Dec 132011
 

Plika käis lasteaias üle-eelmise nädala neli esimest päeva (reede jäi puhkepäevaks) ja eelmise nädala esmaspäeval – siis läks väike köha suuremaks ja otsustasime ta mõneks ajaks koju jätta.

Nüüdseks on köha-nohu juba taandumas ja kasvatajaga arutades ütles too ka, et muidugi too. Ma siis täna viisin.

Eelnevad päevad oli korduv probleem see, et Plika oli rühmas rõõmus ja mängis rahulikult, aga kui oli kuskile minek – laulutundi, õue või halvema ilmaga teise saali jooksma, siis oli kohe nutt lahti ja ei tahtnud. Mõtlesin, et äkki sellepärast, kuna meie Abikaasaga olime temaga ainult rühmas, aga mujal mitte. Et kui ma temaga nood teised kohad ka läbi käin, siis ehk edaspidi pole enam jama.

Sai tänaseks ilusti emaga kokku lepitud, et ta hoiab Poissi, nii et mina saan Plika lasteaeda viia – mõtlesin rühmaruumis olemise ajal riietusruumis raamatut lugeda ja mujal kaasas käia.

Ema helistas hommikul kell seitse, et tal on palavik, ei saa tulla. Saime kombineeritud, et alguses tuli Poisi juurde ema mees ja siis Abikaasa ema. Viisin Plika lasteaeda – tee peal oli igati rõõmus, rühma jooksis ka naeru ja heameelega. Hommikuputru sõi vaid paar lusikatäit, siis läks mängima. Jälgisin teda natuke, huvi mu vastu ei tuntud – ütlesin, et lähen eesruumi oma asju tegema. Kümme minutit ehk sain raamatut lugeda, siis kuulsin Plika nuttu. Läksin tagasi ja rahustasin ta maha, mängis edasi… Korra küsisin, kas võin nüüd oma asju tegema minna, ta ei tahtnud… Jäin siis sinna, rohkem enam ei küsinud ka.

Mängis omaette, minuga väga ei olnud, kõik oli tore. Kui kasvataja mainis, et korjame asjad kokku ja läheme laulutundi, siis hakkas Plika nutma ja ütles, et ei taha. Ei aidanud mu jutt, et pidid ju näitama, kus te laulate, emme tuleb ju kaasa – tema ei taha. Alles siis, kui kasvataja oli lastega ära läinud ja abiline viimased kaks järele viis, muutis Plika järsku meelt – kui ütlesin, et läheme piilume, mis nad teevad, jäi rõõmsalt nõusse.

Istusime algul veidi eemal tooli peal, hiljem juba teiste kõrvale – Plika mu süles, mina laulsin kaasa ja tegin liigutusi, tema lihtsalt vaatas. Pool aega pidas vastu, siis läks jälle nutuseks ja ütles, et tema ei taha – viisin ta siis rühma tagasi, kus jälle rõõmsalt mängis.

Kui mainiti õue või saali jooksma minekut, oli samamoodi nutt ja “mina tahan koju magama”. Ja jällegi – rahustasin üsna kiirelt maha ning kui kõik olid saali minemas, oli nõus minuga rõõmsalt piiluma tulema. Ja kord juba saalis, jooksis alguses tükk aega rõõmsalt ringi, häda ei kedagist. Siis muutus vahepeal nii virilaks, et istus mul tükk aega süles… Siis läks jälle mängima ja liugu laskma.

Kui tagasi rühma minek oli, et lõunat süüa, siis oli jälle nutt – tema ei taha süüa, tema tahab koju magama. Kui kõik potile läksid, siis algul nuttis, et ei taha, siis läks aga omal algatusel ja istus ise potile. Söögist alguses keeldus, aga kui kuulis, et on makaronid, läks laua taha ja paar lusikatäit sõi. Kui enam ei tahtnud ja hakkasime juba ära minema, siis öeldi, et magustoit on ju ka – stritslitüki sõi kohe ära ja oleks veelgi tahtnud.

Ühesõnaga… Rühmas oli suur osa ajast rahul ja rõõmus. Teistesse kohtadesse ei tahtnud üldse minna, aga lõpuks tuli üsna rõõmsalt, pool ajast oli seal rõõmus, pool ajast viril. Eriti ei söönud… No ühesõnaga enamik ajast oli kõik okei, aga iga teatud aja tagant pikkisid seda nutused virinad.

Minu sisetunne ütleb, et tal pole veel piisavalt turvatunnet. Et ma võiks temaga veel mõni aeg koos käia, eriti just nonde tegevuste puhul, mis toimuvad rühmaruumist väljaspool. Too vanem kasvataja arvas, et ma ei peaks üldse juures olema, et tema meelest on Plika siiski üsna tubli ja kõik vajavad harjumist. Et ma umbes peaks otsustama, kas tal on üldse vaja praegu aias käia ja kui on, siis hakkama ikka konkreetselt harjutama. Et teistel lastel läks ka harjumiseks pool aastat.

Ema on mul teine äärmus, tema leiab iga pisimagi asja peale, et pole veel valmis, ära vii.

No ja mida MINA siis tegema pean? Aru saama, kuidas on õige? Sest ausalt, minu meelest on ema veidike LIIGA hoolitsev ja kasvataja LIIGA konkreetne.

Tähendab, ideaalis on kõik ema teooriad muidugi head, aga reaalsus on see, et ma pean paari kuu pärast siiski tööle minema, vastasel korral pole enam elamiseks piisavalt raha. Kasvataja praktiline lähenemine on ka muidugi tõsi – et on ju varsti vaja tööle minna, peab harjuma… Aga samas mul kuu-kaks vast siiski veel on aega, ei pea ju kohe julmalt harjutama.

Mulle tundub, et kui ma ta nüüd lihtsalt sinna jätaks, et harjub ära ja saab hakkama, siis  tuleks sealt jälle neli päeva nuttu iga rühmavälise tegevuse puhul ja siis ta jääks vastumeelsusest haigeks. Siis peaks jälle vähemalt nädala kodus istuma. No ja ema tõuseb selle plaani peale tagajalgadele, seda nagunii.

Aga ma pole nõus ka lihtsalt iga nutu peale teda koju jätma või juures passima. Oleks vaja mingi kuldne kesktee leida. Harjutada vaikselt, järjepidevalt.

Probleem on veel see, et mul on üsna raske Poisile hommikupoolikuteks hoidjat leida, seega ma ei saa iga päev Plikaga nagunii seal koha peal olla. Aga tänaseid kogemusi arvestades tundub mulle, et homme veel PEAKS keegi temaga seal olema. Samas ema pole Pärnuski, Abikaasa peab töötama, ma nagunii EI SAA sinna jääda. Kasvataja kah arvas, et ma ei peaks. No temaga jäi jutt, et Abikaasa viib Plika hommikul aeda ja ma helistan hiljem, et küsida, kas nad lähevad õue või saali – kui õue, siis tulen Poisiga ka sinna, et nendega koos mängida. Homme pole muid rühmaväliseid tegevusi, ma usun, et rühmaruumis saab Plika üsna hästi hakkama ja kui ka vahepeal veidi kurvastab, siis on kasvatajatel lihtne teda rahustada. Aga arvan ka seda, et pole vahet, kas minek on õue või teise saali jooksma – kui Plika sellest kuuleb, siis on kohe nutt lahti. Ja ma tõesti ei arva, et sel juhul oleks õige teda nii harjutada, et las nutab, kuni ära harjub. Ei arva, et oleks õige ka teda siis üldse mitte sinna viia. Ah, ma ei tea isegi, mis ma arvan.

Teate, kui mul oleks võimalus kodus olla, siis ma oleks küll. Võtaks seda lasteaia värki hästi aeglaselt ja lebolt. Aga reaalsus on paraku midagi muud. Ja Plika siiski on juba kolm täis, pole enam mingi titt. Nii et… Ta peab harjuma. Kuidas seda Poisi kõrvalt võimalikult valutult teha, selles on küsimus.

