Leidsin just draftidest ühe jaanuari lõpus kirjutatud ja üles panna ununenud postituse, ajendatud vist foorumis aset leidnud arutelust, kus kirjutati kõigest, mis on pärast lapse sündi häirima hakanud. Üsna mitmete punktide puhul (tänaval ette jäävad vankrid, avalikus kohas kisavad lapsed) mäletan üsna hästi oma tundeid nii enne kui pärast laste saamist, nii et võrdlusmoment on omast käest võtta. Mõned teised asjad jälle ei häiri mind üldse, aga tuleb välja, et paljusid teisi küll.
…aga mille teadmine oleks minu maailmapilti avardanud ja laste(ga inimeste) suhtes leplikumaks ja mõistvamaks muutnud. Ehk siis soovituslik lugemine lastetutele silmaringi avardamiseks ning lapsevanematele meelde tuletamiseks, et teised inimesed ei käitu alati meelega lastevaenulikult, sageli lihtsalt teadmatusest.
- Vankriga manööverdamine on keeruline, eriti kehvema ilma puhul (vihm, lumi jne). Vankriga emad ei roni tee peale ette sellepärast, et sulle närvidele käia – vanker on lihtsalt suur ja raske. Sinul jalakäijana on kümme korda lihtsam tee serva tõmmata! Samamoodi ei tasuks bussis vankreid vihaselt põrnitseda – usu mind, emad ei sõida võimalusel ühistranspordiga, lõbu pärast tipptunnil turule vms. Kui nad selle ristiretke juba ette võtsid, järelikult on vaja hädasti kuskile minna ja muud moodi ei saa. Järgmine kord vankrit nähes vaata parem, kas saad äkki hoopis kuidagi aidata – vankri kõrgetest astmetest üles saamine või lumevallist üle tõstmine on üksikule naisterahvale üsna keeruline tegevus. Enamasti saab sellega küll hakkama, aga kahekesi oleks tunduvalt kergem.
- Nutt on beebide ainus viis oma vajadusi väljendada. Mõtle ise, kui sa ei saaks rääkida ega kirjutada, kui ainus võimalus oma vajadustest teada andmine oleks häälitsemine. Ka sina protestiksid sel juhul seda valjuhäälsemalt, mida ebameeldivam sul on. Iga ema üritab sättida oma käigud nii, et beebi sel ajal kärus magaks või üldse kodus kellegi hoole all oleks, aga vahel pole hoidjat võtta või pole kellaaja peale minekut võimalik muuta ega ära jätta. Beebid on nagunii ühed üsna ettearvamatud kujud ja nende nuttu/tahtmisi on teinekord üsna raske mõista. Keegi ei too oma last selleks avalikku kohta, et sulle närvidele käia, enamik emasid tunneb ennast väga kehvasti, kui ta siis kõva häälega nutab ning nad ei oska/suuda teda vaigistada. Ühesõnaga neil on sageli sama halb kui sul… Aga järelikult oli siis käik, mida ei andnud edasi lükata.
- Kahesed ja vanemad on juba hoopis teine tera. Iseloomu näitamine on nende viis elu tundma õppida. See, kas laps ennast konkreetselt poes riiulite vahele röökides maha viskab, sõltub kindlasti mingil määral nii tema iseloomust kui ka kodusest kasvatusest, aga iga kahene jonnib vahel – seda ei anna ära hoida ka kõige ideaalsema kasvatusega, see on osa elust. Ja sageli on ainuõige neid jonnimisi taluda, et ta saaks aru – vanemad ei anna igale kapriisile järele, karjugu palju tahes. Kõrvalt kuulata on noil puhkudel muidugi häiriv, nii kõrvaltvaatajatel kui vanematel endil. Aga vahel paremat käitumisviisi lihtsalt pole.
- Kui sa lähed külla perele, kus on väikesed lapsed, siis võiksid silmas pidada asju, mis lastetute perede külastamisel erilist tähtsust ei oma. Näiteks pese kindlasti alati käsi, enne kui titte katsuma lähed. Uuri, mis kellaajad oleksid tulemiseks sobilikumad, et need beebi unegraafikut ei häiriks – näiteks õhtuti, kui on vaja beebit magama panna, on reeglina ilma külalisteta kergem. Samas mõned tited jäävad probleemideta magama ka siis, kui külalised on kõrvaltoas. Ühesõnaga kõik sõltub lapsest ja emast, aga alati võiks üle küsida, kas hilisemad külla jäämised on ema meelest ok.
