P Ahjaa, ja siis veel (seksika) riietumise (ja fotode) teema – seda ma olen vist ka korduvalt maininud, et ma võtaks sada korda traagilisemalt seda, kui mu plikast saaks blond ultrameigitud miniseelikus tibi, kui et ta tahaks igale poole auke teha, juuksed lillaks värvida ja musta korsetiga ringi käia. Aga üldiselt ma lubaks vist talle mõistlikkuse piires seda kõike, kuni ta just päris poolalasti pilte netti ei riputa ja vot neid jõledaid suuri auke ma ei lubaks ka kõrva venitama hakata, see on üks asi, millest ma lihtsalt aru ei saa – see on lihtsalt jõle! Tavalised augud tehku muidugi, minu poolest ka nabasse, ninna, kulmu ja keelde. Tätokaid lubaks, kui on hoolega läbi mõeldud. Niburõnga keelaks ära :D Oh, nüüd ma olengi juba teemaga täiesti metsas, üritan tagasi tüürida.

Ühesõnaga Merily ja Briti blogid on minu jaoks põnev pilguheit tänapäeva teismeliste minu jaoks nii arusaamatusse ja liiga täiskasvanulikku ellu. Nad kindlasti pole Eesti tüüpteismelised, aga ikkagi. Ja nad kirjutavad hästi – kui paljude teismeliste blogid panevad piinlikkusest punastama, siis nemad oma kirjutatut küll hiljem häbenema ei pea. Ses suhtes respect.

Ah, ma nüüd jõuan järgmise teemani – moeni. Mood on minu jaoks täiesti arusaamatu. Mulle lihtsalt ei jõua kohale, kuidas mingitele inimestele saab korda minna see, et mingi seltskond kuskil mõtleb välja, mis võiks järgmine hooaeg moes olla ja siis ostabki endale riideid ainult vastavalt sellele. Ja ei kanna neid enam, kui need enam moes pole. Jajaa, ma tean, nad ütlevad, et tõeline mood polegi ainult pimesi trendi järgimine, vaid oma stiili leidmine, vana ja uue oskuslik miksimine… Aga no ikkagi. Mood on mu meelest kallis ja mõttetu ja ma ei saa tõesti aru, miks ma peaks ennast sellest häirida laskma. Minu meelest on ainuõige viis valida endale riideid selle järgi, mis endale meeldib ja sobib. See kõik on muidugi natuke raske, kui eriti jõledad asjad juhtuvad moes olema ja siis on kõik poed neid täis :D

Ja kõrgmood on minu meelest eranditult inetu. Ja näiteks Merily blogis, kõik need vintage riided (jajaa, ma lõpuks googeldasin seda ja tegin endale 100% selgeks, mis see vintage siis täpselt on, et jah, vana, sellest ma sain aru, aga kustmaalt läheb piir vintage ja lihtsalt vana näru vahel :D ) ja muu, mis tänapäeval moes on – no minu meelest need ongi kõik hirmus koledad :D Tähendab, jällegi, ma ei saa tema enda kohta ühtki halba sõna öelda, minu meelest on ta väga ilus (ja ta ema oli ka :D ), on väga äge, et tal on nii kindel stiil ja nii edasi, lihtsalt mina sedasi riides ei käiks. Mood on üks imelik loom.

Aah. No äkki ma nüüd jõuan selleni, milleni ma alguses jõuda tahtsin. Rääkida sellest, kui palju mina ennast igapäevaselt üles löön ja kuidas see ajaga muutunud on. See on nimelt selline hirmus põnev teema, mille üle ma ikka vahepeal mõtisklen.

