Apr 212012
 

Miks need ruudukujulised pildid nii popid on? Kõigile meeldib nii kangesti pilte tuunida? Kas ma olen ainus vanamoodne, kes kasutab pilditöötlust vaid pisivigade kaotamiseks, pildi õigesse mõõtu lõikamiseks (ehk üleliigse tausta eemaldamiseks), värvide korrigeerimiseks… Kõik selle nimel, et pilt saaks võimalikult kena, samas loomulik.

No ühesõnaga, ma tean küll, et see oli algselt Apple’i toodete app, nüüd lasti Androidile ka välja, sellest ajast saadik on mu FB feedis nende piltide arv hüppeliselt kasvanud. Kõigil on galeriid ja värgid… No miks? Ma võib-olla pole õige inimene küsima, sest mul pole endiselt nutitelefoni, pilti teen fotokaga. Kas sellepärast, et fotokat kaasas kanda on ebamugav, telefon on aga kogu aeg taskus, siis on hea kõike enda ümber klõpsida ja see kohe ühe nupulevajutusega teistega jagamiseks üles panna?

Seletage lollile, palun. Ma olen äärmiselt intrigeeritud.

Dec 012011
 

Kõik algas sellest, kui ma ükskord suvel ilma igasuguse tagamõtteta Minu Printile natuke reklaami tegin, mispeale mulle nende poolt lõuenditele väikest soodustust pakuti. Noo, pärast pikki kõhklusi tegime elutoa seinale siiski fotod – see jäi ka nii viimasele minutile, et umbes viisin ühel õhtul failid Pilterisse ja ütlesin, et HOMME ON VAJA, poleks jõudnud kuskilt mujalt tellima hakata. No ja ma ei raatsinud lõuendeid ka sellepärast tellida, et mõtlesin – lapsed kasvavad, tulevad uued perepildid, kergem on seda siis raamis vahetada. Ja ülejäänud pildid olid ka nö ajutised, vastavalt praegusele elutoale, PÄRIS elutuba tuleb ju hiljem mujale ja kes teab, mis suuruses pilte sinna vaja on.

No ma jõudsin seda suure foto ja raami asja juba ka kahetsema hakata – klaas on matt, aga ikkagi mingil määral peegeldab valgust, lisaks on kogu krempel raske ja Plikal on kombeks vahel diivani seljatoele ronida. Olen selle küll ära keelanud ja ta üldiselt kuulab sõna, aga ikkagi. Lõuend oleks palju parem variant olnud – kergem ja matim. Aga see selleks. Kogemustest õpitakse!

Minu Printi FB lehte linkisin hiljem ka korra, postituses seoses Post24-ga – no sealt ma ju lugesin ja selle teksti ka oma blogisse kopeerisin, elemetaarne viisakus.

Ja siis miski hetk oktoobri alguses sain ma Timolt kirja, et kuule, kui sul veel mõnd lõuendit vaja on, siis teeme sulle, täitsa tasuta – 40×60 cm suuruses. Et saada fail ja lähima Post24 automaadi asukoht :P Ma siis imestasin, et jõulud on alles kolme kuu pärast ja sain vastuseks, et mu blogist tuleb nende lehele ikka vahel inimesi, et tänuks.

Noo, te võite kolm korda arvata, kas ma võtsin selle pakkumise vastu või ei :D Tükk aega arutasime Abikaasaga, kuhu ja millist pilti me tahaksime – elutuba ja lastetuba on hetkel valmis, aga kööki või magamistuppa oli mitu ideed. Siis tuli aga meelde, et käisime suvel ju stuudios ja tolle käigu ainus eesmärk oli tegelikult ema soov saada endaga ühele pildile mõlema lapse pered. Et emal on varsti sünnipäev tulemas. Et foto, kus peal on üheksa inimest, peabki olema SUUR, et ikka kõik korralikult näha oleks. Et oleks umbepeen, kui ma hoopis selle lõuendi talle kingiks teeksin.

