Jaanuari raamatud

Lugesin jaanuaris 14 raamatut ja 4168 lehekülge – 9 raamatut ja 2551lk eesti keeles, 5 raamatut ja 1617lk inglise keeles. See teeb päevas keskmiselt 135 lehekülge. Raamatute valik oli minu jaoks paljuski ebatavaline, sest mitmed said valitud FB lugemise väljakutse grupi jaoks ning poleks muidu kindlasti mu lugemisvarasse sattunud. Oli nii pärleid kui kinnitust, et ma tean, mis mulle ei meeldi 😀 Üritasin seekord žanri ka kohe kirja panna, et äkki on siis parem aasta lõpus mingit kokkuvõtet teha… Ehkki jah, praeguse seisuga on see jaotus laialivalguv. Aga alustuseks sobib küll 🙂

Üritasin ka GR hinde kõrvale panna “päris” hinde, mis annab pisut rohkem mänguruumi. Pole kindel, kui palju see mind tegelikult aitab ja kaua ma nii jätkan. Seda hinnet peaks ka esimese emotsiooni pealt panema, aga unustasin oma faili üldse ära pärast Chris Wilsoni raamatut ja täitsin tagantjärele alles kuu lõpus. No ja klassikutele ma panin ausõna kohati lugupidamisest 3, ehkki Jane Austen mulle tegelikult üldse ei meeldinud, nii et oleks pidanud olema 1 rangelt võttes. Martin Edeniga veel segasemad lood, sest see ühest küljest ei meeldinud ja teisest küljes miski ikka meeldis ka.

Lõpetatud	Autor	Pealkiri	GR	Hinne	Lk	Žanr
04.01.2021	Marie Force	Fatal Affair	5	4,5	294	romantic suspense
05.01.2021	Kristi Saare	Kuidas alustada investeerimisega?	5	5	144	eneseareng / majandus
08.01.2021	Marie Force	Fatal Justice	4	4	279	romantic suspense
08.01.2021	Liis Lass	Minu Singapur	4	4	270	Minu-sari
10.01.2021	Chris Wilson	The Master Plan: My Journey from Life in Prison to a Life of Purpose	5	5	432	elulugu
13.01.2021	Colleen Hoover	Verity	3	3	333	põnevik / thriller
14.01.2021	Truman Capote	Hommikueine Tiffany juures	2	2,5	112	klassikud
18.01.2021	Hendrik Groen	Salapäevik: Hendrik Groen, 83¼ aastat vana	5	5	304	ilukirjandus, huumor
19.01.2021	Heli Künnapas	Mälestusteta suvi	4	4	342	noortekirjandus
22.01.2021	Hendrik Groen	Kuniks elu. Uus salapäevik. Hendrik Groen, 85 aastat vana	4	4	351	ilukirjandus, huumor
25.01.2021	Jack London	Martin Eden	3	?	382	klassikud
25.01.2021	Ene Sepp	Lumelinnu surm	5	5	254	noortekirjandus
29.01.2021	Jane Austen	Uhkus ja eelarvamus	3	?	392	klassikud
31.01.2021	Alessandra Torre	Black Lies	5	4,5	279	romance / erotica / mystery

 

FB lugemise väljakutse grupist kirjutasin ma tegelikult mitte väga ammu Ritsiku blogisabasse:

