May 172007
 

Süümepiinad… Ma läksin hambaid pesema ja need lihtsalt tulid. Tulid ühes mälestustega. Meeldivate mälestustega. Kohutavad süümepiinad.

Ma tean, et ma tegin selles äärmiselt nõmedas ja keerulises olukorras pärast tundidepikkusi arutlusi ainuõige otsuse, vähemalt praegu tundub see kõige õigem olevat. Aga… Süümepiinad on ikkagi.

Pagan. Miks elu peab nii keeruline olema?

Üksi hilja õhtul on ohtlik olla. Mõtted tulevad. Ära ei lähe.

Ma lähen nüüd voodisse. Aga ma kardan, et mõtted tulevad minuga kaasa.

May 172007
 

Hirmsasti tahaks veel midagi siia kirjutada, aga ei ole nagu midagi asjalikku. Tegelikult on külm ja nälg ja uni, aga riidesse panna ei viitsi, süüa ei ole (sest poodi minna ei viitsinud) ja magama minna ka millegipärast ei taha, ehkki jumal teab, et eilne öö jäi lühikeseks ja ometi võiks ju.

Rahutus on hinges.

Muide, käisin eile lõpuks ometi shoppamas. Siinmaal esimest korda. Alguses polnud raha, hiljem aega. Aga eile käisime Iirisega Camdenis ja Oxford Streetil. Mul on nüüd kaks uut lipsu, kaks paari põlvikuid, SUUR õlakott, äge vöö, kaks uut salli, pluus ja kõrvarõngad (millest ühe ma küll eile öösel Brixtonisse ära kaotasin ja pean vaid lootma, et poisid selle kuskilt üles leiavad).

Ja siis on veel üks ilus ja mitte eriti odav pesu, mille ma kõigest hoolimata Dorothy Perkinsist ära osta kavatsen. Sest eile polnud ühes poes võimalik proovida, järgmises minu numbrit ja kolmas pandi nina ees kinni. Pidin täna Iirisega linna minema, aga kuna tööl oli graafikut minu teadmata muudetud, ei töötanud ma mitte 7.15-15.15, vaid 11-20. Ei jõudnud ühesõnaga. Homme äkki.

Oeh, tibijutt. Ei ütle teile suurt midagi. Pilti oleks vaja teha, aga ma olen selleks liiga väsinud.

(Tuleb meelde, et avastasin eile fotokast mingid pildid, mis ma juba mitu aega tagasi ühes vahvas pargis tegin, aga ei viitsi neid arvutisse tõmmata. Võiks ometi. Kunagi ikka)

Raha on jubevähe tegelikult ja Eesti võlgu peaks hakkama tagasi maksma ja ma ei oska üldse selles rahas veel nii hästi orienteeruda, et saaks aru, palju ma kulutada võin, mis on odav ja mis kallis.

Aga äärmiselt rahuldustpakkuv oli üle pika aja ASJU osta. Tegelikult oleks veel vaja üht ja teist ja kolmandat. Raha õnneks pole ja aega ka eriti mitte. Sest ma üksi ei viitsi ja Iirisel pole kunagi minuga samal ajal vaba enam ilmselt ja Murakas on kaugel.

*tibijutu lõpp*

*mõtleb sügavalt, kas sellel postitusel nüüd ÜLDSE mingi mõte oli*

Ah, las ta olla, mis seal ikka, kui juba valmis kirjutet, siis tuleb ju ikka üles ka riputada :)

Rahutus… Rahutus on hinges.

Ma nüüd siiralt üritan magama minna.

May 172007
 

Eelmine sissekanne pole minu kirjutatud, aga tegemist on mõningate repliikidega nendest, mida eile minu suust kuuda võis.

See oli tõenäoliselt kõige jaburam õhtu, mis mul eales olnud on. Ma olen oma võrdlemisi lühikese elu jooksul olnud hulga rohkem kui ühe korra seebiooperlikes suhetepundardes, aga tundub, et praegune suutis kõik eelmised üle kaaluda.

Ohtralt alkoholi, pisaraid, masendust ja öö kahe mehe kaisus.

Tegelikult pole ma ikka veel kindel, kui palju ma rääkima peaks/rääkida võin. Ilmselt hetkel veel suurt midagi, sest mul pole õrna aimugi, kuidas asjad edasi minema hakkavad. Igatahes on mul äärmiselt niru tunne, kuna ma tegin haiget inimesele, kes on mulle oluline.

