Aug 182011
 

Päris mitmed mu sõbrad-tuttavad on öelnud, et üle kahe lapse suure tõenäosusega ei tule, rohkem ei jõua üles kasvatada. Need ütlejad on enamasti sellised küpsemad ja elukogenumad, väga ratsionaalse mõtlemisega.

Ma pean ennast üsna heaks majandajaks ja olen selle üle uhke – mulle meeldib kulusid kontrolli all hoida, eelarveid teha ja planeerida (mis ei takista mind aeg-ajalt spontaanselt ja plaanimatult kulutamast). Mind ajab närvi inimeste suutmatus rahaga ümber käia. Mind paneb alati mõtlema see, kui jälle kajastatakse meedias mõnd sellist suurperet, kus vanemad on lihtsad ja vaesed, elamine kehvake… Mõtlen kurvalt, miks küll oli vaja nii palju lapsi teha. Minu meelest saab üpris harva lugeda sellistest suurtest peredest, kus rahaasjad on normaalses seisus ja kodu näeb hea välja (ma ei mõtle siin mingit suurt luksust, lihtsalt korralikku ja kena elamist). Normaalne rahaline seis ja kodu kenadus on muidugi väga suhtelised mõisted, ma tean. Aga usun, et enamik teist saab aru, mida ma mõtlesin. Minu meelest võiks lapsi teha ikka nii palju, et jõuaks nad ka normaalselt üles kasvatada – mitte täielikus vaesuses ja iga senti veeretades, et saaks ikka vahel üht-teist lubada ka.

Sissetulekud on meil tuleviku perspektiivis üsna lahtised. Oleme sidunud ennast Pärnuga, siinsed töövõimalused pole just ülearu hiilgavad. Minu senine töökogemus on aladel, kus ma ei soovi edasi töötada, ma üldse ei teagi, mida ma teha tahaksin. Abikaasal on küll eriala ja kogemus, aga hästi tasustatud erialaseid töökohti ikkagi eriti saadaval pole. Nii et kui vanemahüvitise aeg läbi saab, siis tuleb mul kiirelt töö leida, et me üldse ära elaksime.

Sellegipoolest planeerime me (täiesti süüdimatult?) pikemas perspektiivis kolme-nelja last. Plaanid võivad muidugi muutuda ja kõik käib ikka tunde järgi – hetkel tahaks olemasolevad natuke suuremaks kasvatada, kodu remontida, tööalaselt areneda… Ja kunagi hiljem, näiteks siis, kui Plika kooli läheb… Siis äkki üks-kaks veel? Nii me mõtleme. Hoolimata sellest, et meil pole kõrgepalgalisi töökohti, et meil pole praegu isegi aimu, mis rahade eest me oma kodu korda tehtud saame (sest teha vaja on ikka päris palju).

Ma ise mõtlen, et Plika kooli minekuni on ju veel neli-viis aastat, selle ajaga jõuab paljugi muutuda ja selgemaks saada. Äkki me siis ei tahagi enam lapsi juurde? Või lükkame kolmanda lapse saamise veel edasi? Eks näis. Koos lastega kasvavad kulutused, ehk koos nendega ka ratsionaalsus :P Samas lasteaialapsele kuluvat raha ei anna võrrelda teismelisega, nii et seda kogemust meil viie aasta pärast veel nagunii pole.

Jube hea on ju naiivselt hordide kaupa lapsi planeerida, kuni olemasolevad on veel väikesed ja vanemahüvitis jookseb. Kulud on hetkel minimaalsed – riided ja muu kraam on suuremalt jaolt sõpradelt-tuttavatelt tasuta saadud või kasutatult ostetud, söögile ei kulunud alguses üldse ja ega praegusedki linnuportsjonid kulutusi meie toidulauale oluliselt ei suurenda. Mida suuremaks aga lapsed kasvavad, seda vähem riideid üle jääb. Ja katsu sa teismelisele kellegi vanu riideid sokutada, ta ilmselt saadab su pikalt ja nõuab Nike tosse… Lisaks sellele sööb nagu näljahädaline.

Ja ikkagi on mul hetkel siiras arvamus, et küll me saame hakkama. Et isegi kui on neli last, saame ikka hakkama – ja mitte äärmises vaesuses, vaid just nii, et saame endale üht-teist (reisimist jms) lubada ka. Otse loomulikult nõuab see head planeerimist ja ette mõtlemist, aga seda ma ju oskan! Ma olen muidugi lootusetu optimist ja praegusel puhul nimetaksid mõned mu suhtumist vist pigem naiivseks.