- Igasugu kingituste puhul mõtle enne nende sobilikkusele ja praktilisusele. Paljud riided võivad olla väga nunnud, aga kandmiseks liialt ebamugavad. Paljud mänguasjad on küll silmale ilusad vaadata, aga arendamise koha pealt suur ümmargune null. Minule meeldib alati enne vihjeid küsida, mida võiks vaja minna. Või kui mingil põhjusel ei küsi, siis üritan oma loogikaga midagi praktilist leida. Kui tahad kaasa tuua söödavat meelehead, küsi kindlasti enne üle, mis maiuseid lapsele üldse lubatakse. Väiksematele ei taha paljud emad üldse magusat anda, suuremate laste puhul on alati kindla peale minek ökopoe kraam – garanteeritult igasugusest saastast ja lisaainetest vaba.
- Kui oled autojuht ning autos on ka lapsi, siis ole liikluses ekstra tähelepanelik ja rahumeelne, isegi kui uljad manöövrid sulle muidu väga omased on ning varemalt ka sõbrale meeldisid. Pärast lapse sündi muutub enamik emasid liikluses ülimalt ettevaatlikuks, sest paljas mõtegi sellest, et lapsega midagi juhtuda võiks…
- Üldisest suhtlusest. Pärast uue ilmakodaniku sündi uuri vanematelt, millal nad külalisi ootavad – mõned kutsuvad kõiki juba sünnitusmajja, et uhkusega oma maailmaimet demonstreerida, teised vajavad kõigepealt aega uue olukorraga harjumiseks ja ei soovi esimesed kuud üldse külalisi. Inimesed on lihtsalt erinevad, austa värskete vanemate soove. Helistamise asemel on alati kindlam sõnum või e-mail saata (kui muidugi just midagi eriti pakilist pole). Jah, see on eelkõige ema teha, et telefon kriitilisteks hetkedeks hääletu peale panna, nt last magama pannes jm, aga see sageli ununeb. Kõik emad on vist vähemalt korra elus tundnud frustratsiooni, kui pikad ponnistused beebi magama saamiseks nullib tuppa unustatud mobiil, mis kõige ebasobivamal ajal helisema hakkab. Mida väiksem beebi on, seda vähem ma suvalisel ajal helistama kipun – pigem saadan sõnumi või üritan interneti kaudu ühendust saada. Nii ei häiri ma lärmava telefoniga pisitita ning tema vanemate toimetusi – sõnumit või meili saab lugeda siis, kui on sobiv hetk – siis saab mulle juba ise tagasi helistada. Kindlasti ei helista ma beebi vanematele peale kaheksat-üheksat õhtul, kui ma just enne kindlalt ei tea, et see ei häiri. Samamoodi võiks suhtuda mõistvalt sellesse, kui MSNi vestlus igasuguse selgituseta äkitselt pooleli jääb – beebi nutu peale reageerides pole aga alati eelnevalt seletusi jagada. Kõik see käib kõige rohkem päris pisikeste beebide kohta – mida aeg edasi, seda paremaks asi läheb.
Jah, tõsi, on ka neid emasid, kes iga päev oma titega kaubanduskeskuses hängivad, kes jalutavad tänaval vankritega kolmekesi reas, nii et terve tee on blokeeritud ja mööda pääseda on üsna võimatu, kes oma pisikesi lapsi igasugu kontsertitele kaasa veavad (selle asemel, et lapsehoidja leida), kus nood kindlasti mingi hetk nutma hakkavad, kes ei üritagi oma lapsi kasvatada ja lasevad neil absoluutselt kõike teha… Neid vaatavad hukkamõistvalt ka teised emad. Aga igasugu nõmedikke ja rahurikkujaid on ka lastetute inimeste hulgas, nii et fair enough. Enamik emasid siiski ei ürita teile meelega vankriga ette sõita ega too oma karjuvat last avalikku kohta spetsiaalselt kaaskondsete häirimiseks.
Kindlasti annaks siia listi veel igasugu asju lisada. Mul endal oleks sellist postitust kunagi lastetuna igal juhul huvitav ja informeeriv lugeda olnud. Ehk oleksin pärast selliste asjade teadmiseks võtmist natuke mõistvam olnud… Aga võib-olla ka mitte 😀
Tähelepanek elust enesest ehk oma laste pealt – lapsed käituvad poes nagu nad käituvad tavaliselt seetõttu, et esiteks minnakse toidupoodi ju pärast lasteaeda elik laps on väsinud ja oma päevaseid emotsioone tulvil. Teiseks on laste jaoks see rahvamass poes liiast, tema ei oska täiskasvanu kombel sellega toime tulla ja end tagasi hoida. Ka paljude muude frustreerivate asjaolude puhul ju käituvad nad just nuttes või karjudes või kuidas keegi. Selline mass tekitab lapses piltlikult öeldes stressi. Sarnast tõlgendust olen kuskilt ka lugenud, kuid ei mäleta enam kust. Igatahes olen mina oma laste puhul poes käimist nendega vältinud, ei ole neil vaja sinna tulla. Ka lapsevanema kiirustamist ja närvilist olekut tajuvad nad. Seega röökivad lapsed poes minu arvates ei võrdu alati kehva koduse kasvatusega, kuid see ei välista ka seda. Oleneb asjaoludest eks. IMHO
Ma olen täitsa nõus. Igasugused probleemid lastega poes on minust küll täiesti kõrvale jäänud – nii harva, kui seal nendega koos käime, on kõigi tuju hea ja mingeid probleeme ei teki. Plika on mul tubli abiline – lükkab oma väikest käru, aitab asju sinna sisse panna, ulatab hiljem kassalindile panemiseks jne. Enamasti aga käiakse meie peres poes õhtuti – kiire suts jalgrattaga, kuni teine lapsi hoiab.
