May 2007

Ehk siis…

…kuna ma pean nagunii tegevusetult ootama, kuni ma välja minna saan, võin ju sama hästi ennast siin välja elada.

Kõigepealt tuleb edastada sügavaimad vabandused mu õele, kelle kahepäevane Londonis käik minu idiootse eraelu tõttu tugevasti kannatada sai. Ma küll andsin endast parima, aga hetkel polnud see parim kuigivõrd hea.

Eilse päeva veetsime Camdenis. Õhtupoolikul saime kokku Iirise ja poistega. Paar vaatamisväärsust sai üle vaadatud ja üles pildistatud…

Õhtul läksid Iiris ja õeke koju ning jätsid mind poistega kahekesi. Ma poleks seda elu sees uskunud, aga asi kujunes veel tunduvalt inetumaks, raskemaks ja segasemaks, kui seda oli teisipäeva õhtu.

Hommikuks tundusid asjad olevat jälle miskitpidi korda räägitud. Läksin pärast suhteliselt magamata ööd õekesega Madam Tussaud’s vahakujude muuseumisse (mille pilet oli £25, f*cking hell, te ju teate, KUI vähe mul raha on?) – seal oli tegelikult hästi tore ja nii edasi, paar pilti on ka, aga hetkel olen liiga kärsitu, et nendega mässata.

Ülejäänud päeva shoppasime Oxford Streetil (loe: õeke otsis asju ja ma käisin niisama kaasas, sest raha mul ju pole). Kuna eelmine öö oli (nagu juba mainitud) võrdlemisi ränk ja võrdlemisi magamata, tekkis mul juba poole päeva pealt tunne, et ma ei suuda enam püsti seista ja jään sinnasamasse magama. Muidugi ei juhtunud kumbagi, sain endaga vapralt hakkama.

Koju jõudsime õhtul üheksa paiku. Pidime minema pimedas Tower Bridge’i pildistama, aga õeke väsis ära ja mina olin vahepeal tänu oma idiootsele eraelule jällegi üliväga närvi läinud.

Ma olen siin Londonis erinevate inimestega väga lühikese aja jooksul rääkinud selgeks rohkem asju, kui oma f*cking ülejäänud suhete jooksul kokku. Ma olen korduvalt arvanud, et nüüd on kõik piisavalt selge ja küll kõik see keeruline ja valus asi kuidagi laheneb, sest lihtsalt peab nii minema.

Aga tänasest õhtust ma järeldan, et on läinud käiku pigem see variant, ainus vahe on nüüd selles, et me ei saa rääkida ühest asjast päevas, neid tuleb iga päeva jooksul kümneid ja kümneid.

Ma tunnen ennast korraga järsku väga vana, väga väsinu ja väga elukogenuna.

Ma teatan ametlikult, et praegune situatsioon on tunduvalt hullem kõigist eelmistest seebiooperlikest jamadest. Ma olen ametlikult täiesti meeleheitel, mul pole enam mingit illusiooni, et asjad on selgeks räägitud ja laabuvad kuidagi, mul on vaid karm teadmine, et kõik läheb iga sekundiga veel keerulisemaks (ehkki ma ausalt ei saa aru, kuidas see võimalik on).

Aga kurat, ma kavatsen võidelda. Ja ükskord saab see asi korda. Mingu kõik nii keeruliselt ja valusalt, kui tahes, aga see saab korda.

Ja ma ei lase sel p*rse minna.

Ehk siis… Read More »

******

Minge te ka kõik p*rsse.

Tänan tähelepanu eest.

*läheb ja üritab oma p*rssekeeratud elu lahti sõlmida umbes seitsmekümne neljandat korda*

(siiani tundub, et kui ühe sõlme lahti saab, tuleb neli kohe juurde)

****** Read More »

Kaamos

Eile oli tööl ilge k*pp. Sulgesin ja pidin taas masinaid puhastama, mida ma teatavasti vaid kaks korda teinud olen. Seekord oli aga reede õhtu ning inimesed käisid kogu aeg. Kuna mina olin masina taga, pidin puhastamise kõrvalt ühtlasi ka kohvi tegema. Ütleme nii, et puhastamiseks eriti enne sulgemist aega ei jäänud (ehkki ideeliselt peaks sellega vaikselt tund enne sulgemist tegelema hakkama), sest KOGU AEG käisid inimesed. Ja siis supervisor 22.15 bitchis, et ma omadega valmis pole.

F*cking hell, ma olen niigi s*taks tubli. Mul lihtsalt pole kogemust veel nii palju. Pole olnud võimalust harjutada ja ongi kõik. Asjaolusid arvestades sain ma kõigega niigi hästi hakkama ja tema õiendamine oli täiesti asjakohatu. Aga no mis teha. Meil on kaks sellist bitchi seal, kes pool aega lihtsalt mölisevad. Teise poole ajast on normaalsed õnneks. Kõik ülejäänud töötajad on normaalsed. Õnneks.