Aga ma tõesti kogu hingest usun, et elu läheb järjest paremaks. Et ma leian lõpuks oma kutsumuse, et meil õnnestub ka Pärnus elades normaalne sissetulek saavutada, et me leiame võimaluse kodu korda teha, et me suudame kolm-neli last kenasti üles kasvatada. Ma usun endasse ja usun Abikaasasse, usun meie võimekusse.

Ma tean, et peaks mõtlema ratsionaalselt, aga mitte miski siin elus pole ju tegelikult kindel. Kas kõik need, kes saavad kolmanda, neljanda, viienda lapse, on siis tohutult heal järjel? Vaevalt. Kas kõik need, kes nii heal järjel pole, aga siiski üle kahe lapse saavad, ongi siis süüdimatud idioodid ja määratud elama vaesuses? Kah ei usu. On need väidetavad ratsionaalselt mõtlejad ehk tegelikult hoopis liialt negatiivsed? Einoh, targem oleks muidugi vähem lapsi teha, siis on raha ju rohkem :) Aga mis puutub lastesse, siis ma ei suuda millegipärast väga ratsionaalselt mõelda. Sisetunne ütleb, et neid võiks tulevikus veel tulla, küll me ära elame. Mõistus, meedia ja ratsionalistid ütlevad, et elu on kallis ning iga lapse toitmisele, katmisele ja koolitamisele kuluvad tohutud summad.

Eks me nelja-viie aasta pärast vaatame uuesti.

Mida teie arvate? Eriti huvitatud olen ma siinkohal nende mõtetest, kes plaanivad või kel juba on 3+ last.

  24 Responses to “Laste arv vs ratsionaalne mõtlemine”

  1. Aplodeerin! :) Tean peresid, kus 3-4-5 last ja kus seetõttu tühjale-tähjale ei kulutata, planeeritakse iga kulutuse vajalikkust, samas aga tullakse ilusti toime, kodu on korras, lapsed puhtad ja riides. See kõik on ikka majandamise küsimus ja kui te juba praegu tulete toime, siis tulete ka +1 või +2 lapsega. Need kes suure perega äärmises vaesuses virelevad, vireleksid ilmselt ka ühe lapsega…

  2. Mida rohkem lapsi seda rohkem stressi sellest, et PEAB tool kaima…

  3. Mina olen alati arvanud, et minimaalselt 2 ja maksimaalselt 3. Nüüd kus mul on selja taga 1 raske rasedus ja sünnitus ja ma pole teist last veel saanud (no pole julgenud plaani võtta, kuigi vaikselt hakkavad esimese raseduse hirmud ununema, viie aastaga ikka ununeb:)). Mõtlen, et kas see plaan ka reaalne üldse on, sest üsna varsti ongi käes aeg kui olen 40.

    Aga ma tahan nii palju lapsi vist seepärast, et meie peres oli 3 last ja mehe peres samuti. Varem mõtlesin, et mida rohkem on lapsi, seda paremini lapsed teiste laste-inimestega oskavad arvestada. Nüüd kui näen, et mul oma lastel tuleb (või siis ei tule üldse) väga suur vanusevahe, nii 6-7 aastat, kas siis see annab üldse mingit efekti (üksteisega arvestamise kasvatamisel)?

    Kas ei ole nii, et kui oled suurest perest (mida 3 last ju tänapäeval on), siis tahad samuti rohkem kui ühe lapse saada?!

  4. Kasvasin üles kuus aastat vanema õega, kellest enamiku ajast kiskusime, seega ainus lubadus endale oli see, et mina kuueaastase vahega lapsi ei saa :D

    Ma ise olen väiksest peale rääkinud, et tahan kolme last. Miks just kolme? Ei tea. Neljanda idee hiilis ligi alles siis, kui esimene juba käes – väikese vahega lastel on mõnus koos kasvada :) Ma pole küll kindel, kas ma viitsiks nelja aasta pärast selle teekonna uuesti ette võtta, rõõmu kõrval on päris palju pinget ka. Samas vanemad lapsed kindlasti aitaksid… Et teist "paari" üles kasvatada oleks pigem kergem, arvan ma.

    Eks elu näitab…

  5. Meil oli samuti plaanis 2 + 2 last.

    Teise lapse sündides tegime täpselt samuti plaane, mõtlesime, et kasvataks 2 esimest last kaelakandvateks (väiksem ise kõndivaks, potil käivaks, söövaks, riietuvaks jne). Vahpeal saan ka mina jälle tööle ning elamise korda ja norm palgad jne Ja et siis veel 2 last väiksemate vahedega. Välja kukkus kõik hoopis teisiti.