See kõik on nii kuradi keeruline, et ise ka imestan. Kuidas ma JÄLLE oskasin. Olen täna kole palju asju (selgeks) rääkinud, aga mul on tunne, et ma ei tea ikka veel midagi.

Oh, kuidas ma loodan, et kõik hakkab kuidagi normaalselt funktsioneerima.

Aga üldiselt tundub, et Tikker pole vist enam vaba :)

May 162007
 

et ma tahtsin siia midagi kirjutada…
palun tee see m täht väikseks, ma ei kirjuta kunagi suurte tähtedega
ma lähen kohe eestisse tagasi ja ma ei suuda enam
tasa tasa
pea alaspidi on suht ebamugav olla, kui keegi mind yles aitaks ma oleks ysna tänulik
ma võin homme ka lugeda, kõige kohutavam on istuda siia valgesse tooli oma valge veiniga ja homme ma saan kainex… oh õudust oh õudust, sellegi poolest ma ei ole päris kindel…
iga kord ma mõtlen, et enam hullemax minna ei saa, mul on pohhui

May 152007
 

Näed siis, oli ainult vaja öösel kurta, et dial up käib närvidele ja täna oligi püsiühendus olemas :D Endiselt küll ainult Iirise arvutis, aga keda huvitab… Kiire internet, juhhuu!

Tegelikult on kell juba nii palju, et kiiresti peaks Camdenisse minema, enne kui nad oma putkad seal kinni panevad. Saabki mõtted mujale. Ma olen päris närvis nimelt.

Oeh. Ära netist. Ühendus on nii kiire, et kõik asjad said viie minutiga aetud.

May 152007
 

Iirise blogi lugedes tuli meelde, et pole enam nädalaid Sitemeterit külastanud. Tegin nii mitmeidki (huvitavaid) avastusi.

1) Viimasel ajal on jõutud minu blogini googeldades: navitrolla t-särk osta, seina mürasummutus, kuumade jookide klaasid, ole see kellena sa ennast tunned ja kanna neid riideid (kusjuures selle eriti veidra otsingu esimene vaste olin mina ja teine Marta & Potsataja :D)

2) Mu blogil on üks uus linkija (aga olen hetkel liiga väsinud, et tema blogi põhjalikumalt uurida)

3) Külastajate arv hakkab lähenema 25 000-le. 10 ja 20 magasin teatavasti maha, 25 oleks ju ka päris ilus, aga oma viimase aja kaootilist interneti külastamist arvestades ei pane ma seda raudselt tähele ja üldiselt on jumala pohhui.

4) Mu blogi külastatavus on tublisti langenud – varasemalt ~230-lt külastuselt päevas ja ca 3-minutilisest keskmisest pikkusest 137 ja 1:24 peale. Ma üldse ei imesta, kusjuures. Eestis olles kirjutasin tunduvalt rohkem ja ilmselt skandaalsemalt, olin nö lähemal… Ma kohe tunnen, et kogu Londonis oldud aja jooksul on mu blogi alla käinud – kirjutan vähe ja igavalt.

Tegelikult pole mul selle külastatavuse maha rahunemise vastu midagi, mul vahepeal tekkis indeed kõhe tunne, kuna nii paljud võõrad lugesid (ja mul pole siiani õrna aimugi, kui palju neid reaalselt on). Jah, ma olen avameelne ja iseenesest pole mul midagi selle vastu, kui kogu maailm mu elust loeb, paraku pole kõik inimesed selles maailmas üldse mitte toredad ja kõike seda, mida ma kirjutan, võib keegi kunagi kuidagi minu vastu ära kasutada… Ma võin vabalt rääkida võhivõõrale inimesele tänavalt ära terve oma eluloo kõige pisemate ja piinlikumate detailideni, aga ainult sel tingimusel, kui ma tean, et ta on TORE – kui ma tean, et ta ei kasuta saadud infot halbadel eesmärkidel… Aga kui paljude võõraste puhul saab üldse sellist asja eeldada?

