Jan 202021
 

Mäletan väga ähmaselt, kuidas mind kunagi kahekümnendate esimeses pooles panka nõustamisele kutsuti. Ma viisakalt läksin kohale ja lasin endale miskise kolmanda samba pähe määrida. Tegin sinna mõned kuud sissemakseid, siis otsustasin Londonisse kolida. Kuna ma TEGELIKULT selle samba toimimisest eriti miskit aru ei saanud ja vist arvasin, et sinna peab tingimata igakuiseid regulaarseid sissemakseid tegema, siis panin lihtsalt kinni ja võtsin raha välja. Või vähemalt selline mälestus on.

No aga päriselt, kes mõtleb 22-aastaselt pensionile? Minu ajal küll keegi ei mõelnud. Nii et pankuritel oli suht lihtne viisakatele noortele oma tooteid pähe määrida. Tänapäeval on teadlikkus ja võimalused muidugi hoopis teised kui toona. Mina kavatsen küll lastega rääkida investeerimisest, finantsvabadusest ja kõigest muust – niipea, kui neil vanust pisut rohkem ja huvi kuulata. Tahan anda neile võimalikult igakülgsed finantsteadmised, et nemad saaks teha mõistlikumaid otsuseid, kui mina omal ajal. Mitte et ma oleks otseselt mõnd ebamõistlikku otsust teinud :D Aga neil on kõik alles ees ja seega tohutult palju rohkem võimalusi oma elu kujundamiseks, kui mul praegusel hetkel – nii põnev!

Kusjuures pean tunnistama, et ka 14 aastat hiljem ei mõelnud ma oma pensionieale sugugi rohkem. Mu ainsad sellega seotud mõtted kuskil aju tagasopis olid, et esiteks on mul selleks ajaks mugav laenuvaba kodu ja teiseks saab minust kindlasti terve ja aktiivne pensionär, kes ei vaja mitte ühtki ravimit, elab surmani kodus ja sureb rahulikult une pealt oma voodis :D

Aga huvitaval kombel tuleb neid vanemat eluiga puudutavaid teemasid nüüd järsku mitmest väga erinevast kohast.

Kõik algas eelmise aasta lõpus, kus ma senisest erinevalt mõtlesin läbi kogu oma ülejäänud elu plaani :) Ja panin paika, et hakkan lõpuks ometi investeerima. Eesmärk: finantsvabadus. Ja seda loodetavasti juba enne seaduslikku pensioniiga.

Investeerimisega on pool kuud läinud väga hästi :D Tegin Tuleva kolmanda samba ja LHV kasvukonto, säästukonto oli juba varasemast olemas. Kõigile kolmele on regulaarsed püsikorraldused. Summad ei ole just suured, aga samas mitte ka kõige pisemad – kuskilt peab alustama, eks. Mikroinvesteerimist ma ei aktiveerinud, sest tunnen, et minu harjumuste juures pole seda vaja – eelistan konkreetselt paika panna, palju investeerin/säästan, vastavad püsikorraldused on sätitud kohe pärast palgapäeva (kasvukontole küll väiksemad ja nädalased) – ülejäänud raha on eelarve alusel mõistlikuks kulutamiseks :)

Fondid valis Kaaslane – arvestades tootlust, riske, hajutamist, haldustasusid jne – ta jagab detaile pisut paremini kui mina. Eks saan neid igal ajal ümber muuta, alustuseks hea küll.

Ma ikka siiamaani naeran selle üle, kui uhke tunne oli vaadata pärast kasvukonto tegemist ja esimese nädala ülekannet panga koondväljavõtet. Aktsiafondid :P Praeguseks on mul seal 75€ ja realiseerimata kasum 2.02€. Baby steps :D Ja olengi investor :D

Eks vaatame, kuhu ma sellega välja jõuan – kui palju mul on võimalik tulevikus investeeritavaid summasid suurendada. Kõige olulisem oli ikkagi alustamine – ja see samm on nüüd tehtud.

Kristi Saare mainis oma raamatus, kuidas paljudel alustajatel on mure, et pole mõttekaaslaseid ning pere ja sõbrad vaatavad neid kui opakat. Minul on vist olnud õnne – juba Eksabikaasa luges Kyosaki raamatuid, Kaaslane on ligi 10a investeerinud, õeke investeerib, esimese hooga tuleb meelde vähemalt kaks sõpra ja üks kolleeg, kes sellega juba tegelevad (ilmselt on neid tegelikult rohkem), lisaks mitmeid neid, kes pole veel alustanud, aga asja vastu suurt huvi tunnevad. Ja kui ka ise ei investeeri ega otseselt selle vastu huvi ei tunne, siis opakaks ei pea mind küll keegi. Olen väga tänulik, et mu ümber on nii ägedad inimesed!

Teiseks sattus mulle tänu FB lugemise väljakutsele kätte üks fantastiline raamat: “Salapäevik: Hendrik Groen, 83¼ aastat vana”. Tegu on päevikuga, mida kirjutab Hollandi vanadekodu elanik. Oi, see oli NII vahva raamat. Lõbus, kurb, liigutav, ootamatu, inspireeriv. Keha väsimine ja kulumine, põiepidamatus, dementsus, eutanaasia võimalikkus – ei ole (õnneks) teemad, millega pean oma igapäevaelus kokku puutuma. Kõlab ehk masendavalt? Kinnitan, et see raamat oli kõike muud kui masendav. Jah, kurbi asju juhtus, aga minu jaoks oli läbiv siiski huumor, lootus ja sõprus. Ühesõnaga tõeliselt tore.