Ma olin kaheksanda klassini selline hall hiireke – prillide ja poisipeaga. Käisin riides, no käisin toonase moe järgi vist okeilt, suht tavaliselt. Aga siis mul sai kopp ette, kasvatasin juuksed pikaks, nurusin emalt läätsed välja ja hakkasin tibiks. Ikka nii, et 8 cm oli igapäevane ja mugav konts, 11 cm pidukonts, miniseelikuid kapp täis ja… Jalad olid mul ju ilusad ;) Siiani on, muidugi, need on parim osa minust, olen seda alati öelnud. No igatahes, siis ma hakkasin ka meikima ja sellest kõigest tulenevalt muidugi ka poistega sebima ja sellest tulenevalt natuke hiljem omakorda ka seksima ja nii edasi ;)

Aga siis keskkooli viimases klassis juhtus kogemata nii, et ma sattusin oma elu esimesse suhtesse. Punkariga :D No täiesti juhuslikult, olin sihuke paras tibi ja siis sõbranna sünnipäeval igavusest tõmbasin ühe tüübi nurka ja see asi arenes edasi ja nii ma siis olin temaga mingi neli kuud koos. Siis vajus ära, täiesti valutult. Tõeliselt tore aeg oli see igatahes. Ja vot temaga koos olles muutusin mugavaks – T-särgid, tennised, ma ühesõnaga hea meelega muutusin talle sarnasemaks, ju olin tibindusest selleks hetkeks ka suhteliselt küllastunud. Ahjaa, see aitas ka kaasa, et ma läksin millalgi 11. klassi lõpupoole nahaarsti juurde ja too keelas meikimise ära mingiks ajaks, hiljem ma enam lihtsalt ei viitsinudki, ainult pidudel.

See mugav stiil jätkus üldiselt läbi ülikooli kuni 2006. aasta suveni – teadagi, kuni Lepani :) Ma ise nimetasin seda stiili “mugav-aga-võimalikult-seksikas”. Mulle meeldisid ikkagi lühikesed seelikud ja nabapluusid ja muu taoline, lihtsalt kõrget kontsa enam kanda ei viitsinud ja üldse… Et oleks paljas ihu näha, aga mugav. Umbes nii :P

Ahjaa, mis meikimisse puutub, siis kaks lühikest perioodi oli pärast keskkooli veel, kui ma seda igapäevaselt harrastasin, tegelikult võiks selle isegi üheks sulandada – algas see siis, kui ma A-st lahku läksin ja lõppes siis, kui Lepast lahku läksin. Umbes nii.

Nojaa, igatahes, jätkates riietusega – siis tuli Lepp. Minu pungi-ajastu. See on ka täiesti tinglik nimetus, sest tegelikult olin ma lihtsalt hübriid kõigest alternatiivsest – pungist, gootist ja jumal teab millest. Käisin peamiselt mustas, musta-punase ja must-valge kombinatsioonid sinna juurde. Tanksaapad keset suve ja võrksukad ja… Lipsumaania sai siis suure hoo sisse… Harja lõikasin vahepeal… Aga ma ei olnud hingega punkar ega hingega goot, ma lihtsalt miksisin alternatiivsete stiilide enda jaoks sümpaatseid osi, seda nii riietuses kui eluviisis.

Siis me läksime Lepaga lahku, mul sai Eesti elust kopp ette ja kolisin Londonisse. Alguses olin siin ikka väga punk, aga pikkamisi hakkas vana stiil tagasi hiilima – must ja punane on siiani mu lemmikuim värvikombinatsioon, ma jumaldan endiselt võrksukki ja lipse, aga sellega põimus taas läbi see mugav-aga-võimalikult-seksikas stiil. Sedapuhku küll väheke teistsugune, sest vanusega olid mugavus ja aru pähe tulemine oma töö teinud – seelikud on nüüd põlvini ja pluusid kinnisemad, naba ei taha ka enam üldse näidata. Aga ikka kehasse ja ilusad-seksikad… Ja mugavad. Ehkki mõnikord võib ilu nimel natuke ohvreid tuua. Erksad värvid, mida keskkooli ja ülikooli ajal jumaldasin ning mille vahepeal täiesti musta vastu vahetasin, on järjest enam tagasi hiilinud – üleni musta ma enam kanda ei armasta, ainult värvidega koos. Nagu vanasti.