Täiesti ootamatult leidsin enda jaoks sel aastal uue kirjaliku eneseväljendusvormi FB lugemise väljakutse grupis. See on täiesti fenomenaalne, et ma ei oska blogisse raamatuarvustusi kirjutada, aga seal pole mingit probleemi. No ok, asi on ilmselt suuresti selles, et blogisse kirjutan kokkuvõtteid korra kuus, sinna aga vahetult pärast raamatu lõpetamist, kui emotsioonid on värsked. Võiks ju blogisse ka kohe postituse kirjutada, pole ju oluliselt raskem? Aga ei tea, pole harjumust, ei viitsi. Seal grupis seevastu on väljakutses osalemise tingimus, et pead raamatut pisut arvustama ja ma tõesti üllatusin, et ma oskan seda vajadusel teha. Mingit diipi süvaanalüüsi minult muidugi oodata ei tasu, aga mingeid mõtteid tekib alati. Ja paradoksaalsel kombel tunnen ennast seal – privaatses 6700 liikmega 😀 grupis (kus on ka 32 mu FB sõpra) oma nime alt kirjutades kohati turvalisemalt kui blogis (no see eilne Ene raamatu arvustus läks ikka väga lappama, eks, ja oli ilmselgelt pigem blogipostituse formaat). Jabur! Ma ei tea, miks see nii on, aga seal on tore ja jätkan samas vaimus. Keegi ei paista pahaks panevat ja alati saab liiga pikad mõttekäigud huvipuudusel lugemata jätta. Ainus häda on, et selle grupi ja ohtra raamatute lugemise pärast on blogimine jaanuaris pigem unarusse jäänud 😀 Ei jaksa kõike korraga 😀

Nii et… Kopeeringi nüüd siia gruppi kirjutatud arvustused. Milleks teha topelt tööd, eks.

LV45. Raamat kirjanikult, kellelt on ilmunud üle kümne raamatu.

Marie Force “Fatal Affair” (Carina Press 2010, 294lk) – eesti keeles “Saatuslik afäär” (Ersen 2018)

Marie Force “Fatal Justice” (Carina Press 2011, 279lk) – eesti keeles “Saatuslik õigusemõistmine” (Ersen 2018)

Võtsin sel aastal esimesena lugemiseks raamatu, mis oli mu lugeris lugemata raamatutest kõige varem lisatud. Ja näe – leidsin ka siin teema, kuhu alla kenasti sobitub Pole isegi kindel, kuidas täpselt leidsin – kuna ükski sõber lugenud pole, siis ilmselt otsisin mingi hetk Goodreadsi paremini hinnatud raamatute liste ja lugesin sealt raamatututvustusi, et leida midagi, mis kõnetaks. Mulle meeldivad põnevikud ja seeriad samade peategelastega. Antud juhul peategelastest üks politseinik ja teine poliitikas.

Eelistan põnevikke, mis pole liiga sünged ja suhteliin on pluss, aga võiks kulgeda pigem kas tagaplaanil või siis lihtsalt rahulikult. Selles konkreetses raamatus on suhteliin pisut roosam/dramaatilisem, kui ma ehk eelistaksin, samas oli mõnusalt lobe lugemine ja piisavalt põnev ka, nii et panin emotsiooni pealt GR isegi maksimumpunktid (tegelikult küll pigem 4,5).

***

LV16. Teos kirjanikult, keda tahaksid isiklikult tunda.

Kristi Saare “Kuidas alustada investeerimisega” (Asrai Capital 2018, 144lk)

Huvi investeerimise vastu ja soov sellega tegeleda on olnud juba aastaid. Ca 10 aastat tagasi sai läbi loetud nii mõnigi “Rikka isa” raamat, ca 5 aastat tagasi kõik Roosaare raamatud. Siiski jäi see kõik tol hetkel teooriaks, sest praktikasse rakendada polnud võimalik. Ajaga on aga minu võimalused muutunud paremaks ja investeerimise võimalused lihtsamaks.

Mul oli pikalt tunne, et kogu aktsiamajandus on minu jaoks lootusetult segane ja igav. Matemaatikas olen pigem tugev, üldiselt pigem intelligentne, aga kõigist neist väärtpaberitest ja võlakirjadest lugemine ajas ikkagi haigutama ja ei tekitanud suuremat arusaamist. Ja ma ei suudagi näppu peale panna, miks just Kristi raamat mulle nii hästi sobis – kas on asi ehk selles, et olles samadest teemadest nii mitmetest raamatutest varem lugenud, jõudis LÕPUKS kohale? Teiste lugejate kriitika raamatule on olnud see, et see on liiga üldine ja kogu info saab ka mujalt kätte. Kindlasti on see tõsi ja kindlasti oleks olnud põnev lugeda rohkem Kristi enda isiklikke kogemusi (ehkki mu arust neid oli ka üksjagu). Aga minu jaoks oli just SEE raamat, mis lõpuks kogu selle teema tunduvalt arusaadavamaks muutis. Nagu öeldud – oma osa oli kindlasti eeltööl, sest olen samal teemal ka muid raamatuid lugenud. Aga just Kristi raamat oli minu jaoks see lühike, konkreetne ja arusaadav, mis andis vastused kõigile küsimustele, mida polnud eelmistest raamatutest saanud, pani asjad perspektiivi ja aitas oma esimesed valikud kindlustundega ära teha.