Ma olen üldse viimasel ajal väga nautinud erinevaid teoseid, kus läbivaks teemaks on põlvkondade vahelised suhted – muidugi kõik Backmani raamatud, Libby Page “Brockwelli ujula”, Beth O’Leary “The Switch”… Andke ainult kätte. “Salapäevik” oli esimene, kus kõik peategelased vanad – täna tõin raamatukogust järje, kus Hendrik on 85-aastane ja kolmas osa on ka juba Hollandis ilmunud, kus ta on 90-aastane. Kui keegi oskab veel mõnd lahedat raamatut soovitada, kus mõni peategelastest on vanemast põlvkonnast – andke tuld.

Viimaseks pakuti meile töökoha poolt hiljuti pensionikoolitust. Ma arvan, et aasta tagasi oleks ma kirjast pilgu üle lasknud ja huvipuuduse tõttu selle tähelepanuta jätnud. Nüüd aga ütlesin rõõmuga “jaa”. Miskit põrutavat ma sealt just teada ei saanud, aga natuke uut infot ikka. Näiteks polnud ma kunagi mõelnud ega uurinud, kuidas täpselt pensioni esimest sammast arvutatakse – seda seletati seal põhjalikult. Oli küll piisavalt keeruline, nii et detailideni meelde ei jäänud (muutujaid oli selleks liiga palju) ja edasi rääkida ei oskaks, aga aimu on rohkem kui enne. Samuti sain pisut rohkem teada teise sambaga seonduvate uute võimaluste kohta. Mul vahepeal oli küll mõte, et äkki peaks sealt raha välja võtma ja ise mujale investeerima, aga selle otsustasin juba aasta alguses ära, et esialgu teise samba kallale ei lähe – nii et hetkel on edasi LHV XL. Pärast eilset koolitust aga täitsa kaalun pensioni investeerimiskonto tegemist ja teise samba raha sinna liigutamist. Aga sellele ma veel mõtlen ja mitte tingimata praegu. Aega on :)

Kõige lõbusam uus infokild – et on olemas pensionikalkulaatorid. Linkida ei viitsi – googeldage. Üks on selline üldisem, kus arvutab pensioni sünniaasta, brutopalga ja 3. samba sissemaksete põhjal – teine on eesti.ee sisse logimisega põhjalikum, võtab arvesse reaalset seisu. See teine arvutas mulle tunduvalt kehvemad numbrid :D Ütleme nii, et ainult riiklikule pensionile (nö 1. sammas) igatahes lootma jääda ei tasu :D

Ühesõnaga – mulle tohutult meeldib mu praegune vanus ja eluperiood. On juba parasjagu elukogemust, tänu millele ma tunnen, et olen täitsa asjalik inimene. Empaatiavõime, positiivsus ja muu. Elujärg on ka ajaga paranenud – mõnus kodu, stabiilne sissetulek jne. Suhe, mis toimib ja millesse teadlikult panustan, et see nii ka jääks. Asjalikus vanuses lapsed, mistõttu mul on oma tegemistes rohkem vabadust. Absoluutselt pole tunnet, et hakkaksin vanaks saama – pigem on kogu aeg selline tunne, et mida edasi, seda paremaks elu läheb. Ja vastupidiselt 20-ndate algusele on mul ka reaalne positiivne huvi oma tuleviku ja vanaduspõlve vastu. Ühelt poolt elan hetkes ja naudin elu, teiselt poolt mõtlen aeg-ajalt läbi ka selle, mida tulevikus elult soovin. Mu meelest igati mõistlik tasakaal.

Ega ma ei teagi, kuhu ma selle jutuga jõuda tahtsin :) Lihtsalt rõõmustada. Julgustada kõiki investeerimishuvilisi esimese sammu ära tegemist – sest see on tänapäeval tõesti NII lihtne ega vaja alustamiseks ulmesummasid. Soovitada suurepärast raamatut. Julgustada mõtlema ka kaugemale tulevikule.

  6 Responses to “Mida sina vanaduseks plaanid?”

  1. Toriseja raamat on sul loodetavasti loetud, see siis: https://www.rahvaraamat.ee/p/k%C3%B5ike-head-toriseja/994815/en?isbn=9789985340622
    Samuti väga nauditav :)

  2. Ma igaks juhuks kasvukonto kohta ütlen, et iga üksiku fondi müügitasu on 11 eurot + mingi % st neid ei tasu väga palju portfelli panna :). Ise tegin sama vea, mul seitse fondi, ei raatsi müüa ka midagi.

  3. Minu “vanadusplaan” on majalaen võimalikult kiiresti ära maksta – noh, praktilisuse piires küll – et intressi maksmisest lahti saada. Praegu läheb majalaenu intressi peale ikka väga kopsakas summa iga nädal. Teoreetiliselt peaks 10 aasta pärast majalaen makstud olema. Ja siis saab hakata muude asjade peale mõtlema. Pensionfond on mul üsna tavaline, nagu pea igal uusmeremaalasel on: kuna riiklik pension on siin tagasihoidlik (ca 206 eurot nädalas nädalas, samas kui miinimumpalk on 442 eurot nädalas), siis igal uusmeremaalasel peab kohustuslikus korras erafond/kasvukonto lisaks olema. Mina maksan kasvukontosse 4% brutopalgast, tööandja maksab lisaks 3%. Investeerimisega ei tegele, ei ole huvi finantse jälgida…

  4. Mulle väga meeldis raamat “Mees nimega Owe”

 Leave a Reply

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>

(required)

(required)

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.