    Esimene laps tuli otselt planeerimata kuid teadlikult mitte hoidudes. Teine laps tuli planeeritult, umbes aasta võrra suurema vanusevahega kui oleks tahtnud. Kolmas tuli ISE, vastu meie plaane ja teadlikku tegutsemist :) Kolmanda lapse sündides oli ta vend 7 aastane, õde oli 4. Kolme esimese lapse isaga elasime koos 10 aastat.

    Oma praeguse mehega oleme koos elanud üle 8 aasta, ja meil on aastane poeg, mehe ainus laps.

    Praeguseks on esmasündinu sõjaväes ja mul on kodus kasvamas 12 aastane tüdruk ja 1 aastane poiss. Sellelele pisikesele poisile tahaks ühte päris oma venda või õde, aga minu vanus on juba selline, et paneb mõtlema… Tänapäeval vist küll on päris palju selliseid lapsi, kel gümnaasiumi lõpuaktusele tulevad ligi 60aastased ema ja isa, aga ikkagi… Samas kasvaks praegune põnn sisuliselt ikkagi ju ilma mängukaaslaseta.

    Mina ise kasvasin üksiku lapsena, oma lastele ma sellist elu ei tahtnud. Mehel on kaks õde ja üks vend, samuti on mõlemad vanemad elus. Nende pered hoiavad tohutult ühte. Praegu sinna omaks võetuna mõlten, et mul on tohutult vedanud. – mehega ja tema sugulastega. Ja seega ilmselt ikkagi üritame veel ühte last… :)

    Nagu näha, ei ole rahal põhirõhk. On olnud väga keerulisi aegu ja väga närvesöövaid, aga siiski jääb kõik rahaga seonduv lõpuks tahaplaanile, tagasi mõeldes ei domineeri need emotsioonid, mis olid seotud sentide lugemisega vms. Pigem ikkagi omavahelised suhted, olukorrad. Võibolla just sellepärast, et kogu aeg on olnud siiski (üsna ratsionaalselt põhjendatud) lootus, et saame hakkama. Eriala on kah selline, kus siiani on ka kõige raskemas majanduslanguses olnud võimalik suht normaalselt teenida. Samas olen ma ise just selline, keda Tikker halvustab – ei oska just parimal moel planeerida rahaasju, ja liig sageli on enne järgmist palgapäeva täiesti arvestatav auk, või pole ettenägematuteks kulutusteks kuskilt raha võtta. Aga alati oleme neist olukordadest välja tulnud ja kogu aeg on läinud elujärg ikkagi paremaks. Mul endal vanemaid ei ole juba väga ammusest ajast, seega nende abile pole saanud kah kunagi loota, lihtsalt on tulnud ise hakkama saada.

    No eks nii ongi, et mõned saavad, mõned mitte. Loeb lihtsalt see, kas põhirõhk on lastel või rahal. Ja kas on usk hakkama saada, oskus vahendeid leida või pole.

    Ma arvan, et üle poole mu elust on elatud, mu elus on olnud päris palju raskeid kaotusi. Sellegipoolest ma pean end õnnelikuks inimeseks, ma olen täna õnnelik selle üle, mis… ei ikka pigem KES mul on, ja ma arvan, et ma oskan ka oma ülejäänud elu olla õnnelik. Suurim soov on elada oma elu nii, et ka mu lapsed võiksid olla õnnelikud.

  6. Kusjuures igasuguste plaanide juures on mul kogu aeg täitsa meeles ka võimalik plaan B – teadmine, et vahel lapsed lihtsalt tahavad tulla ja tulevadki, ole kui ettevaatlik tahes. Kui see peaks juhtuma, siis järelikult peabki nii olema, sel juhul lihtsalt kohanduks uue olukorraga. Nii juhtus ju Plikaga ja vaat kui tore elu nüüd on :) Aga ise oleme siiski ettevaatlikud ja plaanime veidi aega vahet pidada.

    Ja mis puutub mitte majandada oskavatesse inimestesse, siis seal on ikka ka väga erinevaid tasemeid. Mina oma suure planeerimisega olen pigem vähemuses, paljud mu sõbrad elavad rohkem peost suhu… Ja saavad täitsa hästi hakkama. Närvi ajab pigem selles kontekstis, kui inimesed ise täiesti idiootselt kulutavad ja pärast ohivad, et võlad kaelas, elu raske, lastele pole midagi süüa anda.