***

Colleen Hoover “Verity” kohta, vaatan, ma ise arvustust ei kirjutanudki – jäi kuidagi vahele, sest väljakutse teemadesse ei osanud sobitada. Aga kommenteerisin lühidalt ühe teise arvamuse all: See oli jah üks väga imelik raamat  Imestan, et GR hinne nii hea. Lõpplahendus oli ka sama psühho kui raamat ise 

***

LV38. Vähemalt kolmele väljakutse teemale vastav teos (pseudonüüm, polnud kirjanikust varem kuulnud, LV kuu populaarseim)

“Salapäevik: Hendrik Groen, 83¼ aastat vana” (Eesti Raamat 2016, 303lk)

Lappasin eelmise aasta kuu kokkuvõtteid ja sealt ma selle raamatu leidsin… Selle aasta seni parim lugemiselamus 

Olen varasemalt väga nautinud raamatuid, mis kirjeldavad põlvkondade vahelist sõprust (Libby Page “Brockwelli ujula”, kõik Fredrik Backmani raamatud, Beth O’Leary “The Switch” – viimast veel eesti keeles pole, aga usun, et kindlasti tõlgitakse). Sellist raamatut, kus tegelased on aga eranditult auväärses vanuses, ma vist seni polnudki lugenud.

Ja no tõesti super raamat oli. Sai naerda, sai nutta ja oleks tahtnud autorit kallistada. Naljakas, kurb, liigutav, ootamatu, inspireeriv. Pani mõtlema sellele, kuidas ise oma elu viimased aasta(kümne)d veeta soovin.

Tahaksin väga teada, mida arvab sellest teosest vanem põlvkond – no nii 70+ vanused. Kas see on nende meelest usutavalt kirjutatud? Nojah, läbi huumoriprisma muidugi, aga üldiselt kõik need vanusega kaasnevad mured – mulle tundusid küll realistlikud. Eks ka ühiskonnast tulene erisused, vanaduspõlv Eestis ja Hollandis on ilmselt mõnevõrra erinev.

Igatahes ääretult põnev oli see pilguheit maailma, millega pole eriti kokkupuudet olnud. Erinevad tervisemured, dementsus, eutanaasia… Selle kõige raamiks huumor, sõprus ja hoolimine, mis oli nii vahva ja lootustandev, ka kurvemates kohtades.

Õige pea lähen raamatukokku järgmise osa järele.

***

LV41. Raamat, mille kirjanik on avaldanud varjunime all.

Kuniks elu. Uus salapäevik. Hendrik Groen, 85 aastat vana (Eesti Raamat 2017, 351lk)

Pärast esimese raamatu läbi saamist pidin kohe järgmise ette võtma ja ei pidanud pettuma  Küsin küll huviga teistelt, kel mõlemad läbi – kumb raamat teile rohkem meeldis? Mulle endale jättis esimene raamat sügavama mulje, ehkki teine oli ka väga hea. Sestap said minu GR hinded ka vastavalt 5 ja 4.

