No kohe mitte midagi ei viitsi!
Eile ka ei viitsinud, terve päeva. Kuna Haide tuli õhtul külla, pidime siiski pingutama ja küpsetama-koristama – küll oli hea olla, kui lõpuks valmis sai. Elektriküünlad panime üles, aasta viimasel päeval – normaalne, eks. Aga parem hilja, kui mitte kunagi 😛
Piparkooke küpsetasime. Kuna oli vaja, et glasuur kähku ära kuivaks, panime need hiljem natukeseks sooja ahju. Glasuur kuivas ära küll… koogid kahjuks koos sellega – nüüd murra või hambad. Tuleb ikka edaspidi päev varem teha, et glasuur rahus kuivada jõuaks. Noh, targem vähemalt.
Igal juhul oli väga mõnus õhtu (küll mõningate mööndustega tänu teatud noormehe käitumisele, aga olgu peale).
Vaatasime poole ööni Love Actually‘t ja ärkasime täna alles kaheteistkümnest. Viis minutit hiljem helistasid Pisi ja Maiden, kes olid Jukuga jalutamas ja otsustasid poole tee peal meile külla tulla. Jõime glögi ja imetlesime tittesid. Kuna ilm oli ilus, pakkisime oma lapse kah sisse ja saatsime nad koju tagasi – ning kuna juba seal olime, siis jäime ka paariks tunniks külla.
Mees sai digiboksi arvutis tööle, hetkel näeme küll ainult Eesti kanaleid. Igatahes vaatasime Helisevat muusikat – polegi mitu aastat näinud, oli juba natuke ununenud.
Aga üldiselt on selline laiskus peal, et täitsa jube kohe. Mitte midagi ei viitsi teha, eile vaevaga ära koristatud kodu on jälle paras seapesa ja… Meie passime mõlemad oma arvutite taga. Lapse saime suure vaevaga magama ja vahepeal kuuldub teisest toast häälitsusi. Kuna need on nii lühidad, pole siiani vaatama läinud – loodan, et viuksus läbi une, mitte ei vahi suurte silmadega lakke – sedagi on juhtunud.
Sattusin täna millegipärast Eesti kollases ajakirjanduses tuhnima – tutvusin lähemalt ühe afääriga, mis sisaldab kõmuportaalist lahti lastud ajakirjanikku, kes kättemaksuks endise ülemuse isiklikud fotod I&I-le saatis (mhm, ma meelega ei nimeta ühtki nime, ei ole erilist soovi, et mu blogi nende nimede otsimisel ette lööks). Ei tea, keda uskuda, aga ühed lollid mõlemad, ütleks ma. Ausalt ei tea, MIKS ma üldse vaevusin seda kõike lugema. Ilmselt sellepärast, et mitte midagi muud ei viitsinud teha. Üldiselt on mu kokkupuude kollase ajakirjandusega täpselt selline, et loen Kroonikat, kui Mehe vanaema juures käin ja vahel Õhtulehest mõnda konkreetset artiklit, kui miski teema huvi pakkuma juhtub. I&I blogist hoian kah kauge kaarega eemale.
Leidsin mingi Blogtree ja Delfi ristsugutise station.ee, mis on enda väite kohaselt Eesti uudiskanaleid ning rohkem kui 10,000 veebipäeviku sissekandeid koondav infokeskkond ning tituleerib ennast ühtlasi Eesti suurimaks blogide kataloogiks. Suurem kui Blogtree? Kahtlen. Huvitav on aga see, et minu blogi on seal täitsa olemas. Noh, eks igaüks saab neid sinna lisada, aga kes vaevuks? Ma ei imestaks, kui selle saidi loojad järjest Blogtrees rippuvaid blogisid enda lehele panid. Või olen lihtsalt paranoiline. Mitte et mingit vahet oleks, ma ei kasuta Blogtreed ka, mul on ikka ainult Google Reader.
Weedsi neljas hooaeg on veel pooleli. Aga järgmisena vaatame hoopis Highlanderit – mäletate, Kanal 2 pealt oli kunagi selline tore sari nagu “Surematu”? Ma olin kooli ajal suur fänn – mõtlesime vaadata, kas ikka veel istub.
Kui see ükskord läbi saab, siis üritan Meest Remington Steele‘i vaatama meelitada – see oli jällegi vanasti üks mu lemmikuid – Brosnan ju. Mees krimpsutab muidugi nende riiete peale nina, mis tol ajal moes olid. Ega mullegi eriti meeldi, aga… Brosnan 😛
Hahaa, ja Kanal 2 pealt hakkab homme uus seep – mõtlesin seda vaatama hakata, polegi ammu sellise idiootsusega tegelenud. Aga lapsega kodus olles ju võib, mis mul siin ikka teha on. Tähendab, teha oleks kindlasti miskit targemat. No näis, kuidas ma viitsin.
Ma pole kunagi nii passiivseid jõule pidanud. Ma pole kunagi nii vähe kinke teinud, kaarte kirjutanud ja piparkooke küpsetanud. Peaaegu mitte ühtki. Piinlik on küll – Tartusse tagasi jõudes ootas postkastis veel kaks kaarti ja…
Äh, mul on laps ja raha pole üldse. Sellega vabandab vast välja. Järgmiste jõulude ajal läheb ehk paremini.
Blah.
Head uut aastat oleks vist kohane soovida.
Tubastes tingimustes olen lina nüüdseks korduvalt kasutanud, aga väljas enne tänast mitte – ilmad on ju külmad, tundus liiga suure jamamisena. Täna läksin üksi välja ning tahtsin poodi ja panka minna. Kuna polnud suuremat viitsimist üksi käruga jaurata, otsustasin lõpuks lina ära proovida.