    Ja isegi selliste inimeste puhul olen hakanud vähem arvustama, aga see on juba hoopis üks teine jutt, mis mul on ka kunagi plaanis kirja panna – siis, kui me Abikaasaga Kodutunde saated netist lõpuni vaadanud oleme :P

  7. Oeh. Nendest suurperedest, kes normaalselt ise hakkama saavad, ei saa uudistest lugeda, sest nad ei käi ja ei vingu ega nõua. Nad elavad ja saavad hakkama.

    Ise olen 7 lapsega suurperest. Kunagi pole probleemi olnud sellega, et süüa või puhtaid riideid poleks. Samuti on kõik sünnipäevad/pühad alati kenasti peetud. Jah, on keerulisem, sest ei saa rahaga pillavalt ringi käia ja paljusid asju lubada (näiteks ei saa minna igale klassiekskursioonile, väljamaale minek on rariteet ja ning mänguasjad ja riided käivad käest kätte).

    Sellest hoolimata on 7st lapsest kolmel olemas juba magistriharidus, ühel baka ja 3 nooremat käivad veel koolis. Kõigil on mõistus peas ja prioriteedid paigas.

    Mainin ära ka selle, et kolm vanemat on kodust välja kolinud ning juba algusest peale ise hakkama saanud. Tänu paljudele lastele on selge see, et emme rahakoti peal elamine oleks nõme (on veel mõned lapsed kodus suureks kasvatada vaja) ning vanemate käest pole kunagi raha küsinud.

    Kuid see, millised lapsed tulevad sõltub ikka vanematest ja kasvatusest. Ja tihtipeale ei ole vahet, kas on 1 või 4 last; hakkama saadakse ikka nii kuis endal tahtmist ja oskust on.

    Ise sooviks ka rohkem kui 2 last, kuid seda, mis saab, näitab ikka aeg.

    A. Ja vanusevahet ei sõltu, kas lapsed omavahel kisklevad või mitte. See tuleb igas eas ja igal pool õdede-vendade vahel ette.

  8. mul on kolm "üksikut" last. esimene on 19, teine 14 ja kolmas 4. Kui mul oli kaks last, siis olin täiesti kindel, et rohkem lapsi ma ei taha. Aga näe, kümne aasta pärast tuli selline titeisu :)
    Noore(ma)na oli otsus lihtne tulema, lapsed lihtsalt olid elu loomulik osa. Kuigi isu oli suur, siis viimase puhul sai ikka kaalutud ja mõeldud ja vaagitud.

    Eks see teistega arvestamine on ka suure vanusevahe puhul, kuigi nad koos ei mängi.

    Tegelikult ma tahtsin seda öelda, et kaalu palju kaalud, lapsed sünnivad ikka armastuses :)

  9. Mul on kolm last, kellest kaks nooremat kasvavad minu juures. 16a, 6a ja 3a.
    Ma siia maani mõtlen, et mulle meeldib, kui lapsed on suure vahega. Siis suurem saab ise hakkama ja beebi saab kõik emme tähelepanu endale :D
    Teise ja kolmanda vahe on 2a7k. Ja seda on ikka vähe küll minu arust.
    Kaklevad ja mängivad. Oleneb kuidas tuju lastel.
    Huvid erinevad ja siis kui nad oleksid ka suht koht ühe vanused, oleks kindlati ikka probleeme.

    Mina mõtlen hoopis nii, et kas ma tahan veel ühte pisikest ülesse kasvatada. Kas ma viitsin. Mitte füüsiliselt, vaid vaimselt.
    Mulle beebid meeldivad :D Just need alla aastased. Aga vot, rase olla ei tahaks (sünnitada võin :P).

    Kui tuleb neljas veel, siis tuleb. Kui ei, siis ei. Kõik siin elus lahtine…

    Aga Tikker tubli :D Sa saad hakkama kindlasti igas olukorras :)

  10. Mina seda raha üle ei tähtsustaks. Kui inimene tahab, siis küll ta ka hakkama saab. Tahab seitset last, teeb ja saab hakkama. Kui hakata mõtlema, et ühe lapse kasvatamine maksab miljon (mingi arvutus oli selline)ja kas mul on veel miljon võimalik järgmisse 18-sse aastasse paigutada, et üks laps saada, siis pole see ju ok. Peaasi, et oleks armastus peres, küll siis saab ka hakkama.
    Ja peale selle võib ka kahe lapsega pere kitsikusse sattuda samamoodi nagu seitsme lapsega pere.
    Mina ise tahan kolme. Eks näis mis sellest saab, kuna saatus on siiamaani olnud meie vastu, vbla peame ka kahega õnnelikud olema.