See kõik on nii väsitav…

  26 Responses to “Jälle lasteaias”

  1. kui sa hakkad last aeda harjutama siis pead selles ise täiesti kindel olema, mitte et viin ja ei vii ja ei tea ka. Laps tajub selle väga hästi ära. Räägi ja selgita talle mis seal tehakse, ja et teistega on ju tore mängida ja tegutseda. Minu pliks (2,5 oli siis) läks nüüd ka sügisest aeda ja ptüiptüiptüi pole probleeme olnud. Ole ise ka konkreetne, et nüüd ongi nii. Kui sa teda hakkad mõne kuu pärast viima ja harjutama, ega ei pruugi see ju lihtsam olla. Siis sul omal stress, et pead tööl olema, laps jääb kergemini haigeks jne. Iga algus on raske, ära anna alla :) Kui on näha, et kohe üldse ei saa ja plika üldse ei harju, siis mõtled plaani ümber. Kindlasti usalda kasvatajaid. Nad on lastega ju harjunud ja küll oskavad teha nii, et laps rahuneb ja kui ei rahune ja jamaks läheb, siis leppige kokku, et siis helistavad. Olen ise kasvatajana töötanud ja lapsed ongi erinevad. Kõik võtab aega. Anna endale ja lapsele aega, aga samas ole kindel. Emmega ollaksegi virilam. Jaksu teile kõigile sel teel.

  2. Mina olen ka Maarjaga nõus. Ise peab olema konkreetne ja endas kindel. Mina olen kaks last lasteaeda harjutanud. Esimesega passisin rühmas, käisin õues ja mujal kaasas, arvates, et see kõik aitab lapsel valutumalt kohaneda. Aga tulemus oli, et lapsel oli vaja kaks korda harjuda – esmalt lasteaiaga ja siis sellega, et mingi aeg ema enam kaasas ei olnud. Poisiga aga tegin algusest peale selged sotid – laps hommikul rühma, selge sõnaga kinnitada talle, et järele tulen pärast lõunasööki. Ja nii jäigi. Väga-väga valutu harjumine. Aga veel kord, see oli üksnes minu kogemus.

  3. Tunnistan ausalt, et kõiki neid pikke kommentaare ei jõudnud läbi lugeda. Olen ise lasteaiainimene ja selle pärast julgen ka oma noka veidi lahti teha :)
    Lapsed ongi hästi erinevad – mõned on lasteaialapsed juba väiksena, teised aga ei taha lasteaeda näha enne 4-5 aastaseks saamist.
    Teine on jälle turvalisuse küsimus… lapsele ongi ju lasteaia maja võõras. Paljud harjutajad ei talu mööda maja ringi käimist. Ega ei aitagi muud, kui rääkida rääkida, läbi käia, tutvustada, miks ja kuhu vaja minna. Samuti koostöö õpetajaga, et temast tekiks lapsele turvaline isik. See võtab kõik aega, tavaliselt isegi kuni kaks kuud.
    Sa ise tunned oma last kõige paremini aga kui võimalus siis tutvuge majaga ja mõnel hommikul siis ikka jätta ta lasteaeda ja kui läheb asi väga nutuseks siis kokkulepe et õpetaja helistab. Üks nutt on see, mis näidatakse vanemale, et ta ei läheks, teine see, mis on tõeline kurbus…nad on osavad :)
    Igal juhul rahulikku ja kindlat meelt, tugev koostöö õpetajatega ja lapsega palju rääkida ja seletada ja siis iga asi tuleb omal ajal või natuke hiljem :)
    Jõudu :)

  4. Maarja, ma olengi kindel, ma olen VÄGA kindel – Plikat peab harjutama PRAEGU, sest kuu-kahe pärast lähen ma väga suure tõenäosusega tööle, nii et selleks ajaks peab ta juba harjunud olema.

    Ühesõnaga küsimus pole kunagi olnud selles, kas ma üldse peaks praegu harjutama. Jah, pean küll! Selles suhtes pole ei minu ega Abikaasa poolt kunagi mingit ebakindlust olnud – oleme talle alati rääkinud, kui lahe on lasteaias, et ta peab alguses lihtsalt tasapisi harjuma sõpradega ja tädidega mängima.

    Küsimus on, kuidas seda praegustel asjaoludel võimalikult valutult teha. Kasvatajad võivad ju lastega harjunud olla, aga nende huvides on siiski see, et laps võimalikult kiiresti alistuks. Ja sorry, aga ma ei taha, et see toimuks minu lapse psüühika arvelt.

    Hoolimata sellest, et pikaajalise staažiga ning muidu väga tore ja igati sümpaatne kasvataja arvab, et ma ei peakski enam juures olema, et ta kiiremini harjuks – minu sisetunne ütleb, et see pole õige. Tänane kogemus ütles, et turvatunne pole piisav. Ja ma tõesti siiralt usun, et kui harjutada tasapisi nii, et ma olen vajadusel juures, siis aitab see turvatunnet tekitada, mitte ei tähenda, et laps hakkaks ema kohalolu iseenesestmõistetavaks pidama, nii et hiljem on veel raskem.

    Ma ei ole sellist tüüpi emotsionaalne ema, kes umbes ise lasteaia ukse taga nutab – kuidas ma nüüd oma väikese sinna nutma jätan. Minu kindel arvamus on see, et ma EI TOHIGI last lasteaeda nutma jätta. Hommikuti pole kunagi jätnud ka – rühma läheb ta ju alati rõõmuga, läks ka siis, kui Abikaasa teda viis ja siis tööle läks.

    Probleem tekkis rühmaruumist väljaspool aset leidvate tegevustega, millest ma tegin loogilise järelduse, et Plikal on need valdused usaldusisikuga kaardistamata, nii et kui ma temaga nondes kohtades kaasas käin, läheb asi paremaks. Lootsin, et tänasest päevast piisab, aga tunnen, et ei piisanud.

    Saime nädala lõpuni igal juhul plaani paika. Homme viib Abikaasa Plika aeda ja mina lähen Poisiga kella poole üheteistkümneks sinna – kui ilm lubab õue minemist, siis mängin temaga õues, kui õue minemise asemel teise saali jooksma minnakse, siis viin ta lihtsalt koju – õues mängida ma Poisiga võiks, saali kaasa minna ei saaks ja ma olen 99% kindel, et ta nutaks ilma minuta kogu saalis olemise aja.

    Neljapäeval viib Abikaasa Plika aeda ja ema läheb sinna kella üheksaks, kui hakkab laulutund – on temaga lõpuni koos, st kuni lõunasöök söödud.

    Kui tundub, et Plikal jaksu ja tahtmist on, siis reedel teeme jälle nii, et Abikaasa viib ja mina lähen Poisiga poole üheteistkümneks, kas siis mängin nendega õues või viin koju. Reede õhtul on jõulupidu, sinna läheme igal juhul.

    Ja järgmisel nädalal – eks näis. Vaatame, kuidas Plika seni käitub ja kui hästi harjub. Kui on tunne, et ta on nüüd valmis rühmaruumist väljaspool asuvate tegevuste puhul sinna üksi minema, siis proovime, aga enne mitte. Kui ta on täitsa rõõmsalt nõus üksi kuni lõunasöögini ära olema, siis kaalume magamist, enne mitte.

    Ja olgu kasvataja kuitahes kogenud, ma ei ole nõus sellega, et ma peaks lapse aeda nutma jätma ja küll ta lõpuks harjub. Harjumine tähendab alistumist ja see on karm laks. Nagu postituses mainisin, oleks tulemuseks tõenäoliselt jälle nädalane haigusega kodus istumine, p*rsekeeratud psüühikast rääkimata. Selle asemel kavatsen teda tasapisi järjekindlalt harjutada, kasvõi veerandi päeva kaupa ja väljaspool rühmaruume toimuvate tegevuste puhul alati kaasas olles. Kuni turvatunnet on lõpuks piisavalt, nii et ta teeb kõike kaasa üksi JA rõõmuga.

    Küll saame hakkama :)

    Marit, lapsed paraku on jah erinevad. Olen minagi kuulnud neljalt tuttavalt, kuidas nende lapsed on enam-vähem algusest peale kohe rõõmsalt rühma jooksnud ja öelnud: emme, mine koju.