Ja nii saigi. Lõuend toodi kusjuures suisa koju kätte – helistati ja öeldi, et ei mahu kappi. Ma ise olin too päev just Tallinnas, Abikaasa võttis vastu. Timo kommenteeris kappi mitte mahtumist nii, et alguse värk – ei ablanud ära, et oleks pidanud diagonaalis panema. No see 40×60 oli ju max suurus, mis automaati mahtus :P

Poolteist kuud pidin kannatama ja lõuendit kapi otsas peitma. Sai seda ikka aeg-ajalt külalistele näidatud, no kuidagi pidi ju oma elevust jagama. Nüüd siis lõpuks saime kingituse üle antud ja seega on mul ometi vaba voli sellest rääkida :D

Toetasin lõuendi foto jaoks vastu sektsioonkappi, nii on kohe aru saada, kui suure pildiga tegu.

Ema oli ülirahul. Mina sain esimest korda elus lõuendit lähemalt näppida ja ainult kinnitust sellele, et kui kunagi päris elutoa saame, siis sinna tulevad raudselt mitte raamitud pildid vaid lõuendid.

No ja üleüldiselt, tohutu positiivne emotsioon. Täiesti ootamatult sülle kukkunud kink! Mulle ja minu kaudu emale :)

Ühesõnaga Minu Printile maksimumpunktid turunduse eest. Nii mõnus on selliste toredate väikefirmade otsa sattuda, eelmine postiivne üllataja oli mäletatavasti läätsed.com. Mulle meeldivad väikesed ja paindlikud kohad, kus klienti hinnatakse, talle igati vastu tullakse ja vahel suisa selliseid üllatusi tehakse :D Ma küll otsin alustuseks alati soodsaid hindu, aga kui juba leian teenusepakkuja, kes mulle meeldib, siis ma naljalt enam mujalt otsima ei hakka. Mõnus on, kui klienti tahetakse hoida.

Ja eriti meeldis mulle üks jupp Timo kirjast: Mulle päriselt meeldib ilusaid pilte teha :) See on ka põhjus, miks ma omale sellise väikese toreda firma tegin.

Hingega tehtud asjad on ikka kõige paremad!

Oct 202011
 

Mu vanal truul Casiol oli algusest peale sätitud piltide külgede suhe 2:3 peale – no teadagi, ikka sellepärast, et fail oleks valmis 10×15 foto printimiseks ilma igasuguste lõikamisteta. Mulle pole mingi probleem pilte ise parajaks lõigata, nagunii tegin seda pidevalt, sest tausta jäi liialt, samas oli ka mitmeid kordi, kus ei tahtnud ülevalt ja alt äärest midagi ära naksata, siis oleks jäänud tavaliste 3:4 külgede suhtega digipildid valgete äärtega, mis mulle ei meeldinud.

No igatahes, nüüd ma sain uue fotoka, millel praegu on vaikimisi 3:4 ja mõtlen, kas peaks selle 2:3 peale muutma või mitte. Ühest küljest pole nagu oluline, ma ei tee enam pilte albumisse, edaspidi on plaan täielikult fotoraamatute peale üle minna (praegu läheb kogu aur blogi kolimise peale, aga kui sellega ükskord ühel pool, siis vast hakkangi õhtuti fotoraamatute kallal nokitsema). Seal võib pilte ükskõik mis mõõtu lõigata – just nii, nagu mulle kõige rohkem meeldib.

Samas kui tahaks mõnd pilti arvuti taustaks panna, siis oleks 2:3 suhe parem, arvuti ekraan on niigi veel piklikum. Kui tahaks pilti raami panna, siis 10×15 ja A4 oleks 2:3, 15×20 ja A3 seevastu 3:4.

Üldiselt on see pseudoprobleem, ma tean. Sest alati saab ju ise sobivaks lõigata. Aga mulle meeldib selliste asjade üle mõtiskleda. Mõtlen, et 2:3 vist oleks ikka mõistlikum valik – no selle mõttega, et kui vaja ääri ära lõigata, siis reeglina on lihtsam ikka pikemat külge väheke lühemaks kärpida, sel puhul on suurem tõenäosus, et midagi olulist kaduma ei lähe, pead poolikuks ei jää jne.

