Soolikas on täiesti umbes, juba kuid. Eks ma ju ikka kirjutan, aga endal on tunne, et pooled asjad, olulisemad ja huvitavamad asjad, jäävad kirja panemata. Mida ma pildistan üles neid riideid, keda see huvitab. Remonditeemat olen vähemalt viitsinud kirja panna, see on mälestuseks hea. Aga igapäevaelu – enamik sellest tundub nii mõttetult same old, same old, et ei vaevu enam kajastama. Või ehk on asi selles, et mind on maha jätnud see igapäevane positiivsus? Päris maha jätnud ei ole ja pisiasju naudin endiselt, aga…
Ja see ülejäänud väiksem osa, kui olen kuskil käinud, kellegagi kokku saanud… Siis olen reeglina liiga väsinud või hõivatud, et panna kirja esimese emotsiooniga, hiljem enam ei viitsi, lõpuks on juba tunne, et KÕIK on kirja panemata, mitu kuud on võlgu. Tunne, et peaks kõik need teised asjad ka enne kirja panema. Pilte on suvekuudest nii palju, aga ma ei viitsi neid läbi sortida, LIIGA palju on.
Meeldiks, kui kõik oluline saaks värske emotsiooniga jooksvalt kirja, aga ei jõua ja võlad järjest kasvavad ja nii kaob viimnegi kirjutamise tuju. Mingite teemadega nagu ostud ja remont saan iga natukese aja tagant järje peale, aga seltsielu ja fotod, nendega ei jõua kuskile. Samas pole ma noid seltsielu postitusi nagunii kunagi eriti hästi kirjutada osanud, läksin-olin-nägin-tegin… Kuiv värk.
Lastest ei kirjuta ka enam ammu midagi peale numbrite. Nojaa, lasteaia teema oli, aga sedagi ei viitsi enam nämmutada (njämmutada? Krt, eesti keelt kah ei oska enam).
Ühesõnaga kärss kärnas ja maa külmand. Äkki olen blogimisest välja kasvanud 🙂 Mul saab detsembris hostingu ettemaks otsa ja ma peaks jälle uue teenusepakkuja leidma, sest praegune on m*nn ja lisaks tõstsid nad räigelt hindu. Peab ikka Zone’i võtma, pole midagi teha. Blogi kolida ma ise ei oska, ei julge enam seda tuttavat ka tüüdata, kes seni aidanud on, sest ta on niigi mu peale liiga palju aega kulutanud. Kui ma vahepeal särtsu tagasi ei saa, siis kolin äkki blogi sama targalt Bloggerisse tagasi ja jätan ainult kutsetega lugemiseks.
Madalseis, noh. Pole ealeski nii pikka blogiikaldust olnud. Ehk toob tööle minek mingi muutuse ja värske tuule. Ellu kindlasti toobki, aga kuna ma töö teemat blogis nagunii eriti kajastama ei hakka, siis pigem seisneb muutus selles, et aega blogimiseks on vähem. Või kes teab – kes rohkem teeb, see rohkem jõuab…
Eks näis. Praegu pole ma igatahes ülearu optimistlikult meelestatud. Lihtsalt nii… MÕTTETU tundub see kõik. Blogi kirjutamine. See valmistas mulle vanasti tohutult rõõmu. Nüüdseks on alles jäänud pigem kohustus. Või harjumus. Või õigemini nende kahe segu. Harjumuspäraselt kajastan oste ja remonti, tunnen kohustust seltsielu ja fotode poole pealt.
Aga äkki mul on lihtsalt kehv tuju 🙂 Tavaliselt on mu moto kehva tujuga mitte blogi kirjutada ja oodata, kuni üle läheb. Vahel võib reegleid rikkuda kah.
Selline periood on vist lihtsalt. Mina pole juba kuude kaupa jaksanud korralikult blogida. Lihtsalt ka tulin-tegin-nägin ja sedagi jupiti. Juhtunud on palju, aga mul on vastupidine efekt – neid juhtumusi ei tahaks jagada, hoiaks kõik endale 🙂 Mina pole muidugi mingi staarblogija ka, mulle pole ootusi ja inimesed ei ole tiba pettunud kui ma ära lõpetan. Aga tead, staarblogija või mitte, otsus tuleb ikka Sinu seest ja Sul ei ole mitte mingit sotsiaalset, moraalset või mis iganes kohustust kirjutada! Nii et ära põe, las blogi olla kusagil kõrval ja kui tunne tuleb, siis kirjuta. Ja kui tunnet ei tulegi, siis… so what, elu ei jää seisma 🙂 Pai, noh.
on jah mingi periood selline. kõik tundub mõttetu nämmutamisena ja lihtsalt ei viitsi-kuigi kodused ootavad me siinsest elust jutte, aga mida sa kirjutad, kui iga päev on üks ja sama…ühesõnaga -ma tean mida sa tunned 🙂
kui bloggerisse kolid, siis ma väga loodaks, et ma selle vähese hulga sisse mahun,kes kutsega ligi pääseb (vanasti oli bloggeris piiratud arv võimalik neid kutseid saata)
aga üldiselt-kalli jah ja loodame et läheb paremaks 🙂 meil kõigil 🙂
Hehe,
ma ei saa ütlemata jätta, et kui aus olla, siis see riiete pildistamine ja toidupoe ostude loetlemine ongi suures plaanis täiesti mõttetu. Ma olen siiralt imestanud, ja korduvalt, et miks ja kellele. Miks ja kellele?
Remont ja lapsed on alati toredad teemad, endale ja teistele, keda parasjagu huvitab. Kes tegeleb imiku unega, see loeb hea meelega kõiki vastavaid teemasid kõikides blogides, kes õlitab põrandaid, vaatab hea meelega neid pilte. Ma ise olen huviga lugenud Eestist-äramineku-teemasid, sest mind huvitab, miks selliseid otsuseid tehakse. No emotsioonid siis, need on huvitavad.
Aga see on ka täiesti normaalne, et töötav ema ei rivista kodus vähestel vabadel hetkedel kuivaineid ja riideid ja ei arutle ostude ja hindade üle, sest energiat on mujale vaja. Ehk ongi su elu muutunud?
Tervitades,
Naabrinaine
Sinu blogi on siiras ja selline “kerge” vaheamps minu igapäeva elurütmis. Jätka samas vaimus ja ära torise:)
Jagan Naabrinaise imestust selle üle, miks on tahtmist ja huvi mingeid riidehilpe ja kingi üles pildistada;)
Ja olen nõus sellega, et remondi- ja laste(aia)-teemad on peaaegu alati huvitavad, ilmselt ka sulle endale tagasiside mõttes?
Ning muidugi mu lemmik, Eestist-äramineku ja tagasituleku teema! 😉
Loodan muidugi, et jätkad blogimist!
Ma just ei jaga seda arvamust, et kellele on neid riide- ja jalatsipilte vaja. Mulle küll meeldib vaadata neid pilte ja hindu 🙂 Ja tuleviku tarbes – ma usun, et on kihvt kunagi vaadata mis riided olid moes ja mis nende hinnad olid. Minu arust on kõik väga hästi praegu!
Jaa, ma tahtsin ka vahele öelda, et need ostupostitused meeldivad mulle väga. Ma ei teagi, miks. Tore vaadata, mis kellelegi meeldib – see äkki? Ja tuleviku jaoks on nad ka dokumenteerijatena väga head. Ja üldse sul on väga tore blogi, nii et ära jumala pärast katki jäta. 🙂 Mulle nii meeldib iga päev korra (ja vahel isegi kaks!) siia kiigata, et kuidas sul ja su perel läheb. Kõik teemad on põnevad!