Nii et jah – põhimõtteliselt on mul olnud tibiperiood ja pungiperiood, sinna vahele selliseid igavamaid perioode – igaühest on mingi mõjutus jäänud. Ma olen ennast alati lasknud palju mõjutada ka hetke kaaslastest, sest mul ongi riietuses väga lai ja paindlik maitse, nii et ma hea meelega kohandasin ennast selle inimese stiiliga, kellega parajasti koos olin. Ma ei kaotanud iseennast kunagi võõra stiili sisse ära, ma kohandasin oma stiili rõõmsalt ja vastavalt, nagu parasjagu hea tundus.

Nojaa, ja siis ma jäin lapsega koju. Ja siinkohal ma pean kohe kopeerima Pirtsu kommentaari Daki postituse alt, sest see on lihtsalt nii tabav ja hea:

mina olin selline sättija tüüp varem. no ütleme, et täpselt 7 kuud tagasi :P. mu väärtushinnangud muutusid (andke nüüd andeks.. ma olen koduperenaine, eksole) siis, kui sünnitama läksin :D nimelt oli mul nii valus olla, et mul oli korraga täiesti ükskõik, mis mul seljas on. ühesõnaga… ma läksin sünnitama punastes marati dressides (nendel oli kumm ära võetud, sest muidu poleks need jalga mahtunud. nöör hoidis kinni :D).. seal otsas olid mingid poolenisti talvesaabaste moodi asjad. paljas mõte teksade jalga ajamisest tegi mulle valu. selles asjas vist kõik muutuski.. kogu selle protsessi käigus.

ja noh, nii ta on läinud. igapäevaselt meikida pole enam vaja (see on ebapraktiline, sest vihm ajab kõik laiali). juuksed on kogu aeg patsis ( alternatiiv oleks lasta juuksed ükshaaval peast ära kiskuda). riided – mugavad, soojad ja veekindlad.

vb kunagi tuleb see sättimine tagasi. naised tahavad ju ennast ikka kenasti tunda. aga väärtused on muutunud küll. ma ei häbene olla ilma meigita ja mugavates riietes.

See juuste peast kiskumise asi pani mind kõva häälega naerma – no tõesti on nii, on! Kui oled kogu aeg koos lapsega, loeb mugavus. Juuksed on kinni, et ta neid ei kisuks. Nabarõnga võtsin välja, sest see hoidis pärast sünnitust viltu ja no Plika hakkas seda kiskuma. Ninarõngas võib varsti sama teed minna, sest mul on suht kopp ees sellest, kuidas Plika seda… Jajah, kisub ;) Kõrvarõngastest ma väljas käies igal juhul ei loobu, aga kui Plika siis süles on, kisub ka neid :D

Kui ma Eestis terve aasta poodide ja riiete vastu mitte mingisugust huvi ei tundnud ning suurepäraselt kapis leiduvaga hakkama sain, siis London on mulle mõjunud ja nüüd tahan, nagu te kõik ka väga hästi teate, ainult shopata. Olen juba nii mõndagi ostnud ja tunnen, et hirmpalju asju on veel vaja. Eks ma tasapisi soetan juurde, vastavalt rahalistele võimalustele.

Miks ma olen üldse suhteliselt tihti kogu selle üleslöömise ja üldise stiili teemal mõelnud – ma olen nimelt viimase aasta jooksul pidevalt tundnud, et ma käin igavalt riides, et mul on nii igav stiil, et ma näen nii ahastamapanevalt tavaline välja. Mitte isegi kole, oh ei, täitsa normaalne, aga nii TAVALINE. No teadagi, lapsega kodus istumine ja mugavus. Aga hing ikka vahel mässab ja ihkab olla ebatavaline, omapärane, nutab taga noid võrksukkade ja lipsude aegu. Praegu pole sellistes riietes lihtsalt eriti kuskile minna!

Üldiselt on mu ideaalne stiil väga eklektiline ja segu erinevatest stiilidest. Pungi- ja gootivärk ning kõik muu alternatiivne on endiselt väga südamelähedased, aga tanksaapaid keset suve enam ei kannaks ja üldse – seda kõike mõistlikkuse piires, tavalisemate asjadega sobitatult. Väga pungisena pole enam eriti kuskil käia, elu on lihtsalt teistsugune. Aga võrksukad, tanksaapad, lipsud, korsetid – mõnikord vägagi kohased. Kahjuks küll hetkel liiga harva.