Avameelsus on nuhtlus, ma ütlen. Ma tõesti tahaks teile siia rohkem kirjutada, mul toimub siin praegu igasuguseid huvitavaid asju. Aga ma lihtsalt ei saa. Veel vähemalt mitte. Olen ennast jälle suutnud keerulisse olukorda mässida ja mul pole õrna aimugi, kuidas see laheneb…

Ja üldse on viimasel ajal iga vähegi põnevama olulisema asjaga nii, et on tunne, nagu ma ei saaks sellest siin rääkida. Sest liiga paljud loevad ning ei või eales teada, millal kirjutatu mulle ennast kätte maksab. See on äärmiselt kurb. Mulle meeldib kirjutada avameelselt. Huvitavalt. Põnevalt. Kahemõtteliselt. Teravmeelselt. Skandaalselt. Ma oskan kirjutada. Ma naudin kirjutamist. Aga elu on liiga habras, et sellega liialt mängida. Nii ma siis vaikin. Rohkem, kui sooviksin.

Olen viimasel ajal veetnud kodus väga vähe aega, sestap ka kasinad postitused. Rangelt võttes on internet ju kogu aeg olemas, aga ma lihtsalt ei viitsi blogi kirjutada, kui ma kodus pole. On muidki asju teha :P

See on tegelikult ju hea? Et mul on oma elu ja ma ei istu enam nii palju arvutis? Aga fakt on see, et ma igatsen seda aega tagasi. Seda, kus mul on olemas oma arvuti ja normaalse kiirusega püsiühendus. Hetkel kasutan Iirise läpakat ja megaaeglast dial up ühendust ning olen äärmiselt tänulik, et seegi võimalus olemas on, aga… Närvid lähevad krussi, kui kõik nii aeglaselt avaneb või kui kellelgi jälle lauatelefoni kasutada vaja on! Ma olen teatavasti äärmiselt kannatamatu inimene. Aga noh, kuna ma nii vähe kodus olen, siis see ei häiri sugugi nii palju, kui võiks. Ja küll kunagi saab normaalse neti ka.

Millest ma teile siis rääkida võin? Tööst muidugi. Tööga on viimasel ajal natuke kehvasti. Olen seal nüüdseks täpselt kolm nädalat olnud ja aeg on sealmaal, et mulle õpetatakse piima soojendamist. Raske on asjaga mitte kursis olevatele inimestele seletada, aga… Põhimõtteliselt on kohvi tegemise point selles, et on shotid (ma ei tea sellele sobivat eestikeelset vastet ja ei viitsi ka mõelda), piim ja lisad (siirupid, mocha… pagan, mis möks see tegelikult on, ma polegi kindel? jne), millest siis kõik erinevad kohvid kokku keeratakse. Tavaline latte näiteks, nö regular/medium size on 2 shotti kohvi ja piim, millel on väheke vahtu. Tavaline cappuccino on samuti kaks shotti, aga vahusem piim. Single espresso on lihtsalt üks shot ilma mingite lisanditeta. Double espresso kaks shotti. Small suurusel on üks shot ja large suurusel 3 shotti. Jne jne jne.

Aga see piim siis. Seda tuleb auruga kuumaks ajada. Nii kaua, kuni keegi mul kätt hoiab, saan hakkama, aga niipea, kui mind üksi jäetakse, läheb kõik p*rse. Ma ei saa kunagi aru, millal vahtu küllalt on, ei saa mullidest lahti ja siis veel kuumus! Selle peaks käega ära tunnetama, millal õige on, otse loomulikult võib ja peab alguses kraadiklaasi kasutama… Õige kuumus on 145-150F, sellest vähem ega rohkem ei tohi olla. Öeldakse, et selle saab jumala kiiresti käe sisse. Et kui tunned, et on liiga kuum, siis ongi valmis. S*ttagi! Mul on juba 125 juures liiga kuum. Ja siis leiuta seal.

Ja piima valamine… Seda peab ka kindlaksmääratud reeglite järgi tegema. Lattel ühtmoodi, cappuccinol teistmoodi. Viimasel on kergem, seal on nii vahune piim, et lihtsalt valad ja suht ongi kõik. Latte piim on nö vedelam ja seal sa peaks nii valama, et lõpuks ilus kujund jääks peale – mõtlesin tükk aega, kuidas seda kirjeldada, mingi puulehe taoline, aga lõpuks tuli pähe, et pildi võiks ju otsida – vot selline.

Niisiis ma ei oska õigesti vahtu ajada (alati tuleb liiga vähe või palju), ma ei tunneta õiget kuumust (tavaliselt jääb liiga külmaks) ja ma ei oska ilusaid kujundeid valada. Nutt ja hala ühesõnaga.