    Ega ma ju ka pikalt kohal ei passinud. Kui esimest korda rühma vaatamas käisime, siis olime paar tundi – tema mängis, mina rääkisin kasvatajaga ja jälgisin kõrvalt. Esimesel “päris” päeval jätsingi ta ju üsna kohe sinna. Ja ta jäigi rõõmsalt ja mängiski rõõmsalt. KUNI oli vaja rühmaruumist väljapoole minna. Ja täpselt sama asi kordus ka järgmistel päevadel. Nii et antud asjaoludel pean ma jah loogilisemaks lähtuda oma teooriast ja sisetundest, mitte üritada siin endale kindlaks jäädes öelda, et mina tulen pärast lõunasööki – vaata ise, kuidas saad. Siis ta lihtsalt nutakski, kuni alistuks.

    Tänan, ei.

  5. Minul on kõik kolm last lasteaias käinud (ja väiksem käib hetkel ka :D).
    Kõik umbes 2,5 aastaselt läinud. Tüdruk harjus kohe, ei midagi häda, poistega läks natukene kauem.

    Aga mulle meeldib, et Soomes ei anta isegi võimalust (vähemalt meie linnas) lapsevanemal kaasas lasteaias tolkneda.
    Kodu on kodu ja seal on lapsevanema teha lapse turvalisus.
    Aga lasteaed on teine keskkond, kus lapsevanemad peavad kasvatajaid usaldama nende töös ja neid mitte segama.

    Mina arvan, et laps peab ise oma "võõra koha" tunnetega hakkama saama, lapsevanem vaid raskendab seda oma kaasas olekuga.
    Soovitan ta hommikul rõõmsa tujuga (ise pead rõõmus olema) viia ja siis kokkulepitud ajal ära tuua.

    Küll su plika harjub :) Ta peab lihtsalt kindel olema, et teda sinna ei jäeta ja tal on seal lõbus :)
    Lasteaed on lapse töö :D

    Kahjuks lapsed peavad hoitud saama sellel või teisel moel, sest lapsevanemad peavad tööl käima.

  6. See, et sa äkki talle poolest päevast sinna appi jooksed jätabki talle mulje, et mujale rühmast on ohtlik minna – näe, ema tuleb lausa kohale teda turvama.
    Üldiselt ma arvan, et pingutad hetkel üle. Usalda kasvatajat rohkem! usu, nad ei ole ise ka huvitatud lapsest, kes on stressis ja nutab – küll nad siis su kohale helistavad. Kui aga lapsel läheb hetkeks meel kurvaks ja nutt tuleb, siis see kurbus läheb tavaliselt ilma ema abitagi üle.

  7. Oot, mis mõttes ma jooksen appi ja pingutan üle? Te kõik siin arvategi, et ainuõige on laps kohe esimesel päeval lihtsalt maha jätta ja küll hakkama saab? Või on teie meelest normaalne olla lapsega koha peal üks päev või paar tundi… Ja siis vaadaku ise, kuidas saab?

    Mina ei tea, minu rühma kasvatajad küll rääkisid, et harjutamine käib aeglaselt. Et magama jäämine on kõige viimane samm, enne peab laps ennast mugavalt tundma. Nii et jah, kuni ta ei tunne, seni ma lähengi talle poolest päevast järele.

    Ja tõesti, kui mul on kogemus, et kui laps ilma minuta saalis või õues kogu aja nutab, siis minu meelest on kuritegu lasta sel külma südamega juhtuda.

    Ma usaldan iga kell rohkem oma psühholoogist ema kui lasteaiakasvatajaid, kes on küll muidu igati kompetentsed ja toredad, aga lastepsühholoogiast eriti ei tea ja olgem ausad, palju seda nii suure kamba peal ka rakendada jõuab. Ma ei heida neile midagi ette, ma saan neist aru. Aga MINA tunnen oma last siiski paremini ja hoolitsen selle eest, et lasteaiaga harjumine ei toimuks tema psüühika arvelt. Õnneks on mul see võimalus olemas, sest olen veel veidi aega kodune.

  8. Loomulikult tunned Sina oma last kõige rohkem ja ma ka kindlasti usaldaks oma psühholoogist ema :)
    Üks asi, millest ma aru ei saa – miks sa poissi kaasa ei võta lasteaeda???
    Minul ei olnudki mingit muud võimalust, kui koos oma 3-kuune laps kaasa harjutama võtta. Esimese nädala käisimegi kõik tegevused läbi. Ja mina jätsin siis vastavalt minu jaoks ebapädevate "õpetajate" soovitusel nutva lapse lasteaeda.. Ja ei harjunudki ta selle rühmaga.
    Sel aastal oli siis uus rühma ja ei olnud mingit harjutamist vaja. Eks ma selgitasin talle ka, et kõigil on oma kohustused ja hetkel on tema kohustus lasteaias käimine :) ja väga edukalt käib :)
    Ega kui oleks pidanud sel aastal uuesti harjutama hakkama, oleks mul ka Greks kaasas olnud kogu aeg, sest mul lihtsalt ei olegi ju teda kellegi hoolde jätta :)

  9. Mhmh, ma ka magama jätsin lapsed vist alles pärast kolme nädalat kohalkäimist. Sest see ärkamisaeg on jälle selline, kus lapsed kõige õnnetumad on ja selleks peavad nad ikka muidu täiesti harjunud olema.

  10. Tikker, mina pooldan sinu vaatenurka 100%.
    Selge see et iga laps on erinev AGA ei tohi ka unustada et iga vanem on erinev NING mis veelgi tähtsam iga lapsevanema suhe oma lapsega on erinev.

    Sina kirjutist lugedes tundub et oled väga 'kaine' lapsevanem :)
    Sa ei tundu olevat liiga pealesuruv ega ka liiga poputaja (nagu sa ka ise ütlesid).
    Kuna sa praegu tööl ei käi siis sul on valida selle vahel kas plika lihtsalt olude sunnil lasteaeda jätta või teda lasteaia eluga TALLE turvalisel meetodil harjutada.

    Sa oled märganud et lasteaiaks on ta tegelikult valmis (seda ka tõestab fakt et ta sinna rõõmsalt läheb ja sealt rõõmsalt tuleb) ja ka seda et tal on probleemi lasteaias olevate keskkondade vaheldumisega kuna tal puudub nendega turvatunne.

    Sa oled isegi OMA lapse probleemile ISE õige lahenduse leidnud kuna sa oled seda teinud tundes OMA last.
    Mul on tunne et sa tead et just SEDA tuge (mida sa siin tekstis kirjeldasid) on su plikal lasteaiaga seotud probleemi juures praegu vaja et tema usaldust teie vastu mitte murda või kuritarvitada ja et talle anda ellu kaas turvatunne uute kohtade ja kogemuste avastamise jaoks.

    Minu eesmärk lapsevanemaks olemises on alati olnud see et me (vanemad) suudaksime luua lapsele turvalise keskkonna ja usalduse meie vastu juba väga varajases eas et tal oleks võimalus kasvada enesekindlaks ja rõõmsaks lapseks ning et tal oleks julgust ja tahet tema ümber olevat maailma avastada.
    Kui tal on see võimalus ja kogemus olnud lapseeas siis ma olen kindel et temast kasvab ka sama rõõmus, enesekindel ja julge täiskasvanud inimene.

    Kuna sa ei ole olukorras kus sa peaksid plika lihtsalt lasteaeda jätma seoses tööga ja kuna tundub et lasteaed on üsna vastululelik sinu poolt pakutud probleemi lahendamisega siis ma ei näe mingit põhjust miks sa ei võiks plikale olla toeks kus ta seda sinult vajab. Seda enam veel et Eestis on ju laps pea kogu päeva lasteaias ja eda juba väga varakult.

    Ma ei ole üldse nõus P6rgukiz-iga kes ütleb et lasteaed on lapse töö. Lapse töö on MÄNG ja mängus kui sellises on juba küllaldaselt probleeme lapsele mida ta lahendama peab.
    Lasteaiaga seostuvad probleemid ei ole lapse enda lahendada.
    Olgu lasteaia kasvatajad kui head ja kogenud ja lahked, lapse hingeelu eest vastutavad ikka ainult tema vanemad.

