Kas peaks vaevuma ennast koristama sundimisega, kui otsest vajadust pole, või oodata, kuni hoog peale tuleb või vajadus (külalised) sunnib?
Ühest küljest on mul täiesti kõrini sellest, et ma kogu aeg niisama arvutis passin ja segadus ümberringi aina kasvab. Teisest küljest – kuni see segadus veel elada laseb ja mind väga ei häiri, milleks vaevuda?
Ma nüüd ei teagi.
Lugesin diagonaalis oma oktoobri ja novembri postitusi, sealhulgas esimestest päevadest lapsega kodus.
Olin juba ära unustanud, kui palju jamamist alguses oli, praegu on asjad ikka palju paremad. Toona läks meil üks õhtu kuus tundi, et laps magama saada ning hommikul kell kuus jaurasin samal põhjusel neli tundi.
Nüüd… Noh, eks ta õhtul jaurab vahetevahel ikka, kasvõi tänagi. Mitte just kuus tundi, aga päris pikalt tuli tegeleda, kuni lõpuks magama jäi. Aga me oleme sellega juba piisavalt harjunud, et ennast mitte suuremat häirida lasta, ehkki natukene tüütab küll.
Ja ööd/hommikud on eriti muutunud – esiteks magab Plika reeglina nii pikalt, et enne varahommikut ei ärkagi ja siis panen ma ta lihtsalt tissi otsa ja magan edasi – täitsa tavaline on see, et ta hakkab kuuest vigisema, tõstan ta sööma, jään ise magama ja ärkan alles kolm tundi hiljem. Vahel sööb ta siis uuesti ja magame veel kolm tundi.
Alguses tahtsin kangesti öösel mähet vahetada, aga enam ma ei vaevu. No esimesed nädalad ta ju s*ttus ka söögi alla ja söögi peale ehk absoluutselt igasse mähkmesse – samas, kui teda ennast see ei häirinud ja ta magas rahus oma s*tase mähkmega, siis miks peaks mina ennast piinama ja teda unise peaga öösel solgutama, kui ta pärast seda palju raskemini magama jääb? Päeval vahetab mähkmeid ju tihemini ja teeb õhuvanne, ei lähe seal hauduma ka miskit.
Tissitada ei osanud algul istudes, see mure on ka ammu unustusehõlma vajunud. Kuuldavalt krooksuma hakkas ta alles kuuselt, enne seda võis ainult mõistatada, kas sai õhk välja või mitte ning pidi igaks juhuks teda pikalt õlal hoidma. Vannitamine läheb ka libedasti, ehkki me teeme seda siiani alati kahekesi ja üksi ma vist ei julgeks.
Nende vanade postituste üle lugemine pani mind rohkem hindama seda olukorda, mis praegu on. Sest jah, poolteist kuud tagasi oli ikka palju hullem 🙂
…sest sain nii ilusa kommentaari (selle postituse lõpus):
Tikker, pole sind küll kunagi näinud vaid olen sinust blogi põhjal pildi koostanud aga sa oled vist kõige ägedam tüüp üldse 😛
Mõnus huumor, otsekohesus ja mõnus pohhuism.
Hakkasin blogi täitsa algusest lugema ja enne vist ei lõpeta kui loetud 🙂
Lihtsalt tahtsin hästi öelda!
Noh, ikka on hea meel, kui keegi sust hästi arvab, eks 🙂
Käisime eile Maximas ning avastasin suht juhuslikult allahinnatud jõulukaupade riiulilt need karbid. Vaska tõi Plikale kunagi samasuguse mustriga kinkekotis kingituse ja mulle hakkas see hullult meeldima, kott on siiani kaunistuseks riiuli peal (lisaks kenale mustrile sobib ideaalselt elutoa värvidega).
No ja need karbid olid -70% – maksid algselt 25, 30 ja 35 kr, mina sain kokku 30 krooni eest.
Mulle sellised karbid hullult meeldivad, aga need on alati nii kirvelt kallid, et ei ole elu seeski osta raatsinud. Aga sellise raha eest on ju täitsa muidu saadud! Peaks kohe veel ostma, varuks. Need kolm tahan endale jätta, aga teiste kinke oleks ju ka tore nii ilusasse karpi pakkida – kinkekotid maksavad sama palju või rohkemgi (pidin mingi aeg šoki saama, kui avastasin, et suur kinkekott maksab 40 krooni – hirmus röövimine mu arust). Samas on mul kinkekotte mingi 30 ringis varuks (noh, taaskasutus) – pole vist mõtet.
Aga ikkagi. Nii ilus ja nii odav. Ma olen siiras vaimustuses. Saan jälle mingid asjad rohkem ära organiseerida 😛
Nagu paar päeva tagasi lubasin, siis siin on pildid meie Pärnu-tripi jalutuskäigust rannas. Kuna meil endal vankrit kaasas polnud, laenasime Mehe õe oma. Mulle kohe üldse ei meeldi need vankrid, milles laps pole näoga minu poole! Aga noh, hea, et üldse saime, Plikale on ju värsket õhku vaja. Ja ilm oli imeilus.
…