Kas ma päriselt jätsin nüüd mulje, et minu meelest on enamik kasvatajaid ebakompetentsed ja nende eesmärk on lapsi alistada, nagu mulle just väideti? No sel juhul ma peaks küll tõesti vähegi emotsionaalsemas tujus blogi kirjutamisest hoiduma 😛
Saate aru, mulle hullult meeldivad Plika kasvatajad. Hullult. Minu meelest on nad väga head kasvatajad. Ja mis puutub sellesse ühte soovitusse, millele ma siin tulihingeliselt vastu vaidlesin, siis ma räägin puhtalt enda mätta otsast. Kuna mul ON võimalus praegu aeglaselt võtta ja ise vajadusel kohal olla, siis ma kasutan seda, sest usun, et see annab Plika puhul paremaid tulemusi. Ja ma saan aru, et paljudel ei olegi võimalust kuu või kaks rahulikult võtta, et peabki kohe tööle minema ja polegi muud varianti, kui laps aeda jätta, isegi kui ta vahel nutab. Ma saan absoluutselt suurepäraselt aru, miks kasvatajad seda soovitavad ja miks see vajalik on. Ja ma ei heida seda ette.
Ühesõnaga ei, ma ei arva, et Plika kasvatajad oleks ebakompetentsed või üritaks teda alistada. Ma usun, et see oli siiras soovitus kasvataja suust, kes on aastaid ja aastaid lastega tegelenud, kes soovib parimat nii neile kui vanematele. Ja kui harjumisega on kiire, siis ongi see parim võimalus, ainus võimalus.
Ma olin täna väsinud, näljane ja hommikust kurnatud, sellest kõigest tulenevalt mitte kõige paremas tujus, tavalisest emotsionaalsem ja ei viitsinud seega võtta nii palju aega, et kogu oma tekst sada korda läbi lugeda, pehmemalt sõnastada ja veel rohkem argumenteerida. Kui üldse, olin ma vihane enda peale, sest ei suutnud sotti saada, mida ma nüüd õieti usaldama peaks – kasvatajat, ema, sisetunnet või veel midagi muud. Aga blogisse kirjutamine aitas sotid selgeks mõelda ja sõjaplaan on paigas. Ma loodan, et mul on võimalik Plikale nii palju turvatunnet pakkuda, et võin ta varsti kerge südamega kasvatajate hooleks jätta ning üldse mitte ise juures passida – ma lihtsalt pean tundma, et ma olen andnud endast parima, et mu laps tunneb ennast lasteaias turvaliselt. Kuni inimesed ja mõned ruumid on tema jaoks veel võõramad, tundub mulle igati kohane olla seal, kuni ta on harjunud. Mulle tundub, et kasvataja ei saa ära teha minu kui lapsevanema tööd – et baasturvatunde pakkumine on 100% minu asi ning keegi peale vanemate ei saa ega peagi sellega nii hästi hakkama saama.
Ja kui tuleb välja, et minu suhtumine pole õige, noh – eks me oma vigadest ju õpimegi 😉 Pean tunnistama, et ma ootan kohe huviga edasisi arenguid – see on jällegi üks põnev väljakutse. Eks see ole nii kogu lastekasvatusega üldiselt.
Minu pikaajalised lasteaia kogemused on ka näidanud, et esialgu mõned päevad võib ema hommikul lapsega päeva alustada. Tavaliselt 3-dal päeval võib tulla tagasilöök. Uudsus on siis möödunud, laps on kõik üle vaadanud ja siis saab ta tõeliselt aru, mis teda ees ootab. Oleneb muidugu ka lapsest. Magama pole me ka soovitanud kohe esimesest päevast jätta, aga on ka palju erandeid olnud, kus sellest pole mingit probleemi tekkinud.Enamus võtab kohe lasteaia omaks, aga on ka lapsi, kes kurvastavad väga kaua. Tegelikult see, et ema viivitab nutva lapse juurest ära minekuga ei tee asja sugugi paremaks vaid vastupidi. Emana saan väga hästi aru, mida vanemad tunnevad, kui peavad kurva lapse juurest tööle ruttama. Enamsti läheb lapse nututuju ema lahkudes kiiresti üle ja ta asub rõõmsasti tegutsema. Uskuge me hoiame teie lapsi rohkem kui omasid ja nad on meile väga kallid. Meie lasteaias pahandavad lapsed just vanematega, et nad õhtul liiga vara järgi tulevad ja mõnigi nutab just sellepärast, et ei taha koju minna. Neid lugematuid kallisid, mis me päeva jooksul saame, ei suuda kokkugi lugeda. Arvan, et lapsed usaldavad ja armastavad ikkagi oma kasvatajaid, sest nad on ju nii vahetud ja ei oska veel teeselda.
Oot, aga sa ju kirjutasidki, et kasvatajate eesmärk on lapsi võimalikult kiiresti alistada? Kommentaaris. Või sain ma valesti aru? "kasvatajad võivad ju lastega harjunud olla, aga nende huvides on siiski see, et laps võimalikult kiiresti alistuks"
Muus osas – igaüks ise teab, mis teeb, rahunege maha 😀
Natuke teemaväline küsimus: kas su plika käib hea alguse lasteaias?
Oi, mina küll ei tahaks, et kasvataja hoiaks mu last rohkem, kui enda omi 😮 Pigem siis samamoodi, nagu enda omi 🙂
Siret, Tikker ju selgitas, et oli emotsionaalne ja ei sättinud sõnu väga pikalt mõeldes ritta. Arusaadav ju.