Kuna kõik emotsioonid said juba esimese osa arvustuses ära kirjutatud, siis praegune jääb lühikeseks – midagi uut nagu öelda polegi. Oli väga nauditav lugemine ja ootan kannatamatult, et 90-aastase Hendriku seiklused ka Eesti keelde tõlgitaks 

***

LV24. Raamat autorilt, kes on olnud LV kuude kokkuvõttes kohal nr.1

Heli Künnapas “Mälestusteta suvi” (Heli kirjastus 2020, 342lk)

Kuidas mulle meeldib, et siinne väljakutse sunnib harjumuslikust mugavustsoonist välja kiikama ja valima raamatuid, mis muidu ehk kätte ei satuks. Naudin tegelikult väga noortekaid ja aeg-ajalt neid täitsa loen, aga just Eesti kirjanike loomingut pole selles žanris viimastel aastatel üldse kätte sattunud – häbilugu.

Tabasin end enne mõttelt, kui tore on praegune periood, kus mulle pakub siirast huvi absoluutselt igas vanuses tegelaste elu. Olgu need noored või vanadekodu asukad ja kõik, kes sinna vahele jäävad. Nii põnev on raamatute kaudu heita pilk eludesse, millega mul muidu kokkupuudet pole – olgu need siis pealegi väljamõeldud 

Heli raamat oli mõnusalt kiire ja kaasahaarav lugemine – leidsin sealt kõike, mida ühelt healt noortekalt ootan. Keskkonnateemad lähevad mulle korda, nii et selle eest minult plusspunktid. Ja olen igati nõus, et tuleb kajastada ka raskeid teemasid nagu perevägivald… Õnneks ei jäänud see liialt domineerima, üldmulje raamatust jäi siiski positiivne. Ootan järgmist osa!

***

LV29. 145 aastat sünnist/100 aastat surmast – raamat Jack Londonilt.

Jack London “Martin Eden” (Eesti raamat 1972, 382lk)

Ma olen üdinisti praktiline ja tänapäevane inimene, nii et klassikalised teosed pole enamasti minu teetassike. Väljakutse raames loen aga hea meelega “kastist välja”.

Googeldasin lihtsalt Jack Londoni kuulsamaid teoseid ja kuna loomalood mind ei paelunud, valisingi üsna suvaliselt “Martin Edeni”. Ja no oli see alles üks kummaline raamat…

Ühelt poolt nii ilutsev ja sõnarohke, et ma lihtsalt väsisin kõigist neist pikkadest (kohati keerulistest) kirjeldustest või monoloogidest. Teiselt poolt jällegi oli Edeni isiksuse areng köitev – mulle meeldis tema ausus, sihikindlus, intelligents ja püsivus.

Mu tööpäevade äratus on kell seitse, seega katsun hiljemalt kesköö paiku magama minna – eile õhtul ma aga raamatuga alustasin ja ei suutnud seda enne käest panna kui öösel kell üks, kolmveerand sai ühe hooga läbi. Ja see raamat, kordan, eriti ei meeldinud mulle. Nii et midagi selles kahtlemata on…

Lõpp oli minu jaoks üllatav ja valmistas pettumuse  Kokkuvõttes tegi see teos mind lihtsalt kurvaks. Aga noh, autobiograafiline, jah? Ju siis nii oligi.

Ma tükk aega ei osanud GR hinnet panna. Austusest vanameistri vastu panin 3. Pole ammu ühegi raamatu puhul nii vastuolulisi tundeid tundnud. Aga kui raamat paneb mõtlema, siis ongi ju hea? Samas soovitama ma seda küll kellelegi ei hakkaks 

***

LV31. Raamat, mille kaanel on tiib, tiivad või sulg.

Ene Sepp “Lumelinnu surm” (Eesti Raamat 2020, 254lk)

Ma pidin ainult natukene lugema enne magama minekut… Nüüd on kell peaaegu kaks ja raamat on läbi.

Ma lugesin seda raamatut ja mul oli nii kurb. Kurb igaühe pärast, kellel pole sõpru. Kurb igaühe pärast, keda kiusatakse. Kurb iga vanema pärast, iga pedagoogi pärast, kes asjasse süvenemata kellegi käitumisest midagi eeldavad, karistavad, või – miks mitte – üritavad “aidata” (muidugi täiesti tulutult).

