Iga päev on ülejäänud elu esimene

Mulle hirmsasti meeldib see mõte. Ma olen viimasel ajal jälle üritanud teadlikult olla parem ema, naine, koduhaldjas… Ja istuda vähem arvutis. Asi on kaugel sellest, et ma nüüd sulnilt ringi hõljuks nagu vana rahu ise, ma lähen endiselt väga kiiresti närvi 😀 Aga ma sellegipoolest üritan ennast alati tagasi hoida ja kui ei õnnestu, siis vähemalt kähku ühele poole saada ning vajadusel andeks paluda. Ei tea mina, kes suudab hommikust õhtuni väikeste lastega kodus olles kogu aeg rahulikuks jääda. Mingid rahuliku iseloomuga isendid vist 😛 Ja no mis lastest rääkida, ka Abikaasaga on tihti suuremaid ja väiksemaid hõõrumisi. Eks see ole vast loomulik… Ja kui ei suuda rahulikuks jääda, siis pole tõesti muud, kui tuleb kähku maha rahuneda, kallistada ja ära leppida.

Olen lastega mitmed reeglid paika pannud ja üritan neist nii palju kui võimalik kinni pidada. No näiteks multikate vaatamise aeg on meil kaks korda päevas – pool tundi hommikupoolikul ja pool tundi pärast lõunaund. Vahel muidugi venib see kolmveerandiks tunniks, vahel olen ka lubanud hommikul terve Lotte ära vaadata – aga siis tingimusega, et õhtul enam muud ei vaata. Kui ütlen, et pool tundi on täis, siis minnakse kohe ise telekat kinni panema.

Teine reegel on üks mäng korraga ja enda järelt koristamine – nüüd on seda tunduvalt kergem realiseerida, kuna nad mängivad elutoas. Selleks ajaks, kui Eestisse tagasi kolime, peaks nad küll korralikult välja koolitatud olema 😀 Ega ma iga hetk muidugi silma peal ei suuda hoida, nii et tihti on rohkem asju laiali… Aga kui ma märkan, siis kutsun jälle koristama. Ja no muidugi on hea lihtne öelda, et enne ei saa sööma hakata/õue minna/multikaid vaadata/joonistada, kui tuba on korras ja ülejäänud asjad omal kohal.

Poisile meeldis kangesti klotsikastist kõik klotsid üle põranda laiali kallata, et siis tühja tagurpidi kasti enda ees lükates mööda elamist ringi joosta. See ajas mind hulluks, kõik oli pidevalt klotse täis. Nüüd on väga range reegel, et kui klotsid põrandale kallatakse, siis tuleb nendest ehitada või need kohe kasti tagasi panna. Kasti autona kasutada saab ka siis, kui see on õigetpidi ja klotsid sees 🙂

Otse loomulikult on Plika tublim koristaja, ta ju poole vanem – Poiss unustab ennast tihti koristamise ajal mängima. Aga ma katsun alati talle ka mõne väikese ülesande jätta, mille kindlasti just tema ära tegema peab. Ja kui tavaliselt peab talle ikka mitu korda ütlema, et hakkame nüüd koristama, siis seda uhkem olen, kui ta vahel täitsa ilma ütlemata ise oma mänguasjad tagasi paneb.

Toolile istumise panemise süsteem on nüüd ka igapäevaselt kasutusel, varem ma üldse ei viitsinud. Kui ema siin käis, siis tema hakkas seda tegema, me jätkasime. Poiss käib toolil tihemini kui Plika – Plika on suurem ja temaga on kergem läbirääkimisi pidada, aga Poisil on need tüüpilised kahese hood – kui miski ei meeldi, hakkab näiteks asju loopima või kapiuksega paugutama. Siis saab rangel häälel keelatud ja palutud asi üles võtta ning kui ta seda ei tee, läheb istub nii kaua toolil, kuni teeb. Üldse ignoreerime nüüd igasugust vingumist ja virinat väga teadlikult – ütleme, et räägime temaga siis, kui ta on rõõmus ja rahulik poiss.