Nad räägivad, et läheb kergemaks, eks ma siis ootan. Aga praegu on mul esimest korda seal tööl tunne, et ma teen asja, mida ma ei oska teha, ei taha teha, ega ei taha ka õppida. Ja see on nõme tunne.

Teine asi, mida ma eriti ei oska, on sulgemine. Esiteks nö. pre-closing asjad (ma jälle ei leia eestikeelset vastet, mis mulle tobe ei tunduks) – terve nimekiri asjadest, mis tuleb igal õhtul ära teha. Sada asja vaja üle kontrollida ja vajadusel juurde tuua/uuesti täita (topsid, suhkrud ja muud värgid), sada asja vaja ära puhastada teatud reeglite järgi. No neid asju ma kõiki juba enam-vähem oskan teha, aga alati mõtlen, kas ma ikka mäletan õigesti või KUI palju peaks neid topse siia ikka juurde tooma jne. Ja siis päris enne sulgemist on tööl kolm inimest, üks on supervisor ja kaks tavalist töötajat. Üks hoolitseb selle eest, et köögipoolel kõik tehtud saaks, teine tegeleb masinatega. Köök on kukepea, seda ma olen korduvalt teinud, see on lihtne. Aga nende masinate puhastamine – olen seda teinud vaid korra ja siis näidati mulle ette ning tehti pool minu eest ära. Tean, et neljapäeval pean seda uuesti tegema, seekord ise… Ja kardan, et pool on meelest läinud ning supervisor vihastab jälle.

Oeh. Ma pole kindel, palju teile sellest jutust kohale jõudis või kui huvitav teil seda lugeda oli, aga ehk mul oli lihtsalt vaja ennast välja elada.

Lühidalt: kui siiani olid kõik asjad, mida tegin, suhteliselt lihtsalt ja kiiresti õpitavad ning nendega polnud probleeme, siis nüüd olen käinud tööl piisavalt kaua, et mind pandaks õppima kõige keerulisemaid asju, aga nende selgeks saamine võtab rohkem aega ja mul pole absoluutselt mitte mingisugust motivatsiooni, et neid selgeks õppida. Nagu üks mu supervisor ütles: if you make it with your heart, it’s gonna be good coffee. Sry, tõesti, aga ma ei suuda seda südamega teha, sest mind absoluutselt EI HUVITA kogu see värk. Kui ma seni tundsin oma tööst lihtsat rahuldust, sest oli palju väikesi asju, mida ma oskasin teha, siis nüüd ma peamiselt vaid kardan, et mind pannakse jälle tegema asju, mida ma ei oska teha. Ühesõnaga tööl pole enam nii lõbus kui enne ja see ei ole üldse tore.

Aga noh, täna ma juba paar kohvi tegin täitsa ise normaalselt ära, et ehk läheb paremaks. Harjutamise asi, ma ju tean. Lihtsalt raske on, kui ei ole mingit huvi ja ei tahagi õppida.

Eelmisel nädalal suutsin kaks korda tööle hiljaks jääda, ühe korra pool tundi ja teise korra tunni. Esimesel puhul olin graafiku valesti maha kirjutanud, sest käekiri oli segane – mina lugesin välja 15.45, tegelikult oli 15.15. Teisel korral oli tegemist õhtuse vahetusega ning kõik eelmised kolm korda olin alustanud 15.15, seega eeldasin, et nii on ka seekord. Kaks minutit enne tööle jõudmist märkmikku vaadates avastasin, et seekord pidin kohal olema 14.15. Oi, vastik on hilineda, siin eriti. Siin on kõik nii range. Clock in ja clock out, kõik jääb arvutisse kirja… Ja vahemaad on nii suured, transport nii ettearvamatu… Kuna ma pole viimasel ajal kordagi kodust tööle tulnud, vaid kaugelt lõunast, siis olen kogu aeg olnud hilinemise piiri peal ja see ajab närvid jumala krussi. Õnneks olen alati õigeks ajaks jõudnud. Siiani. Oeh.

Et ma ei teagi, mis selle tööga saab. Ei viitsi enam eriti teha. Inimesed on enamik toredad, ainult kaks naissoost supervisorit on, kes kohati on ägedad, aga kohati ikka üldse ei meeldi. Teised on kõik VÄGA toredad. Aga ikkagi. Ei viitsi eriti.

