2009

Sain eilsele “murekirjale” nii palju vastukaja, et mõtlesin kommentaari asemel veel ühe postituse kirjutada.

Ma olen täiesti nõus, et hobide puhul pole vaja mingeid meeletuid teadmisi – nendega võib tegeleda just täpselt nii algelisel ja amatöörlikul tasandil, kui parasjagu huvi on.

Minu probleem on selles, et nood kaks suurimat hobi seostuvad üks-üheselt minu ainsate töökogemustega. Ja hobidega tegelemine tuletab mulle ikka ja jälle meelde seda ebakindlust, mida ma tundsin tööl – hoolimata sellest, et mul oli teadmisi piisavalt, et ma sain alati hakkama, et ma olin hinnatud töötaja – ma ise tundsin tihti, et peaksin rohkem teadma.

Ja see polnud päris sama situatsioon, mida kirjeldab Mutt: et talle meeldib tema praegune töö, kuna ta õpib kogu aeg miskit uut juurde.

Fotopoes oli asi selles, et ma ei TAHTNUDKI midagi juurde õppida. Jah, muidugi viisin ma ennast meelsasti kurssi igasuguste uute toodetega, aga ebakindlust tekitav teema – peegelkaamerad, objektiivid, välgud – noist teadsin ma vaid väga üldisi asju. Algajale oskasin soovitada ja komplekte kokku panna, aga asjatundjamate puhul jäin hätta – kõik need numbrid, detailid ja seosed pole mind kunagi huvitanud. Minu jaoks oli see kõik nii igav ja keeruline, et ma lihtsalt ei viitsinudki seda teemat endale rohkem selgeks teha – nonde väheste asjatundjate puhul kutsusin lihtsalt kolleegi, kes asja rohkem jagas. Aga ebakindlus ikkagi jäi 🙂

Kohvikus oli asi selles, et polnudki miskit juurde õppida. Latte arti valdasin nende nõuete kohaselt perfektselt, ehkki latte arti enda mõistes on see suhteliselt algtase. Ja mis puutub sellesse, et ma ei tee vahet kohvi sortidel, kangusel ja kvaliteedil – ega keegi ju ei käskinudki seda teha. Muidugi pidi kohv kvaliteetne olema, aga espresso kvaliteeti on lihtne kontrollida – kui kreemjas “vaht” oli peal, siis oli hea shot, kui seda kihti seal peal polnud – kohv oli must – siis ei kõlvanud, tuli uus teha. Maitsma või maitsetel vahet tegema ei sunnitud kedagi. Seal tundsin ma ebakindlust pigem sellepärast, et järgmine aste oleks olnud supervisoriks saamine ja ma VIHKAN inimeste õpetamist… Mis oleks siis olnud üks minu töökohustustest. Piima tegemist ma ei oskagi korralikult õpetada, mis siis, et ma oleks suutnud vähimagi kahtluseta ennast välja bluffida – teha näo, et oskan ja õpetada selgeks ka 🙂

Ühesõnaga – tegelen oma hobidega rõõmsalt edasi ja katsun neist mitte töö kontekstis mõelda. Ning üritan mitte põdeda kutsumuse üle, küll see ka ükskord tuleb. Leian ma siis oma niši foto-, kohvi- või hoopis mõnes kolmandas valdkonnas.