Värvid – erksad ja säravad. Lemmik kahtlemata punane, sellest edasi türkiissinine ja fuksiaroosa, siis kaitseroheline. Aga lilla meeldib jälle ja muudki rohelised ja… Neutraalsetest toonidest, mida erksavärvilistega koos kanda, on tugevas ülekaalus must, mõningal määral leidub ka beežikat-hallikat (seda viimast siis eelkõige vabaajapükste näol). Värvid, mida te minu seljast kunagi ei leia, on hall, pruun ja oranž. Kollane meeldib väga, aga jah, mitte enda seljas :D Valget kannan vahel erksate värvidega, aga siiski väga vähe – see on minu jaoks liiga ebapraktiline, määrdub kiiresti… Ja teeb mu kahvatuks.

Seelikuid (ja võrksukki, teadagi) ma jumaldan – võiksin neid endale lõputult kokku osta. Just selliseid mõnusaid, põlvini pikkuses. Või siis ka jaburas poolde säärde pikkuses – teate küll, need, mis täpselt põlve ja jalalaba vahel lõppevad. Maani seelikud meeldivad mulle teoorias väga, aga reaalis on neid esiteks minu pikkusele väga raske leida ja teiseks pole ikkagi väga minulik, jäävad kappi seisma.

Pluuse eelistan kinnisema kaelusega, väga suur dekoltee enam ei meeldi. Välja arvatud muidugi siis, kui ma rase olen, siis tuleb ikka mõnuga ilusat rinnapartiid näidata. Naba peab kindlasti kaetud olema – ei meeldi enam paljast ihu välgutada, edevat rõngast enam ka nagunii pole.

Pükse kannan ka meelsasti, ehkki ei suuda hetkel endale sobivat stiili valida. Alt laienevatest on kopp ees, sirge säärega on kohati veidrad, skinny lõiget olen nüüd kandnud, aga see on nii ümber, et kogu aeg ei viitsi, muutub ebamugavaks.

Ehetest jumaldan kõrvarõngaid – suuri, värvilisi, igasuguseid. Need pean välja minnes alati kõrva panema, muidu on tühi tunne. Muudest ehetest on suva – kaelakeedega ma näiteks eriti ei suhestu, tihti jäävad seisma. Samas mõned suured pärlid ja muud taolised on saanud lemmikuteks, mida kannan kogu aeg – leiaks selliseid vaid rohkem. Tihti on probleem ka selles, et ma ei suuda oma väljakutsuvate kõrvarõngaste juurde sobivat kaelaehet leida ja jätan siis üldse panemata. Sõrmuseid on kaks – kihla- ja abielusõrmus. Rohkem ei taha, sellega on lihtne :) Pisikesi tagasihoidlikke väärismetallist ehteid muid ei kanna, ikka suuri ja värvilisi, puust või plastmassist.

Meiki ei tee praktiliselt kunagi. Mingist vanast x-ajast on tarbeid alles jäänud, aga pole juba aastaid midagi ostnud. Viimati olin meigitud teadagi pulmas – siis tegi Kats mind ilusaks. Enne seda… Eelmine suvi Abikaasa õe pulmas? Siis lasin kosmeetikul teha. Üldiselt on nii, et kuna ma ise nagunii teha ei oska, siis väga tähtsaks sündmuseks lasen profil teha, vähemtähtsamatel sündmustel panen ainult puudrit ja huuleläiget, igapäevaelus ei kasuta midagi. Isegi näonahka ei puhasta igapäevaselt – ainult siis, kui duši all käin, st 2-3 päeva tagant. Talvisel ajal olen sunnitud kreemitama, suvel ei tee sedagi. Kulmud on mul õnneks tumedad ja ripsmetega pole ka hullu, näonahk on üldjoontes ka okei (lähedalt peeglis uurides muidugi leian igasuguseid asju, aga teised ei pane tähele) – nii et ilma meigita kedagi ära ei ehmata.