  11. Mina, vanainimene, ütleks et tehke need lapsed parem kohe järjepanu ära, sest ratsionaalsusel on kalduvus süveneda (kui alged vähegi olemas on) ja lastel on igati parem kasvada üles ühe põlvkonnana. Ja see on tõesti tõsi, et teismeliste peale kulub raha mühinal. Ma ise mõtlesin ka kunagi 2+2 variandi peale, aga kui see teise paari aeg kätte hakkas jõudma, siis käis ratsionaalsus armastuse jõust üle ja aina kasvavad kulutused hirmutasid lõplikult need unelmad peast.
    Alaline anonüümne lugeja, vanus 42, lapsed 15a ja 19a.

  12. raha pole tõesti ühtki last hästi üles kasvatanud…
    meie peres on hetkel 2a4k kaksikud. kui nad olid umbes 1,5, siis mul oli väga soov veel üht last saada. meie peres jäi see armas titeaeg aeg ära, kõik käis konveier-meetodil. kui neil jalad all, ise lusikas suus oli, siis mängisin küll selle mõttega, et nüüd tahaks üht last ka nunnutada.
    praegu ei taha me kumbki mehega uuest beebist midagi kuulda, sest kaksikud on muutunud "kohutavateks kahesteks." ses mõttes ikka jummala õnn, et elul oma rada pidi ei lasknud minna.
    nüüd mõtleme ka selles suunas, et võiks siis, kui plikad kooli minema hakkavad, aga on üks suur aga – mis siis saab, kui tulevad jälle kaksikud? mitte majanduslikus mõttes, vaid oma vaimse tervise seisukohalt.
    praegu olen pigem seisukohal, et rohkem lapsi meie perre ei tule, aga kunagi ei või teada, millal bioloogiline kell peas tirisema hakkab, onju!?
    rahalise poole pealt pole me aru saanud, et lapste kasvatamine liialt palju võtab. kui ikka elu mõte on su perre tulnud, siis muud asjad jäävad tahaplaanile ja investeerid oma lastesse. me ei ole seisus, kus laste 1,5-steks saades oleks ma pidanud kohe tööle tormama, ei plaani täiskoormusega veel selgi talvel minna.

  13. mul on lapsed 1+2+1 pmst. vanim poeg on 18, tüdrukud 9 ja 11 ja noorim poeg 4. hakkama oleme ilusti saanud, mis muidugi ei tähenda, et aeg-ajalt näpud põhjas on. selline planeerimine rahadega ei tule minu puhul eriti välja, aga maal on võimatu nälga jääda – või siis ütleme niipidi, et mul tuleb omatarbeks toiduvarumine hästi välja :) tühja kõhtu pole lapsed küll iial taluma pidanud ja riiete poolest on meil juba tekkinud kindel ring – kellelt tulevad ja kellele lähevad :D ja lahe on, ma ei kujutaks vähemate lastega elu ette :) pigem mees siin mõtleb viienda peale (ma olevat lapsena rääkinud, et mul suurena on viis last – ma ise seda ei mäleta, aga onutütar räägib) ise oleme abikaasaga mõlemad kolmelapselistest peredest.

  14. Mul on kolm last: 6-aastane, 2-aastane ja 4-kuune. Kusjuures, kui oli üks laps, siis väga palju toidule ei kulunud, aga praegu süüakse meil kodus ära ikka müstilisi summasid. Eks imetava emana annan ma ka suure panuse, kuid rahakotile on ikka vahe küll, kas on kaks või kolm last.
    Meie pisibeebit nunnutades mõtlen, et 5 aasta pärast võiks ju veel.. Aga kohutavat kahest vaadates läheb see hullumeelne mõte jälle minema :D Vanus on mul veel tagasihoidlik, mina jõuaks lapsi teha veel küll (olen 27), aga mu 35-aastane mees väga vanaisa moodi ei tahaks oma lapsele olla enam.
    Raha ma väga hästi planeerida ei oska, samas on meil alati kõhud täis, lapsed on kenasti riides jms, kuid jah, reisida me pole eriti saanud. Loodetavasti õpime ka selleks raha säästma :)

  15. Mooses saab endale väiksed vennad-õed siis, kui kooli läheb. :) Ehk siis ca 5-6 aasta pärast võiks veel kaks last saada. Ja kes teab, äkki otsustame, et tahaks veel. Esimese saime suht noorelt (23 ja 24), nii et aega on maa ja ilm.