    Sinu jutust, Tikker, tundub küll praegu et sina oled seda tööd väga eeskujulikult teinud SEOSES SINU LAPSEGA (ja sellega ma kohe üldse ei ütle et need vanemad kes oma lapse on lihtsalt lasteaeda jätnud seda teinud ei oleks seoses NENDE lapsega).
    Ma olen ka kindel et kui plika peakski seda hakkama ära kasutama et sina temaga mõnikord lasteaeda kaasa tuled või ta sealt teistest varem ära toos SIIS sa oled küllalt taibukas et seda märgata ja asja vastavalt muuta.

    Väsitav probleem kuna see on nii tähtis õigesti lahendada. Mul on küll usku et su plikast saab pea suur lasteaia fän olema.
    Jõudu Emmele ja Issile :)

  11. Kolmekuusega beebiga on tunduvalt lihtsam rühmas olla kui üliaktiivse aasta ja kolmekuusega… Ühesõnaga see on jälle mu sisetunne, mis ütleb, et pigem ilma Poisita. Saame kombineeritud.

    Õnneks mulle Plika kasvatajad väga meeldivad, nad on tõesti toredad ja mõistvad. Ja ma ju saan aru, et 16-pealise lastekarja puhul ei jõuagi igaühele palju tähelepanu pöörata, see on füüsiliselt võimatu. Ma saan aru, et nende huvides on see, et laps harjuks võimalikult kiiresti. Ma saan aru, et kui lasta tal nutta, kuni enam ei nuta, siis harjubki (loe: alistubki). See võibki olla kõige kiirem viis, tõepoolest. Aga see meetod peab silmas kasvataja ja lapsevanema, kindlasti mitte lapse enda huve.

    Olen nõus, et liialt lapse külge klammerduv ja iga vigina peale kohale jooksev vanem teeb lapse harjumisele samuti karuteene. Aga ei ole ju ainult need kaks äärmust, on ka kesktee…

    Mind nii kohutavalt häirib, kui väidetakse, et on üks õige lahendus, sest "asjatundjad teavad" ja "alati on nii tehtud". Kunagi soovitasid asjatundjad palju asju, mis on nüüdseks ümber lükatud. ISE tuleb kõiki teemasid uurida, enda jaoks järeldused teha, usaldada oma sisetunnet, pidada silmas oma lapse eripärasid.

    Plikal läks ju alguses väga hästi – just rühmaruumis. Seal, kus ma temaga mõni aeg koos olnud olin. Te arvate, et see on juhus? Et kohas, kus mina ja Abikaasa olime temaga aega veetnud, oli ta rahul, aga teistesse võõrastesse kohtadesse minemisel tekkis protest? Ma lootsin ju ka, et ehk see on mööduv nähtus, aga läks hoopis halvemaks. Kuni tegu oli vaid ajutise virilushooga, millest Plika kasvatajate abiga üle sai, ei tormanud ma mingeid muutusi sisse viima. Kui olukord muutus aga selliseks, et Plika oli õnnetu peaaegu terve aja, kui rühmaruumist väljaspool viibis, siis minu jaoks oli see ilmselge märk, et tuleb hoogu maha võtta, mitte seda kiirendada, sest "küll harjub". Turvatunnet pole veel piisavalt ja minu kui lapsevanema kohus on seda talle pakkuda. Ja minu sisetunne ütleb, et parim viis seda teha on temaga kõik territooriumid "ära märgistada". Olla temaga ühes ruumis, jälgida kaugemalt, kuni ta on rahul ning pakkuda lähedust, kui tal seda vaja läheb.

    Ma räägin Plikale kogu aeg, et lasteaed on väga lahe. Seletan talle, kuidas teised peale mängimise ka magavad oma väikestes lahedates voodites ja saavad pärast seda veel mängida. Et kui emme hakkab tööl käima, siis peab tema ka hakkama terve päeva aias olema. Aga et sellega on veel aega ja praegu me saame käia nii, et tal oleks aega harjuda, et tal oleks mõnus. Et kuni ta ei tunne ennast üksi hästi, seni on keegi temaga koos.

    Ühesõnaga ma austan seda kasvatajat väga ja ta meeldib mulle. Ma saan aru, miks tema soovitus harjutamise kohta on selline, nagu ta on. See postitus sai kirjutatud sellepärast, et minu sisetunne ütles üht, kasvataja teist. Mul tekkis korraks kõhklus, kas ma peaks uskuma kedagi teist… Aga ei, ei pea. Ikka ennast. OMA sisetunnet. Ja oma väga suurte kogemustega psühholoogist ema.

    Alice kirjutas hästi. Ega mul rohkem midagi lisada polegi :)

  12. "te kõik siin arvategi, et ainuõige on laps kohe esimesel päeval lihtsalt maha jätta ja küll hakkama saab? või on teie meelest normaalne olla lapsega koha peal üks päev või paar tundi… ja siis vaadaku ise, kuidas saab?"
    mina arvan küll nii. kui liiga kaua lapsega kaasas käia harjutamas ja harjumas, siis võib tulemus olla vastupidine – laps arvabki, et ema käibki lasteaias kaasas ja nii peabki olema.
    kui usaldad kasvatajaid, siis mina jätaksin lohutamise nende teemaks. kokkuleppega, et kui laps nutab lohutamatult, siis kutsutaks vanemad järgi.
    minu lapse rühmas on ka näha, et raskemini harjuvad just need, kellega on väga pikalt seda kaasas käimist venitatud.
    magama jätmine on teine teema.. mina esialgu (1-2 nädalat) viiksin last lasteaeda kuni lõunani. st enne und tooks ära. ja siis harjutaks sealt edasi.
    seda lapsega koos mängimist teeks pigem õhtuti, kui järgi minnakse. hommikul tuleb olla konkreetne – mida pikemaid protseduure teha, seda tõenäolisemalt ei taha laps vanemat ära lasta.

  13. Pärast seda, kui ma olen jahunud pikalt ja laialt sellest, et igale lapsele tuleb läheneda konkreetsest olukorrast ja tema eripärast lähtuvalt, tuleb jälle lahmaki: need vanemad, kes kauem kaasas käivad, tekitavad ise probleeme juurde.

    VEEL ÜKS KORD. Ma ka alguses jätsin kohe sinna, eks. Ei passinud päevi juures. Esimene päev oli ok, edasi läks järjest hullemaks. Rühmas oli ok, väljaspool mitte. Kui TEIE meelest on õige lasta lapsel nutta, siis palun väga. MINU jaoks tähendab see, et MINU laps vajab rühmaruumist väljaspool toimuvate tegevuste juures turvatunnet ja ma kavatsen talle seda pakkuda.

    Ei, ma ei kavatse edaspidi päevi rühmas passida. Pole võimalust, ei näe vajadust. Ma tean, et kui ta ka veidi kurvaks muutub, siis selle kurbusega saavad kasvatajad hakkama.

    Aga ma kavatsen hoolitseda selle eest, et esialgu oleks keegi (mina, Abikaasa või ema) Plikaga kaasas alati, kui on mõni tegevus rühmast väljaspool. See on pool tundi esmaspäeva, teisipäeva ja neljapäeva hommikul kell üheksa ning igapäevane õueskäik. Niipea, kui näen, et Plika on omaette toimetades rahul (nagu ta oli seda alguses rühmas), proovime jälle teda omapäi saata. Ja jah, ma seletan Plikale, et kuna ta ei tunne ennast praegu veel mugavalt, sest tegu on talle võõra kohaga, siis keegi on temaga koos, kuni ta harjub. Ma ei usu muideks, et see ülearu kaua aega võtab.

    Ma usaldan kasvatajaid, aga nad ei saa teha MINU tööd. Nad ei saa pakkuda minu lapsele turvatunnet, see on vanema töö. Ja minu meelest on vastutustundetu ja lapse suhtes äärmiselt ebaõiglane oma töö kasvatajate kaela lükata. Siis laps nutabki, kuni alistub ja lepib sellega, et vanemad vedasid teda alt.

