2009

Küla peal

Kui ma eile veel kirjutasin, et mänguasjad Plikale mingit huvi ei paku, siis täna hommikul kõristas ta juba mõnuga lambaid. Ma ei tea, võib-olla vehkis niisama käega ja lambad jäid lihtsalt ette, aga tundus, et tal oli lõbus, vähemalt natuke aega.

Üritasin täna veidike normaalsemat päevaplaani juurutama hakata, mis tähendas, et läksin eile juba veerand kahest magama (seadsin eesmärgiks 12-1 vahel, natuke läks üle, tavaliselt olin muidu ikka kolme-neljani üleval) ja ärkasin hommikul kella üheksast. Äratuse peale muidugi, ilma selleta oleks ikka keskpäevani põõnanud. Poole kümnest sain päriselt ka üles 🙂

Nii et saime enam-vähem normaalsel ajal hommikust süüa ning juba pool kaksteist kodust välja – Maximasse suuremale toiduretkele, kõik söök oli otsas – leivast-saiast õli, jahu ja munadeni välja. Arve läks pea 600 kr. Peaksin selle kuradi inflatsiooniga juba harjuma hakkama. Noh, vähemalt pole niipea peale piima midagi vaja.

Siis viskasime söögid kähku koju ja kärutasime Kessu juurde. Juba üle kuu aja oleme lubanud külla minna, täna jõudsime siis lõpuks tegudeni. Meid ajendas puhtalt omakasupüüdlik motiiv – olime hakanud Kessu soovitusel Hustle‘it vaatama ja sattusime vaimustusse (nagu Ocean’s Eleven), aga mingid osad olid torrentis vigased ja õigeid polnud saada. Kessul oli kõik neli hooaega plaatidel olemas, saime laenuks.

Ühtlasi vaimustusime nende korterist (mõnusalt suur, heas kohas, aiaga) ja hakkasime plaani pidama, kuidas müügis olev naabrite oma (täpselt samasugune, peegelpildis) ära osta. Unistada ju võib 😛

Laps magas tükk aega akna taga aias perepreili kõrval rahulikku und. Kui lõunauinakuga ühele poole saadi, tehti lähemat tutvust ka:

Aga lõpetuseks hoopis selline küsimus: kui vana peaks laps olema, et ma võiksin loomade varjupaika vabatahtlikuks minna, ilma et ma talle sealt kogemata mingeid haigusi koju tooks? Mees arvas, et praegu veel küll ei tohi.

Alateadlikke probleeme lahates

Mul seisis pikemat aega draftis üks post, mille detsembri keskel täiesti valmis kirjutasin, aga lõpuks üles panemata jätsin, sest juhe jooksis kokku ja ei suutnud seda endale rahuldavaks toimetada. Nüüd, üle kuu aja hiljem, lugesin üle ja redigeerisin ära – kõlbab lugemiseks küll. Iseasi, kui palju see teile huvi pakub 😛 Seega:

HOIATUS! Järgnev tekst on meeletult pikk, kohati ennast kordav ning suhteliselt keeruline ja segane. Mina sain küll mõned asjad enda jaoks selgemaks ja lahti kirjutatud, aga ma pole kindel, kas sina sellest targemaks saad 😉

Sõnastasin enda jaoks korraga ära ühe asja, mis mind juba tükk aega alateadlikult häirinud on.

Ma olen alati kurtnud, et mul pole korralikke hobisid. Noh, selliseid, mida CV-sse panna või mida mainida võõrale endast rääkides. Ei hakka ju ütlema, et mulle meeldib lugeda, see on nii IGAV (seda enam, et ma loen viimasel ajal enamasti naistekaid, paremal juhul krimkasid, aga nö tark, tõsine ja intelligentne kirjandus mulle ei meeldi).