Mul on mõningased kogemused kiusamisega – aga need on õnneks kõik varasemast koolieast ning piirdusid minu puhul niisama narrimisega, näiteks prillide pärast. Noorte laste tobedused, mitte teismeliste tahtlikult haiget tegemiseks öeldud õelused. Mul olid alati sõbrad. Põhikooli lõpus ja keskkoolis ei olnud ma kaugeltki populaarsete hulka kuuluv ja suhtlesin klassis peamiselt vaid paari parima sõbraga, aga ülejäänutega oli suhtlus, nii palju kui ma mäletan, neutraalne ja pigem positiivne. Mu elu on ringiga jõudnud tagasi kodulinna, kus kunagi koolis käisin (ja mis on ka raamatu peategelase kodulinn :)) – mäletan oma kooliaega suures plaanis väga positiivsena ja eriti just täiskasvanuna on minust saanud oma kooli suur fänn. Aga tegu on ka kohalikus mõistes eliitkooliga (mis on samas kõike muud kui snoobilik, pigem selline pisut pungine ja boheemlaslik).

Eks mu elus on olnud igasuguseid aegu, ka raskemaid – aga üldjoontes, tagasi vaadates (ehk ka sellepärast, et olen lootusetu optimist ja juba aastaid harjutanud teadlikku positiivset mõtlemist) – elu on olnud eelkõige positiivne. Ei ühtki tõeliselt sügavat traumat.

Aga täna, seda raamatut lugedes, ma vahepeal nutsin lahinal.

(Ja ei, mul ei ole silmad väga märja koha peal, ma ei nuta reeglina ei raamatuid lugedes ega filme vaadates.)

Mulle tuli meelde, kuidas ma ise oma 6a vanema õega absoluutselt läbi ei saanud, tuli meelde see abituse tunne, sest ta oli nii palju vanem ja tugevam. Tean, tagantjärele: temal oli omakorda tunne, et mulle, pesamunale, lubati alati rohkem kui talle. Tegelikult mängisid rolli pigem kiiresti muutuv aeg ja võimalused – 90ndad… Mu emal oligi lihtsalt võimalus mõne koha pealt mulle rohkem lubada. Hakkasime oma õega normaalselt läbi saama alles täiskasvanutena, kui ta välismaale elama kolis.

Mulle tulid meelde kooli kehalise kasvatuse tunnid. Kuidas ma ühes algklassi esimestest tundidest rahvastepallis pihta sain ja nutma hakkasin ning mind seina äärde istuma saadeti. Kuidas ma pingutasin keskkooli ajal kõigest väest, aga kehaline oli tihti neli, sest hindeid pandi mingite toonaste normide järgi – pidid jooksma x meetrit x kiirusega, tegema x kõhulihast x minutiga, viskama palli x meetrit – ja kui sa ei sobitunud nende üleriigiliste normidega, siis oligi neli, pinguta palju tahes. Ja ma ei olnud viletsake ega kõige aeglasem, olin täiesti keskmine. Tulid meelde kõigile tüdrukutele kohustuslikud iga-aastased tantsukavad, mis olid terve põhikooli minu jaoks pigem paras piin. Ja kuidas ma üritasin keskkooli ajal teistmoodi – sõbranna abiga kava kokku pannes… Ja kui me seda siis “ette tantsisime”, ütles kehalise õpetaja lõpus: “Tehke seda nüüd uuesti, aga naeratage ka”. Ja lõppkokkuvõttes, kui ma õigesti mäletan, saime ka selle eest nelja. Ma mäletan ähmaselt, et pärast ma lihtsalt nutsin peatäie. Ilmselt kuskil klassis. Üksinda. Ehk siis – olles sugugi mitte nõrgake, vaid täiesti tavaline keskmine ning ehkki kehalise tunnid olid enamjaolt täiesti talutavad – mälestused, mis mul on kooli ja spordiga seonduvalt, on valu, täiega pingutamine ja selle tulemuseks “Tee uuesti, naerata rohkem, sa ei vastanud normidele” – ehkki ma pingutasin võib-olla enda jaoks kuue eest. Ma ei teinud mitte mingit sporti järgmised 15 aastat. Nüüd olen küll endale leidnud lemmiktrenni, millest siiras vaimustuses olen, aga ülejäänud aktiivsem eluviis (jõusaal, jooksuvõistlused) on mu elus AINULT tänu uuele kaaslasele, kes eluaegse sportlasena mindki kaasa meelitas (armunud inimene on nõus kõike proovima  – ja temaga koos trenni teha on tõesti tore). Mu toonane kehalise õpetaja, kusjuures, on väga tore inimene – ja tal pole kohe kindlasti õrna aimugi, kuidas mulle mõjus tema kunagine hinnang sellele tantsukavale, tema kindlasti tahtis vaid parimat… Ja noh, ma loodan, et tänapäeval äkki ei panda kehalises hindeid?