    Ja ma kordan, ma adun suurpäraselt, et on vahe, kas laps nutab niisama, et vanemat kinni hoida, või sügavast kurbusest, mida ei tohiks ignoreerida. On iga vanema enda asi see vahe ära tunda. Minu sisetunne ütleb, et praegu tuleb seda tähele panna.

    Mul pole mingit huvi passida ninapidi juures kauem, kui see on hädapärast vajalik. Ma pole absoluutselt kanaema, pigem rongaema :D

    Ja mul pole öelda mitte ühtki halba sõna vanemate suunas, kes on jätnud oma lapse esimesest päevast saati kohe üksi, sest ta oli rahul. Ma üritasin ka kõigepealt nii, Plikaga see ei toiminud. Iga laps on erinev. Neid, kes ei ole nii kiired kohanejad, ei pea sellepärast karistama ja panema neid tundma, et nad on maha jäetud.

    Urr. Ärge üldistage.

    Paraku on jube lihtne minna seda teed, et kui enda lapsega probleemi polnud, siis tuleb öelda, et see on ju nii lihtne ja kui neid reegleid järgida, siis on hea, muidu halb. Une teemaga on sama teema. Ja tissitamise teemaga. Minu jaoks oli tissitamine lihtne ja iseenesestmõistetav, mõne teise jaoks pole. Minul oli laste unedega probleeme, mõni teine ei saa sellest aru, sest on alati oma lapse voodisse pannud ja siis ära jalutanud.

    Õnneseened, nautige seda, kui teie lapsed hästi kohanevad ja probleeme pole. Aga ei ole vaja tulla väitma, et kõik peavad ühtmoodi käituma.

  14. Mul tuli veel ka selline mõte pähe. Kolme aastane laps teeb ju paljudest asjadest omi järeldusi. Tead ju küll kuidas me lapsele igapäevases elus ütleme näiteks et seisa minu kõrval ära kuhugi ära jookse või õues võid mängida aga ära väravast välja tänavale mine või päevaund magades et voodis võid mängida aga voodist välja ei tohi tulla või oota mind omas toas jne jne jne.

    Võib olla on su plika teinud järelduse et kui sa ta oled lasteaeda viinud siis sinu ootused on et ta ka seal on – siis seal toas kuhu sa ta viinud oled. Võib olla su plika jaoks ongi lasteaed just vaid see rühmatuba ning kui siis kasvataja tädid hakkavad teda igale poole mujale viima või kutsuma siis see ei ole nagu lubatud või selles 'lasteaia lepingus' kirjas olnud tema jaoks.
    Nii et kui sa temaga kaasa läksid ja lähed siis sa laiendad seda territooriumi tema jaoks.

    Või võib olla on tal hirm et kui ta lahkub sellest toast kuhu sa ta viinud oled siis sa ei leia teda enam ülesse. Et tuled talle lasteaeda (siis sinna rühmatuppa) järgi ja teda ei olegi enam seal. Katastroof ju väikese lapse jaoks.
    Ma ei mäleta nüüd enam aga sa vist korra läksid talle ka õue järgi aga kes teab mida tema oma väikese peakesega mõtleb, võib olla ta arvas et läks õnneks et sa ta sealt õuest ülesse leidsid…

    No see lihtsalt üks väike mõte mis ei vajagi pikemat arutamist või mingit vastukaja :)

  15. Mina töötan lasteaias, seega olen näinud päris mitut harjutamismeetodit, aga usun, et kõik taandub ikkagi sellele, milline on laps. Mõni vajab seda, et ema käiks kaasas, mõnega saab asjad mõistlikult läbi rääkida ja kokkuleppeid teha, mõne puhul aitab ainult aeg.

    Mul tuli üks mõte, mis võib ehk Sinu olukorraga sobida. Jah, kasvatajast saab lapse turvaisik lasteaia piirides, samamoodi nagu väljaspool seda on turvaisikuks ema-isa. Aga väga olulised on ka teised lapsed, kellega aias koos ollakse. Ehk tasuks proovida mõne lapsega väljaspool lasteaeda mängimist? Uurid näiteks kasvatajate käest, kellega plikale meeldib mängida ja kutsud nad endale külla või vastupidi, või kohtute mänguväljakul vms. Kui lapsel tekib sõber, kelle seltsis on tore ja kindel olla, on usutavasti ka lasteaiaga kohanemine kergem. Eriti, kui see sõber on juba "vana kala" ega karda rühmaruumidest välja minna.

    Minul on rühmas kaks 3-aastast, kes on saanud väga headeks sõpradeks ja tihti suudan ühe neist maha rahustada just sellega, et teine tuleb ka kohe aeda, vahel isegi ootame koos akna peal. Ja kui see teine siis saabub, on maailm väga ilus – mängivad koos, lähevad koos käsi pesema, seisavad laulutunnis kõrvuti ja mis kõik veel. Need poisid on ka väljaspool lasteaeda head sõbrad, käivad üksteisel külas ja suhtlevad aktiivselt. Usun, et see kõik aitab kaasa end lasteaias turvaliselt tundmisele.

    Sinu juttu lugedes tundub, et su plikal tekib emme-igatsus just nendel hetkedel, kui ta ei tunne ennast eriti kindlalt. Kasvatajad ei ole talle veel nii omad (mis on loomulik) ja usutavasti teised lapsed samuti mitte, seega tulebki meelde see tol raskel hetkel ainus võimalik turvavõrk, emme. "Minu lapsed", kes on nüüdseks kõik juba enam-vähem lasteaiaga harjunud, hakkavad emmesid taga nutma just siis, kui saavad haiget, on ärgates unised või tunnevad, et neile on liiga tehtud ehk siis hetkedel, kui nad on kõige haavatavamad.

    Teine võimalus, mis ei pruugi küll nii alguses töötada, on lemmikmänguasja (nukk, karu vms) kaasa andmine. Seda muidugi igas lasteaias ei lubata, aga kui võimalik, tasuks proovida. Lapsed isikustavad oma mänguasju ja vahel võivad need "asja ära ajada", kui võõras kohas natuke hirmus hakkab.

    Ja viimane asi – olen kuulnud, et osadele lastele mõjub lasteaia taevani kiitmine karuteenena, sest nad hakkavad mõtlema, et mis imeloom see lasteaed siis on, et sellest nii palju räägitakse; miks emme-issi üritavad mulle nii meeleheitlikult selgeks teha, et seal on tore? Ma ise sellega päris hästi ei nõustu, ilmselt oskab Su ema seda paremini kommenteerida.

    Loodetavasti sujub teil harjumine valutult, elan kaasa! :)

  16. minul ei läinud lapse lasteaeda harjutamine väga lihtsalt. niiet soovitused olid pigem lähtudes enda vigadest. tagasilangusi tuleb aeg-ajalt ka peale mitmekuulist lasteaias käimist. aga nii see käibki.

  17. Üks mõte jäi ennist kirja panemata. Nimelt see, et kasvataja ja minu arusaam olukorrast, mil on mõtet emale helistada, ei tundu kattuvat. Nagu öeldud, siis otse loomulikult mitte iga viriluse peale, nendest saab tihti üle. Kui laps on aga juba terve rühmaruumist eemaloleku jooksul tõsine ja kurb, pool sellest ajast suisa nutab, ühestki tegevusest osa ei võta – see on minu jaoks enam kui piisav põhjus, et rahulikumalt võtta ja oma kohalolekuga mõnda aega lisaturvatunnet pakkuda. Kasvataja aga vist ei helistaks enne, kui oleks kogu õueskäigu aja hüsteeriline nutt, mis on minu jaoks liig. Lihtsalt vastuolu kasvataja kogemuse ning minu sisetunde ja lapse iseloomul põhinevate järelduste vahel.

    Oma mänguasjad on lubatud. Kui kunagi magamiseni jõuame, siis tuleb kindlalt kaisuloom kaasa, aga seni on plaan ema soovitusel perepilt taskusse pista, et ta seda alati vaadata saaks, kui igatsus tekib.

