Eelmine sissekanne pole minu kirjutatud, aga tegemist on mõningate repliikidega nendest, mida eile minu suust kuuda võis.
See oli tõenäoliselt kõige jaburam õhtu, mis mul eales olnud on. Ma olen oma võrdlemisi lühikese elu jooksul olnud hulga rohkem kui ühe korra seebiooperlikes suhetepundardes, aga tundub, et praegune suutis kõik eelmised üle kaaluda.
Ohtralt alkoholi, pisaraid, masendust ja öö kahe mehe kaisus.
Tegelikult pole ma ikka veel kindel, kui palju ma rääkima peaks/rääkida võin. Ilmselt hetkel veel suurt midagi, sest mul pole õrna aimugi, kuidas asjad edasi minema hakkavad. Igatahes on mul äärmiselt niru tunne, kuna ma tegin haiget inimesele, kes on mulle oluline.
See kõik on nii kuradi keeruline, et ise ka imestan. Kuidas ma JÄLLE oskasin. Olen täna kole palju asju (selgeks) rääkinud, aga mul on tunne, et ma ei tea ikka veel midagi.
Oh, kuidas ma loodan, et kõik hakkab kuidagi normaalselt funktsioneerima.
Aga üldiselt tundub, et Tikker pole vist enam vaba 🙂
ja kinni kohe kahe mehe poolt? 🙂
Sai ka seda kaalutud (tõesõna, kõike sai kaalutud), paraku leidsime mõlemad, et see ei funktsioneeriks.
Ikka ühe 😀
Pingback: Ehk siis… » Tikri Päevaraamat