Kõigil paraku sellist võimalust pole – üksikvanemail ja neil, kel mees kaugemal töötab vms. Vahel pole lihtsalt muud võimalust, kui pärast tööd laps lasteaiast kaasa haarata ja siis poodi minna, sest süüa on ju vaja…
psst! sõna "kontsert" käänatakse nagu "sert". nii et mitte "kontserditele" vaid "kontsertidele".
minu keskkooli emakeeleõpetaja õpetatud nipp.
(anna andeks, ikka juhtub, et esimene eriala üle pea kokku lööb!)
poodlemise koha pealt olen anonüümse 3 lapse emaga nõus: pärast lasteaeda on üsna mõttetu lapsega poodi minna. minu eksemplar on need paar korda, mil oleme aiast poodi sattunud, küll okeilt vastu pidanud, aga näha on, et kirbud püksis ja vigur sees päeva lõpuks.
ise püüan ära poodelda enne lasteaedaminekut (kuigi pood jääb aiast tulles tee peale). töötavad emad – vähemalt minu tutvusringkonnas – püüavad poodlemise korraldada kas nii, et läheb see, kes last ära ei too või siis käivad lõunapausi ajal. tänapäeval on vist igal pool töökohtades külmkapp, kuhu riknev kraam päeva lõpuni hoiule panna.
Kusjuures seda käänamist ma tean ju väga hästi – kohe näha, et kiiruga kirjutatud tekst. Õigemini noh, seekord lugesin vaid üle ja mõte oli sellevõrra veel rohkem hajali.
mina jällegi üritasin lapsega maksimaalselt jala käia ning ühistransporti ronisin vaid kandelina või kõhukotiga. nii on võimalik kasvõi igas peatuses maha ja bussi tagasi minna kui laps rahutu vms. poes käin 1 kord nädalas (nädalavahetusel) või tööl käies ka lõuna ajal. ning kui reisil vms on vaja lastega koos poodi minna, siis nad tahavad ise ka, sest saavad harva ja on kindlad kokkulepped, et nad saavad 1 asja ise valida (odavamat sorti maiustuse või mänguasja vms)
Väga, väga hästi kirjutatud lugu!
🙂 lahe.
Ma hakkan juba unustama.
Aga selle poes röökimise kohapealt.. ma tahaks sõna sekka öelda. Et kui endal on raske ja pikk päev seljataga ja siis oled poes pikas järjekorras ja inimeste massi keskel.. siis tahaks ise ka vahest kõva häälega lihtsalt röökida.. Sest taluvuse piir hakkab kätte jõudma. Aga selle asemel – täiskasvanuna – seisad rahulikult paigal teed kivinäo ette ja võibolla isegi naeratad kassapidajale.
See viimane anonüümne kommentaar on hea 😀 Ma tahaks ka röökida!
Omapärane on see, et minu jaoks on kõik kirjutises kirjutatu alati täiesti iseenesestmõistetavana tundunud kuigi mul lapsi pole. Minu arust on kõige lihtsam oma närvi võõraste lastega säästa neid ignoreerides 😛
Ma veel lisaksin, et kui sul ei ole lapsi ja sa kutsud külla lastega sõbra, siis parem arvesta, et viieaastane kolab üksi su tubades ja üheaastast ei saa keelata mistõttu ema kas koristab kristalli kapi otsa või laps karjub et ei lubata käeulatuses oleva kristalliga mängida ja toimub kiire kojuminek. Ilmselt lihtsam on arvestada, et asjad tõstetakse su enda kodus lihtsalt kõrgemale.
No vot täpselt. Ise tahaks ka mõnikord röökida, kui seda rahvast on palju ja nad elavad seljas ja koperdavad ees jne jne 😀 Ime siis, et laps röögib või pööraseks läheb. Väsimus väsimus..
Olen isegi hädasunnil pärast lasteaeda neid kaasa võtnud ja iga kord vannun, et enam ei võta. No pool aastat see mõnikord ka õnnestub.
Teadsin ennegi. Pean nentima, et isiklik aspekt asja juures teeb ikka oluliselt mõistvamaks, vähemalt minu puhul.