    Raha pärast ei põe. Tean, et saame hakkama. Oskan planeerida ja meil õnneks maakohad, kus juurikaid jms kasvatada. Pealegi mina olen pärit kolme lapseliselt üksikemaga perest ja oskan majandada ka väga-väga väikse summaga.

  16. Vaadates üldisi kommentaare kardan, et ma oma arvamuse pärast siin verbaalselt peksa saan… aga kuna arvamusi küsiti, siis lisan ka enda veidi teisest vaatenurgast pilgu.
    Oleme mehega umbes samas vanuses nagu Tikker ja tema abikaasa. Ühtegi last veel ei ole. Ja mida päev edasi seda kindlamalt tundub, et ei tule ka. Mitte et ei saaks. Vaid ei taha. Iga päevaga lööb ratsionaalne mõtlemine järjest tugevama kurikaga pähe. Ise olen pärit suurest perest, seega kui juba üldse asi ette võtta, siis ikka mitu (olen kunagi lubanud, et kui üldse sünnitan, siis ainult kaksikud :P ). Pooldan seisukohti, et lapsed peavad olema väikese vahega ning et enne 35 eluaastat peavad tited tehtud olema. Samas see ongi see piirav koht – oleme mõlemad töönarkomaanid, armastame oma tööd ja teeme seda südamega. Ei suuda ette kujutada, et peaksin vähemalt 2-3 aastat tööst eemal olema (+ sellele eelnev 9-kuine sisuline töövõimetus, mil siiski tuleb töötavat nägu teha).
    Ei suuda ette kujutada, et peaksin edaspidi kõik oma plaanid laste järgi sättima. Laste saamine tähendaks automaatselt elukoha muutust (linnakorteris ma oma lapsi EI kasvataks), töövõimaluste ümbervaatamist (minu töö ei ole selline, mida 8-17 heal tasemel teha saaks) ning suurt hulka muid muudatusi elukorralduses. Finantsidest ma üldse ei räägigi, mis laste peale kuluma hakkaks – esimestel aastatel läheksid kindlasti üüratud summad lapsehoiule kuna Eesti ei toeta riiklikul tasandil vanemate võimalikult varast tööellu tagasipöördumist. Finantsiliselt tuleks toime ja küllap ka kõige muuga hakkama saaks kui vaja. Aga kas on ikka vaja?
    Ja mis põhiline – ma ei taha seda vastutust teise inimese üleskasvatamise eest. Minu tunnustus ja sügav kummardus neile, kes selle vastutuse on võtnud ning suudavad oma töö, pere ja rahaasjadega asjad joone peal hoida.
    Mina leian, et ma pigem panustan Eesti iibe toetamisse sellega, et teen hoolega tööd, teenin head palka ja maksan riigile korralikult makse, et oleks millestki maksta vanemahüvitisi ja lapsetoetusi ning ülal pidada koole-lasteaedasid.

    Ärge siis palun maha lööge massist erineva arvamuse esitamise eest :)

  17. Minu käest küll peksa ei saa. Enne esimest ootamatut rasedust oli minu kokkupuude väikeste lastega ümmargune null ja minu jaoks olid head lapsed need, keda näha ega kuulda polnud. Titeisu polnud absoluutselt ja ei kujuta ettegi, millal see ükskord tulnud oleks.

    Jah, minu elu läks nii ja ma olen selle üle õnnelik. Mul on hea meel, et mul on nüüd kaks last, teine oli juba vägagi planeeritud. Lastega on küll palju tegemist ja oma elu peab nende järele sättima, aga minu, nagu enamiku vanemate puhul, pidas vägagi paika teooria, et rõõm, mida lapsega seoses tunned, kaalub jamad kõrgelt üle. Ja seda rõõmu lihtsalt ei ole võimalik lastetutele inimestele seletada, seda peab ise tundma :)

    Igal juhul jään ma alati tuliselt sellele arvamusele, et laste saamine on sügavalt iga paari enda asi ja kui nad otsustavad üldse mitte saada, siis on ka see täiesti okei. Kahekesi elamisel on omad suured plussid, eks minagi tunnen neist vahel puudust.

    Pealegi, sul on veel aega maa ja ilm oma arvamust muuta. Bioloogiline kell võib ühel hetkel vabalt tiksuma hakata ja sihuke titeisu tulla, et hoia ja keela. Võib, aga ei pruugi… Eks aeg näitab!

    Igaüks peab ikka nii elama, et endal oleks hea.

