fotomajandus

16 ja 30

Kunagi aastal 2000 vedasime me Kariniga Marise tema sünnipäevakingi projekti raames stuudiosse pildistama. See oli aeg, kus digi oli lapsekingades – õigem oleks vist öelda imikueas. Stuudios pildistatud fotosid nägi hiljem passipildi suurustelt ruudukestelt ning nende hulgast tuli valida, milliseid suurelt soovid. Toona sai raamimiseks välja valitud selline pilt:

2000-12

Huvitav, kunagi see mind ei häirinud, kui mu silmad piltidel poolkinni olid – nüüd see foto enam küll kvaliteedikontrolli ei läbiks.

Igal juhul, vanust oli meil siis 16. Marisel veidi rohkem 😛

Nüüd sai tagantjärele Karini 30. juubelit tähistatud ning pärast pikka arutelu võimaliku kingituse teemal otsustasime jälle ühe fotosessiooni korraldada. Ajad on õnneks meeldivalt edasi läinud, stuudiosse enam pildistama ei kipu, pigem fotograafiga ringi uitama. Pilte saab rohkem kui ühe ning need on võimalik lihtsalt netist alla laadida. Mõnus elu, eks.

Fotosessiooni idee tuli nii umbes neli päeva enne selle toimumist, aga õnneks on mul Kristheli juures käpp sees, nii et ta oli nõus ka lühikese etteteatamise peale tükikese oma pühapäevast meile pühendama.

Sellest ma endiselt aru ei saa, kuidas Maris ja Karin suudavad päikese käes silmi lahti hoida, aga mina mitte 😀 Aga noh, päike on vähemalt õigustus, eks 😛

Foto0001

Foto0003

Foto0012

Foto0015

Foto0027

Foto0034

Foto0010

Ikaldunud fotomajandus

Et vingumisele lõppu ei tuleks, siis fotomajandus, mu kunagine suurim kirg, on totaalselt soiku jäänud. Mul oli uhke mõte teha alates Londoni ajast fotoraamat(ud), mis annaks palju rohkem võimalusi ja vabadust kui 10×15 paberpildid albumis – saaks valida ise suuruse, mõõdud, paigutuse, panna juurde teksti (mul on küll kirjutamise kohtadega albumid, aga mis te arvate, kas ma olen viitsinud sinna midagi kirjutada? Trükkides oleks rohkem lootust :P).

Nüüdseks on fotosid kogunenud pea seitsme aasta jagu ja kõige kibedam pill on muidugi tuksi läinud kõvaketas – mis, nagu meelde tuleb, on endiselt Tallinnas tolle inimese kontoris, kellele see aastaid tagasi viidud sai. Ei tea, kas ta on selle juba ära visanud või kogub riiulil tolmu… Pidin järele minema, aga ununes ja nii jäigi, ta pole ise ka ühendust võtnud. Jäi jutt, et ära ei viska, sest taastamise tehnikad ka arenevad ja äkki kunagi ikkagi saab need pildid sealt kätte.

Ühesõnaga jah, esiteks SEITSME aasta jagu fotosid, teiseks osa (ja väga oluline osa – London, minu ja Abikaasa suhte esimesed aastad ning Plika sünd ja tema esimene aasta) on neist ainult netikvaliteedis, nii et raamat ei saaks täiuslikult kronoloogiline, aga kronoloogia on teatavasti mu suurim kirg. Ma panin vanasti fotosid albumisse mitte ainult kuupäevade, vaid failinimede järjekorras, kõik pidi olema KRONOLOOGILINE. Ja ma jumaldasin fotodega tegelemist. Nüüd siis… Ikaldus. Aga ma endiselt tahan, et fotod oleks ka paberil, mitte ainult arvutis.

Puhas rõõm tehnikarindel

Kõigepealt e-lugerist. Teatavasti ei suutnud ma valida, kas osta Kobo Glo (Rahva Raamatus €169) või Nook Simple Touch Glowlight (Krisostomuses €130) ning kas osta see Eestist või tellida eBayst. Surusin kärsituse maha ja panustasin kokkuhoiule – jälgisin nädal-paar kümneid oksjoneid, olemata lõpuni kindel, kumma ostan. Seadsin enda jaoks teatud piirid, pakkusin paaril oksjonil, pakuti üle… Kuni ühel ööl saingi Kobo Glo õnnelikuks omanikuks. Oli teine vist vähekasutatud, välja näeb igatahes nagu täiesti uus. Garantiid loomulikult pole, aga arvestades, et maksin selle eest €80.46, siis olen ülirahul. Mul oli muidugi mugav võimalus luger UK aadressile tellida, kust see mulle täitsa tasuta edasi saadeti (mul on salajased kontaktid, haa) – enamik müüjaid Eestisse üldse ei saatnudki ja kui ka oleks saatnud, oleks postikulu kindlasti päris suur tulnud.