Juukseid kasvatan, 90% ajast kannan kinni. Mingeid juuksehooldusvahendeid peale šampooni ei kasuta. Pole vaja ka – on niigi terved ja ilusad. Föönitan ainult vajadusel (tihti ei viitsi), kammin ka siis, kui viitsimist on – enamasti ikka pärast pesu niisked juuksed korra kammin läbi, aga vahel ei tule meelde ja pole ka vahet. Pikkadest juustest on ausalt öelda täielik kopp juba ees. Ma ei viitsi nendega nagunii midagi teha, lokke või nii, see oleks liiga suur jamamine, ilma põhjuseta (mõni olulisem sündmus) ei viitsi ette võtta. Pulksirgelt on lihtsalt mõttetud sorakad, lühike soeng on iga kell ilusam ja mugavam. Aga eks ma Abikaasa rõõmuks ikka veel mõnda aega kasvatan, sest siinmaal ma parem ei üritagi endale juuksurit otsida ja kui ma ka Eestis käies ilusa lühikese soengu lõikaks, siis seda tuleks ju iga paari kuu tagant uuendada, et ilus püsiks, nii et nagunii kasvaks jälle välja… Las siis olla.

Ideaalis ma leiaks omale sellise töö, kus tuleb ainult paar korda nädalas kohal käia ja saaks ülejäänud aja kodust töötada. Siis saaks piisavalt rahuldada seda üleslöömise, ilus olemise ja naiselikkuse vajadust ning ülejäänud aja olla mugav. Ideaalne garderoob oleks segu naiselikust, seksikast, mugavast, pungilikust… Oh jah.

Ahjaa, üks teema veel – kodus riides käimine. Mina olen eluaeg olnud seda meelt, et kodus peab ka ilusti riides käima. Mugavalt, jaa, seda kindlasti, aga on täiesti võimalik olla ühtaegu ilus. Lohvakas T-särk ja vanad dressipüksid pole ju ainsad mugavad riietusesemed! Ma tunnen ennast suisa halvasti, kui pean pikemat aega koledates riietes olema. Mu koduriided pole kindlasti mingid überseksikad, need on… Nojah, praktilised ja mugavad. Üldiselt pidevalt suht samad, väikeste varieeringutega. Liibuv t-särk, mugav värviline jakk (no see Camdeni dressikas, mis ma kevadel esimesena ostsin), mugavad teksad. Särke ja teksasid on mõlemat paar tükki – ühed pesus, teised seljas. Tegelikult mulle ka ei meeldi väga teksadega kodus käia, aga nüüd Londonisse kolides jätsin vabaajapüksid Eestisse maha ja kui uusi teksasid ostsin, siis vanemad paarid moondusidki märkamatult kodupüksteks. Õnneks need on sellise laiema lõikega, pole häda. Minu meelest kõige paremad koduriided ongi sellised, millega sa oled varem väljas käinud, aga mis lõpuks natuke kuluvad ja millest sa ära tüdined, nii et uued ja paremad asemele ostad… Aga need vanad on siiski piisavalt nunnud ja mugavad, et kodus edasi kanda. Ja need täitsa vanad koduriided lähevad siis kas ära viskamisele/andmisele või remondi- ja aiatööriieteks.

Okei. Verbaalne kõhulahtisus, indeed. See on mu kaheksas postitus täna. Tegelikult tuleb sellele küll uus kuupäev, aga põhimõte on sama, eks. Jube pikk ja laialivalguv tekst sai, aga vähemalt kõik mõtted said vist kirja. Ma küll ei tea, kas teie ka lõpuni lugeda viitsisite või jäite vahepeal magama :D

Kell on pool kaks. Kirjutasingi kaks tundi. Nüüd kähku tuttu.

Sep 072009
 

Birx uuris riidemähkmete kohta, teen siis kohe eraldi postituse, äkki keegi saab veel targemaks.