Millega ma oma vaba aega sisustan? Istun netis, ilgelt palju. Kogu see blogivärk, nii kirjutamine kui lugemine, on ju ka omamoodi hobi. Ka see on praeguseks suhteliselt levinud ja igav – ei ole miskit sellist, mida CV-sse kirjutada või enese iseloomustamiseks rääkida (eriti kui mul pole mingit soovi, et tööandja mu blogi loeks). Ja noh, blogimaailma kontekstis mind vahel natuke häirib see, et mind ei huvita need tõsisemad teemad, mina kirjutan ikka vaid oma elust ja tunnetest.

Järgmiseks fotovärk. Ma olen fotopede, ma üldse ei eita. Keskmisest inimesest huvitab mind igasugune fotodega seotu kindlasti tunduvalt rohkem. Aga… Mulle ei meeldi tegelikult pildistada, mind huvitavad tunduvalt rohkem ilusad fotod. Ma ise jääks pigem kaamera ette kui taha – ehkki ma ei hakka siinkohal üldse arendamagi teemat, et iga kord sinna ette jäädes hakkan ma idiootseid nägusid tegema, nii et tugevasti üle poole piltidest on halvad (jajaa, mõned head on ka, neid ma teile siin näitangi). Ühesõnaga mulle meeldib, kui on palju häid fotosid minust, minu kallitest, kõigest mis mind ümbritseb ja mulle oluline on. Mulle meeldib neid fotosid teistega jagada, koguda, kronologiseerida, võimalikult täiuslikult süstematiseerida – olgu siis neti- või paberkandjal albumites. Mulle meeldib neid ise töödelda, aga samas tunnen ma Photoshoppi ikkagi vaid üsna algelisel tasemel ja millegi keerulisemaga hakkama ei saa.

Ning lõpuks kohvivärk – tänu sellele ma üldse seesinase postituse kirjutamiseni jõudsingi. Mulle meeldib kohutavalt latte art, aga minu sellega tegelemise hiilgeajad lõppesid paraku Tinderboxist töölt lahkumisega – uues kohas ei huvitanud kunstiline pool ja kohvi kvaliteet suurt kedagi, ma ise üritasin seda liini edasi ajada, aga mugavus sai paljuski võitu. Lootsin Eestis asjaga edasi tegeleda ning olen seda jõudumööda ka teinud, aga tulemused ei rahulda mind. Selleks otsisingi paremaid vahendeid – väiksemat kannu ja noid šabloone, mis lõpuks rahapuudusel kõik tellimata jäid. Muuhulgas sattusin latte arti piltidele ja neid vaadates tõdesin, et minu hobi on ikka väga lapsekingades – ma pole kunagi üritanudki teha midagi muud kui lille (tegelikult ei ole see lill, vaid leht – lihtsalt Tinderboxis öeldi millegipärast flower ja mulle on sealt töötamisest vale väljend külge jäänud, latte arti kontekstis on see kujund hoopis leaf) ja südant – ja südantki pole pärast TB-st lahkumist eriti harrastanud, sest seda oli parem teha laiale tassile ning uues kohas olid ainult topsid. Nüüd kodus, kus õigeid tasse on, on häda selles, et teen liiga vähe kohvi – kui mul on ainult kaks tassi kohvi ja valik, kas joonistada leht või süda, valin alati lehe, see on ägedam. Kui lehe tegemine jälle 100% käpas oleks, siis harjutaks midagi muud – aga seni ei õnnestu latte art tänu õigete vahendite puudumisele kohe üldse.

Aga latte art on palju enamat kui lehed ja südamed… Ning üleüldiselt pole ma ka eriline kohvipede – mulle maitseb koorega masinakohv endiselt kõige enam, lattest ja muust espresso baasil kohvist on mul suhteliselt kõrini, ainult lilli meeldibki joonistada. Ühtlasi pole ma kunagi teinud peensusteni vahet kohvi maitsetel – ei tee ma vahet sortidel ega kvaliteedil. Ma lasen täieliku rahuga masinast törtsu espressot välja (pole oluline, mis kohvisordist see on või mis kvaliteediga, mina vahet ei tee), joonistan lillekese peale ja olengi rahul.