Enivei, täna lasi seesama supervisor mu miskipärast pool tundi varem töölt ära. Ma ei tea, miks. Mulle muidugi selle poole tunni eest siis ei maksta ka, aga täiesti pohhui. Mul oli täiesti kõrini sellest päevast. Tegelikult oli hommikul hästi tore tükk aega ja ma olin heas tujus, aga lõpuks sai kopp ette sebimisest.

Õeke jõudis õnnelikult kohale. Mina küll õigeks ajaks Victoria coach stationisse ei jõudnud (sest vahepealse paari vaba tunni ajal oli ju tingimata vaja pooleks tunniks lõunasse sõita), nii et sel hetkel, kui departure poole pealt sisse läksin ja siltide järgi arrivalit leida üritasin, jõudis ta sealt juba välja tulla ja ma oleks tast tänaval äärepealt mööda kihutanud. Otsisin blondi, aga tema juuksed on hetkel pruunid 😀

Kuna õekesel oli ilge nälg, siis tutvustasin teda Londoni rämpstoiduga, alustuseks kanakebabiga. Talle ei maitsenud kusjuures. Ma ei tea, mulle küll meeldib, vähemalt siis, kui hästi tehtud on. Enivei, järgmiste päevade jooksul tutvustan teda kana ja ribidega, vaatame, kas need lähevad paremini peale.

Üldiselt on aga ikaldus. Algselt oli plaan kuskile kluppi minna, aga kui koju jõudsime, siis oli kõigil kuidagi väsinud olemine. Iiris peab homme varahommikul tööle minema ja tal oli teatud asjaoludel võrdlemisi s*tt tuju, nii et ta lihtsalt ei jõudnud. Poisid olid kuskile pärapõgusse (loe: itta) mingile peole sõitnud, nii et neist polnud ka asja.

Jõime kolme peale veidi üle pudeli veini, aga nii väike kogus otse loomulikult pähe ei hakanud. Mõtlesime poodi uue veini järele minna, aga leidsime lõpuks, et pole mõtet, kuna sellise unisuseastme juures oleks me lihtsalt ennast ilma mingite tagajärgedeta (loe: purju jäämata) magama joonud. Nii me siin praegu kahekesi oleme – Iiris läks juba magama, mina halan blogis ja õeke leidis riiulist mingi eestikeelse raamatu Londonist (mida tal vaesekesel muud ikka teha, kui mina teda ka ignoreerin :P)

Aga põhimõtteliselt ma leian, et tänase õhtu asjade kulg on täiesti lubamatu. Kui inimene vaid kolmeks päevaks Londonisse külla kutsuda (rangelt võttes ainult kaks päeva ja üks õhtu pealegi), siis pole absoluutselt kohane õhtul kodus passida. Eriti laupäeva õhtul. Aga kuidagi lihtsalt läks nii, et kellelgi polnud energiat kuskile minna ja midagi teha. Halb.

Olgu, meil on veel kaks päeva. Vahakujude muuseumisse tuleb minna,Oxford Streetile poode kaema, Camdenisse kindlasti ja siis veel muidugi tüüpilised turistilõksud (õde uurib praegu raamatust nende kohta). Ma ei oska ise midagi eriti asjalikku välja pakkuda, sest Buckinghami palee on mu meelest nõme ja Big Ben samuti (see viimane küll ainult päevavalges, öösel on nunnu).

Hyde Parki ilmselt ka… Notting Hill oli mõttes… Thamesi ääres võiks ära käia (seal kah pimedas ilusam)… Ah, ma ei tea. Vaatame. Ma pole suurem asi turist.

Aga et nutt ja hala oleks ikka täielik, pean natuke vinguma ka eraelulistel teemadel.

Ma olen nimelt täiesti ära unustanud, kui ärritav on olla armunud kellestki sisse võetud (ma ei armu nii kergesti, ma arvan, ehkki siin jääb alati küsimus, millest kurat saada aru, et vohh – NÜÜD olen armunud).

Ja ma pean silmas just seda harvamat varianti, kus tunded pole ühepoolsed, vaid vastastikused. Kus on päriselt mingi asi (hah, ma ei tea, keel ei paindu ütlema suhe, ma pole selle mõttega ikka veel harjunud).

See on ärritav, et ma käin pool päeva ringi, totter naeratus näol, ja mõtlen lolle mõtteid. See on ärritav, et ma ei suuda enamik aega mõelda muust, kui et tahaks temaga koos olla. See on ärritav, et ma ei taha enam üldse üksi funktsioneerida. Lähedusest on nii kuradi kerge sõltuvusse jääda.

(Ärritav on see miskipärast ainult nii kaua, kuni ma temast eemal olen. Temaga koos olles on kõik jälle lill. Milline üllatus, ah. Paraku – rohkem on seda aega, mil me koos POLE)

Lähenedes asjale iroonilisemalt – Londonis on kuradi raske meest pidada, kui sa elad põhjas ja tema lõunas. Need kuradi vahemaad. See kuradi aeg, mis nende läbimiseks kulub. See kuradi raha, mis aja vähendamisele kulub (loe: metroo on kallis, aga mugav). Rääkimata selle konkreetse juhtumi raskendavatest asjaoludest.