Ma tegelikult väga pikalt ei hakka heietama – teooriat saab foorumitest küllaga, näiteks siit, googeldades leiab kindlasti veel hirmpalju infot.

Toodete kohta – hirmsuur valik on näiteks Loodusperes – kui kohale minna, siis müüjad oskavad kindlasti ka kõike soovitada ja seletada, nad on seal väga jutukad ja abivalmid ning tunnevad oma kaupa. Bambino Mio tooteid müüakse näiteks Beebicenteris (Tartu Kaubamaja kolmandal korrusel on Taevakarva Kutsu).

Ise kasutan põhiliselt Bambino Mio mähkmepükse, sest need on pissikindlad ja sellisest materjalist, mis ei lähe seest niiskeks.

Mähkmepükse õmblevad ka kaks toredat Tartu neiut Elen ja Anni (pilte näeb ja tellimiseks kontakti saab siit) – nendelt on mul ostetud kaks paari, ühed puuvillased, teised kiletöötlusega. Näevad hirmus vahvad välja, aga kuna on seest tavalise riidega, mis läheb niiskeks ning isegi kiletöötlusega püksid võivad natuke läbi anda, kasutan neid peamiselt varupükstena – ei viitsi lihtsalt nii palju pesta. Hinnad olid neil suvel 105-150 kr, olenevalt pükste materjalist (mida niiskuskindlamad, seda kallimad). Plussiks on kahtlemata see, et mida naturaalsem materjal, seda mõnusam ja tervislikum lapse pepule.

Sisudest on minu lemmikud õhukesest mähkmeriidest tehtud mähkmed – mul on mingisugused Lõunakeskusest ostetud vist Poola päritolu valged mähkmed, 15 kr/tk (Maiden, kas sa mäletad, kust poest need pärit on?) ja Eleni-Anni õmmeldud kollased karukestega mähkmed, vist oli 10 kr/tk. Kuivavad kiiresti, samas ei kaota liigselt kuju nagu tavalised kahekordsed marlid. Kirju mähkme pealt ei paista plekid ka välja, neid vahel ikka jääb – sapiseep on küll suureks abiks, aga alati ei õnnestu 100% puhtaks saada.

Ema õmbles mulle tavalisest apteegimarlist ka kümme mähet, aga see äärte õmblemine olevat paras nokitsemine ja need võtavad liiga kergesti liiga suvalist kuju. Kuivavad muidugi hirmkiiresti (tuule käes praktiliselt minutitega).

Bambino Mio originaalmähkmed imavad hästi ja neid on kergem voltida, aga kuivavad kauem ja on kallimad.

Flanellmähkmeid pole õnnestunud proovida. Elen ja Anni õmblevad neid ka (vist 20 kr/tk), aga kui ma ostmas käisin, polnud ühtki hetkel olemas. Peaks igal juhul veel paremini imama.

Ma rohkem ei kirjuta, foorumis olid nagunii kõik tarkused olemas :) Igal juhul – kui ostmiseks läheb, siis proovige erinevaid ja vaadake, mis kõige paremini sobib. Ja võimalusel eelistage ikka eestimaist! ;)

Sep 032009
 

Sattusin lugema ühe blogi üht sissekannet, kus arutleti selle üle, millal ja milliseid piimatooteid väikesele lapsele anda võib. Selle blogi peategelane on Plikast umbes kolm kuud vanem ja kuna meid ootavad varsti samad küsimused ees, mõtlesin ka seda teemat natukene lahata.

Plika saab hetkel tissi õhtul enne tuttu jäämist, soovi korral öösel (tavaliselt ühe korra soovib ja mulle on tunduvalt mugavam seda soovi täita, kui üritada teda võõrutada, ehkki ma olen kindel, et ta ei söö öösel nälja vaid harjumuse pärast. kuni see mind ei häiri, söögu aga) ja varahommikul, kuni ma ei viitsi tõusta. Päeval saab ainult siis, kui mul on vaja teda kodus lõunaunne saada või siis eripuhkudel nagu näiteks täna pärast vereproovi-katsumust, haiguse ajal jne.