  18. Oh, mul tuli kohe veel mõtteid.

    Enne rasedaks jäämist ütlesin alati kõigile, et küll kümne aasta pärast abiellun, soetan oma kodu, saan lapsi. Mul oli kindel kavatsus elu nautida, loodetavasti kutsumus ja hea töö leida, no teate, loogilises järjekorras. Ja ma siiani arvan, et loogilises järjekorras oleks neid asju mõnusam teha. Kõigepealt eriala omandada ja ennast tööalaselt veidike teostada, samal ajal korralikult elu nautida, loodetavasti ka hea mees leida, abielluda ja ühine kodu soetada… Ja vat alles siis lapsi saada.

    Poleks mu plaanimatut rasedust tulnud, oleks ma ehk saanudki kõike muud enne teha. Ja siis, ma arvan, oleksin suhtunud laste saamisesse just pigem nii nagu Triinu, kui et mul oleks järsku hull titeisu tulnud. Ma vähemalt arvan nii :P

    Mina pole kunagi osanud karta ka näiteks seda, mida paljud laste saamise argumendina toovad – et vanana on kurb ja üksildane. Õed-vennad ja sõbrad oma lastega on ju ikka! Ja no jumal küll, kui üksildane tunne ja lapseigatsus peaks tulema alles pärast menopausi, siis alati on ju võimalus lapsendada. Sellises vanuses inimesed ilmselt enam ei viitsikski titega mässata, võtaks veidi vanema lapse – kandidaate peaks ju jätkuma.

    Mis rahalisse poolde puutub, siis vähegi majanduslikumalt mõtlevad inimesed saavad lastekasvatusest üle jäänud rahaga kenasti oma vanaduspõlve kindlustada – siis pole ka seda muret, et vana ja haigena pole lapsi, kes toetaks.

    Ühesõnaga variante on palju ja nii tähtsate otsuste tegemisel tuleb ikka oma sisetunnet usaldada. Kellegi teise tänitamine, et mis mõttes sul ikka veel lapsi pole ja naine, kes pole ema, on mõttetu inimene – kurat, teiste kritiseerimise asemel võiks oma elu elada.

  19. Triinule tahaksin öelda seda, et veel ülikoolis käies arvasin, et 1. ma ei saa mitte kunagi lapsi, sest mind oldi terve elu sellega mõttega harjutatud (tervislikel põhjustel)
    2. mitte mingil juhul ei TAHA ma üle kahe lapse :)

    Ja alles 10 aastat tagasi ma vandusin kõigile kindlalt, et ma MITTE MINGIL JUHUL ei sünnita vanemana kui 39 a :D

    Üleüldse on väga palju asju läinud nii, nagu ma KINDLA PEALE ei kavatsenud teha :) Nt see, et mul oli RAUDNE OTSUS, et kõigil minu lastel peab olema üks ja sama isa…

    Ja kõige selle taustal ei arva ma vähimalgi määral, et KÕIK peaksid lapsi saama. No ei ole ju sellist sundust. Iseasi, kuidas need lastetud ennast kunagi pensionipäevil tunnevad. Aga ka siin on mul kasvõi oma suguvõsas mitu head näidet, et inimesed ei hala, ei ole langenud sügavasse kahetsusse, depressiooni. Saavad endaga hakkama, reisivad, tunnevad maailma vastu huvi. Muidugi ei tea me kõiki nende mõtteid, ja võibolla nad ongi mingil määral õnnetud. Aga kas seda pole ka paljud vanurid, kes on nooruses lapsi saanud ja kasvatanud…

    Minu meelest on see julge otsus – peavoolust niimoodi välja astuda. Ja arukate inimeste puhul ilmselt ka piisavalt põhjendatud.

  20. Teate, minu meelest see ongi elu juures nii võluv, et sa võid otsustada ja plaanida ükskõik mida, aga elu teeb ikka omad korrektuurid. Mina ju ka plaanin praegu ühte, teist ja kolmandat… Püüdlen selle poole, mis parasjagu kõige õigem tundub. Aga kõiki neid asju ma nagunii ei saa, kõik mu plaanid nagunii täide ei lähe – mõned asjad pole lihtsalt ette nähtud või on ette nähtud mõnel muul ajal.

    Eks elu näitab!