Eriti tore oli see, et luger tuli koos kaantega, mis pole küll ideaalsed, ent siiski piisavalt kenad – ise oleks lasknud Tagel miskit veel värvilisemat õmmelda, aga oleks võinud ju ka näiteks üleni mustad saada, see oleks kohe eriti igav olnud. Nüüd on täitsa stiilne ja ma ise ei pidanud lillegi liigutama 🙂

IMG_6523

IMG_6527

Taustavalgus on hindamatult mõnus, kasutan pidevalt. Kui ma siin mõned päevad poolhaige olin, nii et tervet päeva magada ei jõudnud, aga midagi asjalikku teha ka mitte, siis oli ääretult peen ennast külili teki sisse keerata ning luger külili vastu Abikaasa patja toetada – nii sain pikali olla ja mõnusalt lugeda. Puutetundlik ekraan on ka väga mugav, just lehtede keeramise mõttes, kuna ekraan on matt, ei jää mingeid jubedaid sõrmejälgi kah. Ühesõnaga väga-väga rahul olen.

Jätkates rahuloluga seoses eBay ostudega, siis veidi üle kuu aja tagasi jahtisin oma läpakale uut akut. UK eBayst ei leidnud sobiva hinnaga, aga googeldades leidsin USA eBay lehelt sobiva pakkumise, kah otse Hiinast ja postikuluta üle kogu maailma. Eestis maksis sama aku kuskil netipoes üle €50, mina maksin €22.74 😛 Hakkasin juba vahepeal kartma, et on postis kaduma läinud ja võtsin isegi müüjaga ühendust, aga ta ütles, et on teel ja palus veel nädalakese oodata – paar päeva hiljem tuligi sõnum, et pakk on kohal. Täna tõin ära ja olen absoluutselt ülirahul – see on suurema mahuga kui originaal, 4400 mAh, mis tähendab, et see on paksem, nii et mu läpaka tagumik on nüüd õhus, mis on omakorda suurepärane viis vältimaks üle kuumenemist. Abikaasa sai koos sugulase abiga lõpuks mu läpaka ka lahti ja tolmust ära puhastatud, nüüd on ta jälle vaikne ja aku peab pikalt. Kiri lubab seitse tundi, originaalakul lubas alguses vist ca neli ja pidas alla kolme, nii et ma arvan, viis tundi äkki peab see uus ikka reaalselt ka. Mul pole elu seeski nii kaua pidavat akut olnud 😀 Ja ma olen NII rahul, et mu arvuti nüüd õhku saab! Ma sellepärast just suurema aku tellisingi, et keegi USA Amazonis kiitis seda “lisafunktsiooni”. Ja kotti mahub läpakas ka paksema akuga ära, lukk läheb veel kenasti kinni.

IMG_6533

Tehnika teemal rõõmustades tuli veel meelde, et Tallinnas käies jäi täitsa juhuslikult ette imenunnu fotokakott – kui ma kunagi fotoka ostsin, ei leidnud kena kotti, ostsin Prismast mingi suvalise, mis kunagi eriti ei meeldinud, lisaks lõikasin väljaspoolt ühe häiriva sildi ära, mille lõikamise äär jäi samamoodi häirima… Nüüd on mul imenunnu uus kott, täpselt minu lemmiklilla ja rukkilille sarnaste motiividega, maksis 8.60.

IMG_6388

Nüüd ei oskagi enam midagi tahta, tehnika koha pealt on kõik superluks – nii sisu kui kest 🙂

Teha uuesti või mitte…

Omaraamat kuulutas hiljuti FB-s, et neil on kuu lõpuni -20%. Tekkis kihk teha mõni fotoraamat. Suurema mahuga projektide jaoks pole hetkel ei aega ega raha, neid on ka nagunii tunduvalt soodsam Blurbis teha. Aga pulmad ja Krista tehtud eelmise suve pildid, need tahavad mõlemat omaette raamatut ja väiksemad projektid on Omaraamatu praeguse soodustusega isegi Blurbist odavamad.

Kuna Krista pilte oli vähem, siis nendega nokitsema hakkasingi. Sain raamatu põhimõtteliselt valmis, ainult üksikud mustvalged pildid oleks tahtnud värviliste vastu vahetada, mõtlesin Kristale kirjutada ja faile küsida.

Ainult et täna ei tulnud see raamatufail mul enam arvutis lahti 🙂

See on Omasofti juures üldse kummaline, et kord juba salvestatud projektis muudatusi tehes sedasama faili uuesti salvestada ei saanud – pidid salvestama uue failina. Nii ma salvestasingi eile vähemalt kolm faili. Kuna arvutis on ruumi vähe, kustutasin vanemad ära ja tegin prügikasti ka tühjaks 😛 Kusjuures mu meelest enne isegi kontrollisin üle, et viimane fail ikka lahti tuleb ja tuli… Ja ma ei pannud isegi arvutit ööseks kinni… Aga täna enam ei avane.

