Huvitav, mitu korda varem ma juba taolise sisuga postitust kirjutanud olen? 🙂
Mulle tundub liiga tihti, et ma olen avalikuks blogimiseks liiga vana. Elu lihtsalt ei luba. Kõigi ja kõigega tuleb arvestada.
Tegelikult ajendas mind praegust postitust kirjutama hoopis Mallu. Mulle lihtsalt nii väga meeldis tema viimane postitus ja ma kirjutan sellele kahe käega alla. Mitte et ma saaks ennast kuidagi temaga võrrelda. Aga üldiselt tal lihtsalt veab, sest
- tal on mees, kellel on pohhui
- tal endal on ka pohhui
Mul nii pohhui ei ole ja meest ka ei ole, aga näiteks seda, miks ei ole, ei saa avalikult lahata, sest et noh, esiteks mul ei ole pohhui ja teiseks tuleb arvestada teistega ja asjaoludega 😀
Ma ei ole kuskilt otsast staar ja ma ei ole ennast kunagi kuulsaks pidanud, aga elu näitab, et liiga palju inimesi teavad ja loevad, nii et oleks mõistlik olla ettevaatlik.
Ja te ei kujuta üldse ettegi, kui pärssivalt mõjub teadmine, et tööl teatakse selle blogi olemasolust. Eelmine töökoht oli nii teistmoodi, seal ei häirinud see mind üldse, ehkki vist ka teati ja keegi luges. Nüüd ma lihtsalt ei oska, töömina ja blogimina on kaks nii erinevat mina, et mul tekib sügav error. Ilmselt mängib siin olulist rolli see, et ma ei ole siiamaani osanud enamiku töökaaslastega isiklikus elus mingit ühisosa leida, sest lihtsalt… Ma ei tea. Erinevad harjumused, mille pinnalt ei ole saanud seda tekkida. Tundub lihtsalt, et kõigil oli enne mind see ühisosa olemas, minu olemasolu kedagi väga ei huvita ja ma ei oska ennast kuskile sobitada, pole ka ülearu selle poole püüelnud.
Tegelikult ei ole see asi muidugi üldse nii hull ja ma suhtlen igasuguste inimestega üsna vabalt ja vähemalt üks Minu Inimene on ka olemas, aga lihtsalt… Ah, las jääda, ma ei oskagi seda sõnadesse panna.
Igal juhul ma tunnen pidevalt väga tugevalt, et ma ei saa enam avalikult blogida mitte millestki, mis mulle tõeliselt korda läheb, mis omakorda tähendab, et ma olen põhimõtteliselt täielikult üle kolinud kinnisesse blogisse, kus saab filtrita asju endast välja elada ning lugejateks on vaid see käputäis inimesi, keda aastaid tunnen ja usaldan.
Ja mõtlen, kas jätkata ÜLDSE avalikult või mitte. Kas ma suudan saada kunagi tagasi avaliku blogimise lainele? Ma ei ole kindel.
Ma arvan, et ma olen tõsisemalt kui kunagi varem mõelnud, et paneks selle putka siin kinni. Mitte et oma server nüüd nii kohutavalt palju maksaks, aga €60 majutus + maiteagi, €10 domeen? See viimane läheb iga aastaga kallimaks ja ma pole viitsinud kolida 🙂
Jaanuaris peaks jälle majutuse eest maksma. Selleks ajaks tuleks ilmselt ära otsustada. Tühja maksta pole ju ka mõtet.
Ma võiks kolida blogi tagasi Bloggerisse või WordPressi, et see jääks avalikuks, sest on postitusi, millest inimestel on kasu praeguseni. Ma võiks maksta ka ainult domeeni eest… Ehkki ma ei tea, mida see mulle annaks. Ilusama aadressi, jah. Aga pole erilist vahet, kas tikriblogi.net või tikriblogi.wordpress.com – no tõesti ei ole. WordPressis on paroolipostituste võimalus, Bloggeris värskuse järgi sorteeritav blogroll, mida ma tean, et paljud kasutavad. Mõlemat tasuta ei saa 🙂
Ja muidugi on ka variant blogi päris kinni panna, nii et keegi enam ligi ei saagi.