Näed, kirjutasin postituse ära ja otsustasingi – lähen muudan kohe 2:3 peale :P

Ühtlasi tuli meelde, et unustasin lisaaku osta, see on minu meelest asendamatu – kui üks saab tühjaks, on teine kohe võtta. Ma ei viitsinud isegi vaatama minna, palju Eestis maksavad, võtsin eBay ette, sortisin hinna järgi, vaatasin välja, et kõige suurema mahuga on 1400 mAh (kõige väiksem oli 760) ja tellisin ära. £2.49/€2.97 :) Nüüd vaatasin huvi pärast oma poest kah, seal oleks asendusaku olnud €24.99. No täitsa kahju on inimestest, kes pole avastanud eBay võlusid ja kõike Eestist ostes ränka hinda maksavad :P

Oct 202011
 

Võiks öelda, et tänane Tallinnas käik oli igati edukas – olen €400 võrra vaesem, oman uut punast fotokat ja uusi võrdlemisi pungiseid talvesaapaid. Positiivne emotsioon, seda nagunii.

Ma olin juba eile õhtul elevil, nagu väike laps enne jõule. Teate, millal ma viimati ilma lasteta Tallinnas käisin? Eelmise aasta suvel! Oh, kuidas ma unistasin sellest ajast, mil Poiss on päeval tissivaba, nii et saaksin üksinda kuskile kaugemale minna… Nüüd siis lõpuks!

Juba üksinda bussiga sõita tundus enneolematu luksus. Ei peagi ligemale kaks tundi pingeliselt lapsi lõbustama, et keegi ei viriseks? Tõesti võin peaaegu kaks tundi raamatut lugeda või magada? Võrratu!

Öö jäi küll lühikeseks, aga und bussis polnud, lugesin läbi kaks kolmandikku Minu Bollywoodist, sis jõudsin kohale. Läksin Järvel maha ja jalutasin oma kunagisse töökohta.

Oh, kui mõnus oli. Jutustasin Lepaga üle tunni aja, sai vanu aegu meenutatud ja uusi uudiseid kuulatud, sekka nagu muuseas ka kaamera ja mälukaart ostetud. Canon Ixus 220 HS, otse loomulikult punane. No ma eriti ei viitsinud valida, natuke näppisin erinevaid variante, aga olen alati öelnud, et järgmine kaamera tuleb Canon, garanteeritud kvaliteet ju, hind oli enam-vähem, kiire kah, no ostsin ära. Mälukaardi seekord 8GB, et saaks vajadusel vabalt ka andmekandjana kasutada. No ma olen alati seda meelt olnud, et kuni poole suurema mahuga mälupulga/kaardi/kõvaketta hind pole poole kallim, siis tasub ikka suurem osta, saab odavamalt.

Nüüd on mul siis 12MP ja 5x zoom ja 1920×1080 video, ulme. Vanasti oli 6MP, 3x ja 640×480 :P

Siis helistasin Pipsile, kellel oli läbi õnneliku juhuse õppepuhkus, millest ta oli nõus pool päeva mulle ohverdama. Tuli mulle autoga järele, läksime Kristiinesse. Alustuseks pugisime kõhu hiinakat täis, siis peale üks Boost Juice Barsi kakao maasika ja banaaniga (jube mõnus oli!) ning seejärel palju poode – peamiselt kingapoode, aga natuke muid ka.