Kuna tegu on ainult 65 pildiga ja mul on kõik värskelt meeles, saaksin paari tunniga uue raamatu teha. Küsimus on selles, kas ma peaksin? Kui see fail siin niiviisi saladuslikul kombel tuksi läks, ehk on see universumi märk, et praegu pole õige aeg…

Foto- ja plaadimajandusse uppunud

Kõik sai alguse sellest, et Külli läks Norrasse ja Abikaasa palus, et ma talle mõned asjad kõrvetaks ja kaasa annaks. Ma siis otsisin oma hirmsast plaadihunnikust tühje DVD-sid. Selle käigus leidsin ühe märgistamata DVD-tooriku pealt mingisuguse backupi märtsist 2006, mis oli mul miskipärast enne kahe silma vahele jäänud ning sain sealt tagasi mitmeid faile, mis ketta tuksi minekuga kaduma läksid. Küll mitte fotosid, aga muid asju, millest olin puudust tundnud.

No ja siis ma mõtlesin, et nagunii on vaja kõik plaadid läbi sortida ja ebavajalik ära visata, miks mitte kogu see hunnik kohe ette võtta. Võtsingi. Alustuseks vaatasin läbi ja viskasin ära miskine kümme plaati. Siis vaatasin läbi kõik oma vanad fotoplaadid. Leidsin veel ühe plaadi pealt mõnusalt organiseeritud kausta, kus olid kõik albumisse tehtud fotod kuni 2006. aasta lõpuni. No ja siis ma muudkui sorteerisin, kustutasin, nimetasin ümber… Terve eilse ja tänase päeva olen sellega tegelenud. Tulemuseks see, et kuni 2006. aasta lõpuni on nüüd kõik fotofailid absoluutselt organiseeritud – kõigil on failinimed kujul 2006-04-06(-2) ehk aasta-kuu-kuupäev ja kui samal päeval mitu pilti, siis lõpus veel järjekorranumber. Ja kuna Win 7 laseb mõnusalt kergesti pildistamise infot muuta, siis panin ka sinna kõik õiged kuupäevad – vanematel piltidel oli see ikka vahel puudu või vale (mu esimese fotoka kuupäev ja kellaaeg kadusid kogu aeg iseenesest ära), nüüd on isegi sisse skännitud lapsepõlvepiltidel see info olemas 😀 Mis iseenesest, eks, oleks nagu üsna pointless, kuna faili nimes on ju ka sama info… Aga ma olen korrafriik 😀

2006 aasta blogi kaustas on küll veel segadus, selle võtan homme ette. Ja alates 2007 on kõik üsna puutumata. Nii palju on tehtud, et kuude kaupa on fotod kaustadesse jagatud, blogisse pandud väikesed failid ka eraldi kaustades vastavate kuude all… Aga tuleks veel palju organiseerida ja kustutada ja värki. Ja kui see kõik tehtud saab, siis kõrvetan kogu oma fotomajanduse ja muu arvutikraami taas DVD-de peale. Neid ma vähemalt jõuan osta oma praeguse rahalise seisu juures, väline ketas peab natuke ootama, seniks on igasugused varukoopiad kasuks.

Minu fotomajanduses ongi kaks erinevat perioodi – esimene neist on kuni märtsini 2007, Londonisse kolimiseni. Need fotod on kõik kenasti albumis olemas. Arvutis failinimed muudetud ülalmainitud viisil kuupäevadeks. See on kaugem minevik, mis pole mulle enam nii oluline, kust ma olen palju pilte ära visanud ja kustutanud, kus selline kuupäevade järgi nimetamine on igati asjakohane.

Aga alates märtsi lõpust 2007, Londonist, Abikaasaga tutvumisest, hiljem juba lapsed jne, need pildifailid jäävad ikka selliste nimedega, nagu nad fotokast tulid. Liiga palju on neid, pole mingit mõtet muutma hakata. Pole vajadustki. Nendest on puudu üle kahe aasta täismõõdus failid – 1,5 kuud aastast 2007 ja enamik aastatest 2008-2009. Blogi suuruses failid on olemas, asi seegi. Neid pilte olen paberile teinud ainult miski 100 ringis ja seda peamiselt Plika esimestest elukuudest, mitmed jagasin ka ära. Samas – kellele me neid ikka andsime, pereliikmetele. Nii et vajadusel saaks nendelt laenata, et sisse skännida. Ja jälle pmst sada suuremõõdulist faili taastatud 🙂 Sest jah, kui ma toona tegin 10×15 fotod, siis nüüd tean, et selline variant on minu jaoks minevik. Sellest eluperioodist alates tulevad hoopis fotoraamatud – Norras loodan hakata sellega tegelema. Enne tuleb kõik failid ära organiseerida ja põhjalikumalt kahjusid hinnata. Tõenäoliselt katsun need väikesed failid oma kehvakese kvaliteediga kohati ikka raamatusse panna. Blogist kavatsen ka raamatu teha 😛

Oh jah. Peaasi, et plaane jaguks, eks. Ma olen nüüd nii väsinud, et mitte üks foto enam täna. Ja üleüldse peaks hoopis teooriaeksamiks õppima. Vahet pole, plaadimajandus oleks nagunii tulnud enne kolimist samamoodi korda teha… Ühesõnaga… Jah 😀

Ma nüüd katsun selle Bondi lõpuni vaadata, mis üleeile õhtul pooleli jäi – For Your Eyes Only. 11,5 filmi vaadatud, 5,5 veel ja SIIS jõuan lõpuks Brosnanini. Ei jõua ära oodata 😀

Scroll to Top