  21. Juba varajases nooruses olin kindel, et ma lapsi ei soovi. Mitte ühtegi ja mitte mingil juhul… Siis jäin ootamatult rasedaks – mina, kes ma kõike tegin selle vältimiseks. Olen tõestus sellele, et mida iganes sa ka ei kasutaks, ole alati valmis, et seksides võib ikka rasedaks jääda. Sain umbes kolmandal kuul aru, et olen rase, sest olin kõhn, päevad ebaregulaarsed jms. Mõtlesin ümber ja sünnitasin. Ehmusin endas olevates tunnetest lapse vastu, et selline armastus ja hellus on minus olemas. Olin õnnelik ja kindel, et üks laps on kõik. Tehtud, nähtud, milleks enam. Kümme aastat hiljem… sama asi. Nüüd arvasin, et mul on mingi tõsine sisemine häda, valud ja väsimus olid ju kindlalt selle märgiks. Aga ei! Rase! Jälle?! Kümme aastat hiljem siis nüüd teise poja ema. Kõik juba ununud, isegi lastearstid annavad teisi nõuandeid. Aga siiski nii õnnelik!! Siiski on märgatav vahe juba sellel, kas on kaks last või üks. Kuna majanduslikult ei kipu elu paremaks minema, siis kolme küll ei julgeks saada. Toiduga ja riietega tuleb ikka välja aga muud asjad nagu laste hobid, trennid ja perereisid. Need on tõeliselt suured kulud ja kahju on neid keelata.
    Armsastasin ka väga oma tööd ja olin kindel, et olen selles väga hea ja asendamatu, kuid peale lapsepuhkust oli olukord seal nii muutunud, et minu jaoks kohta enam ei ole. Eestis ka kahjuks sellist asutust teist ei ole ja seega pean hakkama millegi uuega tegelema. Töötuks jäi ka minu hea lastetu kolleeg, kuid pean oma olukorda tema omast tunduvalt paremaks. Minul on vähemalt lapsed ja rõõm igas päevas. Tema kaotas tööst ilma jäädes oma elu põhisisu ja on äärmises masenduses.

  22. Meil on kolm last. Kuuene mürab praegu issiga diivanil ja kiljub, neljane ja kahene istuvad laua taga ja söövad – nad meil sellised pikaldased närijad, keegi ei jõua ära oodata, kuni nemad kord valmis saavad. Raha ei olnud märkimisväärselt enne lapsi, ei ole praegu ka. Riided on kõigil seljas, sealjuures valitud ja korralikud. Meie peres dresside ja pildiga T-särkidega ei käida!
    Leib on laual, leivapealne ka. Mahetoit tuleb oma aiast, poest tuleb noh, tavatoit (kuni rahalised võimalused on piiratud, ei hooli ma, mis rahvusest lehm piima andis).
    Oma maja on olemas, tasapisi ehitame tube välja. Auto liigub. Reisimas käime natukehaaval, kui võimalust on – aga Kölni katedraali on lapsed lähedalt näinud ja kui hästi läheb, siis näevad tuleval aastal Burgundiat ka. Raamatuid ostame ja küla kassid käivad meil lõunal. Sissetulek on umbes kaks õpetajapalka.

    Ja veel: ma tahan tütreid ka. Nii et kui Jumal annab, siis tuleb lapsi mingil hetkel juurde.

  23. security = vanavanemad, stabiilsus, maja jne

  24. Ka mina mõtlesin alati mitmest lapsest. Abikaasaga tegimas plaane viie lapsega… Pragu olen kahe ema. Titeisu on peal juba pikka aega. Kuid… Oleme mõlemad töötavad vanemad. Lapsed praegu viiene ja seitsmene. Ja mind häirib üsna tõsiselt, kui palju aega veedavad minu lapsed teiste inimestega. Laste kasvatamise osas on minu protsent üsna pisike. Siinmail minnakse tööle kuusekuuse kõrvalt. Töö tõttu olen ma suvel oma laste jaoks peaaegu olematu.
    Ja vaat kolmandat last ei taha enam kellelegi teisele kasvatada teha. Tahaks oma lapsi ikka ise kasvatada. Samas meeldib mule tohutult minu praegune töö. Ja majalaenu kõrvalt lihtsalt koju jääda või poole kohaga töötada ei ole võimalik. Ka majanduslik külg hirmutab veidi. Ok laenud saavad kunagi makstud, aga siis kulub sama summa või isegi rohkem ilmselt laste hariduse peale. Nii me siis mängime vaikselt selle mõttega, et küll me aasta pärast teeme selle lapse…
    Aga ise usun pigem seda, et teeme ainult sel juhul, kui see laps ise otsustab juhtuda. Minu kaks tükki on abikaasa sõnade järgi "mitte plaanitud aga väga teretulnud"
    Asi siis see kolmaski samamoodi ei ole.

 Leave a Reply

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>

(required)

(required)

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.