Foto ja kohvi teemad seostuvad üks-ühelt minu elu peamiste töökogemustega – koolivaheaegade suvised otsad ei lähe arvesse, minu ainsad täisajaga töökohad on olnud fotopood ja kaks kohvikut. Fotopoodi läksin sellepärast, et ma olin fotopede, latte arti fänniks sain tänu sellele, et läksin tööle kohvikusse, pidin seda sundkorras tegema ja armusin…

Mõlemas kohas oli tõesti tore töötada, üldjoontes meeldisid need mulle väga. Mõlema kohaga seostusid ka sarnased probleemid – liiga väike palk, üksluisusest tulenev tüdimus, liigne korralikkus, millest kaastöötajad ei hoolinud jne, aga sellest olen varem korduvalt rääkinud, ei heieta pikemalt. Mõlemas kohas olin ma hinnatud töötaja – mingi aja möödudes ja vilumuse kasvades, julgen öelda, isegi üks hinnatumaid. Ma lihtsalt olin kohusetundlik ja korralik… Ja põhjalik. Ühest küljest olin ma ääretult rahul, et ma suutsin oma tööd hästi teha ja ma TUNDSIN, et ma teen oma tööd hästi. Teisest küljest tundsin ma ennast samas ebakindlalt, sest ma ei vallanud kumbagi teemat enda meelest piisavalt hästi.

Vastuolu, mis? Lihtsalt mõlemas kohas töötasin ma koos inimestega, kes olid tõelised oma ala fännid. Inimesed, kellele meeldis pildistada ning kes teadsid peensusteni fototehnika omadusi, hingeelu, oskasid rääkida erinevatest detailidest. Inimesed, kes nautisid kvaliteetset kohvi, kes tõesti tegid vahet, milline on kohvi sort ja kangus, milline espresso kvaliteet, kuidas teha ideaalset piima…

Need inimesed ei olnud reeglina nii korralikud ja kohusetundlikud kui mina, sestap ma ehk olingi rohkem hinnatud – selleks, et äri sujuks hästi, on vaja korda ja organiseeritust sama palju, kui hingega asja juures olemist. Fotopoe näitel – korrast ja organiseeritusest pole kasu, kui müüja ei tea kauba omadusi ega oska seda kliendile tutvustada ega soovitada. Samas pole kasu müüjast, kes tunneb fototehnikat ülihästi, aga ei vaevu hoolitsema selle eest, et müüdavad asjad oleksid organiseeritult paigutatud ja kergesti üles leitavad ning et kõik vajalik paberimajandus oleks korras. Mõlemal puhul oleks poes kaos. Minu perfektsionism ja korraarmastus tegid kuhjaga tasa teadmiste puudujäägid, sest ÜLDISELT mulle teema ju ikkagi meeldis ning ÜLDISEID asju ma ikkagi teadsin – kui järele mõelda, teadsin ma ikka päris palju. 90% klientidest teenindasin ma nende teadmistega väga hästi ära – ma ei pidanud kunagi valetama ega sogama, vahel lihtsalt üldistama. Aga need ülejäänud 10%, need oma ala fännid, nendega ma oleks hätta jäänud. Nendega tegelesidki minu mitte nii korralikud, aga erialaste teadmistega kolleegid.

Ja kuigi ma olen palgatöölisena palju kordi vihastanud firma poliitika või hooletute kolleegide peale ja unistanud sellest, kuidas ma teeksin ISE palju parema asja… Siis lõpuks jõuan ma ikka selleni, et ise tegemiseks oleks vaja just seda HINGE, piiritut vaimustust ja põhjalikke teadmisi asjast. Ning ehkki mu teadmised on mõlemas vallas suhteliselt head, siis pole need PIISAVALT head, piisavalt põhjalikud.