Ei ole sellist asja nagu Eestis, et lihtsalt “hüppaks läbi”. Igasugune kokkusaamine nõuab planeerimist ja aega. Aega, mida sageli piisavalt pole. Sest kõik on nii kuradi kaugel.

Tegelikult olen ma ju õnnelik. Ja mul on lihtsalt s*tt tuju, sest täna õhtul ei lähe miski nii, nagu peab. Ja sellepärast ma vingun.

Asjad võiksid lihtsamad olla, päriselt.

Ma kardan. Kardan, et kuna kõik on nii keeruline, nagu ta on, siis läheb lõpuks midagi halvasti. Et ma olen sellega juba liiga seotud ja saan haiget. Ma ei taha jälle haiget saada.

Aga üldiselt olen ma kindel, et homme on elu jälle lill. Sest ma olen Londonis. Sest mul on õeke külas. Sest BBC weather lubab sooja ilma. Sest ma olen armunud kellestki väga sisse võetud ja kevad on südames.

Õeke on ammu magama jäänud. Peaks vist tema eeskuju järgima.

Kaamos Read More »

Niisama

Ärkasin eile alles kell 12 ja veetsin tööleminekuni jäänud 2,5h krediitkaardi väljavõtteid puurides. Mulle nimelt kunagi tundus, et sealt on palju rohkem raha maha läinud, kui mu enda arvutuste kohaselt oleks pidanud. Muidugi tuli välja, et Excelis oli kogemata üks valem valesti läinud ja minu arvutused seega veidi valed. Vähemalt sai selgust. Hea seegi.

Mul polnud kodus mitte midagi süüa ja nurga taha poodi ei viitsinud ometigi minna, seega nälgisin ja ostsin teel tööle newsagent’sist ühe muffini, et mitte päris nälga surra.

Kartsin jubedalt seda tööpäeva, sest sulgesin koos kõige sitema iseloomuga supervisoriga ja pidin masinaid tegema, mida mulle ainult korra varem ette näidatud oli ja tookord tehti see põhimõtteliselt minu eest ära, nii et ma ei mäletanud suurt midagi.

Kõik läks aga supersuhkruselt, sest supervisor oli sõbralikus tujus ja juhendas ning ma ise käisin nagunii pool päeva totralt naeratades ringi ja ei lasknud ennast suurt millestki häirida. Isegi sellest mitte, et piim pidevalt p*rse läks.

Ei, tegelt ma oskan juba natuke paremini. Arenen.

Kuna eelmisel ööl sain korralikult välja magada (nii 12h), siis läks täna hommikul jube vara uni ära. Põhimõtteliselt ärkasin siis, kui Kay kuuest tööle läks, ajasin Iirisega juttu, kuni tema enne seitset tööle läks, nillisin siis natuke unist meest oma voodis, aga kuna peale seksi midagi saada ei õnnestunud, sest tema oli eelmisel ööl minust poole vähem maganud, siis tulin lõpuks ikkagi ära netti.

Ehk siis ma olen poole kaheksast saati arvutis istunud. Ma arvan, et ma pole normaalne.

Aga tegelikult on mul ka jälle uni, nii et ma vist lähen voodisse tagasi… Tööle vaja alles kolmeks minna 😛

*haigutab*

Niisama Read More »

25 000!

Siinkohal kõigepealt tänud Marisele, kes ilmselt sellest sissekandest inspireerituna mulle eile messi saatis, kus teavitas, et mu blogi külastajate arv on hetkel 24 997.

Teiseks pean tunnistama, et kuna internetivõimalust enne tänast polnud, oleks see mul ikkagi meelest läinud, kuna ma hakkasin aga mingi tuju ajel oma vanu poste üle lugema, siis jõudsin selleni ja mess tuli meelde.

Niisiis:
*trummipõrin*

Domain Name (Unknown)
IP Address 81.25.248.# (Unknown Organization)
ISP Unknown ISP
Location
Continent : Europe
Country : Estonia (Facts)
Lat/Long : 59, 26 (Map)
Language Estonian
et
Operating System Microsoft WinXP
Browser Internet Explorer 6.0
Mozilla/4.0 (compatible; MSIE 6.0; Windows NT 5.1; .NET CLR 1.1.4322)
Javascript version 1.3
Monitor

Resolution : 1280 x 1024
Color Depth : 32 bits
Time of Visit May 17 2007 8:46:51 pm
Last Page View May 17 2007 8:48:02 pm
Visit Length 1 minute 11 seconds
Page Views 1
Referring URL http://www.blogger.e…p=account&s=overview
Visit Entry Page http://tikrike.blogspot.com/
Visit Exit Page http://tikrike.blogspot.com/
Out Click lepp | fotoblog
http://lepp.read.ee/
Time Zone UTC+2:00
Visitor’s Time May 17 2007 8:46:51 pm
Visit Number 25,000

Siinkohal oleks mul ainult üks kommentaar. Kallid inimesed, palun vahetage Idiot Explorer Firefoxi vastu välja ja elu on kohe palju ilusam 😉

25 000! Read More »