Et vingumisele lõppu ei tuleks, siis fotomajandus, mu kunagine suurim kirg, on totaalselt soiku jäänud. Mul oli uhke mõte teha alates Londoni ajast fotoraamat(ud), mis annaks palju rohkem võimalusi ja vabadust kui 10×15 paberpildid albumis – saaks valida ise suuruse, mõõdud, paigutuse, panna juurde teksti (mul on küll kirjutamise kohtadega albumid, aga mis te arvate, kas ma olen viitsinud sinna midagi kirjutada? Trükkides oleks rohkem lootust :P).
Nüüdseks on fotosid kogunenud pea seitsme aasta jagu ja kõige kibedam pill on muidugi tuksi läinud kõvaketas – mis, nagu meelde tuleb, on endiselt Tallinnas tolle inimese kontoris, kellele see aastaid tagasi viidud sai. Ei tea, kas ta on selle juba ära visanud või kogub riiulil tolmu… Pidin järele minema, aga ununes ja nii jäigi, ta pole ise ka ühendust võtnud. Jäi jutt, et ära ei viska, sest taastamise tehnikad ka arenevad ja äkki kunagi ikkagi saab need pildid sealt kätte.
Ühesõnaga jah, esiteks SEITSME aasta jagu fotosid, teiseks osa (ja väga oluline osa – London, minu ja Abikaasa suhte esimesed aastad ning Plika sünd ja tema esimene aasta) on neist ainult netikvaliteedis, nii et raamat ei saaks täiuslikult kronoloogiline, aga kronoloogia on teatavasti mu suurim kirg. Ma panin vanasti fotosid albumisse mitte ainult kuupäevade, vaid failinimede järjekorras, kõik pidi olema KRONOLOOGILINE. Ja ma jumaldasin fotodega tegelemist. Nüüd siis… Ikaldus. Aga ma endiselt tahan, et fotod oleks ka paberil, mitte ainult arvutis.