Pole vist mõtet teha fotopoodi (jättes kõrvale selle, et tänu kunagisele töökohale asjaga kursis olevana tean ma väga hästi, et üksiküritajal pole Eesti turul võimalustki), kui mind ei huvita kõige vähematki keerulisem fototehnika – ma olen seebikarbi-, mitte peegelkaamera, uhkete objektiivide ja välkude inimene. Pole mõtet teha kohvipoodi, mis oleks just KOHVIpood, mitte mingi suvaline kohvik – mis rõhuks kvaliteetsele kohvile ja latte artile – kui ma ei suuda kohvi sortidel, kangusel ja kvaliteedil eriti vahet teha.

Ühesõnaga, mis mind nii kohutavalt häirib, ükskõik kas me läheneme asjale töötamise või hobi poole pealt, on see, et mu teadmised pole piisavad. Et mind ei huvitagi põhjalikumad teadmised.

Ma küll tean piisavalt palju ning olengi 90% olukordades kompetentne töötaja (ülejäänud 10% jaoks saan ju lihtsalt selle “hingega” kolleegi kutsuda) ja 100% hea klienditeenindaja.

Mulle küll tõesti meeldib tegeleda nii fotodega kui latte artiga, ma tegelen sellega keskmisest inimesest rohkem, mu teadmised on keskmisest inimesest paremad…

Ma võin olla keskmisest parem, aga parimate hulgas olen ma mitte keegi. Selleks pole vaja isegi parimaid – kui tegemist on vähegi oma ala asjatundjaga, olen ma suhteliselt võhik.

Aga perfektsionism on mul loomuses. Ma tahan olla parim. Mulle ei meeldi mõte sellest, et olen nii tööalaselt kui oma hobides kuskil hallis piirkonnas.

Keskmine inimene vaatab: ohhoo – ta teab fotondusest nii palju ja ta teeb nii ilusat kohvi. Mina ise aga mõtlen – on nii palju, mida ma fotograafiast ei tea ja mis mind ei huvitagi. Latte art on nii ilus ja nii keeruline, ma olen alles algtasemel.

Tegelikult on viga hoopis selles, et ma mõtlen üle. On ju tunduvalt rohkem neid inimesi, kelle teadmised on minu omadest väiksemad ning kelle jaoks mu oskused on täiesti rahuldavad. Piisab täiesti sellest, et olla väga hea töötaja ning selle vähemuse klientidest asjatundjama juurde edasi suunata (seda enam, et paberimajanduses, korra hoidmises ja organiseerituses olen mina neist asjatundjatest peajagu üle). Piisab täiesti sellest, et ma tegelen oma hobidega täpselt sel tasemel, mis mulle huvi ja rõõmu pakub – hobid on ju minu enda, mitte teiste inimeste rõõmustamiseks või kellelegi mulje avaldamiseks.

Tegelikult olid mu teadmised fotovallas nii mõnegi jaoks muljetavaldavad – nende kahe aastaga, mil ma fotopoes töötasin, jäi ikka väga palju külge (me pidime peale fototehnika veel paljude muude asjade kohta igasugust infot teadma). Nüüdseks on enamik muidugi ununenud, aga kui peaksin taas samal alal töötama, tuleks vast suht kiiresti meelde.

Kui mul oleks tõsiselt hea töö, siis mind vist ei häiriks see kõik nii palju. Teeksin oma tööd hästi ja hingega ning tegeleksin hobi korras edasi fotograafia ja latte artiga – täpselt selle tasemeni, mis mind huvitab.

Aga hetkel tekitavad mõlemad hobid minus mälestusi eelmistest töökohtadest. Tunnet, et ma peaks rohkem teadma, rohkem oskama. Ja seda tunnet ei vähenda teadmine, et ma OLIN hinnatud töötaja. Ma ise tahtsin veel parem olla. Kumbki neist hobidest pole minu kutsumus.

Ja ma endiselt mõtlen, millal ma küll leian oma koha elus. Tööalaselt. Täiuslik töö on see, mida sa teed hingega. Ja nois kahes vallas, millesse ma seni oma hinge kõige rohkem pannud olen, ei ole ma enda arust piisavalt kompetentne, piisavalt hingega asja juures, et nendega oma elu pikemalt siduda.