Nii nädal tagasi kirjutas keegi mu blogi kommentaariks, et nägi kuulutust ühe fotopoe aknal, mis otsib töötajaid. Siiralt peaks sinna CV viima, aga pagan, eelmine nädal oli nii kaootiline ja kõik mu mõtted 100% mujal. Homme on vaba päev, aga kardan, et ei jõua printimiseni (kodus pole printeril tinti ja väljas ei viitsi otsida). Ah, eks näis. Peaks tegelikult kõik fotopoed uuesti läbi käima ja neile uue ja parema CV viima. Nüüd, kus mul esimene töökoht juba olemas on, on kindlasti kergem uut leida.

Ahhaa, ma mainin ikka selle ka ära. Ühele mu hiljutisele postile jäeti kommentaar, mis linkis blogi, kus oli kiidetud mind kui teenindajat. Ma pean selle siin ikka ise ka ära tooma, sest ausalt – südame tegi soojaks. Väga soojaks :)

See klienditeenindus on ikka üks mitme otsaga asi. Ühest küljest see meeldib mulle. Ma tean, et ma olen HEA. Mulle meeldib inimestega suhelda, mulle ei valmista mingit probleemi olla sõbralik ja kogu aeg naeratada ja rääkida ja… Noh, enamasti. Vahel on endal ka nii s*tt tuju, et ei taha naeratada. Aga mul pole kunagi olnud erilist tahtmist/vajadust oma eraeluliselt halba tuju klientide peal välja elada.

Teisest küljest jälle – kaua sa viitsid. Kaua sa viitsid passida suvalises poes, kus iga töll tänavalt võib sisse jalutada ja sa oled sunnitud temaga viisakas olema. Toredaid inimesi on õnneks rohkem. Eriti siin, Londonis, kus kõik on nii nii nii viisakad, aga oli rohkem ka Eestis. Kui aga ühele päevale satub mitu erilist jobu, kes igast asjast mingi hullu probleemi suudavad tekitada, siis viskab kopa ette küll. Siis oleneb juba suuresti enda tujust, kas sa lased neil endale korda minna või mitte.

Ja noh, siis muidugi veel see teema, et mul on siiski kõrgharidus. Kuidas sa siis oled lihtsalt kuskil mingi müüja. Noh, ma tean küll, Eesti toodab kõrgharituid üle ka ja ma tõesti läksin ülikooli lihtsalt sellepärast, et KÕIK läksid ning valisin ainsa eriala, mis tundus olevat mulle sobiv, seda aga üldse ei olnud…

Oleks jälle vist kohane mainida, et ma ei kahetse üldse, et ma ülikooli läksin. See oli võrratu ja hindamatu elukogemus, mida ma ei vahetaks mitte millegi vastu. See kolm aastat Tartus oli väga ilus aeg ning kõik need sõbrad ja tuttavad… Aga on siiski äärmiselt tõenäoline, et ma ei hakka sel erialal mitte kunagi tööle ning on fakt, et mul pole siiani õrna aimugi, mida ma oma eluga peale hakata tahan. Ja see on juba ikaldus.

Sellepärast ma läksingi müüjaks. Poodi, kuhu ma üle kõige tahtsin tööle saada. Ja mul oli ligemale kaks aastat seal suhteliselt ilus olla. Aga idioodid tänavalt tüütasid, alamakstus ahistas (ja klienditeenindaja kohta ei saanud seal isegi väga kurta), firmasisesed pinged kasvasid (üleüldine tööpuudus Eestis sellele lisaks) ning töö- ja eraelu, mida ma pole kunagi suutnud lahus olla, kasvas kohati üle pea ja mõistuse. Nii ma siis tulin ära Londonisse, sest mulle tundus, et kui ma ei oska oma eluga nagunii midagi peale hakata ja klienditeeninduses töötan, siis oleks seda põnevam välismaal teha.

Oh, siin on ka põnev, ega ma ei kurda. Küll peamiselt Eesti- või õigemini eestlastekeskselt põnev, aga siiski. Samas… Töö oli Eestis nauditavam, elamistingimused samuti. Mh. Aga ei, ma üldse ei kahetse :) Ja ma tean, et see on vaid aja küsimus, kui ma saan ägedama töö ja normaalsema elamise. Ma lihtsalt natukene vingun.

Tegelikult olen ma enamik ajast eluga rohkem kui rahul. Äärmiselt HEA on olla teatud põhjustel. Eks ma räägin pikemalt, kui saan. Kõigepealt tuleb mõned asjad ära klaarida.