    Ma ei ütleks, et ma lasteaeda just taevani kiidan, aga ma lihtsalt räägin talle, et see on üks tore koht, kus saab mängida ja põnevaid asju teha. Mida see minu meelest ka on :D

    Aga muidu me Plikaga alati räägime, mis järgmisel päeval toimuma hakkab. Kes viib, kes millal järele tuleb, mida ta kellega ja kus vahepeal teeb. Siis ta teab, mida oodata, saab natuke selle mõttega harjuda.

    Ma usun, et tal ongi vaja lihtsalt veidi harjumise aega – just teiste kohtadega peale rühmaruumi. Arvan, et see oleks läinud kiiremini, kui me oleks kohe alguses temaga kõik kohad korra üle vaadanud, aga kuna me ei osanud arvata, et see on vajalik ja esimeste probleemide ilmnemisel lootsime, et virilus on mööduv nähtus, tekitasime hoopis tema tekkivasse turvatundesse mõrad ja nüüd läheb veidi kauem aega, et neid lappida. On suur õnn, et mul on võimalus talle seda harjumise aega pakkuda. Usaldan edaspidigi oma sisetunnet ja kui milleski kahtlen, siis emaga rääkimine aitab alati kõik jälle paika panna.

  18. Kas praeguses Eestis oleks reaalne, et hakata ise oma kodus hoidma lisaks oma lastele ka teiste omi? Kunagi tegin nii, et panin ajalehte kuulutuse 2 aastane I. ootab mängukaaslasi.
    Vötsin lisaks kaks last hoida: tûdruku ja poisi. Mu laps oli nii arg, et ei oleks kuidagi moodi teda saanud poolekski päevaks lasteaeda. Lapsed olid rahul ja vanemad samuti. Tol ajal ei olnud tasu nii suur, aga ikkagi. Teine ema töi head piima ja vöid veel lisaks.
    Praegugi leian, et sellise väikese rûhma kodus pidamine andis mu pojale enesekindluse kogu eluks.
    Kui läksin erialasele tööle ja viisin poja lasteaeda, siis ta sai lasteaias olla ainult pool päeva ja seda kuni 6-eluaastani. Kui jätsin teda lasteaeda magama, siis ta haigestus.
    Soomes olles olen teinud ka möned eksamid ja seal oli ka lastepsûhholoogiat. Arvan, et teatud isiksuse tyyp ei sobi suurde ryhma, ta vajab oma isiksuse kujunemiseks väiksemat rûhma. Arvan, et mitte keegi ei saa kellelegi soovitada, mida ta peaks tegema. Mina ei oleks saanud tööd teha, kui mu sisetunne ûtleb, et ta vajab mind. Löpuks ei ole minust töötegijat. Usun seda, et paljud lasteaedadest tulnud haigestumised on lapse psyyhika pinnalt, tal on hirm.
    Kui käisin oma last kolmeselt ryhma harjutamas, siis nägin kui tuttava tytar peale aeda toomist läks ukse taha peitu. Ilmselt ta mingi aeg sai teisi vältida. Ka tema oleks pidanud kodus olema. Ema teda ei toonudki, vaid isa autoga, kas ei teatud vöi pigistati silm kinni.
    Lapsi tuleb sussutada, siis nad oskavad oma peret ja lapsi hoida.

  19. Ma ei lugenud kõiki kommentaare läbi, aga kuidas sa oled plikale üldse seda seletanud, et sina oled kodus ja tema on lasteaias? Ses mõttes ongi tal raske mõista, et miks peab tema olema kuskil võõraste seas samal ajal kui sina oled kodus.

    Minu lapsed läksid lasteaeda ka sel sügisel veidi nooremalt kui sinu plika, 2,5-aastaselt. Algusest peale oli nii, et mingeid vanemate lasteaias kaasas olemist lihtsalt pole. Minumeelest on see õige, et vanemad ei käi lastega lasteaias. Mõne lapse kaasasolev vanem segab vägagi tugevalt teisi lapsi, kes võivad hakata oma emasid taga nutma.

    Meil eelnes lasteaeda viimisele põhjalik "töötlus" ja selgitamine, mis saama hakkab. Esimene kord viisin lapsed selleks ajaks, kui rühm õues oli, ütlesin neile, et tulen järgi siis, kui teised hakkavad tuppa minema ja tulin tunni pärast järgi. järgmisel päeval olid tunni kauem ja nii pikenes aeg nädala jooksul, kuni jäidki terveks päevaks. Seltsivama ja julgema lapsega polnud kordagi mingit nututeemat.

    Mul on üks kaksikutest väga pelglik ja kartlik ja temaga tuli ka probleeme. Mingil hetkel jõudis talle kohale, et nüüd hakkabki nii olema, et nemad on lasteaias ja mitte koos minuga. Hommikul riietusruumis klammerdus ta minu külge ja kasvataja põmst võttis ta väevõimuga mu käest ära. Oli küll kohutavalt jube tunne ja hing nuttis, aga see oli õige. Tol päeval nuttis ta pool tundi kasvataja süles. järgmisel hommikul 10 minutit, ülejärgmisel 3 minutit ehk sisuliselt minu riietusruumist lahkudes kuulsin juba, et ta oli rahunenud. Ning rohkem ei ole kunagi ta protestinud ega nutnud. Ma ei ütleks, et ta oleks kuidagi alistatud või mahasurutud. Vastupidi – talle väga-väga meeldib lasteaias, läheb hommikul suure rõõmuga ja tuleb ka rõõmsalt.

    Muidugi võib öelda, et ah, mis kaksikutel viga, nemad pole ju lasteaias üksi, kuid minumeelest on ka siin ikkagi võtmeküsimus. Tegelikult on tore oma lapsi niipalju usaldada, et uskuda, et nad saavad lasteaias hakkama ka ilma sinuta. Saavadki, kui ise usud ja ennast usud.

    Kui sa hakkad käima tööl, siis kindlasti võta plikat oma töö juurde kaasa, et ta näeks – sel ajal kui tema on lasteaias "tööl", ei maga emme kodus, vaid on ka kuskil ära – tööl. Mina olen niimoodi teinud ja sellel on olnud väga häid tulemusi.

    Ahjaa….meie lasteaia, mis tegelikult on lastesõim, reeglites on tungivalt kirjas, et vanemad laste harjumise ajal ei hiiliks ümber lasteaia hoovi ega käiks piilumas, et mis toimub. Oma lapsele selle tegevusega vahele jäädes on tagasilöök kindel.

  20. Huh siin on nii palju eriarvamusi, kuid ise olen seda meelt, et laps ei peaks minema nutuga lasteaeda.

    Mul plika on 3 ja läks kuu enne sünnat esimest korda lasteaeda. Alati oleme lasteaedadest mööda kõndinud ja rääkinud kui tore on seal. Ta on koguaeg rääkinud, et tahab ka minna lasteaeda lastega mängima. Tädi töötas ka samas aias kuhu ta läks ja kindel soov oli tal minna sinna lasteaeda kus töötas tädi.

    Enne lasteaeda minekut olid hommikud meil sellised, et ärkamise järgi küsiti, et kas täna lähme lasteaeda. Siis meil seda kohta veel ei olnud. Rääkisin ja selgitasin, et peame veel ootama, kuna sa sinna saad ja rääkisime alati mis seal tehakse. Talle meeldis see mõte väga. Ja ma ise tean, et tegelikult on ta lasteaiaks täiesti küps laps. Ta suhtleb kõigiga, nii pisemate kui suuremate lastega ja ka täiskasvanute täiesti vabalt. Ta on igalpool julge. Alati jookseb seltskonda ja ei huvitagi kas ma olen kohal või ei ole.

    Esimene päev siin aeda ta pooleks päevaks. Läks kohe suure rõõmuga ja kõik võtsid ta super hästi vastu. Talle meeldis väga, et me jäime ka pärast õue mängima. Ta tegi täpselt nii nagu kasvataja ütles. Ei lahkunud mänguväljalt. Ootas kuna võib minna mänguväljakule. Lõpuks kui rühma mindi võttis ta veel teisel lapsel käest kinni ja ainukesena veel.