Või siis pole ma seda nišši leidnud.

Ja üleüldiselt on praegu kõige mõttetum sel teemal muretseda, sest vähemalt järgmise aasta jooksul olen ma eelkõige ema.

Üritades seda hiigelpikka teksti lühidalt kokku võtta: mul on pidevalt tunne, et ma pole tööalaselt midagi saavutanud ning mu hobid on igavad ning mitte mainimist väärt. Tegelikult on viga vist pigem minu enese lootusetus perfektsionismis ning selles, et ma tööd ja hobisid alateadlikult seostan. Neid eraldi hoides oleks lihtsam.

Ometigi tahaks leida seda ideaalset tööd, mis oleks ühtaegu nii hobi kui ka raha sisse tooks 🙂 Sellist, kus ma oleks 100% hingega asja juures ja mille kohta ma võiksin julgelt öelda, et ma teangi kõike, mida selles vallas (vaja) teada on.

Kaks kuud

Selline plika siis tänaseks 🙂

Kessu käis meil eile külas pannkooki söömas ja tõi Plikale sünnipäevakingiks Bambino Mio mähkmepüksid – hakkasime siis lõpuks riidemähkmendust katsetama. Alguses läks naba paranemisega tükk aega ja siis ununes lihtsalt ära… Nii kaks kuud täis veniski.

Esimese mähkmega jäi Plika tuttu ja magas peaaegu neli tundi jutti. Järgmiseid sai juba rõõmsalt iga poole tunni tagant vahetada. Geniaalne plaan päevased mähkmed (Kessu eeskujul) õhtul pärast lapse vannitamist samas vees läbi loputada, et homme jälle võtta oleks, sai tagasilöögi selle näol, et kohe pärast vanni oli vaja tissi anda, siis tuli endal jube nälg ja lõpuks oli vesi juba külm. Olgu peale, homme vaja nagunii pesu pesta, lähevad siis masinasse.

Üldiselt – iga poole tunni tagant mähkme vahetamine tähendab küll rohkem jamamist, aga samas on see hea põhjus lapsega tegemiseks. Mänguasjadest ta veel ei huvitu ja no kaua ma jõuan temaga “rääkida” – mul on süümekad, et ma lapsega nii vähe tegelen, see peaks kaasa aitama. Hea põhjus igal õhtul vanni teha kah (siiani pole iga päev viitsinud, osaliselt vee kokkuhoiu eesmärgil – nüüd on sel veel vähemalt rohkem kasutust).

Mul on hetkel kokku 15 marlikat + kaks Kessu käest laenatud originaalsisu (kuivavad kauem) – igal õhtul läbi loputades ja öösel kuivatades peaks ilusti hakkama saama. Väljas käies ja öösel kasutame ikka Moltexeid.

Ja lõpetuseks pildiseeria eilsest hommikust.

Uni on nii magus…

Miski sähvib kogu aeg, piilun õige… Äh, jälle see emme varitseb oma kaameraga.

UNI on, kas sa siis aru ei saa??

Aga kui sa mind juba üles ajasid, siis natuke tissi võtaks küll!

Elu on ju tegelikult päris ilus 🙂

Lutt – lapse vajadus või ema mugavus?

Kuni suhteliselt hilise ajani olin täielik lutivastane. Ma ei suuda meenutada ühtki konkreetset luti kahjulikkust kinnitavat väidet peale selle, et lutt võib hambumusele halvasti mõjuda, kuid üldine minuni jõudnud info oli selline, nagu lugesin ka veel mingist voldikust sünnitusmajas – lutt pole mitte lapse vajadus, vaid ema harjumus.

Niisiis ei kuulunud lutt nende hädavajalike asjade hulka, mille enne lapse sündi soetasin.

Aga õige pea hakati mitmelt poolt soovitama, et lutt peaks ikka olema – lapse imemisvajadus on suur ja sellega on hea teda näiteks väljas rahustada, kui teised inimesed ümberringi ja tite kisa ebameeldiv.