Öö on käes ja isegi pesu on pestud ja kuivama pandud. Nüüd on küll viimane aeg magama minna. Homme on VABA päev! Saan välja magada ja siis lähen Iirisega šoppama. Tema šoppamised on küll juba šopatud ning raha otsas, aga mulle on moraalset tuge vaja. Ega mul ka raha eriti pole (isegi nagu oleks, aga varsti vaja üüri maksta ja Eesti krediitkaart ootab, võlgadest rääkimata, nii et need “suured” summad on petlikud), aga mõningaid asju on lihtsalt vaja.

See tuli nüüd küll kuradi lohepikk sissekanne jälle (poolteist tundi kirjutasin). See on see asi, kui oled üle kolme päeva kodus ja netis ja tead, et kiiret pole kuskile, sest järgmisel päeval saad välja magada. Loodan, et teie vahepeal magama ei jäänud :)

May 112007
 

Kolmapäeval ma enne hilisõhtut voodist välja ei saanudki. Muuhulgas sai ära vaadatud ka kurikuulus Klass. Muljed on masendavad, nagu arvata oligi. Põhimõtteliselt ma ei tahagi sellest rohkem rääkida. Pidin lihtsalt ära mainima, et mul nüüd ka nähtud.

Jõudsin koju kell pool kaks öösel ja viiest oli vaja tõusta, et tööle minna. Kuna pool päevast sai nagunii maha magatud, ei olnud sellest eriti midagi. Tööl oli eile miskipärast eriti lahe päev, tükk aega oli harilikust vaiksem, nalja sai ja… Noh, lõppkokkuvõttes oli asi eelkõige vist siiski selles, et mul oli kolmetunnisele unele vaatamata äärmiselt hea tuju.

Iiris tuli tagasi! Ma üldse ei teadnud, et see aeg juba käes on – mõtlesin, et millalgi nädala lõpupoole. Aga kui eile Kaylt küsisin, millal täpsemalt, sain vastuseks, et ta peaks juba kohal olema. Kümne minuti pärast oli ka. Mul on äärmiselt hea meel.

Ja siis me käisime eile õhtul E-ga mingil Skype’i korraldatud üritusel, kus oli peale meie isegi veel üks eestlane (võib-olla oli rohkemgi, aga ei õnnestunud lihtsalt kohata…?). Ma pole siiani päris täpselt kindel, mis puhul see korraldati, enamik inimesi olid seal oma töötajad või mingid arendajad või kurat teab kes. Igatahes suutsid kaks poolikut klaasi veini minus sellise joobeastme tekitada, et mul oli päris lõbus, nii ma siis sotsialiseerusin ja üritasin inimestele seletada, mida Swammi firma täpselt teeb. Muhahaa.

Peen värk ühesõnaga.

Enne peole minemist olin lubanud Iirisel lahkesti Muraka viimasest külaskäigust üle jäänud veini ära lahjendada, sest neiul oli väike reisiväsimus ja -masendus ja ta jäi minust täitsa üksi koju, sest Kay läks ka tööle ja kuskile edasi pärast.

Kui me koju jõudsime, oli vein Iirisele juba päris hästi mõjunud. Andsime siis omalt poolt parima, et veel rohkem mõjuks. Kokkuvõtvalt võib öelda, et päris lõbus õhtu oli. Kohe nii lõbus, et ma ei mäleta, kuidas me ära vajusime.

Täna pean kolmeks tööle minema, aga oi, kuidas ei viitsi! Tahan puhata ja mängida ja süüdimatult lõbutseda. Kogu aeg :P

Ahhaa, ja ma lubasin, et ma kirjutan oma tööl olemise ajad jälle blogisse, siis on alati võimalus vaadata, millal ma saadaval olen. Homme siis 10-19, pühapäeval 7.45-15.45, esmaspäeval 15.15-sulgemiseni, teisipäev on vaba, kolmapäeval 7.15-15.15, neljapäeval 15.15-sulgemiseni, reedel 15.15-sulgemiseni, laupäeval 7.45-15.45.

Laupäeval tuleb õeke ka külla, küsisin selleks ajaks nii palju vabaks, kui võimalik, pühapäev ja esmaspäev lubati anda ka. Rohkem kahjuks ei saanud, nii et võtsin halvast olukorrast parima ehk võimalikult varase vahetuse laupäeval ning õhtuse vahetuse teisipäeval.

Niimoodi siis. Ma nüüd lõpetan lobisemise ja lähen parki mängima, kuniks tööni veel aega on.