Ja ma päriselt ei tea, mis ma teha tahan.
Ilmselt ei peaks ühtki otsust tegema, sest ma olen praegu taas kord seisus, kus ma kahtlen kõiges 🙂
Blogimine on nii pikalt olnud osa mu identiteedist, et kui ma selle nüüd ära lõpetan, ehk on identiteedikriis veel sügavam kui enne? Nagunii koosneb mu elu hetkel vaid küsimustest. Küsimustest Suurte Asjade kohta.
Nii palju fatalist ma muidugi olen, et usun siirait: küll need vastused ükskord tulevad…
(Ma suisa googeldasin fatalismi, et üritada jõuda selgusele, kas see on ikka see sõna, mida kasutada. Ma kuskilt otsast ei usu, et vaba tahe puudub. Ma usun, et igal hetkel on võimalik valida uuesti ja oma elu muuta 🙂 Aga ma usun, et kõik juhtub põhjusega (põhjusest saab muidugi enamjaolt aru alles tagantjärgi). Ja ma usun ka sellesse, et mõned asjad on määratud juhtuma ja mõned mitte ning kui ikka üldse ei lähe, siis võib-olla ei tasuks peaga vastu seina joosta, vaid selle asemel mõnda muud varianti proovida. Oeh. Ma ei jaksa diibiks kätte ära minna. Ja ma ei ole ikka kindel, kui palju ma ennast fatalistiks tembeldada võin. Las jääda.)
Ja blogiga läheb ilmselt nii, nagu alati – ma lihtsalt ei viitsi midagi muuta, seega maksan jaanuaris jälle ja ehk tuleb kunagi avaliku blogimise soolikas ka tagasi ja…
Elu näitab.
Sinu blogi on esimene blogi,mida ma vist üldse kunagi lugema sattusin ja seega on sellel blogil oma väike (aga armas) koht minu elus täitsa olemas.Poeg sündis mul täpselt kuu aega hiljem sinu pojast ja nii hea oli kuidagi samastuda ja ka virtuaaltuge saada.Tikriblogi eristub minu jaoks teistest blogidest ja on absoluutne lemmik! Kahju on,et aina harvem postitad,aga samas saan sust aru ka (nendel samadel põhjustel ei peaks ma ise mitte kunagi avalikku blogi). Olen vist isegi kunagi sulle meili saatnud,kui parooli küsisin ja mingeid fotosid meie pere elust/olust.Nüüd kiikan siia,lootes ikka uusi postitusi leida ja no blogrolli pärast ka: nii mõnigi blogi,millel silma peal hoian,on seal kenasti esindatud.
Kahju, kui sa enam avalikult ei blogi. Olen sind vist suhteliselt algusest saadik lugenud ja oled nii omaseks saanud. Aga arusaadav ka, olenemata kahjutundest. 🙂
Ee… mis see väljend oligi, et “Great minds think alike”? Okei, sel väljendil oli tegelt teine pool kah (“…though fools rarely differ.”), aga jätaks selle teise poole praegu arutamata, eks :), sest tegelt ma tahtsin lihtsalt öelda: juurdlen samade teemade üle praegu.
Olen lugenud aastaid. Kui meenutan, siis ilmselt äkki sellest ajast kui olite ühes telesaates või kauem veel. Meeldib, et oled hästi põhjalik ja saan aru, et see vist ka veidi pidurdab? Ma näiteks ise loobusin blogimisest. Kuna tahan, et oleks maksimaalne see, mille postitan. Seoses anonüümsusega, siis näed, ma ei julge isegi oma nime alt kommenteerida. Jube kahju oleks, kui lõpetaksid, aga viimane postitus nüüd peale seda siin, oli juba nagu vanadest headest aegadest 🙂