Tegelikult meil isegi oli üks lutt, mis koos riidekastiga meile kingiti – ma ei osanud toona aga karbi pealt vaadata, mis vanuses lapsele see mõeldud on. Ilmselt suuremale – ja Plika seda ei võtnud ka. Järgmise luti saime jõuludeks, selle pakendil juba märkasin kirja 12-18 kuud. Kinkija sõnul polevat vahet – no on ikka küll.

Ostsime siis eile õiges suuruses luti ning pärast mõningast kaasa aitamist hakkas Plika päris eduliselt seda imema.

Ja mul on tunne, et ma avasin ukse saatanale. Nimelt on mul nüüd kange kiusatus toppida see lapsele suhu absoluutselt iga kord, kui ta vähegi rohkem kisa teeb. Sellisel puhul muidugi, kui kisa kõik teadalolevad põhjused – nälg, märg mähe, liiga vähe/palju riideid, gaasivalud – on välistatud.

Sain jõuludeks raamatu “Lapse nutt ja jonnihood”. Pole lugemisega ise veel väga kaugele jõudnud, aga Kessu, kes seda juba mitu aega tagasi luges, on kokkuvõtte ära teinud. Lühidalt: selle näiliselt põhjuseta nutu puhul (sest TEGELIKULT ju on põhjus, lihtsalt meie ei tea) tuleks last lihtsalt süles hoida – mitte kussutada ega rahustada, vaid lihtsalt süles hoida – ja lasta tal ennast tühjaks nutta.

Mul ei õnnestu seegi väga hästi – tavaliselt lõppeb igasugune tühjaks nutmise katse sellega, et kriiskamine muutub nõudlikumaks, vahel suisa hüsteeriliseks ning ma hakkasin teda ikkagi kiigutama või temaga ringi kõndima.

No ja nüüd tahaks selle asemel veel lutiga vaigistada. Sest nii on ju kõige mugavam. Ei mingit kiigutamist ega edasi-tagasi käimist, lutt suhu ja laps on vait. Enamasti aitab suurepäraselt.

Tagajärg oli juba täna näha – laps jäi magama, lutt suus ja kui see välja kukkus, ärkas kohe üles. Nii mitu korda.

Ma nüüd ei teagi, mida arvata. Tegelikult ta ju imes enne pidevalt oma kätt või minu sõrmenukki – neid vaigistamismeetodeid ma ära ei põlanud, nende pärast ma end halvasti ei tundnud. On seal tegelikult vahet, kas laps imeb pöialt või lutti?

Fakt on see, et iga nuttu EI tohi lutiga vaigistada – siis jääb lapsele mulje, et tal polegi lubatud ennast väljendada. Ma usun raudkindlalt, et nii noor laps ei manipuleeri ega jonni, vaid lihtsalt ei oska muud moodi oma vajadusi väljendada…

Aga kust jookseb piir? Kas ma peaks luti jätma vaid väljas käimisteks, öödeks ning eriti suurteks kisahoogudeks? Või võib tihemini? Või ei peaks üldse?

Keeruline…

Nostalgia

Vaatasin just fotosid Kaidi aastalõpu Londoni-reisist ja üks neist haakus nii hästi minu tänaste mõtete ja igatsustega.

Ei, mitte see postkast, vaid Tesco Express tagaplaanil. Kõige pisem ja mõttetum Tescodest, mida igal pool kesklinnas kohtab.

Just täna mõlkus mul ennist meeles see, kuidas me rahvaga (enamasti Ronni-Katrega) kokku saime, mõnest taolisest Tescost, näiteks sellest imekitsast ja pikast, mis London Eye lähedal asub, alkoholi ja näksimist ostsime ning piknikku pidasime. Sealsamas London Eye kõrval asuval muruplatsil (kohalik Pirogov) või mõnes suures pargis…

Ma tahan nii kangesti Londonisse. Maikuu oleks ideaalne.

Scroll to Top