Ma igatsen aegu, kui blogisse sai kõigest filtrita kirjutada. Millal see oli? Siis, kui ma olin 20? Kas see ongi elukogemus? Täiskasvanuelu?
Ei ole saladus, et minu privaatsuse piir on enamiku inimeste omadest valgusaastate kaugusel. Aga mida vanemaks ja targemaks saad, seda vähem sa jagad. Sest kõik need teised inimesed su ümber.
Ma nii väga tahaks kirjutada. Kõigest, mis meelel ja keelel. Kõigest, mille kohta tahaks nõu. Aga ma ei julge, isegi mitte parooli alla. Sest ma olen seda parooli üsna vabameelselt jaganud ja selle muutmine tekitaks liigselt… Midagi.
Oeh. Raske on olla vastutustundlik täiskasvanu.
Oeh jah. Ma olen moelnud, et peaks hakkama jalle paevikut pidama.
Mina mõtlen pigem kinnisele kutsetega blogile, kus saaks avameelselt kirjutada, aga siiski jagada ja tagasisidet ka. Aga noh… Jah… Mõtted on toredad, reaalsuseni pole seni jõudnud 😀