Kõik saapad, mis olid sooja voodriga, olid kohutavalt IGAVAD. No tõesti, kui ma maksan saabaste eest €150, siis ma tahaks, et need peale kvaliteetsuse ja sooja ja mugavuse ka ILUSAD oleks, eks. No ei leidnud miskit, mis oleks silma särama pannud – kõik ägedad olid sooja voodrita. Aga Ecco pood jäi seekord juhtumisi viimaseks ja sealt ma lõpuks saapad leidsingi. €175 pani küll kulmu kergitama ja raskelt ohkama, aga no nad nägid nii pungised välja, pika säärega saapad on mulle alati laiad, aga neid andis nööridest parajaks teha, lisaks goretex ehk garanteeritud veekindlus (eelmisel aastal olid sellega ainult matkasaabaste tüüpi, ei tahtnud mitte). Kahtlesin küll, kas äkki külmaks ei jää, sest vooder polnud karvane, aga oli siiski täitsa olemas ja poolenisti villast. Ja tallad olid paksud ja roomikud ja Pips ütles, et temal sarnaste saabastega küll talvel külm polnud. Jalga tõmmata oli veidi raske ja alumine osa oli hästi tihedalt ümber, aga saapad jalas ebamugavad polnud ja ma tean, et need venivad ajaga ilusasti parasjagu välja, läheb kergemaks. No ja noh, pungised ikkagi :D Nii ma siis ostsin. Goretexile sobiva hooldusvahendi kah lisaks. Ja olgu nüüd järgmised viis aastat mureta!!!

Lõpetuseks otsisime mu fotokale kotti. Selle käigus avastasin teistest fotopoodidest järjest pisikesi imenunnusid Punaseid nikoneid, mida minu poes üldse polnud, no ja tagatipuks sain teada, et Olympus ja Sony on kah SD kaartidele üle läinud, ma välistasin need enne vaikimisi just nõmedate kaartide pärast. Ühesõnaga nüüd ma ei teagi, kas oleks pidanud äkki põhjalikumalt uurima, äkki oleks Nikon Coolpix S5100 või mõni nunnu Sony või Olympus sama head olnud, ainult et soodsamad… See Nikon meeldis mulle eriti, Canon on muidu igati nunnu, aga mulle ei meeldi see, et obje on ka punane, võiks hõbedane olla… Samas ma natuke lugesin netist arvustusi, Canonit nagu kiideti ikka tollest Nikonist rohkem (see võis ka vabalt selektiivne lugemine olla), Canonil olevat roostevabast terasest korpus (vastupidavam siis, onju, eksju) no ja Canoni pildikvaliteet oli vähemalt vanasti parim. No ja loodetavasti see Nikon ei teinud nii kiiresti pilti :P Et äkki ma ei ostnud ilmaasjata €200 eest kaamerat, kui oleks tunduvalt odavamalt sama hea saanud. Nüüd on igatahes ostetud ja ma olen rahul küll.

Aa, aga kott, jah. See kaamera on mu eelmisest veidi väiksem, nii et tolle kott on tibake suur, mis mind häiris. Ja tänapäeval originaalkotte eriti üldse ei tehta, sest need on kallid ja ei osteta hästi. Aga mulle originaalkotid meeldivad, sellised stiilsed ja nahast ja täpselt parajad. Ma vihkan pussakaid riidest kotte, mis on ikka kuskilt küljest suured! Kristiine Fotoluksis oli muhe müüja, kes mulle ühte Casio kotti otsis, mis neil lõpumüügis olevat ja sellele Ixusele mõõtudelt täpselt sobivat, aga tõdes lõpus, et see on vist siiski juba maha müüdud. Lõpuks sain Prismast punase ja riidest, aga vähemalt on paras. Odav junn oli kah, €6.50. Nahast oleks küll rohkem meeldinud, aga ei viitsinud mujalt otsima hakata, see nägi okei välja ja kaamerat on vaja kaitsta.

Kui kõik vajalikud ostud tehtud, oli odava bussini veel kaks tundi aega, nii sõidutas Pips mind bussijaama lähedal asuvasse Gruusia restorani Hinkaali maja, seal sõime veel lihaga pannkooke ja lobisesime mõnusasti. Kodutee magasin suuremalt jaolt maha, terve päev shoppamist oli päris ära väsitanud.