Küll kõik laabub, Tikker. Noh, ülikooli ajaks vähemalt 🙂
Just täpselt see kasvatajate ja alistamise lause saigi täiesti valesti kirja – on selles konkreetses sõnastuses täiesti vale ja kasvatajate suhtes äärmiselt solvav. Tegelikult oleks tulnud kirjutada välja mitu eraldi mõtet, aga kuidagi sai hoogsalt pikk jutt kribatud ja see halvasti üle loetud. Ma räägin, emotsionaalselt kipuvad mul vahel sellised apsakad sisse tulema ja nagu näha, siis seitsme aasta jooksul pole ikka nii palju õppinud, et suudaks blogist sellistel puhkudel täitsa eemale hoida.
Tegelikult mõtlesin ma tõesti hoopis midagi muud. Ma olen täiesti kindel, et lõviosa kasvatajatest (ei saa öelda kõik, igal erialal on inimesi, kes sinna ei sobi, õnneks on nad siiski vähemuses) teeb oma tööd suure rõõmu ja armastusega ning annab endast kõik, mis võimalik, et lastel oleks hea. Ma olen täiesti kindel, et ka Plika kasvatajad on sellised.
Sõimerühmas on 16 last, keda valvab enamik ajast üks kasvataja ja üks abiline (kaks kasvatajat on ju ainult lõunasöögi ja magama mineku ajal… ja vähemalt meie rühmas käib kolmas inimene abiks ka siis, kui lapsi õue minekuks riidesse pannakse). See on paratamatus, et füüsiliselt ei jõua kõigile iga hetk piisavalt tähelepanu pöörata. Rühma igapäevase elu ja normaalse õhkkonna huvides on hädavajalik, et lapsed võimalikult kiiresti harjuksid. Ja kuna ilmselgelt pole kasvatajal võimalik vajadusel kogu hommiku tegeleda ühe lapsega, kes on parasjagu õnnetu – ei jõua isegi siis, kui neid lapsi on üks, saati siis sel juhul, kui terve rühm korraga alustab – siis võib juhtuda, et laps nutabki… Kuni alistub.
See on see, mida ma tahtsin öelda. Mitte väita, et kasvatajad tahavad lapsi alistada – ma usun, et mitte ükski kasvataja (isegi need, kes oma erialale ei sobi :P) ei mõtle lapse alistamisest.
Emotsionaalne olin sellepärast, et tunnetasin – Plikal on halb. Emotsionaalne olin sellepärast, et olin segaduses, kas usaldada oma sisetunnet, ema või kasvataja nõuandeid.
Marit, meie lasteaias on mõned hea alguse rühmad, aga sinna satub juhuslikkuse printsiibil ja meie rühm igatahes ei ole.
Jaksu ja jõudu harjutamisel! Mulle ka tundub, et Sa oled oma lapsele sobiva viisi ära tunnetanud, nii et jää rahulikuks ja enda sisetundele kindlaks!
Poole aasta eest oli au viibida koolitusel, mida viisid läbi kaks pikajalise kogemusega Saksa lasteterapeuti. Ühel neist on nüüdseks oma lastehoid. Tema puhul tulevad sinna küll ca 1-aastased, nii et asi vajab ehk veel pehmemat maandumist, aga mingid paralleelid on ehk siiski.
Neil on nimelt kindel standard, et lasteaiaga harjutamine kestab poolteist kuud, mille jooksul ema kaasas käib. Kõik käib etappide kaupa. Alustatakse sellest, et laps tuleb emaga koos natukeseks aeda mängima ja siis läheb koju tagasi. Seda aega järjest pikendatakse. Mingist hetkest jääb ema toolile istuma ja laps ise mängib. Järgmisest hetkest hakatakse harjutama ema lahkumisega. Ema ütleb lapsele head-aega ja läheb õueuksest välja. Alususeks kestab "äraolek" umbes minuti ja siis tuleb ema "tagasi". Seda aega pikendatakse järk-järgult. Põhimõte selles, et lapsel tekiks turvaline teadmine, et ema tuleb kindlasti tagasi.
Selline süsteem siis lasteterapeudi poolt peetavas lasteaias.
Neil küll ei olnud juttu kuidas asi erinevate ruumidega käib, aga selge oli, et lapsele turvatunde tekitamist peeti seal väga tähtsaks.
Ma olen siiani selline vaikne lugeja olnud, aga siia teemasse ütlen ka sõna sekka.
Ma arvan, et sina, Tikker, teed seda harjutamist heal ja lapsega arvestaval moel. Mu enda tütar on küll alles aastane ning lasteaiast pole juttugi (Tallinnas elades ei tule seda "juttu" vist enne 3. eluaastat 🙂 ), aga samamoodi ei ole ma leidnud, et nutuga tuleks alistada unemured või söögimured vms.
Igatahes soovin teile ilusat harjutamise aega!
tegelikult oli selles teises teemas olnud arutelu ju päris hea. sa said kõvasti kindlust juurde oma meetodi jaoks 🙂 ja see ongi oluline. ega kõik ei peagi alati ühel meelel olema. lihtsalt sellised arutelud aitavad ka enda mõtteid selgeks seada 🙂
Kris ma mõtlesin, et me ju vastutame teie laste eest ja sellepärast kirjutasingi, et rohkem kui enda omi. Oma laste puhul tead enamasti ju ette, mis, kes, kus ja sa ei pea mitte kellelegi õhtul aru andma. Võõra lapse puhul on ikka natuke vastutus suurem, sest lapsed on ju ettearvamatud. Vanem on oma kõige kallima sulle usaldanud ja ta peab saama rahuliku südamega oma tööd teha teades, et tema silmateraga on kõik korras.