    Teine päev ja jälle suure rõõmuga ja jäi ka lõunasöögiks ja leppisime kasvatajaga kokku, et proovime ka magamist. Ja ime ta jäigi. Korra oli nutnud aga jäi kohe magama. Tuli lasteaiast rõõmsalt ja rääkis koguaeg mis tegid seal.

    Kolmas päev võttis ka kaisuka kaasa ja jäi ilusti kuni 15.30ni a ilma nututa.

    Seda kuni novembri lõpuni. Läksime teda aeda viima ja ta ei olnud nõus riideidki seljast võtta. esimest korda pidin ma teda kodust välja meelitama ja ta nuttis mulle, et ta tahab koju jääda. Sinna jõudes meeldis talle väga see mõte, et esmaspäev on võimelmise päev ja pallid võetakse saalis välja ja joostakse. Aga siis tuli ikka mingi blokk ette ja ta keeldus võtma pusa ja talvepükse jalast. Põhjusi tuli sealt palju miks ta ei taha sinna jääda, et teised lükkavad ja löövad ja et ta tahab koju magama. Ma ei kahelnud ka neis põhjustes, sest ühte last ma teadsin, kes sedasi võis käituda, kuna lükkas mu noorema lapse pikali esimesel päeval. Ja unine oli ta kohe kindlasti. Ta oleks hakanud kohekohe nutma ja ma ütlesin, et lähme koju tagasi. Ja ma ei ole teda rõõmsana näinud.

    Nutma jätmist ma kohe üldse ei poolda ja ma ei taha, et ta saaks sellest mingi trauma ja kui sügisest on kindel lasteaeda minek siis ei taha üldse minna.

    Ma ei taha, et ta muutuks sellepärast kinnisemaks, sest usaldus meie ja tema vahel on super. Ta räägib oma tunnetest, muredest ja isegi selle ära mis ta paha on teinud. Ta räägib meiega kõigest ja ma ei taha, et see muutuks sellepärast, et ma olen teda üksi kuhugi võõrasse keskkonda nutma jätnud. Sest, sellest võib laps kinnisemaks muutuda.

    Ma nägin neid lapsi, kes olid augustist peale seal käinud. Kõik tulid nutuga. Mõni seisis juba 15.30 akna peal, et kuna emme tuleb ja nutumaik suus. Sellist asja ma küll ei taha ja enne ootan ma sügiseni ja valmistan, teda endiselt veel rohkem lasteaiaks ette.

    Võib-olla mõjub teine lasteaed paremini, sest see väiksem ja segarühmad. Samuti tal sõbrants seal ees ja see aitab ka paremini kohaneda.

    Ma arvan, et sa käitud täitsa õigesti, sest minu jaoks see nutma jätmine jätab jälje igaveseks. Ja sa ju tead ja tunned oma last ja mis on talle hea ja mis mitte. Jätka ja proovigi tasapisi.

  21. "aga et sellega on veel aega ja praegu me saame käia nii, et tal oleks aega harjuda, et tal oleks mõnus. et kuni ta ei tunne ennast üksi hästi, seni on keegi temaga koos."

    "ja jah, ma seletan plikale, et kuna ta ei tunne ennast praegu veel mugavalt, sest tegu on talle võõra kohaga, siis keegi on temaga koos, kuni ta harjub. "

    Mina olen oma neljanda lapse kasvatamisel jõudnud järelduseni, et lapsele ei tasu rääkida asju negatiivse nurga alt – a la 'kuni ta ei tunne ennast üksi hästi', vaid pigem 'kuni sa hakkad tundma ennast hästi'. Veelgi parem, kui üldse ei rõhu ega isegi viita sellele, et midagi võib olla halvasti. Pigem lihtsalt – vaatame kuidas sa mängid ja harjud. Ja varsti saad juba jääda omapead lasteaeda, sest sa oled julge ja siin on tore :) Paljud lapsed on ülitundlikud, ja tabavad kõikvõimalikke negatiivseid toone ja varjundeid ja kõlasid väga hästi. Või kui ehk isegi mitte seda, siis tõlgendavad omal tasemel, lihtsalt et kui emme meelest võib praegu raske või hirmutav olla, siis järelikult ONGI raske ja hirmutav.

    Taevani kiitmine mõjub tõesti küllaltki kahtlustäratavalt ning võltsilt, aga ma kujutan ette, et sa ei räägi lasteaiast ülepaisutatult positiivselt.

    Mingis mõttes muidugi ongi õige lapsele tutvustada ka tema negatiivseid emotsioone, aga ilmselt ikka PÄRAST seda, kui need on tekkinud, mitte ENNETAVALT :) Kui pigem mitte rääkida, et VÕIB hakata kurb jne, siis ei pruugi selline asi lapsele pähegi tulla :) Mina jätaks nende kurbade tunnete tagantjärgi seletamise hoopiski kodus (ja mitte lasteaias käimise kohta) tekkinud tunnete jaoks. Lasteaiaga seonduvalt keskenduks AINULT positiivsele. Mitte ülepaisutatult. Mitte võltsilt. Kui väga tahta, siis suudan isegi mina (emotsionaalne ja tasakaalutu, nagu ma olen) lapse jaoks vajalikku rahu säilitada. Sest ma näen, et ta jälgib mind 100% ning kõik tema reaktsioonid põhinevad sellel, kuidas mina käitun või olen.

    Alice ütles: "su plika jaoks ongi lasteaed just vaid see rühmatuba ning kui siis kasvataja tädid hakkavad teda igale poole mujale viima või kutsuma siis see ei ole nagu lubatud või selles 'lasteaia lepingus' kirjas olnud tema jaoks."

    Jah, ka seda olen tajunud oma laste peal.

    Sõber – see on kindlasti hea mõte kui plika vedu võtab. Ja veel tuli meelde – ka lapse suhtumine kasvatajasse sõltub väga sellest, KUIDAS mina kasvatajaga räägin. Kui nii nagu ta oleks mu ammune ja väga hea sõber, siis on ka lapse usaldus kasvataja vastu kohe algusest peale oluliselt suurem. Kolme aasta vanusele saab ehk juba ka sõnadega selgitada, et kasvataja ongi lasteaias tema kaitsja ja abistaja (ning ka emme ei kao päriselt kuhugi ära, vaid on ikkagi olemas ja tuleb alati tagasi.. aga seda sa ju räägid talle nagunii…)

    "aga muidu me plikaga alati räägime, mis järgmisel päeval toimuma hakkab. kes viib, kes millal järele tuleb, mida ta kellega ja kus vahepeal teeb. siis ta teab, mida oodata, saab natuke selle mõttega harjuda."

    Mina avastasin oma praeguse poisipõnniga seda, ja juba enne kui ta aastaseks sai – kui krahmasin ta ilma hoiatamata mängupõrandalt, et sööma või magama või õue viia, siis ta protesteeris päris hullult. Kui aga kümmekond minutit varem paari lausega rääkisin, mis järgmiseks teeme, läks kõik rahulikult. Ja nii sai selles reegel. Ilmselt oli see nii ka mu eelmiste lastega, aga näed, on taas vaja õppida, meelde tuletada lihtsaidki asju.

    Kogu selle jutu juures on aga kibe tõde see, et kui sina harjutad praegu kolme aasta vanust plikat lasteaeda, siis meie viisime oma aasta ja nelja kuu vanuse poja juba selle nädala algusest lastehoidu – sinu poiss on meie lapsest ainult kolm nädalat noorem!