Sihuke lugu siis. Nüüd saan jälle pilti teha ja talv võib tulla. Tegelikult selle talve suhtes ma veel päris kindel pole – peaks ikka suusapüksid või sooja aluspesu muretsema. Või mingid muud soojad püksid… Või kõik kolm. Ma nii kohutavalt kangesti tahan Loodusperest pikka sooja aluspesu, siit – retuuse kindlasti ja ma ei teagi, pigem vist maikat, kui pikkade varrukatega särki. Ma olen ju nii kohutav külmavares. Äkki kui ma paneks teksade alla (mis on küll kõige idiootsemad külma ilma riided, ma tean, aga mul ju pole muud) need retuusid, äkki siis oleks soe? Või peaks ikka suusapüksid ka ostma? Aga neid ei saa saabaste sees kanda, tahaks ju oma pungiseid saapaid näidata :P Või peaks laskma teha mingid voodriga soojad püksid õmblejal? Sellised alt kitseneva säärega, et saaks saapa sees kanda? Keerulised küsimused. Ma lihtsalt ei taha sel talvel enam külmetada!

Need hinnad on Loodusperes muidugi üsna röögatud, samas soojus oleks seda väärt ja saaks ju ka ikka mitu head aastat kanda. No suusapüksid oleks nagunii kallid, pükste õmmelda laskmine kah. Ei tea, kas ma saaks ainult villaste retuusidega hakkama või oleks ikka sooje pükse ka vaja või äkki piisaks ainult soojadest pükstest ja poleks aluspesu vaja? Mul on veel natuke aega mõelda ja otsida ja osta/õmmelda lasta, suurema külma ja lumeni vast läheb veel kuu-poolteist ikka.

Oh, ja ma leidsin ju Rademarist täiesti juhuslikult hirmnunnu mütsi, mis oli väga sarnane mu eelmisel talvel ostetud roosale mütsile – sihuke tutiga, mis jääb kukla taha peitu, sobis sama hästi, kõrvade ümber oli samamoodi topeltsoe, fliisvooder. Ja hästi ilus musta-türkiissinise segune muster. Just see värv mind võluski, sobis väga hästi. Aga kurat, €35… Ei raatsinud osta. Mul on ju müts olemas. Mitte et inimesel ei võiks valikut olla, eks, aga samas mu jopel on roosa lukk. Samas see müts oli ikka NII ilus, et ma äkki lähen piilun Pärnu Rademari kah. Kui seal on, siis on äkki nii mõeldud, et ma pean selle saama. Kui pole, siis ei peagi :)

Ja korralikke kindaid oleks ka vaja…

Oct 172011
 

Pillasin fotoka pärast õunamahlapurkide pildistamist õnnetult maha, obje oli ka veel väljas. Kummalisel kombel ei paista tal muud viga olevat, kui et küljest tuli ära see julla, mis hoiab akut fotokas sees. No aku käib välja nii, et vajutad peale, tuleb välja, vajutad peale, läheb tagasi. Ja see pisike julla, mis vajutamise peale liikus, seda enam pole.

Mul on juba mitu aastat nagunii sellega probleem olnud, et aku ei saa ühendust, aku ja selle kaane vahel, mis aku ja mälukaardi pesa kattis, oli kogu aeg paberitükk. Suht tüütu süsteem – ja nüüd, kus see akut kinni hoidev julla kah kadunud on, on veel raskem fotokale pilti ette saada.

Muidu võiks ju kinni teipida vms, aga sealtsamast august käib kaart välja, ma ei saa muidu pilte kätte, kaabel on ammu kadunud (Casio oma on väga spetsiifilise otsaga), mälukaarti arvutisse panna on palju mugavam ka.

Ühesõnaga… Tuleks kas fotokas parandusse viia või uus osta. Parandust Pärnus polevatki ja ma nagunii ei elaks mitut nädalat ilma fotokata üle. Ma armastasin oma punast nunnut, aga on vist aeg tal minna lasta… Viis aastat on ta mind ustavalt teeninud, teinud tuhandeid pilte. Loodan, et leian talle väärilise järglase. Kui uus olemas, siis võin lasta ehk vana ka millalgi korda teha, kui see peaks võimalik olema – Plika võib siis sellega pildistada vms. Aga ega ma ei tea ka, kas parandamine on üldse võimalik. Ta logiseb mõnest teisest kohast ka. No kõvasti vatti saanud :)