Muidugi ma ikka vihastan vahel ja karjun… Aga üldiselt on seda siiski vähem. Või noh, oleneb päevast. Eile oli näiteks mitu päris suurt draamat. Aga nagu pealkirigi ütleb – iga päev on ülejäänud elu esimene. Täna hommikul kaisutasime lastega pikalt, palusin vabandust ja seletasin, et olin eelmisel õhtul väga väsinud ja pea valutas, nii ei suutnud ma nendega piisavalt kannatlik olla. Ja tänane päev möödus küll mõnusalt. Paar korda närvi läksin, aga mingit hullu karjumist ei olnud. Isegi mänguväljakul käisin lastega – see, et nad iga päev õue saaksid, on üks  eesmärkidest ja esmaspäeviti, kui Abikaasa päeval töötab, ei ole ju autot õueala kinni parkimas, nii et lapsi üksi õue lasta ei saa.

Lapsed käitusid täna suisa harukordselt hästi, võiks öelda. Kaks ainsat närvi minemist olid esiteks hommikupoolikul, kui mul tuli pikalt Abikaasa tööasjadega tegeleda, nii et mul polnud aega lastega tegeleda – ütlesin neile küll, et pean need asjad ära tegema, siis läheme õue jne, aga no arusaadav, et väga pikka kannatust pole. Teise närvi minemise põhjustas minu enda vale otsus minna mänguväljakule ratastega – tee käib siin ju üles-alla, kõnniteid igal pool pole, lapsed ei jõudnud pikalt sõita, kui nende rattaid tassisin, ei saanud neil käest kinni hoida ja pidin kogu aeg õiendama, et nad autotee keskele ei jookseks. Ühesõnaga kui ma peaks veel nendega üksi mänguväljakule minema, siis jalutan, ratastega mineku jaoks on vaja teist täiskasvanut.

Muul ajal mängisid lapsed muudkui omaette, käisid mulle muidugi pidevalt midagi näitamas ja rääkimas, aga üldiselt lõbutsesid siiski isekeskis. Oli neil alles mänge, autode multikat tehti järgi, pimedas toas mängiti kombaini ja ma ei tea mis veel 😀

Minul päev oli väga toimekas – hommikul tõusin tavalisest varem, et Abikaasa saaks natuke kahe töö vahel puhata, sõin koos lastega putru, tegin Abikaasale süüa, siis tegelesin terve hommikupooliku tema tööasjadega, kui sellega valmis sain, käisime lastega õues, nende lõunaune ajal nikerdasin natuke meie kulude-tulude dokumendi ja aasta eelarvega, siis oli lõpuks aega rahulikult süüa ja blogisid lugeda… Siis juba ärkasid lapsed ja hakkasin süüa tegema. Mulgi puder tuli täna väga mõnus, juurde tegin suure kausitäie tomati-sibula salatit (saime Külli juurest kolm kilo tasuta tomateid ja kuna nemad tegid seda salatit ja maitses hästi, tegin kodus sama) – lapsed sõid ka hirmus hea isuga, kohe rõõm oli vaadata.

Õhtul oli lõpuks aega kööki kraamima hakata – alustasin kappide koristusega, panin vahepeal lapsed magama ja soojendasin Abikaasale süüa, saatsin tema ka magama ja sain siis lõpuks koristustöödega ühele poole. Nii hea tunne on, kõik kapid ja riiulid on tervislikku kvaliteetset toitu täis!

No ja siis oli kell juba peaaegu üks ning aeg Abikaasale öine snäkk valmistada.

Analüüsisin eile õhtul meie varasemate Norra kuude oste ja menüüd ning vahe selle kuuga on ikka tohutu. Rämpsu on palju vähem, mahedat, värsket ja tervislikku palju rohkem, hindade suhtes oleme ka palju teadlikumad. Iga kord, kui ühe tervisliku ja maitsva toidukorraga ühele poole saan, olen enda üle uhke 😀 Nendest varasemate kuude ostudest ma veel ükskord kirjutan, analüüs jäi eile pooleli ja täna polnud üldse aega – kui mõnikord tuju on, lõpetan ära ning jagan teiega ka.

Ja näe, blogi kirjutamiseks polnudki enne aega, kui keset ööd. Aga nüüd tulebki ruttu ära magama minna, sest eelmine öö jäi kuue tunni pikkuseks, plaanitud päevase tukkumiseni ei jõudnudki ja homme magab Abikaasa ennast töömaratonist välja, nii et pikka pidu mul hommikul pole 😛

Elu on igal juhul ilus. Tahaks pikemalt kirjutada, mõni teine kord on ehk rohkem aega.