Muid piimatooteid ei saa ta hetkel rohkem, kui hommikusest pudrust, mida keedan tavalise piima ja veega pooleks. Mõned korrad olen talle natuke Pajumäe kohupiima andnud, Kessu juures jõi ükskord hea isuga keefirist ja banaanist tehtud smuutit, ükskord sai mu jäätist nokaotsast maitsta, aga see on üldjoontes kõik (kui ma nüüd midagi ei unustanud).

Muudest toitudest sööb ta erinevaid juurviljapüreesid natukese mahehakklihaga (aga see ununeb vahel lisamata – eks homme saame teada, kuidas vere rauasisaldusega lood on) ja puuvilju. Ja leiba ja kamapalle :) Ka vist üldjoontes kõik.

Toitumisalased raamatud, mida ma ka ikka natuke tudeerinud olen, soovitavad, et laps peaks kuni aastaseks saamiseni pärast iga toidukorda ka rinnapiima või RPA-d saama. Mina vilistan sellise jutu peale. Ma tõesti usun, et Plika saab rinnapiima piisavalt ning harjutan teda teadlikult rohkem “päris” toidu peale – nii on mul endal päeva jooksul rohkem vabadust. Rinda anda kavatsen talle samas seni, kuni tal endal huvi on – õhtuti ja öösiti oleme ju nagunii koos.

RPA-d Plika saama ei hakka – see on üks, mis on kindel. Kui ta peaks just hommepäev tissist loobuma, siis ma ehk natuke kaaluks… Aga kui näiteks aastasena lõpetab, siis minugi poolest – ma ei usu, et ma peaks talle sel juhul enam väga RPA-d toppima. Ja nagu öeldud – minu poolest võib ta ka kaheaastaseni tissi saada.

Keefiri ja maitsestamata jogurtiga võiks teda tegelikult juba praegu harjutama hakata, ma pole lihtsalt veel vaevunud, kuna need on tooted, mida ise eriti ei tarbi ja seega kodus olemas pole. Paar korda olen spetsiaalselt Plika jaoks ostnud, aga ta ei tundnud eriti huvi ja olime sunnitud ise ära sööma ;)

Ülejäänud piimatooteid hakkan talle aktiivsemalt pakkuma siis, kui ta saab aastaseks – siis läheb ta nagunii vaikselt kodutoidule üle. Lehmapiima saab ka siis – me Mehega oleme mõlemad piimasõltlased, ei usu, et see meie lapsele midagi halba teeb. Kui millestki peaks allergia tekkima, siis on see ju kohe näha ja saab menüüd edaspidi vastavalt vajadusele muuta.

Lutipudeliga (Tommy Tippee oma, see tissikujulise lutiga, mille imemiseks tuleb rohkem vaeva näha) oli Plika kokkupuude nii suur, et kui ma tema esimesel kuuel elukuul väljas joomas käisin (aga sellises koguses alkoholi, et see tissitamist segaks, tarbisin ma suhteliselt harva), sai ta sealt eelnevalt valmis pumbatud rinnapiima, hiljem paar-kolm korda RPA-d (kui ma enam pumbata ei viitsinud ja rohkem juua tahtsin – aga kui ta jaanipäeva paiku RPA-st lihtsalt keeldus, siis ma rohkem enam ei proovinudki) ja suvel nii kaua vett, kuni nokaga tassi omaks võttis.

Nüüd joob toidu kõrvale ilusasti nokaga tassist iseseisvalt vett, väljas olles ka tavalisest pudelist või tassist/klaasist. Lutipudeli keetsin läbi ja pakkisin ära – järgmist pudilast ootama. Plikal seda enam vaja ei lähe :) Millalgi hakkan teda ilmselt rohkem tavalise tassiga harjutama, aga eks me näe, millal täpselt.

Kokkuvõtteks nõustuksin ühe ülalmainitud sissekande kommenteerijaga: kui üks soovitab nii ja teine naa, siis usalda OMA sisetunnet. Sina tead kõige paremini, mis sinu lapsele hea on :)