Igatahes läksin täna oma kunagise töökoha kodulehele kaameraid piiluma. Online klienditoe linki nähes otsustasin konsulteerida otse FB-s, tegu oli mu kunagise kolleegiga, kes sõbralistis olemas ja töötab ikka veel seal. Nojah, lõpetuseks jõudsin järeldusele, et põrsast ikka kotis ei osta, pean tulema Tallinnasse näppima ja proovima, oma silm on kuningas. Lepp on ülehomme tööl, lähengi siis kenasti oma vanasse poodi, nostalgiline saab see olema :P

Nagunii oli mul plaanis Tallinnasse talvesaabaste jahile minna, mõtlesin küll alles novembris, aga olgu siis ülehomme. Gea just kirjutas, et ostis, järelikult on juba poodides valikut kah.

Saab olema kiire ostureis – hommikul 9.15 bussiga Tallinnasse, 18 bussiga tagasi. Fotoka ja saapad saan selle ajaga vast kätte, Pips lubas minuga natuke hängida ka.

Pöidlad pihku, et ma leiaks omale uue nunnu! Ilma fotokata olen ma täiesti poolik…

Sep 302011
 

Blogi on kolitud, tegelen postituste üle vaatamisega ja otsisin selle jaoks ühte fotot taga. Hakkasin läbi vaatama hunnikut DVD-sid, mis mul kogunenud on ja leidsin ühe pealt kõik fotod alates Londonisse kolimise ajast kuni 11. detsembrini 2007. Nii et polegi kolm aastat puudu, ainult kaks :D

Ülejäänud plaadid on paraku kindlalt Londoni eelsest ajastust, aga mis siis. Kolmandik piltidest, mida arvasin olevat kadunud, on olemas. Hurraa!

Aug 192011
 

Aasta tagasi viisin oma tuksis kõvaketta asjatundja juurde. Vahepeal oli nii palju muid asju, et see ununes täiesti, aprilli algul sai veel räägitud ja oli lootust, et saab andmed kätte. Siis ununes kogu värk jälle ära ja nüüd, pärast hullumeelset remonti hinge tõmmates, tuli jälle meelde asja uurida. Tuli välja, et aprillis mulle saadetud kiri koos illustreeriva fotoga ei olnud mingil kummalsel põhjusel minuni jõudnud…

HDD_DSC00040

Keset pealmist plaati on üks paari cm pikkune vagu ja keskel on kena saturni rõngas.

See tähendab seda, et mul ei õnnestu olemasolevate vahenditega sellelt kettalt tänase seisuga andmeid kätte saada.

Ettepanek selline, et ketas alles hoida. Selliseid tööd teeb ära IBAS Norras, kuid nende hinnad on teisest klassist.

Ma olen selle teate peale üllatavalt rahulik. Eks oli aasta aega selle mõttega leppimiseks… Ehkki ma muidugi lootsin, et saan asja ikka korda.

Ju siis pidi nii minema :)

Ahastamise asemel olen otsatult tänulik selle üle, et alates Londonisse kolimisest nii põhjalikult bloginud olen ja kõik paremad pildid siia üles riputanud. Paberile printimiseks on nende kvaliteet küll liialt kehv, aga vähemalt on olemas, saab ekraanilt vaadata. Kogu Londoni-aeg, esimesed kolm aastat koos Abikaasaga, Plika esimene eluaasta… Kui poleks blogi, poleks mul praegu midagi. Enne Londonit tehtud pildid on õnneks kõik albumis ja alates 2010 aastast on kõik failid jälle arvutis olemas. 2007 aprill kuni 2009 detsember jääb auk.

Ja kui Bingo jackpoti võidan, siis saadan ketta Norrasse :P Sealne hinnaklass arvati olevat €2000-4000. Hõkk.

