Ehk siis…

…kuna ma pean nagunii tegevusetult ootama, kuni ma välja minna saan, võin ju sama hästi ennast siin välja elada.

Kõigepealt tuleb edastada sügavaimad vabandused mu õele, kelle kahepäevane Londonis käik minu idiootse eraelu tõttu tugevasti kannatada sai. Ma küll andsin endast parima, aga hetkel polnud see parim kuigivõrd hea.

Eilse päeva veetsime Camdenis. Õhtupoolikul saime kokku Iirise ja poistega. Paar vaatamisväärsust sai üle vaadatud ja üles pildistatud…

Õhtul läksid Iiris ja õeke koju ning jätsid mind poistega kahekesi. Ma poleks seda elu sees uskunud, aga asi kujunes veel tunduvalt inetumaks, raskemaks ja segasemaks, kui seda oli teisipäeva õhtu.

Hommikuks tundusid asjad olevat jälle miskitpidi korda räägitud. Läksin pärast suhteliselt magamata ööd õekesega Madam Tussaud’s vahakujude muuseumisse (mille pilet oli £25, f*cking hell, te ju teate, KUI vähe mul raha on?) – seal oli tegelikult hästi tore ja nii edasi, paar pilti on ka, aga hetkel olen liiga kärsitu, et nendega mässata.

Ülejäänud päeva shoppasime Oxford Streetil (loe: õeke otsis asju ja ma käisin niisama kaasas, sest raha mul ju pole). Kuna eelmine öö oli (nagu juba mainitud) võrdlemisi ränk ja võrdlemisi magamata, tekkis mul juba poole päeva pealt tunne, et ma ei suuda enam püsti seista ja jään sinnasamasse magama. Muidugi ei juhtunud kumbagi, sain endaga vapralt hakkama.

Koju jõudsime õhtul üheksa paiku. Pidime minema pimedas Tower Bridge’i pildistama, aga õeke väsis ära ja mina olin vahepeal tänu oma idiootsele eraelule jällegi üliväga närvi läinud.

Ma olen siin Londonis erinevate inimestega väga lühikese aja jooksul rääkinud selgeks rohkem asju, kui oma f*cking ülejäänud suhete jooksul kokku. Ma olen korduvalt arvanud, et nüüd on kõik piisavalt selge ja küll kõik see keeruline ja valus asi kuidagi laheneb, sest lihtsalt peab nii minema.

Aga tänasest õhtust ma järeldan, et on läinud käiku pigem see variant, ainus vahe on nüüd selles, et me ei saa rääkida ühest asjast päevas, neid tuleb iga päeva jooksul kümneid ja kümneid.

Ma tunnen ennast korraga järsku väga vana, väga väsinu ja väga elukogenuna.

Ma teatan ametlikult, et praegune situatsioon on tunduvalt hullem kõigist eelmistest seebiooperlikest jamadest. Ma olen ametlikult täiesti meeleheitel, mul pole enam mingit illusiooni, et asjad on selgeks räägitud ja laabuvad kuidagi, mul on vaid karm teadmine, et kõik läheb iga sekundiga veel keerulisemaks (ehkki ma ausalt ei saa aru, kuidas see võimalik on).

Aga kurat, ma kavatsen võidelda. Ja ükskord saab see asi korda. Mingu kõik nii keeruliselt ja valusalt, kui tahes, aga see saab korda.

Ja ma ei lase sel p*rse minna.