Mul on alati olnud sõpru (küll mitte alati samas linnas). Aga mulle tulid meelde kõik need korrad (ja seda pigem juba täiskasvanuna), kus ma olen tundnud end üksikuna. Kui ma kunagi lootsin, et sain endale elukaaslase sõprade näol uued sõbrad, aga üks neist, nagu välja tuli, mind salaja… Kas just vihkas, aga… Ma ei meeldinud talle. Tal olid omad põhjused, millest ma osalt aru saan. Aga see tegi nii haiget. Kui mind ei võetud vastu nende kinnisesse Orkuti gruppi – no täiesti teismeline, ehkki olin toona juba tervelt 24  Kui ma alustasin kolm aastat tagasi uut tööd suuremas ettevõttes ja ehkki ma tundsin sealt õnneks vähemalt ühte inimest, siis olime temaga siiski eraldi kontorites ja eelmised “uued” minu toas olid tulnud kuu aega varem ja seega ninapidi koos ja minul oli ikka päris pikka aega üksik tunne. Kui mu vana lähedane sõber kooliajast teatas mulle paar aastat tagasi, et tema meelest olen ma kehv sõber, sest tõsi – me elud olid erinevad, ma olengi väga kehv sõpradega regulaarse kontakti pidaja (mind ennast see isegi ei häiri, sest kui vahel harvagi jutustama või kohtuma juhtub, on tore), mul oli elus parasjagu väga raske ja emotsionaalne periood, mistõttu ma olin ise nii läbi, et me väheste vestluste ajal rääkisin oma hädadest ja ei küsinud tema elu kohta (aga ma olengi seda tüüpi, kes pigem räägib ise, mis südamel, ja eeldab, et teised teevad sedasama)… Mul on ALATI olnud sõpru ja ometigi on vahel olnud nii üksik tunne.

Kõik need mälestused kooliajast, üksindustundest, sõprusest – ja võib-olla ka muud, mida isegi teadlikult ei suuda meenutada. Mis pole ükski iseenesest kuigi traagilised. Need kõik ujusid pinnale tänu ühele raamatule.

Mu tütar on praegu 12, poeg 10. Valisin neile väga teadlikult väikese teistsuguse suhtumisega kooli, et neil oleks võimalikult turvaline ja tore koolikogemus. Ka selles koolis on probleeme – kus poleks – aga vähemalt mulle tundub, et nendega tegeletakse aktiivselt. Õpetajad on soojad ja toredad ning olen väga tänulik kooli koostöö eest vanematega – probleemide puhul saab alati koos arutleda, kuidas me saaks ühiselt lapsi toetada, et need lahendada.

Ma tahaks loota, et ma suudan olla parem vanem kui raamatu peategelase ema. Oma laste suhteid paremini tunnetada, neid mitte võrrelda, suhtuda neisse kui indiviididesse. Nad on erinevad ja vajavadki erinevat lähenemist. Vahel on peamurdmist, kuidas leida suhtlusviis, mis töötaks kohati väga kangekaelse lapsukese kindlameelsete soovide ja arvamuste puhul. Aga võtan seda kui väljakutset ja võimalust areneda.