    Harjutamiseks jäänud kahest möödunud nädalast saime reaalselt kasutada vaid nelja päeva, vahele tuli korralik nohu. Õnneks sain lapsega koos kõik kasvatajad ära näha, kõik ruumid, õue, muusikatunni. Ma tean, et oleks pidanud alustama VEEL varem, aga no KUI vara siis? Sellises vanuses toimub juba kuu ajagi jooksul väga suur areng ning see kauem kodus oldud aeg andis ju teisest küljest midagi juurde. Meil on niigi hullult arg laps, esimesi mänguasjugi tuli talle igat ühte eraldi tutvustada ja ette näidata, et ema-isa neid ei karda ja et need on täiest ohutud ja toredad jne Rääkimata siis sellest, et juba nelja kuu vanuselt võõristas ta inimesi kohutavalt. No ei ole tore sellist last hoidu saata Lapsehoidja oleks kindlasti parem variant, kuid erinevatel põhjustel kahjuks ei õnnestunud. Hea vähemalt, et see erahoid on suhteliselt väike, kasvatajad väga meeldivad ning päevad ei tule väga pikad, heal juhul vaid 6 tundi, mõned raskemad päevad kuni 8. Ja positiivne on asja juures see, et ta suudab ennast juba päris hästi väljendada, tal on meeles ja oskab ise kasutada juba sadakond sõna, järgi kordab enam-vähem kõiki lihtsamaid sõnu, lihtsama jutu mõtte taipamine on ka viimasel kuul väga kiiresti laienenud. Ja nüüd õppis ka ise sööma, tassist juua oskas juba mõned kuud. Aga ikkagi… Ma oleks parem temaga kodus Väga tahaks, aga see eeldab praeguse kodu müümist. Kui ikka väga jamaks läheb, siis müüngi. Kui keegi ostab muidugi.

    Üks mõte veel – sa räägid alistumisest. Ma arvan, et saan aru, mida sa silmas pead. Ja olen põhimõtteliselt sinuga nõus. Meie lapse viiendal elukuul juba ütles üks pealtnäha suht asjatundlik masseerija et no on alles kange poiss… ja et sellist ei tohi murda, vaid temaga peab rääkima, rääkima, rääkima… kuni ta mõistab. Ja siis kas sobib talle sinu pakutu või ta peab leppima, et talle ei meeldi, kuid nii peab. See ei pea olema murdmine, alistumine totaalses mõttes – et nüüd ta ei olegi midagi väärt ja tema tahtmine ei maksagi kohe üldse mitte ja temaga absoluutselt ei arvestata. Pigem ikka see, et hoopis ei ole alati võimalik saada kõike, mida ta tahab. Kuskil tuleb teha kompromisse, ka teistega tuleb arvestada, rääkimata siis paratamatusega leppimisest (nagu näiteks, et sõiduteele ei tohi tormata, noaga mängida või aknal kõõluda). See on tegelikult ju nii ilmselge, et ma ei kahtlegi – sa tead seda ka ise. Kuid see alistumine lasteaeda jäämise seisukohalt ongi ju teatud olukorras paratamatus – kui sa PEAD ise tööle minema. Ja ma tahaks väga loota, et isegi meie pooleteist aastane omab sel määral usaldust meie vastu, et ta ei kaota lootust – me tuleme talle kindlasti järgi

    Sinu jutust ei ole ma aga märganud, et mis on su plaan siis poisiga kui sa ise tööle lähed? Kes teda hoidma hakkab? Ja miks ei võiks siis plika poisiga koos hoitud saada?
    Ja see ka, et kas sa praegu juba ei otsi veel tööd?

  22. No selge, mina mõtlen ka, et kui laps lasteaias käimisega nõus, siis pole mõtet teda kodus hoida. Isegi juba aastasel tüütab kogu aeg kodus olemine ära, kuluks tunnike või paar omavanuste või pisut vanemate seltsi ära.

    Töö osas hoiame siis pöialt sulle! :)

  23. Negatiivsuse koha pealt ma olen nõus – ma jällegi kirjutasin kiiruga ja ei mõelnud sõnastuse üle, aga tegelikult ma ikka räägingi Plikaga nii, et oleme siin, kuni sa ennast hästi tunned jne jne. Kasvatajatega saan ka hästi läbi, suhtlus on igati positiivne. Mina olen küll kõik korrad lasteaias olnud heas tujus ja endas kindel – mitte kõhklev ega negatiivne, mitte ka ülevoolavalt positiivne. Lihtsalt positiivne noh :)

    Poisiga on nii, et ema hakkab hoidma, aga kuna tema alati ei saa, tuleb teine hoidja veel lisaks leida. Ema arvas, et üle kahe hoidja ei tohiks olla, muidu läheb lapse jaoks liiga keeruliseks. Seega Abikaasa ema ja õde ei sobi, neil endil liiga palju tegemist – emal täiskohaga töö, õel osalise ajaga töö ja sama väikesed lapsed. Üks mõte hoidja suhtes on juba olemas, aga leppisime kokku, et sellest räägime täpsemalt siis, kui mul on reaalselt töö olemas.

    Aga arvan, et Plika peaks ikkagi aias käima hakkama – sest minule tundub, et ta on küps, lõputult lapsi kodus hoida ei saa ja Poissi oleks tunduvalt kergem aeda harjutada, kui õde seal juba rõõmsalt käib. Nii et kui Plika just ei hakka väga selgelt välja näitama, et ta ÜLDSE aias olla ei taha, vaid on ikka pigem positiivne, aga võõrastab… Seni harjutame edasi. Tasapisi :) Et ta põhikohaga ikka aias käiks, aga vajadusel (haigus, suur väsimus vms) saaks siis koju jääda koos vennaga.

    Töö suhtes olen suvest saati silmad lahti hoidnud, nüüd kohe varsti ühte kohta kandideerin ka. Ja siis on ühe inimesega veel üks oma äri plaan, mis tundub täitsa teostatav, aga ei hakka kindlasti nii kiirelt raha sisse tooma, kui meie perele vajalik on, nii et loodan ikka esialgu palgatöö peale saada. Oma asja saab põhitöö kõrvalt ju tasapisi ajada.

    Põnevust igatahes jätkub :D

  24. Meil oli ühe lasteaiaga kohutav kogemus aga kuna mul oli just uus töökoht, siis harjutasin joonelt hoiuga, kuhu jäi esimesel päeval rõõmsalt paariks tunniks. Hiljem oli probleem magamaminekuga, aga kasvataja arvas, et järgi minek oleks märk sellest, et nutab = ema järel :)

    Lasteaias alistumist ei ole, on kambavaim.

    Ühest on mul siiani raske aru saada: unekooli sa tegid, see käis ka nutuga? Ma ei talu lapse nuttu ja lähen koos lastega magama, nagunii on seda aega nii vähe, kui emaga magama minnakse, meil siin 7 aastasel käib lasteaias juba äge peikajutt.

  25. Reet, ma mõistan, et oled häiritud sellest, et pidid lapse nii vara lasteaeda panema aga väita, et 1 aastasel on vaja teisi lapsi kõrvale on küll puhas väljamõeldis. Omavanuste seltskonda vajab laps alates 3ndast eluaastast.

    Ma ei hakka lasteaeda harjutamise koha pealt midagi kommenteerima, sest kõik on juba ära mainitud. Mul 2 täiesti erinevat kogemust olemas, vaatab kuidas kunagi poisiga läheb. Aga tikker, ma tean mida sa praegu tunned, sest esimest last lasteaeda saata on emale emotsionaalselt väga raske. Eriti raske veel kui harjutamine aega võtab. Ole endas kindel aga järjepidev ning kõik läheb kenasti :)

  26. Kusjuures ma olin põhimõtteliselt igati valmis sellega, et läheb aega ja tuleb kannatlik olla – mul oli alati plaanis sel puhul tasapisi võtta ja lapsega arvestada. Emotsionaalsus tuli eelkõige just sellest, et ma ei osanud ühel hetkel otsustada, kuidas selles keerulises situatsioonis käituda. Sisetunne, ema ja kasvataja soovitused – mäletate? Aga nüüd, kus asja enese jaoks jälle selgeks mõtlesin – küll saame hakkama.

    Mis puutub unekooli, siis on ikka öö ja päev, kas ma lasen lapsel võõras kohas vanemate järele nutta või oma turvalises voodis ennast unne joriseda. Hüsteeriliselt röökida ei lasknud ma tal kunagi, see oleks olnud kuritegu – unejoru on ikka teistsugune.

    Mina ei suudaks lastega magama minna, siis mul oma aega praktiliselt polekski, ma läheks nii üsna kiirelt hulluks. See kaks-kolm tundi laste lõunaune ajal poleks kaugeltki piisav.

 Leave a Reply

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>

(required)

(required)

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.