Jul 272011
 

Minu Print jättis mu fotopostitusele kommentaari, kus peale kinnituse, et mu faili kvaliteedist piisab isegi kõige suurema lõuendi jaoks, anti ka hea reklaami eest 10% sooduskood just nendele kõige suurematele lõuenditele – ja see kehtib septembri lõpuni nii mulle kui ka teile :P

Ahvatlus, eksju, on kohe tunduvalt suurem. Ma pean veel sügavalt mõtlema, kui palju ma täpselt neid fotosid tahan, kui palju oleks veel kena, kas ma ikka võin seda endale rahaliselt lubada… Võimalik, et ei või. Aga äkki teie võite :)

Väga armas lähenemine igal juhul – mulle nii meeldivad sellised üllatused.

Jul 252011
 

Saan endale õige pea kaua oodatud valge elutoa seina, mis on otsekui loodud fotode näitamiseks. Nüüd aga ei suuda ära otsustada, kui suured, mis materjalist, kui palju, millised…

Vaatasin, nii Krista kui pulmapiltide failid on sellises suuruses, et 300 resoga saab välja lasta A4. Nagu ma aru saan, siis kuna suuremaid fotosid vaadatakse kaugemalt, võib nende reso väiksem olla, seega saaks noist failidest max A2 (40×60 cm) teha, siis oleks reso miski 180 ringis.

Ma olen alati unistanud lõuenditest, samas raha on vähe. Võiks ju tellida lihtsalt foto ja raami osta ja… Peaks minema ja vaatama, milliseid raame saada on ja mis hindadega. See ehk aitaks otsustada, kas üldse kaalun raami varianti. Lõuend oleks ju ikkagi palju ägedam.

Siis see küsimus, kui suured ja kui palju. No mul on seda valget seina umbes kolme meetri laiuselt. Et KUI teeks A2, siis võiks näiteks kolm pilti panna. Või peaks piirduma ühega, oleks efektsem? Aga efektsusele rõhudes võiks see üks siis ikka veel suurem olla, mida jälle faili suurus ei kannata.

Ja tegelikult ühe pildiga ei tahaks piirduda, ilusaid on rohkem. Samas kui ma teeks näiteks kolm, siis mu lemmikud on üks Krista perepilt, üks mustvalge pulmapilt ja… Näiteks see pilt, mis mu pulmakleidi seljast tehtud on, valge klaveri taustal. Ma pole küll kindel, et need ühe seina peal järjest hea kompa moodustaks, kuidagi tundub, et mustvalget ja värvilist segada pole kohane. Miks krt peab parim pulmapilt mustvalge olema, ah? Ma hästi ei usu, et Andresel pea kaks aastat hiljem originaalfailid alles on, et saaks selle värviliselt. Kes teab, kas see värviliselt üldse nii mõjus olekski.

Või kui äkki teha veel väiksemad, A3, ehk isegi A4? Siis võiks veidi rohkem pilte teha ja need kuidagi grupeerida… No et mõned pulmapildid ühele poole, mõned perepildid teisele poole. Rohkemate samateemaliste piltide puhul ei tunduks ka värvilise ja mustvalge miksimine nii kohatu.

Või siis veel üks variant, teha mosaiik. See lahendaks resolutsiooni mure kah. Ja saaks mitu pilti. Ja võiks panna ühele suurele lõuendile/fotole. Aga no ühes mosaiigis peaks ikka ühe teema pildid olema, kas siis ainult pulm või ainult pere. Kaks suurt lõuendit, kaks mosaiiki? Läheks vist liiga kirjuks…

Kohutavalt raske on otsustada!

Ainult nii palju olen ära otsustanud, et ükskõik mida ma siis ka lõpuks ei telliks, tuleb see Minu Printist, seal on kõige soodsamad hinnad.

PS. Ei viitsi tänastest tegemistest eraldi postitust kirjutada. Panime koridori laste nagi ja mütsiriiuli üles (meie omasid veel ei jõudnud), Abikaasa võttis magamistoa jõleda lambikupli maha ja pani hiina palli asemele, mina kolisin kogu elutoa sektsiooni sisu magamistuppa ning Abikaasa kolis oma isaga toa mööblist tühjaks. Homme hommikul läheme Abikaasa õelapse 1. sünnipäevale, siis viime lapsed ema juurde ja hakkame seina värvima. Juhhei!