Kui palju on neid lapsi, kes tunnevad, et nad on üksi? Keda kiusatakse? Kel on kadunud usalduslik suhe vanematega? Kas on üldse võimalik, et teismelise usalduslik suhe vanematega säilib või on see ette kaotatud mäng? Sest mingist vanusest peavadki uksed paukuma ja vanematest saavad need kõige nõmedamad, kes mitte midagi ei jaga?

See raamat läks hinge, mitmel tasandil. Ja ehkki oli väga kurb, siis samas ka positiivne ja lootustandev. Mulle meeldis lõpplahendus – panin raamatu käest ära hea tundega.

Ja eks ütleb paljugi see, et ma olen keset ööd ligi tund aega siin neid kohati seosetuid mõtteid välja kirjutanud. Peaksin ammu magama, äratus on nelja tunni pärast 

Järgmisel päeval tuli veel mõtteid, mis kommentaarina lisasin – ehkki vaatan, et osad korduvad, aga las olla, ei viitsi muuta:

Ja võib-olla see kõige olulisem küsimus, kunagise teismelisena, praeguse eelteismeliste emana: kui palju on neid lapsi, kellel on NII valus, aga pole ühtki sõpra, kellele kurta? Kelle vanematel ega õpetajatel pole aimugi, mis nende sees toimub? Ja kas neil on õnnestunud leida mõni nii tore foorum, mõttekaaslased ja virtuaalsed sõbrad internetist (kus leidub ka enam kui kahtlast kontingenti)? Kas on võimalik, et minu enda lapsed võiksid kunagi nii tunda ja mina mitte aru saada, mis toimub? Kui paljud suudavad ees hoida sellist maski nagu peategelase õde? MINUL vedas. Ma olen loomult optimist ja minu negatiivsed kogemused seoses koolikiusamise ja õppimisega olid tõesti minimaalsed – aga sellestki piisas, et tekitada öine reaktsioon. Ma ei oska ette ka kujutada, kui raske võib olla nendel, kes peavad päriselt selliseid asju läbi elama. Ja see raamat, TEGELIKULT, oli suhteliselt leebe! Ei olnud seal nii sügavat kiusamist kui nt “Nullpunktis” ega sellist perevägivalda nagu “Mälestusteta suves”. Olid lihtsalt õelad sõnad ja lootusetu üksindustunne. Ja et keegi valesti aru ei saaks, siis veelkord – ei olnud tegelikult masendav raamat, väga HEA raamat oli. Oli ka sõprust, lootust ja toredaid hetki 

***

LV5. Jane Austen (originaal, uusversioon, paroodia).

Jane Austen “Uhkus ja eelarvamus” (Varrak 2020, 392lk)

Järjekordne klassik, mida ma poleks ilma väljakutseta kindlasti lugemiseks valinud.

Mis ma oskan öelda? Raamatu esimene pool ajas mulle lihtsalt une peale. Suur osa tegelastest olid rumalad, Darcy täielik mühkam. Suurt midagi ei toimunud, pidin pingutama, et kõiki nimesid meelde jätta. Kohati olid mingid mõttekäigud nii pikad ja arusaamatud, et pidin mitu korda läbi lugema (vt ka: ajas une peale).

Raamatu teine pool oli õnneks talutavam, minu jaoks siiski piinavalt naiivne. Aga jah, kokkuvõttes – ehkki on tore oma maailmapilti klassikutega avardada, siis senini olen vaid saanud kinnitust oma tõdemusele, et need ei ole minu teetassike. Ja jumal tänatud, et ma elan ajastul, mil naistel on pisut rohkem eneseväljundit kui abiellumine 

Mis mulle meeldis? Henno Rajandi tõlge oli väga hea  Ja õppisin raamatust ühe uue eestikeelse sõna: kalbe. Ei kujuta küll ette kedagi seda igapäevases vestluses kasutamas, aga noh 

Üks küsimus tekkis ka: paljude kirjade lõpus oli “Siiralt teie, jne” – kas siis originaalis oligi “Your’s truly, etc”? Millest see jne? Tundub nii jabur.

Kokkuvõtlikult, vestlusest sõbrannaga: “Sul on seda porri vaja peale Austenit”